Muksu argipäev vol 3

Muksu on üks energilisemaid hoiukasse, kes Padi ja Pasteet teenuseid on kasutanud. Lepib ohates sellega, et kohalikud vanurid (kassid siis) ei viitsi eriti  mängida, aga hiiri ja palle ometi jagub, pole probleemi!Nii võib ta tundide kaupa omaette müdistada, aga eriti tore, kui keegi viitsib neid mänguasju talle kaugustesse ja kõrgustesse loopida.

Söögieelistustega on Muksul samuti natuke omapärased lood. Ta on omaks võtnud need väikesed rutiinid, kui  kassidele rootsi laud kaetakse, mis tähendab, et saba sirge tuleb ükskõik kust kohale lennata, aga konservide või värskelt ette kallatud krõbinate vastu ta huvi ei tunne. Igasugune liha- ja kanakraam sobib küll või lumekrabi või hapukoor ning kui veel sinki saaks… Kuivtoitu sööb ta ikka ka, aga enam ei kõlba mitte ükski kassikonserv.

Ka toidu tegemisel proovib Muksu abiks olla, vallutades pliidipinnad.Magamisajaga on tal  samuti oma kombestik välja kujunenud. Voodis ta enam eriti ei maga, eelistab omaette tukkumist, aga varahommikul tuleb ta oma kurguhäälse sirinaga otse üle kõigi tekialuste ja tekipealsete kehaosade ning  see, mis ette jääb, võetakse õrnalt hammaste vahele. Õnneks saab ta aru, kui see magajas just erilist vaimustust ei ärata ja läheb jälle oma tegemiste juurde tagasi. Või siis sätib end ikkagi kaissu nurruma, kui tema meelelahutuse jaoks üles ei tõusta.

Niisuguseid asendeid võetakse tavaliselt õhtuti diivanil, kui enam ei jaksa kahekümneseitsmendat tiiru mööda elamist teha, hiir hambus.Vahel on Muksikul veidi hullumeelne nägu peas :), aga sellele järgneb või eelneb tavaliselt mõni intsident mänguhiirega.

 

Hiired, kõikjal hiired

Mänguhiired muidugi. Muksu (omade keskel ka Muksik või Mutinahk) jumaldab väikeste hiirekeste tagaajamist. Neid on kõik kohad täis ja varsti peab Bosse pood uue tellimuse tegema. Muksu aina kappab ringi, hiireke hambus. Ise loobib, ise toob, viib ja udjab mis jaksab. Kui eriti kaugele visata, siis tagumised valged käpad teevad järele lidudes naljakaid konnalaadseid sõudmisliigutusi.

Siin on üks seebikaga salvestatud murdmismäng, kus isegi lõppvaatus ei takista Muksikut koheselt uuele ringile minemast.

Muksu argipäev vol 2

Jaganud mõned päevad eraldi hoidmisest pääsenud Muksuga argielu, on pilt Muksu-maailmast veel natuke selgem.

Öid ei veedeta enam päris kaissu kleebitult, aga kuskil läheduses ikka. Väikeste kurnjautamistega antakse oma kohalviibimisest märku ja tavaliselt lähenetakse suurel kiirusel ning siis joonelt pikali.

Veidi piinlik küll, aga Muksule meeldib jälgida kohalike kasside tualeti-toimetusi 🙂

Teiste kassidega võib ta sobida küll – tore oleks isegi sama nooruslik ja mängulustiline kaaslane. Kiuslik  või kartlik ei ole ta sugugi. Tagaajamis- ja luuremängud sobiksid Muksu igapäevarutiini ülihästi.

Praegu katavad argipäeva põhiosa mängud hiirtega. Hiir hambusse ja kapates minema, vaip rulli, mööbel paigast.

 

Kui kõik hiired on järjekordselt kadunud, kõlbab ka fooliumist keeratud pallike.

 

Ja kui puhkamine ja mängimine on väga ära väsitanud, siis leiab Muksu kõige mõnusamalt kohalt selga soojendamas – ahju kõrval oleval lemmiklesilal.

 

Muksu on julge nagu tiigrikutsu, ei ehmu ühegi olukorra peale, ei lase millelgi oma und segada ja oskab paidele nurruga vastata. Ühesõnaga – kodu otsib üks ontlik kassipoiss.

Esimesed ööd

Migril oli eilne öö tema esimene uues kodus. Uudised kuuldud – kõik on hästi. Neiu küll pirtsutab toiduga, mida ta huvitaval kombel hakkas juba ka hoiukodus tegema, aga värske liha ja vitamiinipasta  on õnneks siiski veidi leevandanud elumuutusest tulenevat väikest stressi. Suures elamises ka palju huvitavat avastamist alles ees. Õnn kaasa, armas Migri!

Vend Muksu aga sai esimese öö, mil ta “vangikongi” uks avatuks jäi ja vaba voli kuhu iganes põõnama kerida. Loomulikult ei kulunud sekunditki, kui ta leidis, et voodi on ju loomulikult see koht, kus magatakse. Millegipärast avastas ta esmakordselt siis ka oma saba, mis ähvardavalt jõngeldes ilmselt hädaohtu kujutas ja oli vaja kiirelt ringeldes maha murda. Lõpuks niheles Muksu end nii kaissu kui sai ja ülejäänud öö möödus rahulikult  (kui kohalike küljesoojendajate mõningane solvumine välja arvata).

Muksu hakkab kaelaga armsalt kenutama juba siis, kui näeb eemalt mind tulemas ja juba ta ongi räntsti selili ja keerutab, oodates paitamist ja sügamist.  Ma armastan väga ka tema väikeseid kurnjautamisi – kõrgehäälseid üllatunud kurinaga tervitushüüdeid.  Muksu armastab aga valgete tagakäppade välkudes palle taga ajada, mis sest, et mõned kurvid jäävad välja võtmata.

Ahjaa, väike avastus veel millestki, mis Migri ja Muksu ühte pesakonda kuuluvust vast veidi tõestab. Muidu nii erinevad, aga väga sarnane must laik mõlema vasakul tagakäpal on justkui nähtamatu side õe-venna vahel. Vähemalt mulle meeldib nii mõelda…

Muksu argipäev

Muksu leian ma vahel lisaks kraanikausile ka vannist oma täies hiilguses.Hommikud algavad loomulikult Migriga võidu uksel söögijärjekorras ootamisega, sabad püsti, kurr ja murr. Päeval on magamine, magamine, magamine. Õhtul jälle tipphetkena konservijaht, kusjuures Migri hävitab ruttu enda toidu ja siis kohe venna oma kallale.

Muksu saab hiljem tuppa patseerima. Kuna kõige rohkem vaatamist koguvad millegipärast pildid koos kohalikega, siis lisan taas mõned peaaegu-musi hetked. Musitamiseks küll ei lähe, pigem toimub madalsagedusega urina saatel eemaldumine, oravasabad taga.

Sobivad ka harjutused erinevate atraktsioonidegaMuksu leiab seaduslikud kratsimise kohad kenasti üles ja võtab kasutusse. Millegipärast peab vahel kohalike kasside liivakastis püherdama ja oma kauni mutikasuka ära parfümeerima, aga kui uks on kinni, siis Muksu ei protesteeri.

Muksu special

Proovin iga päev Muksut natuke rohkem tundma õppida, et teda paremini “müüa”.  Täna otsustasin proovida, mis juhtub, kui Muksu saab natuke oma valdusi laiendada. Kuna ta tundub vaatamata mürsikueale rahulik ja tasakaalukas kassike, siis ma  ei kartnud eriti ka intsidente kohalike diivanivallutajatega. Need tegelased nimelt lasevad külaliskassidel olla, kui neil lastakse olla. Migri  jääb just seetõttu luku taha kuni kojuminekuni, sest kui ta juba üle ukse märkab võõrast kass-konkurenti, siis  toimub kiire kehastumine kuusekeseks ja madalstart võetakse urina saatel sisse. Õnneks saab Migri tulevases kodus üksinda kõige tähtsam olla.

Muksul läks aga esimene ringkäik hästi. Nagu ikka, nuusiti kõigepealt  kõik nurgatagused ja muud põnevad kohad üle ja ei mingit paanikat. Millegipärast puges ta lõpuks siiski kuuse alla turvaliselt peitu, aga vapper kiisu ikka. Muksu kiituseks võib veel öelda, et ta on väga kohusetundlik kratsipuu kasutaja ja alguses kõlanud öised serenaadid on nüüdseks unustatud. Põhiline hääl, mis kõlab on nurr ja ka mõnus kurguhäälne kurr, kui käes on söögiaeg või mänguaeg.

Kodu ootel

Uus aasta algas Muksul tõenäoliselt kraanikausis, mis tundub olevat tema tõeliseks lemmikkohaks saanud. Isegi pärast eilset kastreerimisoppi, kui keerasin põrandakütet kõvasti juurde ja valvasin tema toibumist niipalju kui sain, eelistas ta pikutamiseks kõvemaid ja külmemaid pindu. Igatahes on Muksuga kõik korras, nurrmootor töötab, pallimängud on käpas ja tuju kassipoisil hea. Muksu võttis esimese nädalaga hoiukodus juurde lausa pool kilo, täitsa tubli mütakas on ta juba.

Kuigi ka Migri söögiisu on endiselt üüratu, (kokkuvõtvalt – kogu aeg on kõik otsas), on ta siiski vennast pisem ja steriliseerimiseni läheb veel veidi aega. Eile sai ta esimese vaktsiini ja arst tunnistas ta üheks terveks ja vahvaks kassipreiliks. Migril on  kodu juba olemas, kes läbis edukalt 2 intervjuuvooru ja ootab nüüd kannatlikult, kuni Migri saab “valmis”.

Muksu ja Migri uusaastahommikul

Minu uusaastalubadus on, et uued hoiukassid saavad suupärasemad nimed  – praegu läheb mu keel alalõpmata sõlme, kui kassikestega suheldes kõlab selliseid versioone nagu Miksu ja Mugri, Miksi ja Mugru, Muksi ja Migru jne 🙂

Migri – ilus ja hea

Migri saab minu käest Parima ja Ilusaima Kassi soovituskirja. Kasukamustri joonistatud näoilme on petlikult tõsine või isegi veidi kuri. Tegelikult on Migri leplik ja leebe sülekass. Avastan teda ikka ja jälle selili põrandal paisid ootamas. Kammimine meeldib, isegi puhvpükste kallal võib toimetada. Praegu ei tule pika kammimise peale rohkem kui herneterasuurune villapallike kraasi küljest. Kui sülle võetakse, siis sülle ta jääb. Mängib vähemalt esialgu tagasihoidlikult, ei laamenda 🙂 Oskab enda eest seista – vend Muksu  saab pehme käpaga pähe patsti, kui söögiajal preili arvates liiga palju (loe: tema eest) ahnitsetakse. Vitamiinipasta, karvapallipasta, küüntelõikus, pusade eemaldamine – palun väga, kõike võib.

Eks kodu peab arvestama karvahooldusega, aga sellise kassiga on seda ju ainult lust ja lausa teraapiline teha.

Nüüd jääb veel üle oodata, millisele kodule Parima ja Ilusaima Kassi soovituskiri koos kassiga üle anda.