SS juures, MM-ist ja Leilast ka

Käisin SS-i kodus külas. Mina olen minevik ja mitte mingeid emotsioone meie taaskohtumine neile ei tekitanud. Mu kott pakkus rohkem huvi kui mina. 🙂 Muidugi lubasid nad end paitada ja nässerdada, nurrusid ja mängisid, aga jällenägemisrõõmu või äratundmist ma ei tuvastanud. Ega mind see ei kurvasta. Ikka rõõmus olen, et neil on nii-nii mõnus kodu ja tore kassielu!
Maja igas nurgas on kassidele mõeldud (või kasside vallutatud) lebokohti ja mänguasju. Mulle tundub ka, et nendega mängitakse rohkem, kui mina seda tegin. SS on endiselt koos magamas-müramas. Vanem-vaatleja Raul on nende olemasoluga kenasti leppinud, kuigi igatseb oma vana kaaslast. Mul on hea meel, et SS on oma noore energiaga toonud elurõõmu koju, kust eelmine sõber hiljuti lahkus.
Mõlemad on kasvanud, pigem laiusesse. Simmo üritab kahest taldrikust korraga ahnitseda ja teeb sööki oodates erinevaid armsaid häälitsusi. Sia aga on natuke suurem inimesesõber. Pahandusi nad eriti ei genereeri, ju väsitavad teineteisega mürades üksteist piisavalt ära.

Mu kallid MM ehk Relika ja Panda aga on endiselt koos mängimas-müramas-magamas ja kokku nad jäävadki. Ei suudeta neid enam lahutada 🙂
Mu tänasesse kurvavõitu päeva tõi see teadmine küll rõõmu juurde ja südamel hakkas soe. Ma olen ka nende koduga väga rahul, tunnen iga sõnumiga, kuidas nad on hoitud ja armastatud. Ja koos!!!IMG-20180114-WA0001

Leilaga aga käisime kliinikus kontrollimas, kuidas elab tema põis. Koduses vaates elab hästi, sest valesti pissimine lõppes. Täielikult siis, kui noorkassid välja kolisid, aga juba enne jäi järjest vähemaks.
Leila talus vapralt ultraheliprotseduuri, ise hirmust kange. Pea keerles ja suured silmad vaatasid kord ekraani, kord lage, kord mind. Põie seinas olnud “mups” olid kadunud ja kõik teised organid igati korras ja paremad kui enne.
Analüüs oli ka täiesti korras, ei mingit põletikku. Külla aga oli mikroskoobi all näha veidi kristalle, mida eelmisel korral ei olnud. Selle vastu saab Leila nüüd veel lühikest aega Uro-Pet pastat ja kui see saab läbi, siis lõpetame ka Calmexiga tagaajamise.
Kümmet kassi siia enam kunagi ei tule ja ma tõesti loodan, et Leila tunneb end edaspidi paremini.
Hiljuti jäid mulle silma Leila lapsepõlvepildid, panen ühe siia ka. Ka väikesena oli tema hirm suur.

Advertisements

Relika ja Panda

Kes need veel on? Uued kassid?
Ei, Relika on Mirjam ja Panda on Mäuram. Uued nimed uues kodus.
Eile oli väga eriline päev, sest MM sõitsid ära oma koju. Mina käisin juba mitu päeva varem ringi, kõva tükk rinnus ja ei tahtnud midagi mõelda, sest nii oli lihtsam. Jah, see on viimane öö siin voodis minu kõrval. Viimane kapak hommikust sööma. Viimased mängud, viimased paid. Rääkisin nendega pikalt, kui olime veel omavahel. Sellest, kui kallid nad mulle on ja kui kalliks jäävad. Et ma ei unusta kunagi. Aga et elu on ilus ja toob teile palju head ja uued, armastavad inimesed. Ärge kartke, olge tublid.
Ma ei saanud samas kindel olla, kas nad koju lähevad, sest ma ei olnud uute peredega varem kohtunud. Kindel oli ainult see, et külalised Soomest tulevad otse laevalt ja kui kõik üksteisele meeldivad, siis…
Meeldisid küll. Väga. MM meeldisid nende inimestele ja nemad mulle. MM piilusid alguses voodi alt, aga lasertäpiga meelitati nad välja. Minu kivi kahanes pisikeseks, kui kuulsin, et MM jäävad alguses mõneks nädalaks kokku harjuma ja siis kolivad koos teise korterisse harjuma ja siis alles toimub kodudesse, ema ja tütre juurde jagunemine. Tahtsin midagi sellist isegi pakkuda. Tegelikult hakkavad nad elama üksteisest kümne minuti kaugusel ja tasapisi selgub, kuidas nad eraldi hakkama saavad ja kas külaskäigud teineteise juurde teevad head või pigem mitte. Kodud on kassiturvalised, kassipidamiskogemus on olemas, ka argliku ja pirtsutava kassiga. Suhtumine on õige, sümpaatia tekkis kohe. Kõik oli õige. Oli põhjust avada vahuvein ja klaase kokku lüüa.
Lõpuks saabus aeg MM sisse pakkida ja nad laevale saata. Kallistused, lubadused, peidetud pisarad. Kaasa pakkisin lemmiktoidud, karvase ja tuttavalõhnase fliisi. Mänguasjad, palliraja, tuttavat liiva, Mirjami kaasavara-pesa, europassid.

Triinu, sina jääd koju 🙂

Viimane pilt. Head teed, kallid väikesed sõbrad!

Kui tulin tuppa, külalisi saatmast, siis laual oli mõnelt singirullilt kadunud singid 🙂
Koju jõuti ilusti, laevareis möödus rahulikult kajutis. Tean, et saan pilte ja kodu-uudiseid.
Tänane hommik oli imelik, ärkasin väga vara. Kaissu tulid AD ja Triinu valvas öökapil, Trini käis korra nuusutamas, aga väikeseid nõudlikke ninasid ei olnud kuskil. MM, ei, Relika ja Panda ärkavad täna esimest korda päris kodus, kus kõik on uus ja natuke ilmselt hirmus, aga nad saavad olla üksteisele toeks. Ka uus aasta võetakse vastu koos, uusi pereliikmeid ei jäeta üksi koju.

Ma arvan, et Mirjamil ja Mäuramil väga vedas. Kes oleks võinud arvata, et need tundmatu päritoluga pappkasti hüljatud abitud pojakesed leiavad omale kodud hoopis Helsingis, Lauttasaaris, suurtest loomasõpradest soome naiste juures.
Ka nende õde Murjam, uue nimega Mirri, on saanud väga tubli, hooliva kodu, kes ühendust peab ja käpakäigust teada annab. On põhjust rõõmustada ja õnnelik olla. Ju oli nende saatuses kirjas, et minul oli suvi vaba, et sain nad võtta ja suureks kasvatada.
Jälle sain kastikiisude looga kinnitust, et mustvalgetele tormi ei joosta, aga ma tuhat korda enne ootan kuid või aastaid, kui annan oma hoolealused ära lihtsalt sellepärast, et mul oleks nii lihtsam ja keegi ju küsib. SS ja MM said head kodud hoopis nagu nõukaajal – tutvuste kaudu. Nii et siinkohal veelkord tänu kõigile suunajatele, vihjajatele ja abistajatele 🙂 Tänu kodupakkujatele, muidugi!
Aitäh kõigile, kes toetasid Kassijaama MMM suureks kasvatamisel. Ilma dr Juliata ei oleks me hakkama saanud, olen lõpmata tänulik.

Lisan siia omale mälestuseks viimase nädala pildid.
Aga kana ei keeda ma ilmselt enam järgmised pool aastat.

2017 lõppes väga hästi. Soovin, et 2018 tuleks ilus ja hea. Kassidele, teile, mulle.

Eriti tähtsad uudised

Teisipäeval läksid koju mu kallid Simmo ja Sia. Ja ma ei ole sellepärast üldse kurb.
Nukrusega segatud tunne on küll, sest SS said omale kodu, kuna armas Mau suri, jäädes alla kurjale haigusele…
Kass Raul aga vajab seltsilist ja mõte uue kassi võtmiseks sai pikalt selles peres küpseda.
Minul aga ei ole seda tavalist kripeldust, muret ja kahjutunnet, kui keegi mu hoiulistest koju saab.
Põhjus on ka tegelikult selge – ma ei muretse nende pärast mitte üks gramm. Ma tean, et neil on väga hea kassielu, väga hoolivad inimesed ja palju paremad tingimused kui minu juures. Ma lähen ilmselt jaanuaris neile külla, saan Simmot ja Siat kallistada-nässerdada ja nii polegi ühtegi põhjust kurta ega kurb olla. Muidugi tunnen natuke puudust nende pugemistest, kurinatest ja vaatan-sind-pea-viltu-hetkedest, aga see ei ole mulle raske.
Lisaks on mul ka praktilistel põhjustel lihtsam nüüd, kui on kaks traageldist vähem. Köögis on vähem tunglemist, vahel üle taluvuspiiri minevat mürgeldamist on vähem ja voodisse mahub ka paremini ära 🙂 SS magavad uues kodus ka voodis muide, loomulikult.
Kodupilte ma praegu ei pane, saan neid ja videoid küll iga päev, aga seal on rohkem kodu kui ringinuuskivaid kasse näha. Panen hoopis paar pilti ajast, mida ma kunagi ei unusta. Suvest, mil ma elasin ainult väikestele abivajavatele kassidele.

Mirjam ja Mäuram. Sel nädalal pidid neid vaatama tulema huvilised Helsingist. Läks aga nii, et nad ei saanud tulla ja nüüd selgub päris aasta lõpus, kas MM lähevad koju, välismaa koju, üle lahe. See paistab küll üsna kindel ja nad on praegu nö broneeritud staatuses, aga kunagi ei tea.
Niikaua rõõmustan iga hetke üle nendega koos, sest millegipärast on nii, et silm läheb märjaks, kui mõtlen, et nad lähevad ära. Eks see 200-300-grammiste taskukasside üleskasvatamine tekitab vist sellise nähtamatu niidi, mille katkiminek ei saagi päris valutu olla. Ja kuigi kodudel on minu sõpradest soovitajad, on tunne mu sees veidi teistsugune kui SS-iga. Üldse mitte halb tunne, aga ma ei oska olla nii muretu.
Ühisesse koju nad ei lähe, aga saavad üksteisel külas käia.

Leilaga on endiselt keeruline. Pissimine on natuke vähenenud. Kuna ta Calmexit toiduga ei söö, siis toimub meil igal õhtul, väikeste eranditega, Leilajaht. Kuigi ta muidu on kaval rebane, siis ometi teeb ta iga kord sama asja, mis mulle sobib. Jookseb siis, kui hirmuringid on tehtud ja diivani alt välja aetud, esikusse garderoobi ja jääb sinna nurka kükitama. Mina siis lükkan ukse enda tagant kinni ja kuidagi mahun seal talle rohtu andma.
Vahepeal oli tühi liivakast lausa kaks päeva tühi, aga ei, selle kasutamine jätkub. Lisaks muud üllatused, aga siiski palju vähem.

Triitonil on ka üks uudis (mitte kodu-), aga sellest kirjutan siis, kui eriti tähtsad uudised hakkavad otsa saama 🙂

Uudised

Uudised ei ole tähtsuse järjekorras, aga enamvähem kronoloogiliselt.

Alustan Leilast, kellel on põiepõletik.
Leilale tehti teisipäeval kliinikus põhjalikud uuringud ja muud probleemi kui idiopaatiline tsüstiit välja ei tulnud. Neerud ja muud organid on korras, struviite-kive ei leidunud, aga uriin sisaldas verd. Põies on ultrahelis siiski näha u 2-millimeetrine tükike, mida arst tahab kuu aja pärast uuesti vaadata. Kui vajalik ja õnnestub, siis võib-olla saan varem viia ka pissiproovi.
Ehk siis suure tõenäosusega on see põletik stressist tingitud.
Leila, kes oli kliinikus hirmust kange olnud, sai seal pikatoimelise antibiootikumisüsti, koju kaasa valuvaigistid ja rahustava toimega toidulisandi Calmex Cat. Seda peaks kirjade järgi kass sööma ka koos toiduga, aga Leila ainult nokib natuke. Mis tähendab, et meil ei ole lihtne, sest ega ta ei anna ennast mulle kätte juuu….  Kaks korda olen saanud kuidagi ta vannituppa. Ükskord ta lubas end korvis silitada ja võtta sülle (jõuluime!?). Aga päris ideaalselt see andmine ei õnnestu. Valuvaigisti sõi ta vähemalt oma pasteediga limpsti sisse. Pissimine tühja liivakasti ja mujale ei ole praeguse seisuga eriti vähenenud. Ta ise on rõõmus ja kepsleb ringi. Feliway pudelid on kahe ja poole nädalaga otsa saanud, peab juurde ostma. Päris kalliks on läinud Leila uurimine-ravimine-toetamine, aga Leila on muidugi kallis kassike ka.
Loodan väga, et stress väheneb, kui kasse jääb hoiukodus vähemaks.
Leila pikutab vahel garderoobis, kus ma olen mütsid-sallid-kotid katnud vihmakeebiga. Üldse ei taha enam asju ära visata. Aga tema jaoks paistab see mõnus koht olevat. Ilmselt jälle sellepärast, et seal ukse taga saab pägalikest rahu.
Teine mõnus koht on tal korvpesas sooja ahju kõrval. Andy on tema sõberkass, kellega koos võib pikutada küll

Minu juures kodus käis taaskord üks hea inimene, kellele olid teised head inimesed ka kaasas, üks suur ja üks väga väike. Padi ja Pasteedi kassidele toodi hiigelkogus konserve, lisaks hullamistelk, pesa ja mänguasju. Konserve kaabivad agaramad tegelased lausa kastidest välja. MM söövad ainult kanaga varianti, aga SS on täiesti nagu tolmuimejad. Mul on nii palju lihtsam seda kassiparve praegu toita. Ei pea iga päev mõtlema, kust mida ja millal saab, kuidas koju vedada ja kas nad seda ikka söövad. Lihtsalt võtan ja annan. Ja telk on täielik hitt!
Veelkord siiras tänu, Ruth Maria! 🙂

Oma panuse on andnud ka puidugraanulipäkapikk, aitäh!!!

Ja just tõin ära üllatuskingituse pakiautomaadist. Kaks alust Gourmet pasteete, täpselt neid õigeid. Huvitava kokkusattumusega limpsis Triiton täna esimest korda kalkunipasteeti natuke. Suur-suur aitäh Põlvamaale! 🙂
Simmo aitas lahti pakkida ja Sia leidis omale uue magamiskoha

Simmol ja Sial on käinud külalisi. Tänagi käidi ja otsus sai kindel. Järgmisel nädalal lähevad nad kahekesi ja proovivad kooselu üheksandat eluaastat käiva kass Rauliga, kelle sõbra viis vikerkaare taha raske haigus. Sellest kõigest aga tuleb kindlasti eraldi postitus, kui õige aeg on käes.
Mina pean harjuma mõttega, et need karvapallid-südameröövlid kolivad ära. Küll aga tean, et ma võin neile külla minna, sest SS uued inimesed ei ole täiesti võõrad. Toredad, hoolivad, head inimesed on.



kasutage ikka helkurit 🙂

Muid kassikomplekte ka

Mirjamil ja Mäuramil on samuti kojuminekulootus, aga sellegi kohta toob järgmine nädal rohkem selgust.

Teisipäeval olid nemadki terve päeva kliinikus – steriliseerimine on nüüd tehtud. Mirjam on end õest suuremaks söönud. Tema kaalub 2,5 ja Mäuram 2,3 kilo. Nad on sellised natuke rääbised, aga karv läigib ja tuju on hea. Juba opiõhtul möllasid nagu poleks midagi olnud.

Varsti jälle uued lood.

MM ja SS pildid

Igav meil siin ei ole, aga kirjutada ka ei taha.
Panen lihtsalt nunnusid pilte.
MM pirtsutavad toiduga. Zooplusi konservivarud on kõik otsas, aga nad viimasel ajal enam neid konserve ei tahtnud ka. Nüüd ostan järjest erinevaid ja proovin leida midagi kindlat, mida siis jälle hulgi tellida.
Kana on menüüs edasi nagunii, aga krõbinaid need väikesed gurmaanid põlgavad ja ma olen juba üsna meelt heitmas. Uusi konserve proovitakse, aga isuga ei sööda mitte ühtegi. Toorest MM ei taha. Õnneks SS söövad kõik jäägid ära, eriti Simmo.
Kassipoegade krõbinaid aga ma ei saa neile ette jätta, et äkki näljaga söövad, sest kodu on pakse kasse täis, kes ei tohi juurde võtta.

Endiselt istutakse mulle seltsiks arvutilambi või öökapilambi all.
Või arvuti taga
Või joostakse ringi, saak hambus
SS kasukad muutuvad aina paksemaks ja kohevamaks ning MM muutuvad aina siledamaks ja läikivamaks.
Ühtemoodi armsad on nad kõik. Et mitte öelda kohutavalt armsad.

Nädala pildid

Uudiseid ei ole, aga endale ja sõpradele panen jõmpsikate pildid ikka.
Kõigepealt Mirjam, kes istub peaaegu alati minu ja arvutiklaviatuuri vahel, kui ma vähegi pikemaks kirjutama jään. Nihutab end nurrudes mu vastu.
Kuna lambi all ja arvuti juures on soe, siis see on ka tavaline vaatepiltKui ahi on jahe, on vannituba hõivatud. Pesin ühe vana pesa ära ja vahet polnud, et niiske, ikka oli vaja sinna sisse ja peale ronida.

 

Minu sõbrad Mirjam ja Mäuram

 

 

 

tavaline hiireralli

Natuke MM-i väikese SS-iga

Nädal on jälle läbi saamas, ilma suuremate uudisteta.
Eile olid Mirjam ja Mäuram rahvusvahelisel kassinäitusel oma erilist mustvalget siledakarvalist kasukat demonstreerimas. Igatahes ütlesid paljud, et “väga ilusad”! Ja veel rohkem kuulsin ma seda, et mul on juba kass, vahel ka, et mul on juba kaks kassi. Korra ka, et mul on neli kassi. Jah, siis muidugi, ütlesin ma. Isegi, kui alati ei mõelnud.
MM, kes on kodus julged ja rõõmsad, olid selles müras ja massis natuke õnnetu moega. Mäuram eriti, keeras vahepeal lausa selja. Mirjam viitsis isegi natuke mängida ja puuris ringi liikuda. Süüa ja liivakasti kasutada nad ei tahtnud. Mõlemad talusid vapralt palju paisid, väga palju. Ma arvan, et peaagu kõik lapsed ja mõned suured kassisõbrad ka, tegid neile seal pai. Lastele väga meeldis, MM aga nuusutasid väikeseid varrukaid või siis hoidsid madalat profiili.

Kodupakkumisi ei tulnud, aga mõni näitas natuke huvi üles küll. Eks siis paista, ma eriti ei looda ega arva. Ootame edasi.

Ja mõned muud klõpsud ka

kolm suurt silma 🙂

 

Igasugused

Pildipostitus möödunud nädalast.

Kassidel käisid külalised, mis oli väga tore, sest kõik said mängitatud ja väsitatud. Isegi Leila oli ninapidi juures ja tahtis oma osa saada
Arvutilaud on tavaliselt kaetud väikeste nurruvate kassidega.

Sain teada, miks on tikutopsid kogu aeg kadunud.

Mirjam saab Triitonilt sõbramüksu

Mirjam ja Trini

see saba muudkui kasvab!

Blogisügis

Padi ja Pasteedi postitused hakkavad nüüd jälle hõrenema. Vastavalt uudistele ja minu elutempole on neid muidugi tulemas, aga enam mitte nii tihedalt nagu selle aasta suvel. Läksin pärast (kassi)lapsepuhkust jälle tööle 🙂 Põnnid kõik on juba nii tublid, et saavad pikad päevad hakkama. Vaja oleks küll veerand kohaga kanakeetjat, aga läbi häda süüakse konserv ka päeva lõpuks ära. Simmo ronib õhtul mööda säärt üles, kui kõht tühi ja teised teevad oma nõudlikku kajakakisa.
Olen silmanud, et Mirjam ampsab vahel harva isegi paar suurte krõbinat ja Simmo sööb kittenit, kui tühja kõhuga kauss nina alla panna. Sia varastab võimalusel Trini/Triinu neerukrõbinaid.
Ma tegelikult ei uskunud, et SS ei saa väikeste poegadena koju. Aga eks inimesi peab mõistma. Usun, et kasuka ja iseloomu pärast oleks kindlasti kojuminek õnnestunud varakult, aga eesseisev operatsioon on hirmutav igale inimesele ja eks see jättiski nad ootele. Tänu parimale arstile sujus kõik väga hästi ja niidid ning kraed on nüüd unustatud.


SS olid tublid ja said ka kraedega hästi hakkama. Ainul söögiajaks võtsin ära ja lasin neil end ka puhtaks lakkuda ja sügelused ära sügada.

anna süüa!

ikka koos

Olen valmis Simmole ja Siale ootama maailma parimat ühist kodu ja aega selleks ei mõõda.

Mirjami ja Mäurami koduootuse pikaks venimist aga oskasin oodata. Kohe, kui ma neid seal pappkastis mustvalgetena nägin. Nüüd on nad juba kõige nunnumast east väljas ja ega ma imesta, kui nad minu juures opitudki saavad. Iseloom on neil tõeliselt tore ja usun, et oma kodu neile lõpuks leidub kindlasti.

esimene ahjusoojus

Väga tahaks, et Trini saaks proovida elu üksiku kassina või siis ühele-kahele seltsiks. Ma näen, kuidas ta tahab suhelda, nühkab mööda nurki ja tipib varvastel, aga Triinu kiusab teda ja nii on ta sageli voodi all või ei julge eriti liikuda 😦

primadonna Triinu

Kassipoegade kaisutuses

Sellest nädalast alates on Mirjam ja Mäuram vabastatud igasugustest liikumispiirangutest. See tähendab, et nad ei pea enam vannitoas öösiti kinni olema. Tulemus on see, et minu und nad ei puutu, aga ärkamine on veel sada korda mõnusam. MM, eriti Mirjam, on avastanud, et kõige parem on ööd veeta vastu minu vasakut külge. Nii ma nad siis hommikul nihelema hakates leian. SS aga on kuskil jalgade vastas ja no mõni suur kass mahub ka ära. Nende võit on, et sooja põrandaga vannituba on nüüd avatud ja hoopis see tuleb ära kasutada.

Kui ma diivanil pleedi all loen, siis samuti on MM kohe platsis (kui nad parajasti ei mürgelda). Kõhu peal, külje vastas, jalaõnaruses. Üksi või üksteise kaisus, vahepeal asendeid vahetades, mind üle nuusutades, puksides, aeledes, nurrudes. Mäuram on kuidagi eriti hellikuks muutunud, eriti võrreldes tema beebiaegse tõrksusega. Ilmselt see meie koos kasvamine kannab nüüd vilja.
Ma vaatan nende kollaseid sõbralikke ja uudishimulikke silmi ning tahaks üle kõige, et neil oleks kogu ülejäänud elu sama hea ja turvaline nagu praegu.
Siin üks eileõhtune hetk, kus mul fotokat käepärast ei olnud, aga tundes vastu ennast kahte väikest sooja mügarikku, nägin, et nad on jälle lihtsalt võimatult armsad ja tegin tahvliga klõpsu
SS nii suured kaisukad ei ole, aga miilustamas käivad mõlemad.
Sia ja Mirjam on sageli mul arvutinurgas lambi all seltsiks. Mirjamil on komme toetada pea mu hiirekäele. Veel mõned viimaste päevade klõpsud Simmost. Simmo kasvamine on nii põnev. Saba on hakanud karvaseks minema, tumedamad kohad lähevad tumedamaks ja mustrid-jooned selgepiirilisemaks.
Eile õhtul oli üks ootamatu hetk, kus avastasin Trini diivanilt. Trini krabas Simmo kaissu ja maadles natuke. See oli täiesti üllatav, sest pärast teisipäevast kliinikuskäiku Trini väga magamistoast välja ei kipu. Toit ja vesi on tal sealsamas nurga taga ja pesa on teki peal garderoobi taga nurgas. Ometi ei suhtu ta minusse halvasti. Pai saan teha, tipib varvastel ja keerutab nagu enne. Lihtsalt ei usalda kaugele minna, äkki ma jälle tulen kahvaga.

Trini on ka väga tugev ja osav (või mina hooletu). Kliinikusse minekuks püüdsin ta varakult kahva sisse ja toppisin transpordikasti. Panin ta vannituppa ukse taha ootele tunnikeseks, kuni oli aeg minna. Kui läksin teda võtma, oli ta aga aknalaual ja mina täiesti jahmunud. Kuidagi oli ta puurist ja kahvast välja saanud. Õnneks oli ta üsna kangestunud ja rätiku all sain ta juurde tõstetud kasti sokutatud ning esimest korda ta ilma kahvata kliinikusse viidud.
Tagasi tulin heade uudistega. Põletikku enam ei ole ja Trini sai lõpuks ka vaktsineeritud 🙂

Kui ma ainult saaks kassipojad kuidagi krõbinaid sööma. Titekrõbinaid ma ei saa lahtiselt jätta, sest paksul Duranil on jahikoeranina selle peale ja ta on sekundiga kohal. Kui ma aga neile nina alla panen, siis nad ei taha. Nii ongi meil üks lõputu kanaliha- ja konserviralli. Näljane Mirjam teeb kajaka häält ja Simmo ronib mööda säärt üles. Teised ootavad viisakalt ja suured kassid väga enam kööki ei trügigi, kui see nelik seal tungleb. Ainult Triiton ootab oma kooretilka.

Triinu ja Leila aga rivistuvad järjepidevalt rõduukse ette, sest seal on ainus koht, kus nad rahu saavad.

Kümme kassi on ikka palju…