Tagurpidi uudis

Kas-Kasser ei ole enam üksi, hurraa! Aga ei, ta ei läinud koju, vaid hoopis inimene kolis tema juurde. Kaisuinimene ja mänguinimene ja paituseinimene, mitte ainult kiire liivakastikoristus-söök ette-natuke istume-inimene nagu mina seda alates maikuust olen olnud.
Kolimisega kaasnevad kastid ja loomulikult avastas Kas-Kasser koheselt ka nendes istumise võlu. Ja oma silmaga nägin, kuidas ta hullus ootamatus mänguhoos. Ühtäkki kostis ainult diivanitagust madinat ja toimus kaval peitusemäng. Igatahes on suur üksindusmure nüüd murtud. Mõne aja pärast saame hambad korda ja siis on juba eriti mõnus seda pärisinimest oodata. Mis sest, et see ajutine on ka väga tore.
Eileõhtused viimased koospikutamise pildid:IMG_1073IMG_1070

Hipsiku õhtujooga

Pildipostitus. Taustaks niipalju, et olime õhtul kahekesi Hipsikuga diivanil – mina lugesin, silmanurgast jälgisin Hipsikut, kes hakkas järjest naljakamaid poose võtma. Seekord oli fotokas lähedal, jäädvustasin selle seeria. Tuba oli hämaraks läinud ja pildid pole kõige paremad, aga Hipsik ise on küll – väga ilus ja armas. Viimastel piltidel eriti, lihtsalt võrratu.
Lisaks tuleb ta nüüd, kui on väikestviisi alanud pleedihooaeg, mulle külje alla või lausa kõhule nurruma.IMG_0921IMG_0922IMG_0925IMG_0929IMG_0934IMG_0942IMG_0945IMG_0946

Mõnus argipäev

Hipsikutirts on täiesti kohanenud kodukassi eluga. Naudib erinevaid vaatluskohti, mängib ennastunustavalt ja kui mõni loom ette jääb, siis maadelda-maadelda-maadelda, palun, tahan maadelda!
Igasugused kratsimise kohad on samuti väga popid, õnneks mitte diivan.Ühesõnaga – täiesti mõnus koduloom on Hipsik, ei ole temast küll tulnud sülleronimiskassi, aga süles magamine sobib talle küll.
Uneajal:
IMG_0647-001

IMG_0645
Kratsipuudel:
IMG_0690

IMG_0623

IMG_0618

IMG_0691

IMG_0686

Vaatlemine: (alumisel pildil on tema lemmik unelemise koht, korvis musta lambapadja taga)
IMG_0612

IMG_0708

Maadelda!
IMG_0687

Hipsik kardab kassidest kõige vähem tolmuimejat. Kui AD on selle hääle ajal voodi all või kuskil urus, siis Hips on ninapidi juures või vähemalt vaatluskaugusel, nii tavalise masina kui robotiga
IMG_0604
Olen temaga väga rahul 🙂

Kas-Kasseri käpakäigust

Kui Hipsikuga kliinikus käisin, võtsin äkkotsusena Kas-Kasseri kaasa, et tema suuõõne olukord kiirelt üle vaadata. Minu meelest see päris ideaalne pole, natuke punetab tagantpoolt ja midagi nagu vohab. Selgus, et see, mis ma arvasin mureks, on normaalsed süljenäärmed puuduvate hammaste kandis, aga vohab ja punetab siiski küll. Määrin ravimit edasi, küll harvem kui seni.
Tegelikult oli teada, et Kas-Kasser jääb kõigist hammastest ilma, et tervis korda saaks, nüüd sain sellele kinnitust. Katsun septembrisse sobiva aja leida ja saadan nad Hipsikuga koos oppidele.
Kasser ise paistab igati muretu (kui üksindus välja arvata) – sööb kohutava isuga ja õuetraksid juba hakkavadki väikseks jääma. Tahab hirmsasti suhelda ja ootab ukse juures nii tulekut kui minekut (jalutama ikka). Vahel tulevad sellised mängutuurid peale, et vaatan, et eest ära saan.
Väga loodan, et ta saab lõpuks nii korda, et tulevane kodu ei peaks tervise pärast niipalju hoolt kandma.
Kasser laseb väga kenasti omale traksid selga panna ja kombekalt ootab, kuni ma ukse sulgen ja trepist alla hakkame kulgema. Tagasitulekut viivitab ta küliliviskamistega ja paigalistumistega. Õnneks saan ta sülle hiivates kenasti koridori ja seal ta siis üle ühe trepiastet peaga nühkides ja sugugi mitte kiirustades tuttava ukse juurde targalt suundubki. Olen temaga omandanud uue kombe omaette rääkida. No mitte päris omaette, kass on ju ka, aga vahel tundub ikka natuke veider rääkida, et täna õue ei saa või et homme tulen hiljem või anna andeks, et mul jälle aega napib.

läheb vist vihmale

läheb vist vihmale

vahel teeb silma ka

vahel teeb silma ka

Valitud nurrumine

Olin mõned päevad kodust ära ja kasse kantseldas niikaua usaldusväärne “kassihoidja.”
Kuulsin oma üllatuseks, et Hipsik talle ei nurrunudki. Vat sulle, mina mõtlesin, et nurr on tal sama loomulik nagu mängimine ja söömine. Samas on tore mõelda, et mina olen nii eriline isik, et olen lakkamatu põrisemise ära teeninud. Ma muidugi usun, et kui ta ükskord peaks veel tähtsama isiku, ehk oma pärisinimese leidma, siis ei ole nurr kaua peidus.
Hipsik on siiani oma vabadusetundidel müdistanud magamistoas, põgenedes kahtlaste asjaolude eest garderoobi kaugematesse nurkadesse. Aga täna on ta juba diivanil, diivanilaual ja norib mu võileivalt sinki. Ja praegu, kui mina nurga taga kirjutan, on tema justkui süleootel samas diivaninurgas, kus me igal õhtul kahekesi istunud oleme.
Pildil mängib ta Kattipuoti kingitud hiirega, nii et käpad sõlmes ja vurr viltu

Järgmised sammud

Hipsik on niinii tubli! Nagu päris kass, ainult väike 🙂
Tegelikult on ta praktiliselt koduvalmis – omale tuttava inimese süles jumaldab olla, nurrub täistuuridel ja on imeliselt pehme ja mõnus. Ei pea ma teda enam tekikookonisse mässima, vaid lihtsalt võtan. Tuleb paikäele vastu ja puksib (natuke hammustab ikka ka).
Kui olen kodus, lasen tal lahtiselt olla ja siis ta teeb oma luuramismänge ja kappab ringi. Kätte saan mõningase taga- ehk nurka-ajamisega ja kavaldamisega, aga pole võimatu.
Mõned pildid puurivabast Hipsikust ja tema sõpradest.
IMG_0284

IMG_0286

IMG_0290

IMG_0291

IMG_0298

IMG_0307

IMG_0309

IMG_0317

Toas kablutamisest veel pilte pole, vahel tahaks fotokavaba kätt ka kasutada ja liikuda muudmoodi kui põrandal roomates 🙂

Nii asjalik!

Hipsik on nii võluv ja asjalik kassipoeg. Imelik, miks ma natuke aega arvasin, et ta võiks olla midagi muud – näiteks kangekaelne ja arusaamatu 🙂

Ega väike susin ja näksamine pole kuhugi veel päris kadunud, aga asemele on tulnud kiire kohanemine, peaga vastu kätt puksimine, lõputu nurr ja julgus olla üks tubli julge väike loomake endast kaks korda suuremate hulgas.

Tegin eile puuri ukse lahti ja jäin jälgima, mis saab. Hipsik kaua ei oodanud, hüppas välja ja asus uusi võimalusi avastama. Kassidega oli tutvus läbi puuri juba ammu olemas, nii et mingit kaklust või kallaletungi ma ei kartnud. Hipsik asus kohe kõige saadaolevaga mängima ja muidugi nuusutas kõik kohad üle. Suured kassid loomulikult tunglesid ka kohe vannituppa ja Hipsik neid sugugi ei kartnud. Tema arvas, et hakkame kohe koos maadlema ja mängima. Kui aga AD tegid kiiremaid liigutusi, siis Hips tõmbas jalad kangeks, varbad laiali, külje ette ja põrkus niimoodi edasi ja tagasi 🙂

Esialgu piirdusime ühe väikese ruumi avastamisega, kuigi korraks lidus ta ka elutuppa. Süleseansiks sain ma ta mängukavalusega ilusti kätte ja ööseks jäi ta kinnise ukse taha, aga juba lahtise puuriga. Hommikul ringutas ta mulle puuri pealt tekihunniku otsast rõõmsalt vastu.

Reedel sai Hipsik ka esmase vaktsiini ning kiibi. Avasime transpordikasti pealtpoolt ja rätiku all toimetades läks kõik vaikselt ning intsidentideta. Arst vaatas üle ka Hipsiku nabasonga, selle väikese asja saab opitud koos steriliseerimisega.

Aga niimoodi kujunes siis esimene puurist vaba õhtuIMG_0197 IMG_0199 IMG_0206 IMG_0225 IMG_0230 IMG_0233 IMG_0236 IMG_0244 IMG_0246 IMG_0251 IMG_0252 IMG_0255 IMG_0256 IMG_0258 IMG_0259

Palju õnne sünnipäevaks!

AD-l on täna sünnipäev! Nad saavad üks aasta vanaks ja sünnipäevaks kingin ma neile päris oma kodu. Minu kodu 🙂
Duran on maailma kõige ilusam-mõmmikum kass ja Andy maailma kõige vahvam tungleja-pugeja (ilus ka muidugi).
Minu kallid “antidepressandid”, kelle pärast naeratan ja naeran ma iga päev, hakkavad siin blogis etendama nüüd kõrvalosatäitjate rolli.

Põnnidena
IMG_3138IMG_2524

Ja nüüd IMG_9136IMG_7512IMG_9303IMG_9842IMG_9715