Jupikese julgem

Nädal tagasi laupäeval avasin Nöpsikule ukse. Ja alles eile jõudis ta niikaugele, et tegi suurele toale ringi peale. Üks päev jäi küll vahele, sest Kasserit jahtides jätsin Nöpsiku ikka ukse taha, aga muidu piirdus ta esimesed päevad, st õhtud, uksepaku peal kõõlumisega.
Kuni ülejäänud kassid ei viitsinud teda lõpuks enam üksisilmi passida ja hakkasid oma tavaelu elama. Siis sai Nöpsik julgust juurde ning liikus natukese haaval järjest kaugemale. Väikseimgi ehmatus (näiteks mina) jooksutab ta kohe vannituppa tagasi, aga on näha, et ta naudib vabadust väga. Väike kitsas koridor, mis on vannitoa ja elutoa vahel, on kõige ägedamate pallimängude koht ja praegu nt kõristab ta ennastunustavalt ühe vana kastanimuna kallal. Seal tehakse uhked õhusaltod AD-ga mürades ja seal esikurullitakse vaip kindlameelselt vannitoa põrandale. Ööseks on ta praegu veel jäänud kinni, aga arvan, et varsti vaatan, mismoodi me öise kooseluga hakkama saame.

Ma olen iga päev harjutanud teda ka oma käega – ikka sellesama paikäega, mis selja tagant on maailma mõnusaim, aga näo eest väärib käpapeksu 🙂
Ma panen talle järjekindlalt talle oma käe nina alla aknalauale, käeselg üleval, kui ta oma turvakohas-aknalaual istub. Olen saavutanud, et isegi pehmet patsutamist enam ei viitsi teha, ignoreerib. Aga kui kätt hoian õhus nina all, siis ma näen ta meeltesegadust – varbad lähevad laiali, küür tuleb selga ja saab hästi aru, et see käsi teeb head. Aga igaks juhuks tuleb ähvardada ka. Ja nii ma saan endiselt patsti ja nätaki käpahoope. Olen õppinud neid mitte kartma, sest haiget ei saa, natuke ehmatab. Mõni tou on tugevam ja mõnikord tahaks natuke hammustada ka, aga seda pole siiski juhtunud. Ilmselt läheb veel päris pikalt, kuni ta kätt enam vaenlaseks ei pea või jääbki talle see kaasavarana lapsepõlvest tänaval – ennast tuleb kaitsta, iial ei või teada. Aga eile julges ta konservi esimest korda näpu otsast lakkuda, mul oli nii hea meel.
Naljakal kombel on vasak pool see, kus saab väikese kannatusega usalduse võidetud. Nöpsik vaatab aknast välja ja mina muudkui silitan pealaest sabani. Niikaua, kui ta kätt ei näe, on kõik hästi. Kui minu suunas on parem külg, siis ei usalda, pahur nägu tuleb ette ja olgu ma ettevaatlik.
Täiskasvanud inimene saab selle joonega ilusti hakkama, väikesed lapsed kindlasti mitte.
Aga siin mõned hetked esimestest avastamistest:
Paraku avastas ta diivani kõigepealt kui kratsikoha
Fotokasse suhtub endiselt põlgusega – eemale sellega!
Kui naljakas rohutirtsu-asend 🙂
Ja sama eestpoolt

Seikleja Kas-Kasser

Kas-Kasser veetis osa eilsest ööst mööda oma endisi valdusi, Pelgulinna tänavaid ja hoove laiates.
Samal ajal olin mina ärevusest oimetu ja muidugi kondasin murelikuna ka ise tänavaid pidi, vahepeal kuivemad riided selga ning jälle otsima, taskulambi valgel hoove ja autoaluseid valgustama ja kss-kssitama.
Seikleja hingega Kas-Kasser kasutas võimalust õue pääseda, kui tema hoiu-inimesel oli erakorraline olukord ja ta ei saanud ise kontrollida, mis parasjagu toimub. Toimus aga see, et uks jäi korraks lahti, Kasser vana õuekassina tegi kohe vehkat ja õnnetuseks oli sama erakorralistel asjaoludel ka välisuks sel hetkel lahti. Selleks hetkeks, kui mina otsima tormasin, ei teadnud keegi, kuhu suunas Kasser jooksis.
Ühtpidi olin rahulik, sest kui keegi üldse koju oskab tulla, siis just see kass. Pealegi inimsõbralik ja kiibiga. Lootust oli rohkem kui lootusetust. Aga autoteed, õnnetud juhtumised, tee kunagise koduni…?
Kuna tänaval oli pime, hoovides veel enam ja Mangi horoskoop hoiatas minu tähemärki jaanuaris üksi hilja õhtul ringi kolamast, siis tegin hilisõhtuses otsingus väikese pausi, et vahepeal natuke tukastada ja öösel tulla uuesti hoovi kontrollima. Esimesel korral oli käik tulutu.
Uni oli katkendlik, Triinu tuli mind lohutama, pannes nina vastu mu nina, käpa ümber kaela ja limpsides õrnalt põske.

Läksin uuesti õue poole kolme ajal. Lund oli sadanud ja mul oli hea meel, sest lootsin näha käpajälgi. Aga tegelikult oli juba välisust avades õnnehetk, kui kuulsin ärevat mjäud ja nägin tuttavat kogu tuttavas kohas – maja ees prügikonterienri kõrval seismas. Sealsamas, kus ta kevadelgi ikka oma söögikorda ootas. Kas-Kasser! Lumekirmega kaetud, märg, aga rõõmus. Tuli jooksusammuga koridoriuksest sisse ja veel kiiremini trepist üles just õige ukse taha. Siin tegin telefoniga kiire jäädvustuse Hetk oli ju täiesti haruldane. Suvel, traksidega jalutamas käies, ei saanud teda muudmoodi tuppa, kui tõstes ja sama trepist üles, ikka tagumikust suunates ja rihmast tirides. Ja oh nüüd seda kojujõudmise rõõmu!
Kes meist rõõmsam oligi, kes teab 🙂
Pingelangus oli nii suur, et oleksin magada tahtnud vist õhtuni välja.
Läks õnnelikult, seikleja mõnuleb jälle ahju kõrval ja näeb vist und kõigist neist Pelgulinna taaskohtumistest.

Kasutamata vabadus

AD:”Tule välja, kui julged!”
Nöpsik:”Ei julge”

Käidud-tehtud

Eilne hommik algas Nöpsikuga läbirääkimistega, kuidas ilma suurema draamata teda transpordikasti saada.
Igatahes on ta kavalam kui mina, ilma jõuvõteteta teda kasti ei saanud ja ohates pidin võtma kindad ja teki. Nöpsik sai siis kohe aru, et midagi kohutavat on juhtumas, alustas kisendamise ja paanikaga. Õnneks juhtus üsna kiiresti see, et koos peale visatud tekiga kukkus ta juhuslikult ülevalt avatud transakasti, mis oli põrandal ootel. Reageerisin kiiresti ja olin juhusele tänulik.
Hoiatasin kliinikus arsti võimaliku lendkassi eest, aga tegelikult läks kenasti – puurist teda välja ei võtnud, hoidsin teki sees teda kinni ja nii sai hirmunud ja vagusi istuv Nöpsik omale vaktsiinid ja kiibi.
Päev enne kliinikut korraldas Nöpsik mulle muret ka. Kui tal siiani oli kõht eeskujulikult korras (tänavakassi puhul peab sellega ülirahul olema), siis midagi läks tal sees ootamatult rikki ja vaest kassi tabas kohutav kõhulahtisus koos veel kohutavama haisuga.
Kuna ma olin just enne vahetanud kuivtoitu, siis süüdistasin seda. Arstiga konsulteerides olin valmis vaktsiini edasi lükkama ja hoopis analüüsi viima. Vale toit läks eest ära ja hurraa, hommikuks olid kastis üli-eeskujulikud julgakesed jälle. Lisaks avastasin mõned kahtlased karvahõredad kohad kõrval ja kõrva ümbruses, aga õnneks need seenelambi all ei helendanud ning arst arvas, et sama uus toit võis põhjustada ka allergianähud. Igaks juhuks jäi proov kliinikusse kasvama.
Vastus tuleb ära oodata ja siis ma mõtlen, kas ma julgen Nöpsiku lahti lasta. Kui oleks ette teada, et pole probleemi teda ööseks vannituppa tagasi saada, siis ma teeks seda rõõmuga, kass saaks joosta ja harjuda päriseluga. Aga iga asi omal ajal, seni tuleb rõõmustada, et kõik protseduurid kenasti tehtud on saanud.

Triinu vaatab talle tundmatu looma üle

Ikka segaduses

Nöpsik ei oska käituda 🙂
Ma muidugi ei peaks selle üle imestama, sest kus ta peaks olema seda õppinud. Olen endiselt siiras imetluses, kui palju on temas suhtlusjulgust. Nöpsik nurrub ja sõtkub, kenutab ja kenitleb. Keerab kõhtu ette ja pead viltu. Tuleb juurde ja teeb nägu, et tahab pai.
Seal see konks ongi. Pai saab teha siis, kui ta paikätt ei näe. Kui pea on käe poole, siis ehmatab ja hakkab kohe asendit vahetama. Kui vaatab aknast välja või otse enda ette, siis võib silitada minuteid ja minuteid. Teises käes hoian ma alati suleritva – äkiliste liigutuste enesekaitseks. Vahel näen, et sellest on kasu. Ilme muutub pahuraks ja ritv saab raevukalt hammustada.
Nii et ma tean, mida teha ei tasu – kätt näo suunas sirutada. Momentaalselt tekib tal tung käega midagi teha. Ma ei tea, hammustada või käpaga virutada, pole lõpuni lubanud. Kohe nõksatab vastu. Samas, kui ta tiirleb põrandal ja mina istun või seisan kuskil lähedal, siis mingit soovi rünnata ei ma näe. Tahab hoopis lähemale tulla, uudishimu on suur.

kõik peab üle nühkama

nb varbad

opitud ja priske 🙂

susse ei taha hammustada

Kõige rohkem igatseb Nöpsik siiski liigikaaslast. Kui Andy tema juurde tuleb, siis jookseb ta jalust maha. Andy muidugi suundub toidukausi juurde ja kohe hakkab Nöpsik tema kõrval sööma. Ka Duran pakub huvi. Teised väga vannituppa ei trügigi.

rahulolev põrandakütet nautiv külaline

Uus katsumus seisab ees nädala pärast, siis läheme vaktsineerima. Steriliseerimise päeva hommikul olin üsna ärevil, kuidas kass transpordikasti saada. Mingit huvi tal selle vastu ei ole nagu eelmisel päeval juba tuvastasin, jättes kasti talle tutvumiseks. Loopisin talle hommikul siis tekki peale, aga osavalt libistas ta end välja ja tegi mitu tiiru järjest ärevamaks muutudes.
Lõpuks sain ta teki sees haardesse, ja jälle unustades põhitarkused, sain kinnastamata käe karistuse, hammustada. Uks tuli ka eest ära suure rapsinguga, nii et kõrvus kohises ja jalad olid nõrgad, kui lõpuks valmis sain. Pühkisin veretilgad kokku ning startisin kliinikusse. Nöpsik ei kavatsenudki rahulikult ja vaikselt puuris kükitada, vaid udjas käppadega luuki ja nii ma kast süles, mitte käe otsas bussile läksingi. Õnneks ei olnud käu nii kõrvulukustav kui toas. Tegelikult on ta üldse vaiksemaks jäänud, mis on tore.
Nii et uus katsumus on ees ja kui meil õnnestub ta ilma suurema jandita ära vaktsineerida, siis on suur samm koduotsingute poole astutud.

Käin igal nädalalõpul Telliskivis mitu korda, et näha, kes ja kas seal alles on. Kahjuks pole kolmandat ega ka väikest triibikut kordagi näinud. Süüa ikka sinna pannakse, ju siis on kellele. Kuna praegu ei ole ka vaba kohta ühelegi kassile, siis rohkemat kui oodata nagunii teha ei saa. Iga tuisune ja külm ilm teeb südamele valu…

2015

Küsisin oma kasssõpradelt, mida nad 2015 aastaks soovivad.

Kodukass Triinu rõhus oma vanusele (9,5 aastat) ja soovis, et uusi nägusid ja sabasid võiks siin majas vähemaks jääda. Vahel on tore nendega müdistada, aga sõpru nendest pole ja pigem on nad jalus. Voodis võtavad ka kõige magusamad kohad ära. Konservi võiks samuti rohkem serveerida.

Triinu

Kodukass Andy soovis, et ma oleksin rohkem kodus. Et ta saaks kogu aeg minu juures olla ja minuga mängida. Pea viltu jälgida, mida ma teen ja pugeda mu juurde teki alla. Vähem krõbinaid, rohkem lihakraami ja konservi.

Andy

Kodukass Duran soovis uusi patsikumme mängimiseks ja rohkem paisid. Et siis kui ta peaga põmaki minu vastu tuleb, oleks kohe pikalt paitatud. Söögi suhtes erisoove ei ole, aga kui võimalik, siis palun enam väikesesse kasti mitte toppida ja kuhugi viia.

Duran

Tips soovis rohkem konservi. Ja veel rohkem konservi. Aga mitte igasugust, vaid ikka neid väikseid pasteete. Parem kui vähemalt 4 korda päevas. Krõbinaid pole vaja, kui, siis midagi väga rammusat. Et tema pole seda dieeti palunud ja et kilo väiksemast kaalunumbrist ei ole tal küll sooja ega külma. Ja et ta on endiselt rahul, kui ma istun või laman, et siis minu kaisus nurru lüüa.
Päriskodu võib tulla, aga mitte kehvemate tingimustega kui praegu.

Tips

Kas-Kasser soovis rohkem inimest. Et kogu aeg oleks inimene seal kus on tema. Sülle rohkem, kaissu rohkem. Et suvel saaks õue jalutama ja talvel ikka ahi oleks soe. Et rohkem ei tuleks neid operatsioone ja halb-olla päevi. Pehmeid pasteete võiks ka rohkem olla, ilma hammasteta on need kõige paremad pintslisse panna.
Päriskodu võib tulla, kui seal on kogu aeg inimene. Hea inimene.

Kas-Kasser

Nöpsik ütles, et tema kõige suurem soov on juba täitunud – ta ei ole enam tänaval. Nöpsik muidugi ei soovi, vaid nõuab: rohkem tähelepanu, rohkem vabadust, teiste kassidega mängida. Rohkem paisid. Vist. Igasuguste ahistamiste lõpetamist (miks peab vahel kuskile kitsasse kasti minema ja kuhugi sõitma). Et kui siia jääda ei saa, siis võiks leiduda inimene, kellele tema kõige rohkem meeldib ja kes ei pane pahaks veel väikest kasvatamatust ja kasvatab ise edasi.

Nöpsik

Endale soovin, et 2015 tuleks parem kui 2014. Lõppenud aastas oli kassidega seoses liiga palju kurbust ja valu, mis minu seest vist kunagi ei kao.
Soovin, et kassid oleksid terved. Et need, kes kodu otsivad, selle leiaksid.
Et ma jaksaksin hädas olevaid kasse aidata ka siis, kui olen väsinud ja pettunud.
Et kuskil oleks üks ladu, mis varustaks mind lõppematu koguse tasuta liha ja kassikonservidega 🙂

Kõigile teistele soovin seda, mida nad ise endale soovivad.
Head uut aastat!