Olukorrast riigis (Padis ja Pasteedis)

Et kõik postitused ainult kassipoegadest ei oleks, teen väikese kokkuvõtte muust ka. Nädalauudiste pingerida, ja analüüsi nagu pealkirjas mainitet raadiosaates siiski ei tee.
Kõige ärevam on olnud Triniga, aga ärevus sai ootamatu lõpu. Ootasin ja ootasin analüüside vastuseid. Helistasin, ei ole veel. Helistasin, ootasin tagasikõnet. Helistasin jälle, sain teada, et analüüsid olid negatiivsed. Nii lühike jutt oligi. Kui arsti näen, küsin juurde, aga kui ma õigesti aru saan, on põhjust rõõmustada – midagi otseselt ravima ei pea, antibiootikume pole vaja. Hurraa!?
Tore muidugi, aga ma tahaks ikkagi aru saada, mis siis Trinil diagnoosiks on ja mis edasi saab. No uurin välja. Õnneks sööb ta ikka neerutoitu ka. Otsin võimalusi, kus teised kassid on natukenegi eemal ja panen talle nina alla. Sööb küll. Muidu ei saa ma kuidagi aru, et ta haige oleks. Natuke rohkem hoiab end magamistuppa ja vett joomas ma ka ei näe teda enam niipalju.
Täna oli Simmoga ninad vastamisi ja ootas, kas hakkab mängima või peab ise selleks pingutama.
Sellel pildil on nurrrrrr

Triiton puksib uusi ja vanu sõpru. Duraniga on endiselt kõige suurem armastus
Ükspäev aga oli enneolematu hetk, kus Triiton litsus end Triinule ligi ja nii nad siis mõnda aega olidki. Kummaline. Eriti Triinu poolt vaadatuna.


Andyga kallistab ka
Leila aga on täpselt sama – inimvaenulik, aga ülimalt armas

Meil kulub praegu ohtralt nii puidugraanuleid kui toitu. Korralagedus toitlustamisega on ka, sest Simmmo ja Sia jooksevad köögis, söövad vahepeal köögis, jätavad järele ja siis tulevad jääke ahnitsema need põrsad, kes ei peaks – ülekaaluline Duran näiteks. Titetoidud, pole ju paha.
Neerutoitu annan siis nina alla, kui kassid on rahulikult kuskil ja ei ole kohe ninapidi teiste kausis, aga seda aega ei ole just palju. SS ei taha endiselt kuivtoitu ja see on paras peavalu.

Kuhu ma selle ohtra kulutamisega aga jõuda tahan, on see, et ma ei ole üksi, mul on aitajaid. Vanu ja uusi, toredaid lahkeid inimesi. Muidugi katab MTÜ põhilised asjad ja tänu kuulub alati kõigile, kes meile annetavad. Eriti rõõmus olen, kui oma sõbrad meeles peavad. Aga on ka inimesi, kes tahavad aidata just Padi ja Pasteet hoiukodu ja seda ma ei oska sõnadesse pannagi. Lihtsalt nii äge!

Ma saan alati minna naabermajja puidugraanulite järele, muretsemata, kuidas ma neid raskeid kotte kuskilt toodud saan. Ma ei pea nende eest ka tasuma. Selle eest hoolitseb ammune hea sõber, kes toetab vajadusel ja küsimata ka palju muuga.

Hiljuti sain blogilugejalt siiralt üllatava sihtotstarbelise annetuse, mille eest ostsin südamerahuga kõigile kassidele hunniku konserve Zooplussist.
Leila luges üle ja ütles, et piisab päris tükiks ajaks.
Sama inimene saatis mulle postiga ka suure koti kvaliteetset neerutoitu, mis kulub vägagi ära.

Kui kastikiisud tulid, tekkis neile armas kaasaelaja, kellele läks (ja läheb) väga korda, kuidas pisikestel põnnidel läheb. Väike võitleja Mirjam sai temalt kingituseks oma isikliku pesa, mis läheb tema tulevasse koju kaasa. Lisaks saabus samas pakis ka vajalik piimapulber ja sobilik liivakast.

Tuttavad-sõbrad toovad oma kassidest-koertest seisma jäänud asju, mida mina rõõmuga kasutusse võtan.

Ma ei taha nimesid nimetada, teadmata kas see sobib, aga ilmselt kõik te loete. Ja te kõik teate ju eks, kui tänulik ma olen. Igasugune abi, ka toetav mõte, ootamatult pakutud autosõit, teise inimese sünnipäeval minu kassidele toodud kingitused ja iga hea sõna tähendab mulle väga palju.
Aitäh!

Veel üks pilt, mis näitab kui kokkuhoidlik ma olen 🙂
Ja lõpuks väike nali ka – oleksin ma jõudnud fotokat sättida, oleksin selle väikese hullunud Mirjami pildi Rakvere AQVA SPA reklaamnäo kandidaadiks saatnud 🙂

Advertisements

aprill 2017

Tavaliselt ma ei kirjuta esmaspäeva hommikul postitusi.
Tavaliselt ma ei pane endast pilte.
Tavaliselt ma ei jaga oma isiklikku elu selles väikeses kassiblogis.
Aga tavalist enam polegi 🙂
Tegin järgmise sammu oma elumuutuste reas ja olen nüüd töötu. Seda küll omal soovil ja kahetseda pole midagi. Kui, siis vaid seda, et mul on nüüd tunduvalt vähem (või üldse mitte) isiklikku raha toetada erinevaid päästeprojekte, aga teadmata ajaks, uue töö leidmiseni, on mul tunduvalt rohkem aega teha neid asju, mida ma armastan. Et midagi võita, peab millestki loobuma. Ilmselt ei ole see alati nii, aga minu puhul praegu küll.
On väga tõenäoline, et maikuus kolib sisse uus hoiuline ja eks siis tuleb neid tavalisi postitusi jälle uue hooga.

Eile oli Triiton jälle päikeselaigus ja kuigi neid pilte erinevates asendites on mul juba hulgim, võtsin jälle fotoka ja nihutasin end tema kõrvale pikali. Triiton oli nii soe ja pehme ning ei läinud ära, kui ma pea tema peale panin.
Loodan, et elu hoiab mindki päikeselaigus…

Pelgulinna kassid

Hoiukasside-postituste vahele panen siia omale mälestuseks umbes aasta jooksul jäädvustatud kohtumised Pelgulinna kodu- ja tänavakassidega. Kohtumisi on olnud muidugi palju rohkem, aga neil hetkil on käsi haaranud kotis oleva fotoka järele ja olen teinud spontaanse klõpsu. Ilma midagi sättimata, nii nagu parasjagu jõudsin. Paljud neist kassidest jäävad mu radadele korduvalt.
Mõni kass nagu näiteks Kalamaja August on veidi koduasumi piirist väljas, aga üks Põhja-Tallinn kõik.
Mitmel pildi taga on lugu, aga enamasti on need lihtsalt toredad kohtumised. Ma kohe ei saa peatumata olla, kui mu silmad mõnda kassi näevad. Kui mul on aega, ütlen tere, räägin natuke juttu ja ei hooli möödujate kõõrdpilkudest. Kui kass on õues, hakkan mõtlema, kas tal on kodu. Vahel jään ootama, kas majarahvas liigub ja küsin.
Piltidel on kaks tegelast, kelle välimuses põhjal olen olnud kindel, et ei ole kodune kass, aga hiljem on selgunud, et on.
Neid inimesi, kes arvavad, et linnatingimustes võib kass vabalt õues käia, ei kõiguta seadused ega argumenteeritud soovitused. Soovin lihtsalt, et neil loomadel oleks õnne ellu ja terveks jääda.

Tool

Kui ma oleksin teadnud, kui palju üks toolikate võib kassidele pakkuda, oleksin seda ammu kasutanud. Millalgi enne jõulupühi vaatasin, et lisaks toale natuke värvi ja otsisin välja mõnusa punase pleedi. Panin selle toolile peale ja momentaalselt tegid kassid sellest oma onni.

Kõik kassid peale Triitoni kasutavad seda. Peaaegu kogu aeg istub keegi pleedi all, enamasti Trini, kel on seal hea turvaline oma vaenlast Triinut passida. Tihti on ka Leila tema juures. Väga sageli lamab keegi selle tooli peal, nt Triinu jälgib oma vaenlast Trinit. Viimasel ajal aga on keegi ka pleedi ja tooli vahel ning see on üha enam sassis. Ja karvane.

Igatahes olgu neil tore ja las olla punane laik keset tuba, varsti on jälle jõulud.

 

Närilised majas

Ühel õhtul eelmise aasta lõpus juhtus nii, et Leila suutis end tagakäppapidi kinni mässida ühte nahast nööri. Nööri otsas oli üks kotike ja mina ei mäletanudki, et see asi mul kuskil kasside käpaulatuses oli. Leilat haaras tohutu paanika, kui midagi tema küljes tilbendas ja ta suutis vaatamata takistusele alustada metsikut galoppi mööda korterit. Mina ei saanud midagi aru, mis toimub ja paanika tahtis mullegi kallale tulla. Leila jooksis magamistoa garderoobi – arglike kogunemispunkti ja seal sain ma talle ligi. Roomasin riiete ja kastide vahele ja kuidagi sain ta kinni hoitud, et mittevajalik lisa ära harutada. Õnneks ei olnud see uudishimu ohver Trini, sest temaga ma ei tea, kuidas oleks saanud. Leila siiski süles taltub.
Niipalju siis kassikindlast elamisest… Leila sai vastumeele-pai ja konservi ning unustas ehmatuse kiiresti.
Aga… Garderoobist, mille kõige kaugemasse nurka ma umbes pool aastat järjest ei satugi, avastasin papipuruhunnikud. Mul on seal mitmeid pappkaste asjade hoiustamiseks ja paljudel neist olid servad näritud. Eriti meeldis mulle aga üks väiksem karp. Olin aastaid tagasi ostnud ühe korraliku ahjunõu, aga kuna see on köögikapi jaoks liigas suur, siis pannud ta taha nurka ära, selle sinna unustades. Nüüd siis avastasin. Sellisena 🙂 img_8916
Ma nimelist süüdistust ei saa esitada, aga arvan, et see võib olla Leila töö ja vaev, sest titena hekseldas tema näiteks wc-paberit. Samas – toas asuv pappkast on pikka aega puutumata, ilmselt on varjatud tegevusel oma võlu.
Igatahes loodan, et mul koos kuue kassiga siiski kodus rotte või hiiri ei ela.

Täna on selle aasta esimene päev, aga kokkuvõtvat ega ettevaatavat postitust ma teha ei oska. Alanud aasta tuleb minu jaoks teistmoodi, kassidel aga sama – nad on hoitud ja hoolitsetud.
Aitäh kõigile lugejatele, kaasaelajatele ja toetajatele. Soovin uueks aastaks palju sama mõnusaid hetki nagu Triitonil – voodis ja ahjusooja nautides.
img_7447

Hambad

See peaks olema selline üldhariva sõnumiga postitus. Ja ülestunnistus, et ka pikaajaline ja kogemustega hoiuinimene ei pruugi olla vastutustundlik kassiomanik.

Minu isiklik Triinu käib regulaarselt oma neerunäitajaid kontrollimas. Need on kord nii-kord naa, funktsioneerib ta nii röntgeni kui ultraheli põhjal ainult ühe neeruga, teine on väike ja ei tööta. Oksendab palju, sellest ka põhjalikud uuringud, aga selget põhjust ei tea. Muidu on Triinu väga tubli 11-aastane kassiproua, sale ja krapsakas.
Kui ma nüüd viimati käisin, siis oli plaanis jälle vereanalüüs ja vajadusel muud. Arst, põhjalik nagu alati, vaatas Triinule suhu ka ja avastas halvas seisukorras hamba, mädaneva ja koleda. Mina aga pidin häbi pärast sealsamas maa alla vajuma, sest terve aasta ei olnud ma Triinul suhu vaadanud ja isegi mitte halba hingeõhku tajunud. Aasta tagasi olid tal hambad korras, ka puhastamise vajadus ei olnud jutuks. Rumal inimene, ei tea, et aastaga võib paljugi muutuda. Või noh, tean, aga ei tulnud meelde. Terve aasta.
Ärge teie nii tehke. Vaadake oma kassidele regulaarselt suhu. Kes ei lase vaadata, piiluge, kui ta haigutab. Kui igemed punetavad, kui on hambakivi, halba lõhna – minge loomakliinikusse, kus on hea suuõõne spetsialist. Kui kass käib vaktsineerimas, laske ka suhu vaadata. Ärge laske oma kassidel valu ja ebamugavust tunda.
Triinu käis operatsioonil ära ja eemaldati kokku kolm hammast. Üks oli eriti salakaval ja ainult tänu arsti kogemusele avastas ta, et seal hambakrooni all ei ole kõik korras.
Eilse seisuga on Triinul ka järelkontroll tehtud, jälle kõik hästi ja mina olen õppetunni võrra rikkam.
Selline ta on, mu kallis sõber, üles korjatud 13.10.2005 pooleaastasena Telliskivi tänavalt. Minu esimene tänavakass.

img_7007-001

Kõik need teised kassid

Kuna Padi ja Pasteet elanikud on päevast päeva sama ühtemoodi nupsikud, aga midagi murrangulist iganädalaselt ei korralda, siis kirjutan täna hoopis ühe teistsuguse postituse. Kirjutan nendest kassidest, kellega ma oma kodu ei jaga, aga kes mulle samamoodi tähtsad, kallid ja olulised on. Need on MTÜ Kelmiküla Kassijaama kodu otsivad kassid, kes elavad kõik koos ühes väikeses ruumis ja ootavad seal oma inimese saabumist. Mul on ehk endal kunagi hiljem hea meenutada, et ahhaa – see oli oktoobris 2016, kui Nuksik veel ei olnud koju saanud…
Või siis märkab siia juhuslikult sattunud külaline kedagi, kes muidu ei oleks kuidagi silma jäänud.

Niisiis, kaks korda nädalas on minu rõõmus kohustus kanda hoolt selle eest, et jaamakasside liivakastid ja tuba saaks koristatud, konserviamps nina alla ja toidukausid-veenõud värskelt täidetud. Seina peal on ravitabel, kus on kirjas, kellele mida täna tegema peab. Regulaarselt on seal hammaste ja silmade puhastus, aga vahel tuleb ette ka tabletikuur või mõned muud protseduurid.
Jaamakasside juurde lähen ma kas tööpäeva õhtul või nädalavahetusel ja tavaliselt veedan nendega umbes kaks tundi. Kord nädalas on mul kaaslane ka – kooliõpilane Johanna, kes on juba terve aasta mind aitamas käinud. Ma ei tea kas kõik tänapäeva 15-aastased on nii toredad, kohusetundlikud ja hakkajad, aga Johanna abi hindan ma väga-väga kõrgelt.
Vahel peab loomadega ka kliinikus käima ja kui on, kuhu uus kass paigutada, siis püüdmisaktsioonid elavdavad argipäeva vägagi. Kui aga regulaarsetest tegevustest rääkida, siis käivada asjad selliselt:
Kui ma Kassijaama saabun, siis arvavad kõik julged mustvalged tunglejad, et ma ei tohi isegi kotti käest ära panna, vaid peaksin juba konservi serveerima. Sassik puurib pilguga ja prääksub kuni saab oma osa kätte.

Sassik

Sassik


Sassik on äge! Suur, soliidne, paitatav, ilmekas ja samal vahel nagu kivikuju.

Sassikuga võrreldav konservihuviline on Ruuben. Teda peab ühe käe ja jalaga võimeldes söögijagamisel eemal hoidma, et rahulikult tegutseda saaks.

Ruuben

Ruuben


Ruuben on armsa olemisega pukslev kassipoiss, kes täiseti arusaamatutel põhjustel ei ole kodu leidnud. Võib-olla hirmutab see, et tal peaks mõned korrad nädalas hambaid puhastama või siis teadagi – mustvalge kasukas.
Jätkates mustvalgetega – kallis Käpik. Kass, kes on kodu oodanud üle mõistuse kaua. Käpikul on olnud huvilisi viimasel ajal, aga lõpuks ei tule ikkagi midagi välja. Käpik mängib vahel rohkem kui noored, on teistele hea kaaslane ja temaga saab sõbraks kannatlik kammija.
Käpik

Käpik


Krämpsu on meie iluspoiss, kes saab alati külalistelt rohkesti tähelepanu.
Krämpsu

Krämpsu

Eriti neilt, kes jaksavad kauem kui pool tundi külas olla. Krämps on õnnelik, kui saab kasvõi viis minutit suletutti püüda ja veel õnnelikum, kui on käes sooja radika hooaeg. Arglik loomus ei ole talle aga siiani kodu toonud.

Triibikute trio sellele pildil koosneb õdedest Janetist, Paulast ja ühest meie viimastest tulijatest Anjast.

Paula, Anja, Janet

Paula, Anja, Janet


Paula ja Janet on ainsad kassipojad, kes meie kassitoas üles kasvanud. Nüüdseks on nad jõudnud juba täiesti täiskasvanud kassideks saada ja kodu pole nad leidnud ilmselt sellepärast, et kardavad võõraid. Paula, kes oli titena pehme sülemütakas, on kasvatanud omale iseloomu. Oma naljakate silmade, jõnksus sabaga ja ilusa kasukaga võiks ta ju tähelepanu saada, aga uru tagumises otsas ei paista see kõik välja. Janet on triibikute kaunis klassika ja väga uudishimulik, eriti meeldib talle kõik veega seonduv. Mõlemat saab paitada-käsitleda, aga ka neil on vaja regulaarset hambapuhastust. On peaaegu kindel, et kui hakata sellest rääkima, siis huvi kahaneb olematuks… No me ikka loodame veel.
Anja. Tema suhtes olin ma alguses väga skeptiline. Anja kolis meie juurde tänavakassina, kel oli inimesega ainult see kontakt, et kuskil keegi andis regulaarselt süüa. Esimesed kuud istus ta ühe koha peal ja tegi ennast märkamatuks. Aga nüüd! Anja sehkendab põrandal, julgeb juba natuke mängida, tunneb asjade vastu huvi ja ei põgene iga kord. Pai lubab ka teha ja loodame, et areng jätkub. Anja annab põhjust naeratamiseks iga kord, sest ma tõesti ei uskunud, et ta nii ruttu muutuma hakkab. Peaksin ikka optimistlikumaks hakkama.

Nuksik, armas Nuksik! Sada ilmet, sada poosi. Nii vahva kass, kes on arenenud omas tempos, aga on!

Nuksik

Nuksik


Nuksik on meile tulles metsikuvõitu, mis sest, et väga noor. Mingit põhjust usaldada tal ei olnud, aga nüüd saan teda juba paitada ja kui ta vahel hammustab, siis ma ei karda (enam), sest see ei ole valus. Nuksikuga mulle on väga meeldinud jälgida, kuidas järjepidevus viib sihile. Suleridvapaidest sai tasapisi päris paid, lühikesed ja poolsalaja, aga nüüd on juba paid, mis panevad sõtkuma ja nurruma. Sülle teda võtta ei saa ja kui on vaja kliinikusse minna, siis tuleb alati sõjaplaan välja mõelda, aga no mis siis, Nuksik on nii lahe!
No ja siis meie mustad meelelahutajad. Ökul ja Pantrik.
Ökul ja Pantrik

Ökul ja Pantrik


Ühtmoodi mustad, aga loomult täiesti erinevad. Ökul tuli meile suvilakassina ja elas esimesed paar kuud ainult oma puuris ja selles olevas transpordikastis. Ühel hetkel aga otsustas ta näidata, et tema on põhikoomik ja mängija. Hea toidu peal on ta kosunud ümaraks ja mängib-võimleb-ronib rohkem kui keegi teine. Sööb peo pealt, aga iga vale liigutuse eest saavad kõik käpaga karistada.
Pantrik aga keeldub koju minemast, sest tema võõraste inimeste juuresolekul teki alt välja ei tule ja kõik. Nii ei näegi keegi, et ta on tohutult armas pehme mütakas, leebe ja hea, lihtsalt kardab tundmatut.
Minuga on ta saavutanud sellise turvalise rutiini, et kui kõik on koristatud, tuleb ta põntsuga hüpates oma teki alt välja, sirutab, haigutab ja ootab, et ma hakkaksin temaga mängima. Pantriku silmad vajavad titena põetud herpesviiruse pärast igapäevast puhastamist, aga see ei ole raske. Ma nii loodan, et leidub inimene, kellele see ei ole raske.

Lisaks neile elab praegu meie juures veel üks armas kassike. Tema tervisega ei ole head lood ja me ei julge teda praegu isegi kodu otsimiseks reklaamida. Loodame ja kardame samal ajal ja otsuseid saab teha ainult ühest kliinikuvisiidist teiseni.
See on koduta kassidega tegelemise varjupool. Mured ja muretsemised käivad meiega kogu aeg kaasas. Rääkimata sellest, mis toimub meie tillukesest aitamisulatusest väljaspool – tänaval ja metsades, isegi kodudes. Aga see on juba täiesti teine teema…

Kõik need kassid selles postituses on oma “agadega”. Kui agasid ei ole, saavad kassid kiiresti koju. Kui “agadega” kasside võtjaid ei ole, siis ei saa uusi kasse aidata. Nii lihtne ja samas keeruline see ongi.

Selle kirjatüki ajal toimus mu selja taga toas kohalik rallivõistlus, kus saabastega kassid jooksid üksteise võidu ja võistlesid ka selles, kes rohkem asju saaks maha ajada ja küünejälgi parketis veelgi süvendada.
Kassid on võrratud 🙂

Tagasivaade

Juuni alguses kirjutasin selles postituses nendest kassidest mu vaateväljas, kes abi vajavad ja keda on aitamiseks liiga palju.
Nüüd, suve lõppedes, on mõned lood selgemaks saanud.
Mu koduhoovi külastav tore rõngassaba külastab koduhoovi jätkuvalt edasi, aga kui ta ühel hommikul ilmus kaelarihmaga ja süüa ei tahtnud (küll aga tahtis minuga tööle kaasa tulla), siis ma otsustasin, et ma temaga rohkem ei tegele. Ilmselgelt on tal kodu olemas, tegu on tavalise Pelgulinna uitkassiga, kellele paistavad meeldivat meie hoovi päikeselaigud ja naabrionu pakutav toidupoolis ka. Vahel näen aknast teda teise tänava hoovides kondamas, võimalik, et ta kodu ongi kohe üle tänava. Minu poolt kaelarihmale kinnitatud kontaktipalvele igatahes ei vastatud.

Punane poiss, kelle kodutuna kliinikusse viisin ja sealt tänu kiibile omanik leiti ning diagnoosiks diafragma song selgus. Keeruline teema, kus tahaks rohkem teha, aga ei oska. Igatahes on praeguseks selgunud, et siiani ei ole loomaga Tartus käidud, aga vähemalt hoitakse kassi nüüd täiesti tubasena. Kass olevat ka palju paksem ja omanikud ei näe, et tal oleks halb olla. Vaidlesin sellele vastu ja sain lubaduse, et Tartus käiakse vähemalt konsultatsioonil. Nüüd suvel ei olevat olnud selleks ei ajalist ega rahalist ressurssi…
Tõstan käpad ja ütlen, et sellist sõjakat loomakaitsja hinge minus ei ole, et ma siin poolvägisi midagi ette võtaksin. Tuleb loota, et lubadusi täidetakse.
Teisi selle kandi hoovikasse ma pole rohkem näinud, käin sealt ikka vahel läbi. Konkreetseteks tegudeks nagunii võimalusi napib, isegi kui rääbised mulle seal jälle kurvalt otsa vaataks.
Leila ema Trini oli see õnnelik, kes eelmise postituse omadest reaalselt abi sai ja nüüd minu juures elab ja päriskodu ootab.

Kuuik sai kuudi

Kassid said rõdule oma turvaboksi. Sellele eelnes mõningane mõttetöö, töömehe palkamine ja tegelikult oleksin võinud siia teha alamrubriigi “kassirõdu ehitamine”, kui oleksin teadnud, milline saaga sellest kujuneb. Planeeritust rohkem kulus nii aega, raha kui minu närve ja lõpptulemus erineb päris palju sellest, mida ma vaimusilmas ette kujutasin. Alustuseks süüdistan iseennast, et ma oma nägemust ei osanud konkreetsetesse sõnadesse panna ja eeldasin miskipärast, et minu mõtteid loetakse. Lisaks sai töömehega ikka parajat koomuskit iga jumala kord, kui ta siin käis, aga lõpp hea, kõik hea. Kassidel on nüüd võimalus olla rõdul nii, et ma ei pea nende pärast muretsema.
Rõdu sai valmis just ilusate ilmade lõppedes ja mul pole olnud palju variante katsetada. Igatahes kogu kuuikut ma pole sinna kuuti veel korraga saanud, et siis ise rahulikult ust lahti hoida.
Tean juba, et Leila ei taha sealt välja tulla ja mina pean kuuti talle järele ronima, Triiton kardab esialgu ja Duran ei tunne üldse huvi. Triinu on praegu õnnelik põhikasutaja, samuti Andy kibeleb iga kord sisse. Koma on esialgu vaatleja. Kui Trini ükskord tuppa lahti saab, siis on jälle keeruline.
Toa aknast saan vaadata, mis nad seal teevad, sest rõduuksest ma midagi ei näe.
Lisaks on kasside luugist sisse suunamine omaette valvsust vajav, et nad ei hüppaks sinna katusele.
Tegelikult olen muidugi rahul ja loodan, et ilma ja rõdukasutamist veel jätkub. Võib-olla saan neile sinna veel mingeid mugavusi organiseerida.

IMG_1318

laske mind välja!

laske mind välja!

IMG_1337

Nüüd jäävad postitused taas tavapäraselt hõredaks, sest ma pean jälle tööle minema ja kassipidamiseks raha teenima 🙂

Liiga palju

Viimastel päevadel olen kohanud, näinud ja kuulnud liiga palju murelikuks tegevat teavet kodututest kassidest. Kuna ma tegelen teemaga iga päev, siis ei ole selles küll midagi erilist, aga praegu tunnen, et sellest kõigest on täielik üledoos ja ma ei tea, kas mind on võimalik elustada.

Mu oma hoovis käib juba pikemat aega üks väga sümpaatne rõngassaba. On määrdunud, silmad rähmased, kastreerimata, kuuldavasti millalgi lonkas. Panin talle eile kaelarihma oma numbriga, tänaseks on rihm kadunud. Ma kahtlustan, et tal on “kodu” olemas. See kass ei ole ka väga näljane, aga on siiski liiga räsitud, et ma võiks pea rahulikult kõrvale pöörata. Ülisõbralik, väga vahva. Ma arvan, et ma lasen ta kastreerida, parasiiditõrje ka ja siis vaatab edasi.
Saime Kassijaama mureliku kirja ühest minu kodu läheduses liikuvast punasest õnnetust kõutsikust. Kuna mul puhkus ja aega ringi konnata, leidsin ta ühel hilisõhtul juba üles. Kurb oli teda näha. Kõhn, ilmselt saja erineva haigusega. Oleme otsustanud teda kliinikus kontrollida, teadmata, mis edasi saab, aga nüüd on ta teist päeva juba kadunud. Jätkan otsinguid.
Täna hommikul aga leidsin tema “koduhoovist” kaks teist kassi, üks sama räbal isakass kui otsitav ja nii kohutavalt näljane, et mul tuli nutt peale. Teine aga oli ilus ja rahulik ning söögist ei hoolinud, arvatavasti vabakäigukass.
Sel nädalal kohtasin jälle ka Leila ja Lempsi ema. Ma tean, kus ta nüüd elab, aga jälle – võimalusi teda praegu aidata praktiliselt ei ole. Mõtlen tema peale edasi, ehk saab ta siiski kätte ja ära oppida. Ma ei tea, kas tal praegu pojad on. Näljas ta ei ole, elab sellise koha peal.

Ja see kõik on ainult tibatilluke osa kõigest sellest, mis tänavaloomadega toimub. Liiga vähe on aitajaid, liiga palju abivajajaid.
Proovin mõelda, et iga väike tegevus, kasvõi ühe kassi aitamine on oluline ja mantra “kõiki ei saa aidata” tiirleb mu peas alatasa. Mõnikord tahaks küll lihtsalt mööda minna ja mitte vaadata, mitte teada.
Paraku ma aga tean ja näen ja siplen nendes muredes edasi. Teen kodu- ja hoiukassidele pai ja mõtlen kui väga neil on vedanud.