Martini lotovõit :)

Sain eile sõnumi, mis võrdub praktiliselt Eurojackpoti võiduga 🙂 See tuli jälle Eestisse, Padi ja Pasteet hoiukodusse ja õnn naeratas pikkkarvik Martinile!
Martin sõidab siis, kui aeg selleks küps, elama Soome – Traksi peresse! Martinil saab olema 6 “õde-venda” ja parim kassielu, mida võiks soovida. Peresse, kes suhtub soojalt tänavakassidesse ja toetab vastavaid ühinguid Soomes ning ka Kelmiküla Kassijaama.
Martin vajab veel väikest taltsutamist, aga esimene nurr tuli eile selle peale, kui ta nägi mu süles olles kodukasse.
Martini uueks nimeks saab Kelmi 🙂IMG_2334

esiplaanil vend Andy

esiplaanil vend Andy

Advertisements

Kaks päeva tutvust

Kaks hommikut ja kaks nappi õhtut on mul aega olnud uustunukatega tutvust teha. Väga põnev on.
Igaühe kohta oskan praegu öelda mõned sõnad ja tean, et kõik võib muutuda.
Kuna ma ei saa neid ometi kutsuma jääda number üheks, kaheks või viltutriip ja otsetriip, siis said kassilapsed nimed ka.
Ma pean ise ka veel natuke harjuma, kes on kes, aga inspiratsiooni sain ma oma nooruspõlve muusikaiidolitelt 🙂

Nr 1 – Andy. Täna tuli ühtäkki julgust kõvasti juurde. Kuigi kõige kauem tänavalt ära, oli ta minu juures alguses enamasti liivakasti taga. Täna aga vudis juba natuke ringi, mängis venna sabaga ja süles on meelsasti.
Nr 2 – Vienna. Esimesel süleõhtul oli teki sees nii peidus kui olla sai, aga juba eile õhtul oli tema see, kes aknalaual tualetti tegema hakkas ja unustas ära, et peab kartma. Mõnus koheva karvaga tüdruk. Leebe, samas tragi olek.
Nr 3 – Depeche. Kiire ja asjalik. Iseseisev ja natuke ülbe. Vudib omaette ringi, teised ei huvita, istub kuskil kõrgustes või toa teises otsas. Susiseb ja teeb ennast tähtsaks. Süles ei kõlba olla. Ümmargune pallike.
Nr 4 – Martin. Oh kui ilus, oh kui armas. Süles on pehme mütakas, tasase olekuga. Istub palju liivakastis peidus, aga täna hakkas mängima. Samal ajal laenab enda karvast saba teistele mänguks.
Nr 5 – Duran. Viimasena tänavalt tuppa saanud, vähem harjunud. Plõksib ja susiseb ja kardab. Samas täielik mõmmik. Hoiaks süles veel ja veel ja veel.

Hetkel ühendab neid armastus vitamiinipasta vastu ja see, et omavahel on kokku lepitud, et nurruda on veel vara.

Muri ja Vilbert uues kodus

Eile oli eriline päev. Hommikul ei teadnud ma veel, et Murile on huviline. Ja õhtul oli kodu ühtäkki kuidagi vaikne ja tühi. Sest Muri inimesed võtsid kaasa ka Vilpsu.
Tavaliselt sean ma oma südame aegsasti valmis, kui mõni hoiuline hakkab koju minema. See on alati rõõmus, aga samal ajal ka natuke nukker sündmus. Mul ei lähe tavaliselt keegi koju paari päevaga ja nii jõuan ma kõik koduootel kassid enda külge kasvatada. Praegugi ei oska ma päriselt rõõmustada, isegi vaatamata sellele, et uuest kodust on tulnud head, rahustavad uudised ja kõik on korras. Kaks suurimat sõpra on endiselt koos – magavad, müravad, söövad koos nagu hoiukoduski. Neil on terve maja vallutada ja tore pererahvas. Kõik on hästi. Kõik läheb hästi. Ja mina saan varsti jälle aru, et nii need asjad ju käima peavadki.
ps Muri ja Vilbert peavad nüüd vene keele ära õppima 🙂

Kodukassid tegid eile õhtul hullunud jooksutuure ja patsutasid käppasid kokku – väikesed tüütud pärdikud on ühtäkki kadunud.

Ühtlasi tähistan ma mõttes seda, et Telliskivi kassikoloonia jaoks on nüüd tehtud kõik, mis ühe väikese hoiukodu ja väikese kassiühingu võimuses – emased kassid opitud, sõbralikud ära toodud ja poegadele kodud leitud.

Mustmiljon mustvalget

Täpselt selline mustmiljon-tunne mul täna oli, kui läksin järele Padi ja Pasteet uuele pesakonnale. Mustvalged väikesed mutukad. Loomulikult mustvalged, tavalised armsad mustvalged. Mustad, valgete ninatriipude ja põskede ja sokkidega, nii nagu neid on sadu ja sadu kodu otsimas… Kas kõik said aru, et mul on 5 uut mustvalget kassipoega kodu otsimas? 🙂
Viis tükki püütud, kaks veel tänaval. Ikka sellesama püüdmatu, aga väga viljaka Mustamäe kassiema “toodang”. Kokkuleppeliseks sünnipäevaks 1.august 2013.
Tänase kohutava ilmaga ei taha mõelda neile, kes veel tänaval, mõtlen hoopis, kuidas minu jaoks enneolematu kassikarjaga hakkama saada.

Lapsed on vannituppa lahti lastud ja seal nad nüüd üheskoos kardavad. Kõiki saab palja käega võtta, keegi pole metsik ega kuri. Kodukassikool alaku!
Täna veel portreepilte pole, aga uued mutukad on sellised tüübid, püüdmise järjekorras:
1. Poiss – viltuse valge ninatriibuga, valged põsed, kõige julgem ja sõbralikum.
2. Tüdruk – ainuke päris must, aga sutsuke valget vist ikka kõhu ja kurgu all välgub.
3. Poiss – sirge valge ninatriibuga, mustad põsed.
4. Poiss – pikakarvaline, ikka päris kaunidus kohe.
5. Poiss – sümmeetriliselt valge koonuga, musta ninaga, meenutab mänguasja.

Nüüd veel nimed ka vaja lastele panna.
IMG_2264-001

Kellele mustvalget kassipoega?

Palju rõõmu, grammike pettumust ka

Murilda läks täna oma koju. Oma majja, kus kolm põlvkonda teda ootamas. Minu õnn on, et peret tunnen ja saan Murilda käpakäiguga hästi kursis olema. Murildat hoitakse tubase kassina, kevadel võib-olla saab traksidega minna õue muru nuusutama.
Muri huviline noormees aga andis teada, et loobub. Põhjus on mõistlik, aga annab märku, et kassivõtmise soov oli lõpuni läbi mõtlemata. Mis seal ikka, sellised mäed-orud käivad hoiukoduks olemisega kaasas.
Muri on siis Vilpsule seltsiks edasi ja otsib jätkuvalt seda õiget perekonda omale.
Pettunud olen pigem seepärast, et olin mõtetes juba valmis majutama Vilberti uued väikesed hõimlased Mustamäelt, aga praktilisel põhjustel on seda nüüd raske teha.
Siin on Murilda viimased kodused tunnelimängud:
IMG_2158
IMG_2168
Kui täna päeval koju tulin, oli Muri mõnusasti Vilpsu kaisus. Natuke hiljem sain samasuguse hetke ka pildile:
IMG_2260

Vilberti poolaasta

Täna on mu kallil Vilpsul kuue kuu sünnipäev. 4 kuud meie kooselu on pannud mind temasse tohutult kiinduma, sest nii musirulli kassi ei ole teist lihtsalt olemas. Ulakas ja energiline ja kõike seda, mida üks kassipoeg olema peab, on ta nagunii, aga kui Vilbertil tuleb peale Suur Hellusehoog, siis on tunne, et ei taha temast mitte kunagi loobuda. Siis on ta selline kass, mida suur osa loomasõpru sõbraliku kassi all silmas peavad – poeb kaissu, poeb kurgu alla, põlveõndlasse, igasse lohku, mis parajasti tema jaoks vaba. Nurrub ja toetab pea kõvasti-kõvasti vastu minu põske. Võtab käppadega pehmelt ümber minu käe ja jääb niimoodi magama.
Seistes teda sülle võttes teeb ennast väikeseks ja otsib samuti mõnusa asendi ning ei taha kuhugi ära vingerdada.
Vahel tuleb mu juurde kass, keda ma ära anda ei taha. Vilps on üks neist. Tihti juhtub see juhul, kui olen pidanud tegema tõrksa taltsutust. Ka Vilbertiga läks nii. Mäletan hästi tema susinaid, käpaga vehkimisi ja hirmust niiskeid varbaid süllevõtmisel. Mäletan hästi, kuidas me sõbraks saime.
Tema kasvamist on huvitav jälgida – kaalu on tal juba natuke üle 4 kilo ja oi kui palju on veel ruumi lihast kontidele kasvatada. Kui uhke ja võimas ta võib olla juba aasta pärast.
Miks keegi ei teda ei taha – ei tea, võibolla teen liiga vähe reklaami… Koduotsivate kasside valik on ilmatuma suur ja kuna suur osa inimesi valib oma lemmiku välimuse järgi (ei oska mina seda ka pahaks panna), siis ju on Vilps oma musta siidikasuka ja kitsa valge ninatriibu ja sokkidega liiga tavaline.
Las ta olla siis minu juures tavaline. Kui talle tekib pakkumine, milles mu süda ei kahtle, siis läheb ta teise koju, et mu oma eakamad kassid saaks oma rahuliku elu tagasi, aga praegu ma ei põe, ma ei muretse, ma ei oota. Vilbert on minu juures kindlas kohas ja teeb minu päevad paremaks.

Kassijaam sai kingituseks hulga mõnusaid patju ja Vilps oli see, kes koheselt leidis, et üks padi on tema oma. Lahkelt lubab ta seda kasutada ka Murildal ja Muril.
IMG_2114IMG_2121IMG_2154

See peaks küll olema Vilpsule pühendatud postitus, aga hõikan ikkagi siia selle, et Murilda läheb oma päriskoju pühapäeval 🙂
Ja kui Muri isand samuti oma sõna peab, siis on põhjust jälle rõõmustada.

Täitsa koduvalmis

Muri ja Murilda reisisid täna ühises kandekotis kliinikuse, et saada oma teised vaktsiinid. Natuke nügelemist, ei ühtegi piiksu ja oligi käidud.
Meenutasin, kuidas samal laual toimus hirmus kisendamine ja kõigi küünte-hammaste näitamine, kui juuli alguses sai otse püüdmiskohast arsti juurde mindud. Nüüd Murilda nurrus, Muri ei teinud teist nägugi, kui süstal nahavahele läks – väga tubliks kasvanud kassilapsed. Murildal kasvab opi jaoks paljaks aetud kõhul jälle pigem must karv, aga aluskarv on ikka hall.
Tagasiteel bussi oodates kohtusin Vilde peatuses vahva oravaga, olgu tema esimene külalisloom siin blogis 🙂
IMG_2069
Murilised on esmakordselt natuke vaiksemad loomad täna – jookusrallide vahepeal Murilda pikutas käpad muhvis ja Muri lebas lausa mõned minutid diivanil, ennekuulmatu! IMG_2070

Otsustav kohtumine

Ühel kenal varahommikul tuli Murile külla tema tulevane peremees. Muri ajas tervituseks sülle võttes varbad lehvikuks ja tegi khääähh!
Seejärel esitas tubli pooltunni jooksul koos Murilda ja Vilbertiga vabakava ning tundub, et kõrgele hindele, sest kojuminek sai otsustatud 🙂
Kui kõik sujub plaanipäraselt, läheb Muri päriskoju tuleva nädala alguses.
IMG_2022

Allpool keskmist

Ei ole jupp aega midagi postitanud. Ei ole midagi kirjutada. Kassipojad ja mina tegeleme kodude ootamisega-kodude otsimisega. Igas päevas on palju toredaid hetki, aga praegu varjutab neid üks tume vari.
Olen kurb, et ei suutnud aidata ühte looma, kes kunagi oli minu vastutada. Et inimesed, keda ma usaldasin, ei olnud tegelikult usaldusväärsed. Et jäin hiljaks ja elu vedas seekord alt kõige kurjemal moel…

Muri, Murilda ja Vilberti ülesanne on mind praegu sellest august välja aidata. Nad on selles päris tublid ja esinevad märkimisväärsete akrobaatiliste võimetega üksteist üle trumbates, näod rõõmsad ja kavalad peas ning Vilbert seejuures ka uskumatu võimega lohutada just õigel hetkel ja õigetmoodi. Nelja pehme käpaga käe ümbert kinni võttes ja pea õlale toetades, südamest tuleva nurruga ja kõiketeadvate silmadega otsa vaadates.
Muri ja Murilda on lihtsalt võrratud kratid, kes jooksevad sabad rõngas nii suuri ringe kui võtta annab ja kõigil tasapindadel, mis kannab. Muri teeb igal võimalusel põsele limpsti ja Muri võitleb iga suutäie eest oma naljakal moel.
Minu armsad pärdikud.