Pühapäeval

Tänase ilmaga võib arvuti taga lähimälestusi heietada küll.
Kassikohvikud said selleks kevadeks otsa. Oli suur heameel kogeda, et kuuritriibikute pered olid “asjasse segatud”. Fiksu ehk Juuli ema on nagunii meile sageli väga abiks. Olles ise fantastiline hobikokk, ostis ta lisaks toodud Napoleoni kookidele laadungi toitu veel kaasa + annetus. Oeh.
Mäksu ehk Luka isa on päriselt ka peakokk, tõi fantastilise tordi ning rõõmsaid kodu-uudiseid. Käksu ehk Käksu ema käis teisest linna otsast ostmas ja annetas sinna otsa, nii et pidime pikali kukkuma. Õnneks pidi nagunii telgist kinni hoidma 🙂
Neljas triip ehk Tiksu ehk Mishka elab Soomes, tema pere on minu sõbrad ja meie toetajad olnud nagunii.

No ja üldse on niipalju häid aitajaid ümberringi, et keeruliseks läheb tänada ja kiita. Ilma sõprade ja toetajate abita olekski mu meelest võimatu ükskõik kui väikest MTÜ-d jätkusuutlikult pidada.

Foto: Tessa.lv

Soomest, õigemini seekord Riiast tuli taas üks tore uudis. Kelmi ehk mu AD edukast näitusekassist vend sai järjekordse tiitli – Baltic Winner 🙂 Olen tema üle uhke.

Täna on ka ussirohupühapäev, just lõpetasin kõigi kuuega. Leilal oli tavapärane surmahirm, Andy keeldub suud avamast, aga kõigi teistega ei ole hullu. Trini muidugi saab turjarohu, muu variant ei ole mõeldav.
Keerulisel kolmikul ootab juunis vaktsineerimine ees, siis on meil siin veel huvitavam. Kahv on juba valmis pandud ja plaan võtab ilmet.

kirbuka leid. Nüüdseks Leila poolt ümber disainitud hekseldusmeetodil

lehmakesed söövad rohtu

Trini on pugeja

kellel on kõige pikem keel?

päikesekummardajad

võrratud varbad

Trini, kui armas ta on!

külitajad

Leilal ja Andyl on suhe

Trini tuli täiesti ootamatult ja ainukordselt mu jalgadele

Triiton tuli mulle peaaegu sülle miiulustama (tema hellusehood on ennekuulmatud), võtsin tahvli ja tegin meist siis pilti. Eks ta ole 🙂

Käksu on kodus ja blogipaus

Mul on Käksu kojumineku üle hiigelsuur rõõm! Mõtlesin, et kust ma küll selle neljanda superkodu leian kuuritriibikutele, aga praeguse seisuga julgen öelda küll, et leitud! 🙂
Õigemini kodu leidis meid, aga vahet pole. Käksu saab nautida 100% tähelepanu ja elada ilma, et keegi teda kiusaks. Ja kodukirjad teevad südamele head.

Viimase hoiukoduhommiku pildid

Ja esimesed päriskodu pildid

Ma ei tea, miks Käksu oli nii pikalt tõrges, aga välja tuli temast kohutavalt armas kass, kes viis jälle ühe tüki mu südamest endaga kaasa.

Käksu kojuminekule järgneva öö jooksul pissis keegi kassidest mu sülearvuti täis. Ilmselt oli see Leila, aga enam ma pead ei anna, sest ülejärgmisel päeval tulin õhtul koju ja Duran pissis minu nähes täiesti valesse kohta suure loigu.
Homme lähen temaga ka arsti juurde.
See kõik teeb palju meelehärmi. Rahalises mõttes nagunii, aga kahju on, et kassidel on paha ja kas ma saan midagi teha paremaks, ei tea. Noh, Duran vajab kontrolli igal juhul, kuna kaalu on liiga palju.

Jätan siia blogisse kirjutamise mõneks ajaks seisma.
Uusi (vähemalt pikemaajalisi) hoiulisi pole mõistlik võtta ja vanad elavad rahulikku, et mitte öelda igavat kassielu.
Väga loodan, et keegi leiab Leila, Trini ja Triitoni ning nad saavad lõpuks endale päriskodu. Koos kõige selle keerulise kaasavaraga, mis igaühel lisaks.

Postitan, kui on midagi uudisväärtuslikku. Loodan, et kellegi kojuminekust, aga muidugi on tõenäolisem, et ma ei suuda mõnele enda nina alla sattuvale hädalisele ei öelda.

Elu näitab.

Käksust ja Fiksust ja muust

Käksu on väga vapper ja tubli kassitüdruk. Vaatamata jätkuvale kiusamisele on tal kogu aeg hea tuju ja sõbralik olek.
Leila ei ole jätnud teda rahule ja Käksu elab kas diivani all või kui ma olen kodus, siis teab, kas vaenlane on lähedal ning otsib vastavad kohad. Võimalusel kappab ringi ja vahepeal tuleb külje alla nurruma. Ööd on ta vannitoas.
Arvan, et Käksu muutumine sai alguse sellest, et tal enam pesakonnakaaslasi ümber ei olnud, kelle taha varjuda. Kuna suured kassid kohe kampa ei võtnud, siis pidingi mina sõbraks saama.

Leila valesti pissimine on vähenenud, nii et praegu on mul tunne, et Calmex aitab, aga Feliway Friends mitte.
Käksu on nüüdseks steriliseeritud ja tundis end juba opipäeva õhtul väga hästi.

Vaatame, mida toob järgmine nädal. Käksut tullakse vaatama.

Fiksu aga on nüüd päris kindlasti kodus. Väga toredas kodus. Täiesti ilma minupoolse initsiatiivita läks nii, et Fiksu läks kodusse, kus oli katseajal Triiton.
Ruudi ja Huugo ja Juuli (Fiksu uus nimi) klapivad pärast esialgset harjumist ja harjutamist hästi. Kõigil, nii kahe- kui neljajalgsetel on seal Juuli eestvedamisel kogu aeg lõbus ja vahva 🙂
Ja mina olen taas õnnelik, et hea kodu leidis kassi ning kass hea kodu.

Kõige toredamad pühapäeva algused on aga, kui saab suurema vaevata (ainult varajane ärkamine, bussisõit ja soe suvevihm) lõksu püütud kass, keda ise pole üldse varem näinudki.
Kuskil on keegi hea, kes on võtnud südameasjaks aidata ühte kassiperet, panustades nii palju kõige muuga.
Selle kõrval üks “jahilkäik” on täitsa köömes. Aga hea meel on ikkagi, et läks hästi, sest üks poegija on tänavalt ära.

Kui nüüd oma Triinu tervise ka järje peale saaks. Kliinikus selgus, et üks neer, mis alles, töötab täiesti ootamatult hästi, aga soolestiku olukord pani Triinu Prednisoloni peale. Hambaopp veel ees ootamas.
Triinu ei ole juba kaks päeva oksendanud, see on hea märk.

Praegu paistab nii, et kui Käksu koju läheb, siis ma ei saa enam uusi hoiukasse mujal kui vannitoas pidada.
Leila pärast eelkõige ja Triinut on samuti uustulnukatest alati häiritud.
Nii et lühajalised projektid vast küll, aga suureks kasvamised ja suured kassid – ei enam…

Keeruline

Käksu on imeline kassike. Täielik vastand sellele, millisena ta end alguses näitas. Nühib toitu oodates vastu mu jalgu. On süles pehme nurrukera. Käitub nagu üks tõeliselt tore kassipoeg. Mul on nii hea teda jälgida ja rõõmustada toimunud arengu üle.

Ja siis on Leila. Ma ei tea ja ei oska mõista, miks ta Käksut ei salli. Ometi talle mõned teised kassid väga meeldivad ja kes ei, nendega ta suutnud rahulikult koos elada. Käksu on tark väike tüdruk ja ei lähe esimesena Leila poole, aga see teda ei päästa. Kui Leila Käksut näeb, siis 90% võib kindel olla, et ta tema suunas jookseb ja tekib üks kräunlev pundar. Mõnikord jõuab Käksu enne peitu.

Leilal ei ole küll eesmärk teda kogu aeg jahtida, vaid võib pikalt ka magamistoas tukkuda ja rõdul kukub ka tunde, aga samas ruumis ja ärkvel on neil kahel sõda.

varitsuses

Lisandunud on vana probleem – valesti pissimine. Põrandale. Lauale jäetud ajalehele. Arvutitoolile. Pleedile. Vannitoa kassimadratsile, mis teenindanud mitmeid pesakondi pikka aega.
Olen nüüd nädala võrra andnud jälle Calmexit ehk ajan sellega Leilat taga. Eilsest on seinas ka Feliway Friends.

Üldse ei ole tore…

Käksu saab järgmisel nädalal opitud ja väga loodan, et siis on suurem lootus talle kodu leida.
Sest kes ei tahaks väikest armast Käksut? 🙂

minu

all

on pall

 

 

Kõige lahedam Käksu!

Käksuplika on nüüd nädalakese elanud päevasel ajal tavalise korterikassina. Ööd on vannitoas, et suurematel elanikel oleks öörahu ja et kassipoeg saaks kassipojatoitu.

klassikaline esimene pilt

Kui suures plaanis on kõik väga hästi, siis halvasti on see, et Leila ei salli teda. Kui vähegi võimalik, läheb talle kallale. Käksuke põgeneb kas diivani alla või garderoobi taha nurka tabureti alla padja peale, kus oligi alguses tema turvakoht. Nüüd ta küll seal enam praktiliselt ei peitu, vaid saab kohe aru, kui Leila on liikvel ja jälgib mängu diivani alt või tagant. Kuna Leila on palju rõdul ja eks magab ka omajagu, siis usun, et Käksul on oma aega ka, kuid ega mulle need kismad ikka üldse ei meeldi. Siiski ei taha ma Käksut ainult vannitoas pidada ja näen, et ta oskab ennast hoida ja kaitsta ka. Kõik teised kassid on temaga ilusti harjunud ja Duraniga tehakse juba mööda elamist kiiremaid ringe.
Triiton võib temaga rahulikult diivanil lebada, aga vahel ikka natuke ehmub.

Töölt tulles leian Käksu enamasti diivanilt pleedi alt või siis diivani tagant.

Hommikuti teeb Käksu vannitoas mulle määäääääuuuuu!

Käksu

Saab hea hommikusöögi ning siis tormab jälle pallima ja rallima.
Mul jookseb enamasti eest ära, aga üldse ei susise enam. Kui ära väsib, tuleb sageli minu kõrvale ja kui ma diivanil midagi näksin, siis tuleb kohe kindlasti.

Pättusi teeb muidugi ka, aga on sellegipoolest üleni armas!

Nädal täis põnevust

Kui mõni nädal ei juhtu peale söömise, mängimise ja magamise mitte midagi, siis seekord peab kohe mõtlema, mida enne kirja panna.

Kõige tähtsam on, et Fiksu katsetab juba mitmendat päeva uues kodus kokkusobivust kõigi nelja- ja kahejalgsete pereliikmetega. Praegu on asjalood hästi, sest Fiksu on julge ja tragi. Sööb ja mängib. Lootused on kõrgel, aga teised kassid peavad samuti leppima. Kui ta sinna jääb, olen väga õnnelik.

enne Fiksu lahkumist veel õed koos

veel natuke võimlemist

kallis sülekass Fiksu

sama kallis sülekass Käksu 🙂

Siis juhtus ühel hommikul veel see, et leidsin vannitoast väljaoksendatud limase koleda marlitüki. Sellise kandilise 5×5 cm, mis mul oli olnud sahtlis mille iganes puhastamise jaoks. Sahtlist oli see kadunud, ilmselt olid pätid servapidi selle välja õngitsenud.
Kui kaua ja kelle kõhus see oli olnud, ma ei saa kunagi teada. Ei taha uskuda, et ligi nädal, kui Käksu oksendas, aga täiesti vist välistada ei saa. Igatahes kui võluväel olid pärast seda suurt ehmatust mõlemal tegelasel kõhud täiesti korras ja muidu ka kõik hästi. Kuigi ma suudan igasugu stsenaariume välja mõelda, siis seda, et nad sahtlist saaki püüavad ja seda siis hakkavad alla neelama, ei osanud ette näha. Päris halvasti oleks võinud see lõppeda, aga kassijumal oli meiega.

Kui Fiksu koju läks, hakkasin Käksut rohkem kukrus kandma ehk siis süles tassima ja hoidma igal võimalusel. Vaene laps täitsa üksi muidu pikad päevad. Ta on väike naljatilk. Ei usalda mind endiselt mitte üks gramm, kui olen püsti, aga süles hakkab kohe nurruma ja tunneb end hästi. Näitasin teda suurtele ja no peale susina sealt muidugi muud ei tulnud.

Duraniga

Andyga

Triitoniga

Trini: hoia ta minust eemale! 🙂

seltsiks kui ma arvutis

igav on

uni on

ja mina ei raatsi tõusta

Järgmisel õhtul istun oma arvutinurgas ja kuulen järsku selja taga kaapimist. Leila pissis maas olnud pappkasti kõrvale maha ja jooksis siis minema. Ka diivanipleedil tundsin lõhna ja pessu see läks.
Saab siis näha, kas uus pissiralli hakkas pihta. Kui, siis on see märguanne mulle, et tulevikus vali – uued kassid või Leila heaolu.
Sellegipoolest ei plaani ma vaktsineeritud Käksut pikki päevi enam vannitoas üksinda hoida. Kuna Miisu Mustamäelt leidis kodu ja minu juurde ei tule, siis on tal seal ikka täiesti kurb, igav ja pikapeale ka kitsas.
Eile sai Käksu siis vabaduse vannitoast välja tulla ja täna hommikul kuulsin pikka aariat sellest, kui ebaõiglane on teda nüüd kinni hoida.

Käksu uutest seiklustest aga siis juba järgmises postitusest.

Igatahes jälle saab kinnitust, et on see kassi välimus tavaline mis tavaline ja muidugi mõni ootab kauem kui teine, aga iseloom on samuti väga tähtis. Ei joosta arakestele just tormi…

Triibikute tavaline

Fiksut käidi vaatamas, aga selgub hiljem.
Käksu ei huvita kedagi peale minu 🙂

Tuvi aga lendab nüüd koos oma Loksa sõpradega. Auk tema tiivas paranes ja olen väga tänulik Mariale Metsloomaühingust, kes tema eest hoolitses.

Pilte pole ka jõudnud teha, eks kui selgub, kes veel kodu vajab, siis hakkan aktiivsemalt klõpsima. Mõned ikka:

Käksu õppis samuti lendama 🙂

Käksu on süles täitsa mõnus nurruv kass, aga muidu ikka kardab ja kähiseb.
Ja kui kiiresti nad kasvavad! Kui arst küsis, et kui palju ta kaalub (rääkisin kõhumuredest), siis ütlesin, et umbes poolteist. Kodus siis kaalusin – kaks kilo hoopis. Aga ta on ju väike kassipoeg, kuidas ta juba nii suur saab olla!  🙂
Mäksuga kohtusin vaktsineerimisel, tema kaalus 2,6 lausa ja oli väga julge ning sõbralik. Kodu on rõõmus, mina ka. Mäksu nimi on nüüd Luka.

Mäksu ja teised

Kõige olulisem nädala uudis on, et kallis Mäksuke läks koju! Tänusõnad siinkohal MTÜ Kass ja Pojad inimestele, kes meid alati võimalusel reklaamivad.

Tõukassist kurva saatuse tõttu ilma jäänud noor paar saatis oma meespoole Padi ja Pasteeti külla. Kui Mäksu siis lõpuks tal süles magama jäi, nurrus ja kätt limpsis, oli asi kindel 🙂 Juba järgmisel õhtul reisis väike tragi triibik oma koju, mis on küll perele praegu ajutine, aga kodu ikkagi, päris kodu, isiklike inimestega.

Tund enne kojuminekut tehtud viimane ühispilt, kus kahed kikkkõrvad ja üks ludilane 🙂

Triibikuid käidi veel vaatamas, aga sealt kindlat otsust ei tulnud. Ja uuel nädalal tullakse jälle Fiksu juurde. Näis-näis…

See jaaninädalalõpp on olnud mulle väga loomateemaline, et mitte öelda looma- ja linnuteemaline.

Reedel leidsin oma kodupeatusest verd tilkuva tiivaga tuvi ja kuigi ma sõltuvalt enda võimekusest alati ei suuda reageerida maksimaalselt kaastundlikult, siis seekord tegin kõne Metsloomaühingusse. Viisin transakastiga tuvi koju ja hoiustasin teda keldris järgmise õhtuni, kuni vabatahtlik linnupäästja talle järele tuli. Vahepealne aeg möödus närveerides ja jälgides. Kasside peaingel Gabrielilt sain söögi osas nõu, aga tuvi ei söönud mitte midagi. Õnneks jäi ta ikka ellu, verd ka lõpuks enam ei tilkunud elus ja ära viies oli ta juba päris krapsakas. Suur tänu Metsloomaühingule!

Tuviõhtul lisandus mure Käksu pärast, kes oksendas, juba hommikust saadik, aga siis ma veel ei teadnud kumb. Oksendas päris palju, aga oli samas rõõmus ja mängiski. Vahetasin konservi, võibolla sellest. Süda valutas, und ei tulnud, keldris haige tuvi, vannitoas haige kassilaps. Oskan endale ikka lihtsat elu luua… Õnneks oksendamine hommikuks lakkas ja praegu saavad põnnid Intestinali konservi. Otsustasin kiirabisse mitte minna. Käksul ei ole ka kõht päris korras, nii et vaatab mis saab.

Tuvilugu viis edasi ühe hätta sattunud kassi abistamise vajaduseni, ja see omakorda hoiab mind jälle ootel ja murelikuna. Lisaks otsis kunagine minult kahe kassipoja võtja mind üles, et leida abi Mustamäe tänavakassipojale. Ilmselt maandub temagi esimesel võimalusel mul vannitoas, kui õnne pole ja ta enne kodu ei leia.

Vahel on kohe terve nädal selline, et ei mingit rahulikult kodus raamatulugemist kassid kõhul, nagu mulle kõige rohkem meeldiks 🙂

Siia lõppu aga lisan mõned väikese lendur-Fiksu pildid. Pole just kõige selgemad, aga toredad ikka.

Õhtuti vaatan elutoas jalkat nii, et kordamööda Fiksu või Käksu mul süles. Kõigile meeldib 🙂 Ainult suured kassid krimpsutavad nina.

Triibulised uudised

Suuri uudiseid ei ole, et keegi koju läheks või nii… Järgmine nädal tullakse vaatama, aga see ei tähenda ju veel midagi.
Pikaks kirjatükiks olen laisk, aga võtmesündmused on:
Mäksu nurrub nagu segane ja kui Fiksuga kahekesi, siis tuba kajab.
Mäksu lakub mu käsi kogu aeg, kui on süles 🙂
Fiksu on endiselt kõige sõpsim ja tüdrukulikum.
Käksu aga jonnib, mossitab ja toriseb, kuid….!!! Tänasel vannitoaseansil, kus kõik kolm pesumasinal ringutasid ja ringlesid, märkasin ma, et Käksu kere liigub tugevalt. Teised kaks jälle põrisesid, aga Käksu nurrus nüüd kaaa!!! 🙂 Hurraaa! Oskab, tahab, suudab.
Süles veel mitte, aga mis siis. Ja siin on see ajalooline jäädvustus, tasub tähele panna ka natuke laiali läinud varbaid

Viisin täna neile tunneli vannituppa, et oleks jälle natuke uut meelelahutust.
Esialgu oli väike turr, eks mölluhetked on alles tulemas.

Ülejäänud pildid hõlmavad uniseid ja vähem uniseid triibikuid. Appi kui armsad nad on ❤

Mulle täitsa meeldib pilte niimoodi galeriina panna, sest nii tuleb hästi välja, mis pildid kõige rohkem huvi pakuvad 🙂

Eile aga osalesin sellistel loengutel ja oi kui palju targemaks ma sain, väga huvitav oli!
Pet cat behaviour and welfare / Kodukassi käitumine ja heaolu
Drs.Tynke de Winkel (Holland)
Small rodents and rabbits as pets. Behaviour and welfare / Väikenärilised ja küülikud lemmikloomadena. Käitumine ja heaolu.
Dr. Anne McBride (Inglismaa)

Nii mõndagi saaksin minagi kassipidamises paremini ja teisiti, aga see harjumus ja mugavus ja mitmekassindus, ohjah…
Kõige olulisem mulle oli, et sain tippspetsialistidelt vastuse (kinnituse) oma küsitud küsimusele – jah, uude koju läinud kartlikule kassile tuleb võimaldada peidukohad ja anda aega. Tema nö poolvägisi taltsutamine ja peidukohtade vähendamine ei ole õige tee.
Mis aga toimub näriliste ja väikeimetajate lemmikloomapidamises, siis see oli väga silmiavav. Ja kurb…

Aga see on hoopis teine teema, siin me keskendume endiselt hoiukassidele.

Toredad ja tõrksad

Käksu-Mäksu-Fiksuga on nii praegu, et keegi neid ei taha. Peale minu 🙂
Mina armastan neid väga.
Nemad mind natukene. Kui ma tulen vannituppa, siis ma olen ikka veel veidi hirmus. Ruttu pagevad kuhu saavad, välja arvatud, kui ma tulen juba viies kord järjest või kui uni on peal. Selline tunne on, et nad teevad vahet – püstine mina on üks olevus ja see kes süles hoiab on teine, turvaline ja hea.
Mäksu hakkas nädala alguses nurruma, kui teda aknalaual silitasin. Süles veel ei nurru. Fiksu hakkas eile nurruma lihtsalt põrandal olles ja mängides. Fiksu ongi kõige koduvalmim, süles on pikalt ja rahulikult, meeldib. Käksu ehk pahur siilike nagu ma teda mõttes kutsun, istub ka süles, aga võimalusel läheb ära. Ei mingit nurru, aga lahe on vaadata, kuidas ta ei viitsi enam pikalt peidus olla, kui ma kauem olen nende juures olnud. Käib ringi, togib palli, otsib mõne mõnusa koha. Kui teised löögile lasevad, siis mängib kaasa.
Pikutavad nad erinevates kombinatsioonides ja pesevad üksteist hellalt.
Fiksu esmaspäeva hommikul ei söönud teistega koos oma konservivaagnalt. Läksin veidi murelikuna tööle. Tagasi olles esimese asjana jälgisin, kuidas ta on. Mängis ja sõi krõbinaid, aga koos teistega ikka ei söönud. Kui panin eraldi, siis sõi. On ikka väike kass küll, juba hakkavad oma kiiksud tekkima. Ma nüüd siis panengi talle eraldi toitu.
Ja siin jälle pildid armsatest hoiutriipudest.