Kassiteraapia

Pühapäeviti on meil nii:

Advertisements

Natuke targem

Nädalavahetusel kirjutama ei jõudnud, sest ületasin oma tavalise mugavuse ja laiskuse ning võtsin osa ühest kursusest.
Õppisin kolmel päeval koos loomamassööriõpilastega loomade haigustest ja patoloogiast. Maksin raha ära ja läksin põnevusega kohale. Ei pidanud kahetsema. Oma tarkuste jagamist üritasid kolme päeva sisse mahutada Eesti Maaülikooli väikeloomakliiniku veterinaarid ja mul ei hakanud hetkekski igav.

Endokriinorganite haigused
Gastrointesinaalhaigused
Hepatobiliaarsed ning ekrokiirse pankrease haigused
Kardiovaskulaarhaigused
Muskoloskeletaalsed haigused
Neuroloogilised haigused
Respiratoortrakti haigused
Urinaartrakti haigused
Ortopeedilised haigused
Lümfisüsteemi haigused
Nahahaigused
Onkoloogia

Võib arvata, et kõigest sai vaid üle libiseda, aga kliinilised tunnused, diagnostika ja ravi räägiti ära ning küsimist-vastamist oli palju nii loengute ajal kui vaheaegadel.
Sõbrad teavad mind kui haiglaseriaalide vaatajat, nii et teema sobis mulle 🙂
Koertest ja kassidest oli umbes pooleks ja ka see oli huvitav. Sain teada nii mõnegi koeratõu omapäradest ja ilmselt kraaksatan mõnele tuttavale, kes tehab mõnd kuuldud tõukoera hankida, et ära seda küll tee.
Lahe oli kohata loengumaterjalis pealkirja nagu “kassid on kassid” ja korduvalt käis läbi sõnum, et sagedamini esinevad haigused esinevad sagedamini 🙂 Ja see, et loom ei ole inimene.
Juhtumid veterinaaride praktikast ajasid naerma ja ajasid nutma.
Võib juhtuda, et tunnen tulevikus mõne haiguse ära, vaatan saadud materjali veel üle ja oskan ehk õigemini reageerida. Võib juhtuda, et saan veterinaari selgitustest paremini aru.
Ja üldse – see mis mulle sealt kõige rohkem külge jäi, oli suur aukartus loomaarstide vastu. Sain veel rohkem aimu, kui keeruline on loomi ravida. Kui palju on vaja kogemusi teadmistele lisaks. Ja samas, veterinaarmeditsiin areneb nii kiiresti, et mõneti on noored loomaarstid paremas seisus kui nende vanemad kolleegid.
Nii paljude haiguste põhjusi ei teata ja nii palju “oleneb”. Küsid jälle midagi ja vastus on – oleneb. Palju küsiti nö teist arvamust oma või tuttavate loomade ravi kohta ja sellest sai aru, et väga palju sõltub sinu looma saatus ikka sellest, millise arsti juurde satud.
Ja lõpuks – kui ikka tark inimene su ees, kes iga päev loomade ravimisega tegeleb, ütleb et loomapidamine on luksus, siis hakkad seda uskuma veel rohkem kui enne.

Uudiseid ei ole, välja arvatud see, et pissimine väljaspoole liivakasti tuli pärast mõningat pausi tagasi. Üldse ei ole tore. Plaan on varsti viia Urr Kassijaama ja vaadata mis saab.

Karvasjalg-kass, ei kakk ikka.

Mõtlesin, et mul ei ole midagi kirjutada, sest ei padja ega pasteediga pole midagi uut nädalaga juhtunud. Urr on tubli olnud ja teised ka.

Ma kirjutan siis hoopis endale mälestuseks kuidas täna hommikul kaku leidsin. Läksin oma pühapäevahommikust rutiinset rada mööda Kassijaama (uus kass tulemas, põnevus ja ootusärevus sees). Keset Heina tänava kõnniteed aga kössitas tuules võbelev suline kogu. Vaatasin esmalt et surnud, nii liikumatu. Aga tegin pai õrnalt ja siis avas linnuke silmad. Rohkem ta ei liikunud.
Helistasin Eesti Metsloomaühingule, aga neil oli telefon väljas. Ei imesta ega pane pahaks, pühapäevahommikul vara ei peagi vabatahtlikud valmis olema.
Ometi olid. Facebooki grupi kaudu sain väga kiiresti õige inimesega, Virgega, kontakti ja tema leidis juba transpordigi.
Kaasjaaamakorraldaja elas lähedal, tema tõi karbi kuhu kakuke panna. Kohale tuli ka Loomapäästegrupi inimene, kuid selleks ajaks oli juba kõik organiseeritud.
Olen väga tänulik ja rõõmus, et ma ei jäänud selle abivajava linnuga hätta.
Praeguseks tean, et see lind on karvasjalg-kakk ja temast kirjutab Metsloomaühingu FB leht:
https://www.facebook.com/EestiMetsloomayhing/

Paistab päris haruldane tegelane olevat. Loodan väga, et ta kosub seal heades kätes ja saab tagasi metsa.
Tegin ülekande neile. Kui Padi ja Pasteet lugejate hulgas on keegi, kes pole oma selle kuu annetust veel kuhugi suunanud, siis palun aita seekord Metsloomaühingut, sest metsaasukate aitajaid on väga vähe.
https://www.metsloom.ee/toeta-meie-tegevuse-jaetkamist
Eesti Metsloomaühing
EE952200221067573100 Swedbank
või helistades
nr 9009933 – annetad 5€
nr 9009955 – annetad 25€
(kuula palun kogu jutt ära, sest muidu annetust ei toimu)

Fotokas oli mul kaasas, aga hetkekski ei tulnud meelde, siin siis telefonipilt põrutada saanud karvasjalg-kakust.

Neljapäeva hommikul aga umbes täpselt samas kohas oli nii:
Kes need jäljed siia jättis…

Kassikeelekursus

Täna hommikul juhtus nii, et kui mina juba ärkvel, aga veel voodis lugedes, hüppas Duran mu juurde nagu ikka.
Käib mul vastu külge pugemas ja nurrumas.
Täna tundsin, et käsi läks märjaks. Ja kui ma siis vaatasin, soristas ta otse mu kõrvale tekile. Ma olin täiesti jahmunud ja ei osanud midagi teha. Jõudsin vaid mõelda, et ei hakka kohe kiljuma ja teda tõstma. Lihtsalt vaatasin, kuidas tiigist sai järv ja nihkusin vaikselt alt ära.
Duran tuli mulle ütlema, et kas ma NÜÜD saan aru, et tal on kõrini sellest viimati tulnud karvasest loomast.
Saan küll 😦
Eile ütles ta seda arvutitooli kaudu.
Ma näen, kuidas nad üksteist jõllitavad ja kuigi kaklusi oleks nagu vähem, need kaks omavahel üldse ei klapi.

Raske on niimoodi ja kiireid lahendusi ma ei tea.

Aga pildid panen hoopis Triitonist ja Trinist. Seda teise poolega pildi ma ei julgenud suuremale ringile postitada, aga siia see sobib. Elu nagu näitaks natuke tagumikku.

Väike hala

Pissilõhnaline.
Olen avastanud kolm uut kohta, kuhu on loigud tehtud.
Ühe avastasin nii, et D jooksis süüdlase nägu peas sealt ruttu ära. Nii et kahtlusalune on olemas. Ja põhjus ilmselt rahulolematus elanikuga, kel nimeks Urr. Ära olen pidanud viskama asju, millest mul väga kahju ei ole, aga midagi toredat ei ole siin muidugi kohe üldse.
Ma praegu ei teagi, mida edasi teha. Loodan, et Urr saab koju ja jälgin, mis juhtub.

Kõik viitab sellele, et ma tulevikus ei saa rohkem kasse sellele 3+3 üksteisega harjunud seltskonnale enam lisaks tuua. Mis oleks juba ammu mõistlik otsus olnud, aga südamehääl kipub ju ikka võitma.

Väikese hala lõpetan aga pildiga armsast hellikkass Triitonist, keda ma igal võimalusel kaisutan.

Mängivad

Kui mu kassikamp oskaks palvetada, siis nad ilmselt teeksid seda nii: “Meie igapäevast mängu anna meile nüüd ja kohe…”

Päris iga päev ei õnnestu, aga ma üritan. Võtan lasertäpi, toimub rivistus, ja hakkan jooksutama Trinit ja Leilat. Varsti ühineb A, siis ka D (kes teeb oma hülgekerega kõige kõremaid hüppeid!) Triiton krabistab küüntega hullunult diivanil edasi-tagasi ja vahel jookseb kentsakalt ka põrandal täpile järele.

Urri täpp ei huvita, tema jaoks võtan vasakusse kätte nööri otsas tuusti ja samal ajal hüpitan sellega. Pärast mõningat jooksmist hakkavad täpijahtijad teineteise järel langema ja väsimatu Urr saab siis eraldi tähelepanu. Palli ajab ta nagunii taga ka ilma minuta, iseseisva tööna.

Kolmandat kätt mul fotoka jaoks ei ole ja pime on ka kogu aeg, aga mõned hetked tavalistest mänguminutitest jäid ikka kaadrisse. Enamasti jäid pildile vaid vuhh ja siuhh, sest väga kiire kapak käib siin ikka.

Triitoni ootamatu spurt tooli alt

Palliviske norm tuleb hülgepoisil ära

Võib ka Trini vastu liuelda, neil kahel probleemi pole

rullumine pärast kiireid täpijahiringe


Triinu

Triinu jäi ühel päeval nii kaunilt kaadrisse, et kirjutan mõne sõna hoopis temast.
Triinu on minu esimene tänavakass. Ma ei olnud siis veel kuskil MTÜ-s ega teadnud midagi sellest, kuidas need asjad käivad. Aasta oli 2005 ja tööle läksin siis vahelmööda Telliskivi tänavat. Pelgulinna Rahvamaja ees istus igal hommikul üks väike triibik, mitte enam poeg, aga selline lapseohtu. Toidukarbid olid ka.
Kuna ammu oli mõte Kiusule sõber võtta, siis läksime ühel õhtul vaatama, kas see kass tahaks kaasa tulla. Tahtis küll, hoopis sülest enam maha tulla ei tahtnud. Kodus magas ta diivanil väga kaua ja reageeris ainult sõna Triinu peale.
Siis oli Tiina Toometi kliinik veel Kopli tänaval ja seal selgus, et tegu on umbes pooleaastase tüdrukuga. Steriliseerimine sai ruttu tehtud ja Triinu sünnipäevaks sai 13.05.2005.
Nii et ta saab varsti 14-aastaseks. Kiusu, kes ei saanud iseloomude sobimatuse tõttu Triinust kunagi endale päris sõpra, on juba mitu aastat üle vikerkaaresilla, aga Triinu on selle maja primadonna edasi.
Juba mitu aastat tagasi hakkas ta sagedasti oksendama ja ultraheliuuring ütleb praegu, et ta elab vaid ühe neeruga. Õnneks on selle tubli neeru näitajad üsna head, mitte väga normist väljas. Proovin selles kassikarjas talle neerutoitu anda, aga sellega on nagu on – ideaalselt ei õnnestu. Ultraheli on näidanud muutusi ka soolestikus ja maos ning varsti seamegi sammud uutele uuringutele. Viimatine, kuu tagasi tehtud vastus viis Triinu jälle tagasi Prednisoloni kasutamisele, mille vahepeal saime ära jätta, kuid oksendamine tuli siis tagasi.
Triinule teised kassid eriti ei meeldi, välja arvatud Andy on kõige lähemal sõbrastaatusele.
Ta näitab oma suhtumist välja närviliste kräunatuste, seljanaha võbeluse ja ühest toast teise kappamisega. Sellega, et ta peab saama igaõhtuse minu peal lamamise minutid justkui kinnitades, et tema on kõige tähtsam. Aga voodis vanamoodi kaissu ta enam ei tule, kuna Urr on seal kuskil ka.
Vahel on mul tõsiselt kahju, et Triinu elu ei ole parim võimalik. Talle päris kindlasti meeldiks olla ainus kass. Paraku tal ei ole vedanud perenaisega – sattus selline, kes tahab samas elukohas veel mitmeid tema liigikaaslasi pidada. Ei teagi, mis on hullem – kas see, et paljud neist ei lähe väga kaua ära või see, et neid siiski muudkui vaheldub. Just kui jõuab enamvähem harjuda.
Ohjah, kõike head ei saa mitte kuidagi.
Hakkama siiski saame, tervisenäidud on iga poole aasta tagant kontrollimisel ja elu koos Toidulao Juhatajaga ehk Näljaga on jätkuvalt võluv.

Häid pühi!

Soovin kõigile, kes siia satuvad, ilusat pühadeaega! Et oleks aega enda ja teiste jaoks. Et oleks hea olla.

Aitäh, et teil on olnud häid soove ja reaalset abi Padi ja Pasteedi elanike jaoks ka 2018ndal. Inga, Merle, Krista, Piret, Tiia, Ulvi, Anu, Erle, Agnes, Laura, Jari, Katriina, Kirsikka, Erika, Markus ja kõik teised. Kassijaama omad nagunii.

Ja vabandust, kui unustasin kellegi nime siia lisada. 2018ndal on meeltesegadus olnud minuga nii mõnelgi korral 🙂

Ka kõik teised on väga tähtsad.

Aitäh.

Häid pühi!

 

Triiton: “Lähme vaatame, kas praad on juba valmis!”

Käksu on kodus ja blogipaus

Mul on Käksu kojumineku üle hiigelsuur rõõm! Mõtlesin, et kust ma küll selle neljanda superkodu leian kuuritriibikutele, aga praeguse seisuga julgen öelda küll, et leitud! 🙂
Õigemini kodu leidis meid, aga vahet pole. Käksu saab nautida 100% tähelepanu ja elada ilma, et keegi teda kiusaks. Ja kodukirjad teevad südamele head.

Viimase hoiukoduhommiku pildid

Ja esimesed päriskodu pildid

Ma ei tea, miks Käksu oli nii pikalt tõrges, aga välja tuli temast kohutavalt armas kass, kes viis jälle ühe tüki mu südamest endaga kaasa.

Käksu kojuminekule järgneva öö jooksul pissis keegi kassidest mu sülearvuti täis. Ilmselt oli see Leila, aga enam ma pead ei anna, sest ülejärgmisel päeval tulin õhtul koju ja Duran pissis minu nähes täiesti valesse kohta suure loigu.
Homme lähen temaga ka arsti juurde.
See kõik teeb palju meelehärmi. Rahalises mõttes nagunii, aga kahju on, et kassidel on paha ja kas ma saan midagi teha paremaks, ei tea. Noh, Duran vajab kontrolli igal juhul, kuna kaalu on liiga palju.

Jätan siia blogisse kirjutamise mõneks ajaks seisma.
Uusi (vähemalt pikemaajalisi) hoiulisi pole mõistlik võtta ja vanad elavad rahulikku, et mitte öelda igavat kassielu.
Väga loodan, et keegi leiab Leila, Trini ja Triitoni ning nad saavad lõpuks endale päriskodu. Koos kõige selle keerulise kaasavaraga, mis igaühel lisaks.

Postitan, kui on midagi uudisväärtuslikku. Loodan, et kellegi kojuminekust, aga muidugi on tõenäolisem, et ma ei suuda mõnele enda nina alla sattuvale hädalisele ei öelda.

Elu näitab.

Igav

Padi ja Pasteedis ei toimu midagi uudisväärtuslikku.

Triiton on endiselt hellik, kelle leian koos Duraniga (või ilma) väga sageli enda kõrvalt.
Triinu naudib endiselt, et majas pägalikke pole ja kasutab mind padjana kui vähegi võimalik. On tervisemuresid.
Andy ajab mind hulluks, tammudes mu jalge ees ja hüpates ühe koha peal õhku, tehes iseendast mulle liikumistakistuse.
Leila on täpselt selline nagu alati. Mina huvitan teda ainult koos söögilõhnadega. Vaatab igatsevalt rõdule.
Trini on nupsik. Vahel üllatab sellega, et lakub Triinu pead. Väga kahtlane…
Duran jumaldab mind üle kõige. Ta võiks olla dieedil, aga ma ei oska seda korraldada.

Kuna ma enam ei küta, siis on hea, et vannituba on kuuiku päralt. Sooja põrandat ei võida miski. Kui, siis vahel voodi.

siin pole päästa enam midagi…