MMM – kuidas läheb

Plikad pajatavad jälle ise:

Mirjam

Mina kasvan. Aga vähe. Pole veel nelisada grammi käes, samal ajal kui Murjam on juba 500. Ma söön küll, hakkasin ise konservi ka natuke limpsima, aga vahel tahan, vahel ei taha. Emme siis topib mulle piima ja vitamiinipastat ja konservi ja mingit pulbripuru ka. Ma olen üks suur pudilõug ja ei näe just kõige puhtam välja, aga küll ma ilusamaks muutun. Eile õppisin ma mängimise ka ära! Ma nüüd juba jaksan õdede saba sikutada ja nendega natuke maadelda. Joosta jaksan ka. Praegu on mu ainus töö kaalus juurde võtta.
Milles ma aga olen kõige tublim – emme nina nühkimises. Mulle väga meeldib ja talle ka! Kui meil on söögiaeg, siis ma võin pärast tema süles magada. Inimene, see on päris tore.

 

Murjam

Mina olen endiselt kõige suurem, täitsa kassipoja moodi juba. Kuna ma kaalusin juba pool kilo, siis ma sain arsti juures ussirohtu. Teised peavad veel ootama. Usse pole me emmega küll näinud, loodan, et ei näe ka.
Täna hommikul ma hüüdsin “barrikaadidele!” ja olingi üleval – vabaduuus! Aga emme pomises “oioioi, seda oligi karta, pani mu koos õdedega kotti ja hakkas midagi lammutama.
Kui me kotist välja saime, oli pesa natuke teistmoodi ja palju suurem. Ma sain joosta, kiiresti joosta, ja õed kappasid minu järel, peaaegu sama kiiresti. Vahepeal nuusutasime, maadlesime ja siis jälle jooksime. Aga emme toriseb, et ta peab nüüd ust kinni hoidma. Vahel ta ju võtab meid sinna ukse taha kaasa, siis me istume diivanil, üks on süles ja teised pesas. Mina oskan pesast välja minna, emme sülle, seal võib ronida ja mängida ja miilustada.

niimoodi magame Mirjamiga

Mäuram

Mina hakkan muutuma pallikujuliseks. Ma ei ole ka veel poolt kilo, aga veeren sinnapoole. Ma olen väga nunnu, ütleb emme. Vastutasuks ma undan. Süles olla ei taha, aga ma ei tea, miks, hakkasin ükspäev ikkagi nurruma, kui ta tegi mulle pai. Siis, kui ma põrandal olin. Kui ta on liiga pealetükkiv, ma mäuran nurrumise asemel. Minu ilus valge mustriga nägu muutus millegipärast imelikuks – punakaks ja kuivaks, nii et arstitädi vaatas mind mingi imeliku lambiga. Kuulsin, et ei helenda. Vot ei teagi. Aga nunnu olen ma ikka, maadlen nagu Mäe ja tavaliselt võidan.


Ja mõned ühispildid ka:

Mirjam, Murjam ja Mäuram

Kastikiisud tutvustavad end natuke ise.

Mirjam

Mina ei olnud alguses kõige väiksem, aga nüüd olen. Eile kliinikus selgus, et ma ei olnud vaatamata sellele, et uus emme mind toitis kogu aeg, juurde võtnud. Kõik olid väga-väga mures. Aga kui emme otsustas veel vähem magada ja veel rohkem minuga tegeleda, siis täna olin juba natuke kosunud.

Mul ei ole nii palju jaksu kui õdedel. Ma ei jaksa mängida ega ise süüa, aga ma natuke juba ukerdan ringi. Esimesel päeval ja ööl ma suutsin ainult lamada, käpad olid nõrgad.

Pissin sinna, kus ma olen, aga kakada proovin enamasti vähemalt pesast väljapoole, noh, alati ei õnnestu, aga keegi ei pahanda ka. Ma tahan hirmsasti selle sooja asja peal magada, aga suuremad õed trügivad kogu aeg ette. Süles ma lasen ennast toita küll, lutt mulle ei meeldinud, aga süstlast pole viga. See kanüüliasi mulle ka väga ei meeldi, aga emme on tugevam. Arstitädi käskis emmel mind ikka väga tihedalt poputada ja oli täna juba natuke rõõmsam minu üle.

Murjam

Mina olen kogu aeg teistest suurem ja tublim olnud! Ma oskan nurruda ka ja uue emme nina müksata oma ninaga ja talle kaela alla pugeda. Täna kaalusin ma juba 422 grammi! Eile ma küll oksendasin korraks ja olin natuke loid, aga varsti hakkas juba parem. Pasteeti tahan ka ise limpsida. Ja mängida! Mulle üldse ei meeldi, kui mulle käpast midagi sisse surutakse, hakkan nihelema ja kriiskama. Ükskord emme juba andiski alla, aga muidu ta ikka ilusti toidab mind ja paitab. Arstitädi arvas, et äkki ma saan esmaspäeval juba ussirohtu, see oleks lahe küll! Vist. Tahan väga, et teised õed ka minuga juba mängida jaksaksid.

Ja ma ei ole murjan, vaid Murjam, selge! 🙂

Mäuram

Mina olin alguses kõige tillem, 220 grammi, aga täna olin juba 324! Eile õppisin ma konservi sööma, spetsiaalset pisikeste kasside oma. Päris hea on, söön veel! Hommikul mu uus emme pidi lausa ootama oma piimapudeliga, kuni ma lõpetan. Täna ma ei lubanud arstitädil uut kanüüli panna, aga ma olen nii tubli juba, et saan niigi hakkama, vot!

Veidi oskan juba mängida ka, hiirekest käpaga katsuda ja õdede sabasid.

Ahe et miks ma Mäuram olen? No sellepärast, et ma mäuran. Närin süstalt ja lutti, urran ja undan. Ikka natukene, ega ma metslane pole, aga igaks juhuks, et nad ei arvaks, et ma mõni lihtne olen.


Aitäh, head lapsed, ma lisan ka mõned kommentaarid:

See on tüüpiline pilt. Kõik kohad pissi- ja kakalaike täis, koristada ei jõua niipalju kui nemad korraldavad. Ja Mirjam üksi, teised kaks toidu kallal.

Arstitädi juures

Mirjam ei saanud jälle soojaveepudelile löögile.

Aitäh kõigile, kelle toetus aitab kastikiisudel suureks kasvada!

 

“Aitäh anonüümsele annetajale!”

Tahaksin jutumärgid ära võtta ja öelda, et keegi kinkis meie MTÜ-le ootamatu summa või muu annetuse, aga tegelikult oli mul see au pühapäeval (kusjuures erakorraliselt, mitte planeeritult) Kassijaama minnes leida ukse tagant ootamatu kast pisikeste kassipoegadega seal sees.
Tuhat mõtet peas siblimas, mõned telefonikõned ja otsus nad võtta sündis, kuna ma ei suuda teisiti. Kui ma ise näen, katsun, siis olen müüdud…
Aga noh, ainult siis, kui mingigi võimalus on muidugi. Minu võimalus on, et just praegu on kõrvalkorter tühi. Umbes kuu aega, võib-olla vähem, võib-olla rohkem. Mis pärast saab, tõesti ei tea. Ja tööle minna ma ka niipea ei saa niimoodi, heh 🙂
Tited kaasa, kaalule ja kuigi ma sain aru, et nad on väikesed, siis esimene kaal – 220 grammi ehmatas ikka päris ära. Teised olid natukene suuremad, suurim 280 grammi (järgmine päev kliinikus 328) aga kõik parajad kondiklibud. Koduste vahenditega siis putitasin neid järgmise hommikuni ja viisin ette teatamata kliinikusse. Hirmus paha on seda alati teha, aga teise kassi pidin nagunii viima, nii et võtsin siis üllatusmunad kaasa. Röövisin hulk väärtuslikku aega meie armsalt arstilt, aga teisiti ei saanud. Tibu, kes oli keskmise kaaluga, ei võtnud juba öösel jalgu alla ja oli väga nõrk.
Kanüülid ja turgutused sisse, kaalud kirja ja süstlad-värgid koju kaasa.
Nii ma siin siis jagan oma aega kahe sõimerühma vahel. Elu koosnebki praegu 4-5-tunnistest tsüklitest, kuhu sekka peab natuke und ka mahtuma.
Simmo ja Sia saavad juba ilusti hakkama, aga leian neile aega ikka. Hea meelega muidugi, aga paratamatult vähem. Kastipõnnide jaoks on oma riided ja sussid ja deso, aga olen paar korda unesegasena ikka midagi unustanud, nii et loodan parimat. Teen, mis suudan.
Praegugi olen natuke uneuimas, aga panen põhiasjad kirja, kes enam pärast mäletab, kes ja mis ja millal. Mäletada aga ma tahan.
Täna selgus kliinikus, et must tüdruk, kes on väike ablas nahkhiireke ja ainus liivakastikasutaja, on juurde võtnud ainult 5 grammi. Murelaps, valge ninatriibuga, aga palju rohkem ja 220-grammine ka kenasti. Kuigi valgega kassid ei taha üldse süüa, puristavad osa piima välja ja hoiavad suud kinni. Totukesed küll. Kaks kolmest kiristasid esimesel päeval koledal kombel hambaid. Esialgi ei tee sellega midagi, jälgime. Arsti sõnul on lõualuud veel nii lahti ja pehmed.
Alguses nad urisesid ja undasid ja hammustasid ka, aga must ja murelaps (oeh, peab juba nimed otsima) on teinud esimesed nurrud.
Must ründab juba mu kummutisahtlitest ehitatud barrikaade.
Valgega põnnid pissivad kuhu juhtub, haigem lihtsalt oma alla. Kakamisega sama lugu. Imavaid aluslinu läheb väga palju.
Ja üldse, kas see “annetaja” arvab, et ma saan kaasa pandud Whiskasi pakkidega maksata kinni tööle pandud põrandakütte, sooja vee jne. Oma null-sissetulekuga. Varem ma ei mõelnud selliste asjade peale, aga praegu ei jää muud üle. Kui keegi paneb oma vastutuse lihtsalt teiste inimeste peale… Tähtis on muidugi vaid see, et kõik kassipojad saaksid tublideks ja terveteks. Murelaps teeb muret (tema ei taha ise söömist üldse proovida), arstile ka. Täna ta näiteks oli üllatunud, et ma tulin kolme, mitte kahe kassiga. Nähes eilset seisu.

 

otse sündmuspaigalt

kõige parempoolsem ei jaksanud istudagi 😦


Mõni tund tagasi tehtud pildid:

murelaps