Oli tore

Lubasin kirjutada, kui Soni on koju läinud. Soni on koju läinud 🙂

Mul on pole kokkuvõttes ühegi kassipesakonnaga nii palju inimesi külas käinud ja vahepeal juba tundus, et miks siis seekord nii, et kogu aeg üks takistus ja segadus teise otsa. Eks ma olen keskmisest kriitilisem, sest inimestel-peredel tegelikult midagi viga ei olnud. Aga jauran (ma alles hiljuti õppisin selle sõna enda jaoks) selle õuesaamise teemaga nii palju, et haagid ei lähe mõnede ilmavaadetega kuidagi kokku.
Lasin lõpuks mure Soni kojumineku pärast endast lahti. Leppisin sellega, et Leila peksab teda, sest Soni leppis vapralt ka.
Leppisin sellega, et keegi vanadest olijatest märgistab (D ja/või Leila). Pesin, koristasin, viskasin asju ära, kirtsutasin nina, aga elasime üle.
Soni ja Triiton olid koos nii vahvad. Väiksem üritas suuremale ikka külje alla nihverdada ja suurem üritas teha nägu, et ei tahagi temaga mängida. Iga päev, kui koju tulin, olid mul just kolm triibikut uksel vastas.
Soni oli armas kiiksuga kass. Kassipojakrõbinaid sõi ainult kratsika ülemises pesas. Ja konservi sõi sageli ainult otse laualt, mitte kausist. Ometi ta kasvas ja võttis juurde nagu vaja.

Sonist sai üheks kassiks selles lühikeses nimekirjas oma hoiulistest, keda oleksin tahtnud üle kõige endale jätta. Temas oli see miski, mida seletada ei oska, sest armsad on nad ju kõik, välimusest või iseloomust olenemata, Kuna minus siiski elab veel viimane mõistuseraas (arvestades, milliseid äpardusi ma Kassijaamas korraldan, on see lausa imelik), siis teadsin, et koju ta lõpuks nagunii läheb. Aga mitte ükskõik millisesse. Teadsin, et küll see õige kodu tuleb ja kõigile teistele ütlen seni ei.
Tegin kohusetundlikult mõned koduotsimispostitused, sest päris ilma selleta keegi meile ju külla ei tule.

Kodupakkuja tuli koos transpordikastiga Sonile külla sellel nädalal. Ja mina olin siis selline hoiuinimene, kes ütles, et ärge täna tulge, tulge homme, ma tahan veel ühte ööpäeva Soniga. Täiesti õige käitumine ju hoiukodu poolt, kes otsib kassile kodu, eks – ärge tulge 🙂
Igasugu märgid hakkasid näitama, et asi on õige: nt Soni perenaise nimi on sama, mis minu juurest koju saanud kassi uus nimi (tervitused Anule)  🙂
Soni elukoht on Kassijaamast mõne minuti jalutuse kaugusel, nii nagu Vilipsi ja Kisense oma minu kodust. Soni inimene ja tema õe-venna inimene paistavad olevat ühte tüüpi, mis sest et nad ise seda ei tea, ja mina ka mitte, aga selline veider tunne tekkis nii silmas kui kõrvas.
No ja muidugi suhtumine lemmiklooma ja teadlikkus vastutusest, millest ma kuulda tahan – kõik olemas. Sisetunne oli hea päris esimesest kirjareast alates, kui veel õieti midagi ei teagi.
Soni uues kodus elab ka väike kolmekuune must Bat, kellega saab mürada ja juba on sõbraks saadud. Sonil on kassist sõber, keda talle oli niiväga vaja! Ja mina olen niiväga õnnelik, sest lõpuks läks vusseritega kõik ikkagi nii nagu minema pidigi.

Vilips ja Kisense on nüüd Džinn ja Toonik, ehhee 🙂
Vilips käis oma südame kõrvalkahina pärast dr Mõtsküla vastuvõtul Erivetis. Tulemus: “Mul on väga hea meel, et täna tehtud südame ultraheliuuring (ehhokardiograafia) ei näidanud Vilipsi südames mingeid olulisi
struktuurseid muutusi ning ta ei vaja seetõttu mingit ravi ega muutusi elukorralduses.
Olgugi, et normaalne ultraheliuuring ei ennusta tulevikku, pole Vilipsil siiski suuremat riski tulevikus südamehaiguste
tekkimiseks kui mistahes teisel kassil.”
Vastuvõtt oli tõsine asi, aga meil oli tänu doktori omapärasele huumorile seal väga lõbus ja kuna tulemus parim võimalik, siis mida veel tahta.Nii et ka sellega läks kõik hästi ja kodus on neil samuti kõik suurepäraelt – elaksid ainult süles, kui saaksid ja on teineteisele jätkuvalt kõige paremad sõbrad ja kaaslased, kui sülepakkujat parajasti ei ole.

Triitoni, Leila ja Trini elu on samasugune nagu ta viimasel ajal aeg on olnud. Oleksid nagu hoiukassid, aga kuskil kosmoses tiksub mõte, et äkki kuidagi, äkki kunagi tuleb ka neile üks suur vedamine ja suur juhus.

Ma pole kodus eriti enam pilte teinud, aga lisan siia siis mõned kõigist mu stabiilsest kuuikust, mis kasvõi hämaruses klõpsatud.

Viieline

Soni näris läbi valguspallide juhtme. Et ma ikka mäletaksin 🙂

Minu vaade ärgates 🙂

Aitäh veelkord kõigile, kes siin lugemas ja kaasa elamas on käinud ning mind tegelikult ka mõjutanud, armsat tagasisidet andes.
Nagu lubatud, siis blogi jääb alles. Kui tuleb tuju ja tahtmine, siis võibolla midagi veel kirjutan, aga regulaarselt kindlasti mitte.
Kuna hoiukassid on alles, siis on ka hoiukodu alles. Uued kassid? Mõistusega ei, südamega võibolla.
Meil Triinuga kahepeale kokku 62 aastat, kas ei kõla see mitte nagu aeg käppa pigistada ja pensionile mõelda…? 🙂

Pühapäeval

Tänase ilmaga võib arvuti taga lähimälestusi heietada küll.
Kassikohvikud said selleks kevadeks otsa. Oli suur heameel kogeda, et kuuritriibikute pered olid “asjasse segatud”. Fiksu ehk Juuli ema on nagunii meile sageli väga abiks. Olles ise fantastiline hobikokk, ostis ta lisaks toodud Napoleoni kookidele laadungi toitu veel kaasa + annetus. Oeh.
Mäksu ehk Luka isa on päriselt ka peakokk, tõi fantastilise tordi ning rõõmsaid kodu-uudiseid. Käksu ehk Käksu ema käis teisest linna otsast ostmas ja annetas sinna otsa, nii et pidime pikali kukkuma. Õnneks pidi nagunii telgist kinni hoidma 🙂
Neljas triip ehk Tiksu ehk Mishka elab Soomes, tema pere on minu sõbrad ja meie toetajad olnud nagunii.

No ja üldse on niipalju häid aitajaid ümberringi, et keeruliseks läheb tänada ja kiita. Ilma sõprade ja toetajate abita olekski mu meelest võimatu ükskõik kui väikest MTÜ-d jätkusuutlikult pidada.

Foto: Tessa.lv

Soomest, õigemini seekord Riiast tuli taas üks tore uudis. Kelmi ehk mu AD edukast näitusekassist vend sai järjekordse tiitli – Baltic Winner 🙂 Olen tema üle uhke.

Täna on ka ussirohupühapäev, just lõpetasin kõigi kuuega. Leilal oli tavapärane surmahirm, Andy keeldub suud avamast, aga kõigi teistega ei ole hullu. Trini muidugi saab turjarohu, muu variant ei ole mõeldav.
Keerulisel kolmikul ootab juunis vaktsineerimine ees, siis on meil siin veel huvitavam. Kahv on juba valmis pandud ja plaan võtab ilmet.

kirbuka leid. Nüüdseks Leila poolt ümber disainitud hekseldusmeetodil

lehmakesed söövad rohtu

Trini on pugeja

kellel on kõige pikem keel?

päikesekummardajad

võrratud varbad

Trini, kui armas ta on!

külitajad

Leilal ja Andyl on suhe

Trini tuli täiesti ootamatult ja ainukordselt mu jalgadele

Triiton tuli mulle peaaegu sülle miiulustama (tema hellusehood on ennekuulmatud), võtsin tahvli ja tegin meist siis pilti. Eks ta ole 🙂

Kas keegi tahab heategevuslikku rahakotti?

Rahakott müüdud! 🙂

100! eurot läks MTÜ-le Paita Mind, Jõgevamaa kasside ainsale aitajale. Jälgin ja imetlen sealset vaprust ja hakkamasaamist ka siis, kui on aru saada, et enam õieti ei suuda…

Olen väga tänulik Käksu suure südamega perenaisele, kes on jätkuvalt toetanud Kassijaama ja nüüd tuli sellegi mõttega kaasa.
Aitäh! ❤


Leidsin sahtlist ühe ostu, mis on jäänud kasutamata.
Tellisin omale kunagi kassidega rahakoti, aga kunstnik tegi neid kaks ja ma ei suutnud valida.
Üht punast kasutan igapäevaselt juba mitu aastat, teine täitsa ununes.

Kunstnik on Ivi Laas, rahakott maksis 70 eurot. Palju. Aga minu arvates kunstnikutöö eest mitte.
Ja ehk andestavad loomasõbrad ka selle, et toode on ühe ammusurnud looma nahast…

Panen oma veebipäevikusse võimaluse: kui keegi tahab selle rahakoti osta, siis saadud raha läheb ühele kasse abistavale MTÜ-le. Mitte küll Kassijaamale, sest meie püsime oma väikeste tegemistega nö veepeal, aga sinna, kus iga euro aitaks piisakese võrra vähendada suurt muremerd.

Tõenäosus, et keegi siit väheldasest publikust tahaks seda osta, on väike. Aga ma jätan selle postituse siia alles ja läheb nagu läheb. Kuskile levitada ma seda pakkumist õieti ei oska ja summa pole nii märkimisväärne ka, et sellest teha suurt numbrit. No ja nahast toode, eks ole, võib hoopis “peksa saada”.
Kui keegi ei soovi, siis rahakott niipea seal sahtlis ei hävine ja küllap ma kunagi sellele kasutuse leian ikka.
Hinnaks oleks seesama 70 €, vajadusel tasun postikulud. Võib ka rohkem pakkuda 🙂

see klassikaline suurus, rahatähtedel on seal hea lahe koguneda 🙂

kaarditaskuid on omajagu ja lukuga mündisahtel on ka

sees veel taskuid ja vahesid

Kirjuta palun kommentaari või meilile marju@kassijaam.eu, kui tahaksid rahakotti osta.
Siis annan muidugi ka teada, kellele summa läheb. Enne ei tahakski laskmata karust hõisata.

Natuke targem

Nädalavahetusel kirjutama ei jõudnud, sest ületasin oma tavalise mugavuse ja laiskuse ning võtsin osa ühest kursusest.
Õppisin kolmel päeval koos loomamassööriõpilastega loomade haigustest ja patoloogiast. Maksin raha ära ja läksin põnevusega kohale. Ei pidanud kahetsema. Oma tarkuste jagamist üritasid kolme päeva sisse mahutada Eesti Maaülikooli väikeloomakliiniku veterinaarid ja mul ei hakanud hetkekski igav.

Endokriinorganite haigused
Gastrointesinaalhaigused
Hepatobiliaarsed ning ekrokiirse pankrease haigused
Kardiovaskulaarhaigused
Muskoloskeletaalsed haigused
Neuroloogilised haigused
Respiratoortrakti haigused
Urinaartrakti haigused
Ortopeedilised haigused
Lümfisüsteemi haigused
Nahahaigused
Onkoloogia

Võib arvata, et kõigest sai vaid üle libiseda, aga kliinilised tunnused, diagnostika ja ravi räägiti ära ning küsimist-vastamist oli palju nii loengute ajal kui vaheaegadel.
Sõbrad teavad mind kui haiglaseriaalide vaatajat, nii et teema sobis mulle 🙂
Koertest ja kassidest oli umbes pooleks ja ka see oli huvitav. Sain teada nii mõnegi koeratõu omapäradest ja ilmselt kraaksatan mõnele tuttavale, kes tehab mõnd kuuldud tõukoera hankida, et ära seda küll tee.
Lahe oli kohata loengumaterjalis pealkirja nagu “kassid on kassid” ja korduvalt käis läbi sõnum, et sagedamini esinevad haigused esinevad sagedamini 🙂 Ja see, et loom ei ole inimene.
Juhtumid veterinaaride praktikast ajasid naerma ja ajasid nutma.
Võib juhtuda, et tunnen tulevikus mõne haiguse ära, vaatan saadud materjali veel üle ja oskan ehk õigemini reageerida. Võib juhtuda, et saan veterinaari selgitustest paremini aru.
Ja üldse – see mis mulle sealt kõige rohkem külge jäi, oli suur aukartus loomaarstide vastu. Sain veel rohkem aimu, kui keeruline on loomi ravida. Kui palju on vaja kogemusi teadmistele lisaks. Ja samas, veterinaarmeditsiin areneb nii kiiresti, et mõneti on noored loomaarstid paremas seisus kui nende vanemad kolleegid.
Nii paljude haiguste põhjusi ei teata ja nii palju “oleneb”. Küsid jälle midagi ja vastus on – oleneb. Palju küsiti nö teist arvamust oma või tuttavate loomade ravi kohta ja sellest sai aru, et väga palju sõltub sinu looma saatus ikka sellest, millise arsti juurde satud.
Ja lõpuks – kui ikka tark inimene su ees, kes iga päev loomade ravimisega tegeleb, ütleb et loomapidamine on luksus, siis hakkad seda uskuma veel rohkem kui enne.

Uudiseid ei ole, välja arvatud see, et pissimine väljaspoole liivakasti tuli pärast mõningat pausi tagasi. Üldse ei ole tore. Plaan on varsti viia Urr Kassijaama ja vaadata mis saab.

Karvasjalg-kass, ei kakk ikka.

Mõtlesin, et mul ei ole midagi kirjutada, sest ei padja ega pasteediga pole midagi uut nädalaga juhtunud. Urr on tubli olnud ja teised ka.

Ma kirjutan siis hoopis endale mälestuseks kuidas täna hommikul kaku leidsin. Läksin oma pühapäevahommikust rutiinset rada mööda Kassijaama (uus kass tulemas, põnevus ja ootusärevus sees). Keset Heina tänava kõnniteed aga kössitas tuules võbelev suline kogu. Vaatasin esmalt et surnud, nii liikumatu. Aga tegin pai õrnalt ja siis avas linnuke silmad. Rohkem ta ei liikunud.
Helistasin Eesti Metsloomaühingule, aga neil oli telefon väljas. Ei imesta ega pane pahaks, pühapäevahommikul vara ei peagi vabatahtlikud valmis olema.
Ometi olid. Facebooki grupi kaudu sain väga kiiresti õige inimesega, Virgega, kontakti ja tema leidis juba transpordigi.
Kaasjaaamakorraldaja elas lähedal, tema tõi karbi kuhu kakuke panna. Kohale tuli ka Loomapäästegrupi inimene, kuid selleks ajaks oli juba kõik organiseeritud.
Olen väga tänulik ja rõõmus, et ma ei jäänud selle abivajava linnuga hätta.
Praeguseks tean, et see lind on karvasjalg-kakk ja temast kirjutab Metsloomaühingu FB leht:
https://www.facebook.com/EestiMetsloomayhing/

Paistab päris haruldane tegelane olevat. Loodan väga, et ta kosub seal heades kätes ja saab tagasi metsa.
Tegin ülekande neile. Kui Padi ja Pasteet lugejate hulgas on keegi, kes pole oma selle kuu annetust veel kuhugi suunanud, siis palun aita seekord Metsloomaühingut, sest metsaasukate aitajaid on väga vähe.
https://www.metsloom.ee/toeta-meie-tegevuse-jaetkamist
Eesti Metsloomaühing
EE952200221067573100 Swedbank
või helistades
nr 9009933 – annetad 5€
nr 9009955 – annetad 25€
(kuula palun kogu jutt ära, sest muidu annetust ei toimu)

Fotokas oli mul kaasas, aga hetkekski ei tulnud meelde, siin siis telefonipilt põrutada saanud karvasjalg-kakust.

Neljapäeva hommikul aga umbes täpselt samas kohas oli nii:
Kes need jäljed siia jättis…

Kassikeelekursus

Täna hommikul juhtus nii, et kui mina juba ärkvel, aga veel voodis lugedes, hüppas Duran mu juurde nagu ikka.
Käib mul vastu külge pugemas ja nurrumas.
Täna tundsin, et käsi läks märjaks. Ja kui ma siis vaatasin, soristas ta otse mu kõrvale tekile. Ma olin täiesti jahmunud ja ei osanud midagi teha. Jõudsin vaid mõelda, et ei hakka kohe kiljuma ja teda tõstma. Lihtsalt vaatasin, kuidas tiigist sai järv ja nihkusin vaikselt alt ära.
Duran tuli mulle ütlema, et kas ma NÜÜD saan aru, et tal on kõrini sellest viimati tulnud karvasest loomast.
Saan küll 😦
Eile ütles ta seda arvutitooli kaudu.
Ma näen, kuidas nad üksteist jõllitavad ja kuigi kaklusi oleks nagu vähem, need kaks omavahel üldse ei klapi.

Raske on niimoodi ja kiireid lahendusi ma ei tea.

Aga pildid panen hoopis Triitonist ja Trinist. Seda teise poolega pildi ma ei julgenud suuremale ringile postitada, aga siia see sobib. Elu nagu näitaks natuke tagumikku.

Väike hala

Pissilõhnaline.
Olen avastanud kolm uut kohta, kuhu on loigud tehtud.
Ühe avastasin nii, et D jooksis süüdlase nägu peas sealt ruttu ära. Nii et kahtlusalune on olemas. Ja põhjus ilmselt rahulolematus elanikuga, kel nimeks Urr. Ära olen pidanud viskama asju, millest mul väga kahju ei ole, aga midagi toredat ei ole siin muidugi kohe üldse.
Ma praegu ei teagi, mida edasi teha. Loodan, et Urr saab koju ja jälgin, mis juhtub.

Kõik viitab sellele, et ma tulevikus ei saa rohkem kasse sellele 3+3 üksteisega harjunud seltskonnale enam lisaks tuua. Mis oleks juba ammu mõistlik otsus olnud, aga südamehääl kipub ju ikka võitma.

Väikese hala lõpetan aga pildiga armsast hellikkass Triitonist, keda ma igal võimalusel kaisutan.

Mängivad

Kui mu kassikamp oskaks palvetada, siis nad ilmselt teeksid seda nii: “Meie igapäevast mängu anna meile nüüd ja kohe…”

Päris iga päev ei õnnestu, aga ma üritan. Võtan lasertäpi, toimub rivistus, ja hakkan jooksutama Trinit ja Leilat. Varsti ühineb A, siis ka D (kes teeb oma hülgekerega kõige kõremaid hüppeid!) Triiton krabistab küüntega hullunult diivanil edasi-tagasi ja vahel jookseb kentsakalt ka põrandal täpile järele.

Urri täpp ei huvita, tema jaoks võtan vasakusse kätte nööri otsas tuusti ja samal ajal hüpitan sellega. Pärast mõningat jooksmist hakkavad täpijahtijad teineteise järel langema ja väsimatu Urr saab siis eraldi tähelepanu. Palli ajab ta nagunii taga ka ilma minuta, iseseisva tööna.

Kolmandat kätt mul fotoka jaoks ei ole ja pime on ka kogu aeg, aga mõned hetked tavalistest mänguminutitest jäid ikka kaadrisse. Enamasti jäid pildile vaid vuhh ja siuhh, sest väga kiire kapak käib siin ikka.

Triitoni ootamatu spurt tooli alt

Palliviske norm tuleb hülgepoisil ära

Võib ka Trini vastu liuelda, neil kahel probleemi pole

rullumine pärast kiireid täpijahiringe


Triinu

Triinu jäi ühel päeval nii kaunilt kaadrisse, et kirjutan mõne sõna hoopis temast.
Triinu on minu esimene tänavakass. Ma ei olnud siis veel kuskil MTÜ-s ega teadnud midagi sellest, kuidas need asjad käivad. Aasta oli 2005 ja tööle läksin siis vahelmööda Telliskivi tänavat. Pelgulinna Rahvamaja ees istus igal hommikul üks väike triibik, mitte enam poeg, aga selline lapseohtu. Toidukarbid olid ka.
Kuna ammu oli mõte Kiusule sõber võtta, siis läksime ühel õhtul vaatama, kas see kass tahaks kaasa tulla. Tahtis küll, hoopis sülest enam maha tulla ei tahtnud. Kodus magas ta diivanil väga kaua ja reageeris ainult sõna Triinu peale.
Siis oli Tiina Toometi kliinik veel Kopli tänaval ja seal selgus, et tegu on umbes pooleaastase tüdrukuga. Steriliseerimine sai ruttu tehtud ja Triinu sünnipäevaks sai 13.05.2005.
Nii et ta saab varsti 14-aastaseks. Kiusu, kes ei saanud iseloomude sobimatuse tõttu Triinust kunagi endale päris sõpra, on juba mitu aastat üle vikerkaaresilla, aga Triinu on selle maja primadonna edasi.
Juba mitu aastat tagasi hakkas ta sagedasti oksendama ja ultraheliuuring ütleb praegu, et ta elab vaid ühe neeruga. Õnneks on selle tubli neeru näitajad üsna head, mitte väga normist väljas. Proovin selles kassikarjas talle neerutoitu anda, aga sellega on nagu on – ideaalselt ei õnnestu. Ultraheli on näidanud muutusi ka soolestikus ja maos ning varsti seamegi sammud uutele uuringutele. Viimatine, kuu tagasi tehtud vastus viis Triinu jälle tagasi Prednisoloni kasutamisele, mille vahepeal saime ära jätta, kuid oksendamine tuli siis tagasi.
Triinule teised kassid eriti ei meeldi, välja arvatud Andy on kõige lähemal sõbrastaatusele.
Ta näitab oma suhtumist välja närviliste kräunatuste, seljanaha võbeluse ja ühest toast teise kappamisega. Sellega, et ta peab saama igaõhtuse minu peal lamamise minutid justkui kinnitades, et tema on kõige tähtsam. Aga voodis vanamoodi kaissu ta enam ei tule, kuna Urr on seal kuskil ka.
Vahel on mul tõsiselt kahju, et Triinu elu ei ole parim võimalik. Talle päris kindlasti meeldiks olla ainus kass. Paraku tal ei ole vedanud perenaisega – sattus selline, kes tahab samas elukohas veel mitmeid tema liigikaaslasi pidada. Ei teagi, mis on hullem – kas see, et paljud neist ei lähe väga kaua ära või see, et neid siiski muudkui vaheldub. Just kui jõuab enamvähem harjuda.
Ohjah, kõike head ei saa mitte kuidagi.
Hakkama siiski saame, tervisenäidud on iga poole aasta tagant kontrollimisel ja elu koos Toidulao Juhatajaga ehk Näljaga on jätkuvalt võluv.