Skipi kolimine

Skipi elukohas toimus selline muutus, mis temale sugugi hästi ei mõjunud. Juhtus tavaline elu – üks inimene kolis veel sisse, aga Skip hakkas selle peale kummaliselt käituma – märgistama ja tegema äkilisi rünnakuid (mitte midagi eluohtlikku muidugi).
Sõbraks saamisest ei tulnud vaatamata suurele soovile ja prooviajale midagi välja ja kõik elanikud olid stressis.
Nii kolisin Skipi nädal tagasi Kassijaama teiste kasside juurde. Õnneks hakkas ta seal ilusti sööma ja kui pärast esimest jälgimist puurist välja sai, selgus, et talle meeldivad teised kassid väga-väga. Ka paid meelitavad temas nurru välja ja asi pole ehk nii hull, kui selle enda jaoks mõtlesin. Kodusest elust kassi väljakolimine ei ole kunagi parim lahendus, aga mõnikord parimat lahendust ei olegi.

koos Janetiga

koos Janetiga

endiselt ilus poiss

endiselt ilus poiss

Skipi asemele kolis (võibolla ajutiselt) haige silmaga Komandant, kõige suurem sülemõmmik kass, keda ma kunagi kohanud olen.
Blogist jätan ma Koma elu jälgimise siiski välja. Olen küll tema käpakäigu eest vastutav praegu, aga ma ei saa tema igapäevaelust niipalju osa, et sellest oleks mõtet ja võimalik blogipostitustes infot jagada.

Tublim kui enne

Skip harjus oma inimesega ära. Kui mina külla lähen, siis ma teda ei näe, aga oma usaldusisiku jaoks on ta juba täiesti tavaline kass.
Näitab ennast ja lubab puudutada.
On parandanud oma käitumishinde puudulikust eeskujulikuks (ma siin pikalt valesti pissimisest ja öistest koerustest ei räägi, muidu läheb huviliste järjekord miinustesse).
Selline ilus poiss:IMG_4990Image2-001

Skip ikka kardab

Kirjeldan natuke ka Skipi käpakäiku. Skip on väga armas kassipoiss, kelle jaoks inimene on kõigi hirmude allikas. Mis teha, kui on pidanud suureks kasvama nii, et päris selgeks pole saanud, kas kahejalgne on hea või halb. Geenidega on talle aga kaasa antud hea ja leplik iseloom. Võin ainult ette kujutada, kui ideaalne kodukass ta oleks, kui oleks juba titena oma pere leidnud.
Kõigil ei lähe päris nii hästi, aga Skipil siiski vedas. Ta ei pea enam õues elama ja kunagi saab ta kindlasti kodu, mida ei pea ajutiseks nimetama.
Skipiga iga päev koos elav inimene kuuleb ja näeb teda peamiselt õhtuhämarauses ja öösiti. Enam ei reduta ta ainult vannitoa kõige pimedamas nurgas, vaid kui inimene teeb tööd, siis veeretab tema selja taga vaikselt palle või käbisid. Ka öösel teeb ta seda kõike, aga mitte enam nii vaikselt 🙂
Kui inimene tuleb koju, on ta kui keravälk jälle kadunud – diivani või pliidi taha.
Hoolitsesin Skipi eest nädal aega ja esimene mõte oli, et kui kahju, selline taandareng! Skip piilus mind diivani tagant ja kui sirutasin tasakesi käe, tõmbas kõrvad lidusse ja kähises. Teine kord lausa hüppas mu suunas. Olin talle midagi väga hirmuäratavat. Enamasti jätsin ta rahule, aga kui aega oli rohkem, lasin tal jälle vannitoa nurka joosta ja sealt võtsin ta sülle. Hirmust kange Skip teeb süles läbi mingi muutumise. Natukese aja pärast hakkab ta nurruma ja see ei lõpegi enne, kui ta sülest ära panna.
Skip poeb sügavale kurgu alla ja on selline tunne, et ta vägaväga vajab turvalist kohta ja rahustamist. Samal ajal on muidugi väga armas, et keegi niimoodi nohiseb ja nügib.
Seni pole temast saanud ühtegi ilupilt, sest ta lihtsalt ei usalda ennast rahulikult näidata. Tuleb kannatlikult oodata, mis seal ikka
IMG_3448-001IMG_3475
Iga kord, kui ma oma majast väljun või koju jõuan, vaatan Skipi aknasse. Kui inimest ei ole kodus, siis on ta peaaegu alati aknal. Nii et tasapisi areneb, alguses ta aknalaual ei käinud. Loodan, et varsti saan panna ka toast tehtud aknapildi, see oleks juba suur samm edasi. IMG_3514

Hall ja hell

Skipist pikemat lugu kirjutada ma täna veel ei oska, aga seda, et ta üks imearmas süleloom on, saan öelda küll. Võtan Skipi sülle ja sealt ta vabatahtlikult ei lahku. Nurr tuleb ka kohe ja jätkub isegi kõrvapuhastuse ajal.
Kohanemine läheb tasapisi.
Lisan värsked pildid, veel natuke pelgliku pilgugaIMG_1163

IMG_1160

IMG_1172

IMG_1186

Tere tulemast, Skip!

25ndal augustil, kui käisin Leila ja Lembituga vaktsineerimas, tõin kliinikust ära uue hoolealuse, kes sinna hommikul kastreerimisele viidi. Tema kolis elama Kas-Kasserist vabaks jäänud pinnale ehk Padi ja Pasteet filiaali, meie naabriks ja minu hoolitseda enamasti nädalavahetustel.

Kass, kes sai nimeks Skip, on pärit Treppoja suvilapiirkonnast. Sinna tekib teadmata kombel üha uusi õnnetuid kasse, kel pole omanikku. Nii on ka Skip üks neist, kes sai ajutist abi loomasõbraliku suvilaomaniku käest, aga mitte keegi ei jaksa ju üksi aidata kümneid uusi kasse ja talvel ei ole seal üldse mingeid tingimusi… Treppoja õues elavad kassid ootavad endiselt abi ja kodupakkumisi ning esimene neist jõudiski nüüd kohale, sooja tuppa.  Skipiga on seal tegeletud ja ilmselt on tal ka esivanemastest keegi kodukass. Ta on küll hirmus arg, aga üldse mitte kuri. Kohe üldse mitte. Olen alati ettevaatlik uute kassidega ja ka kliinikus koheldi teda teki abil igaks juhuks, aga juba teisel korral selgus, et sülle saab teda võtta paljakäsi, ta ei hakka rapsima, hammustama ega küünistama. See oligi teada, et ta süles on meelsasti, aga ma ei uskunud, et see päris sellisel kujul on – teda ei pea kinni hoidma, ta paneb oma koonukese sulle kaenla alla või tõmbub üleni kerasse. Või siis vaatab suurte silmadega otsa ja poeb oma pilguga otse südamesse. Hakkas juba ka nurruma süles pikkade paide peale. Nii et algus on paljutõotav ja kui tore on omada kassi, kes istub süles, nurrub ja ära ei lähe 🙂
Kõrvu puhastada laseb ta ka ilusti, õnneks ei olnud sügelislesta.
Kui julgust tuleb juurde ja saba enam jalge vahel pole, siis saab temast juba kaunemaid pilte teha, kus imeliste toonide ja mustriga kasukas hästi välja tuleb.
Skip on ka väga noor alles, arvatavasti sündinud selle aasta märtsis.
Väike mure oli meil tema wc-kommetega. Skip ei taibanud liivakasti minna, kuigi seda talle kohe saabudes tutvustasin, vaid pissis mujale. Et mitte suuremaid pahandusi tekitada, elab ta praegu vannitoas. Valesti pissimine jätkus, ka junnid tegi ta hoopis rätikule, mitte kasti. Vahetasin siis puidugraanulid saviliiva vastu, aga ka see kohe ei aidanud. Kui kinnisel kastil kaane ära võtsin, siis asi paranes ja nüüd juba teist päeva on asi käpas. Loodame, et nii jääb. Kodupakkujate üks esimesi küsimusi on alati, et kas kass liivakasti kasutab ja sellele tahaks küll alati jaatavalt vastata.

Esimesed pildid:IMG_0765 IMG_0773 IMG_0958 IMG_0964 IMG_0968