Läbi lume koju

Peaaegu seitse kuud läks Mjauki päriskoju jõudmiseks. Selle ajaga jõuavad  hoiukodu ja hoiukass korralikult ära harjuda ja ära kiinduda. Kui meenutada, siis sõpruse tugevdamiseks, läheduse loomiseks  oli ette nähtud suured probleemid opihaavaga. Südamevalu tegi vahepealne ümberkolimine, aga  kuna just see  aitas Mjaukile kodu leida, siis usun nüüd veel rohkem, et iga asi on millekski hea.

Magusvalus on see kojuminek jälle, seekord läbi esimese ootamatu lume ja libedate teede takkapihta. Õnneks tuli appi sõbralik Lemmikloomatakso, siis kui ükski teine taksonumber isegi halloo ei öelnud.

Koju jõudes tegi Mjauki esimesed tutvused koopiakass Miuga ja asus uusi valdusi avastama.

Ela hästi, Mjauki! Minu südamesse jääb sulle eriline koht.

Advertisements

Kliiniku raport

Traksi kõrvadega oli doktor väga rahul, juhhei. Homme viimane tablett ja siis vaktsineerima 2-3 nädala pärast.

Mjauki seeneproov aga hakkas hiljem siiski kasvama, nägin oma silmaga tulemust. Kuid ühtegi helendavat täpikest me ei leidnud, tabletitan veel nädala ja siis läheb Mjauki koju! Kassipesumaja jätkab samuti töötamist.

Ostsin ühe” Clinafarm smoke”  küünla – fungitsiidse desinfenktandi kasutamiseks lindlates, küülikufarmides, tallides ning teistes loomapidamistes (Padi ja Pasteet läheb vist viimase alla). Olen ühe korra suve lõpus sellega oma elamist juba suitsutanud ja see oli päris koletu kogemus. Suitsu oli nii palju, et olin valmis kassidega evakueeruma. Kindlasti ei olnud see ka piisavalt tulemuslik, kuna olin sunnitud liiga vara kõik aknad ja uksed avama. Seekord kogemuse võrra rikkamana  peab vist naabritega enne kooskõlastama ja korralikult läbi mõtlema, kuidas see  asi korraldada. Mõtlen veel, millal on paras aeg seda kasutada ja loodan, et ehk sunnib see suits eosed välja surema.

Mjauki on juba hoopis  nagu Mauk 🙂

Padi, seen ja pasteet

Nö ametlik Mjauki seeneproov oli negatiivne (nii võib juhtuda, kui analüüs võetakse väga varajases staadiumis ja materjali oli ka vähe), aga see ei rõõmustanud mind. Leidsin juba pühapäeval Mjauki ühe esikäpa varba juurest väga seenese koha ja kuigi ma pole saanud seda lambiga vaadata, kahtlusi mul ei tekkinud. Kulm on  ka endiselt “nii ja naa”. Alustasin omapäi otsustades juba samal päeval tablettimisega ja sain arstilt sellele tagantjärele heakskiidu. Kummaline, et Mjauki siiski haigestus, aga mis seal ikka, igapäevased väikesed kavalused tableti manustamiseks, turgutuseks ohtralt vitamiinipastat ja küll tervis tuleb tagasi.

Muudkui oota ja oota

Hoiukodu Padi ja Pasteet on viimasel ajal spetsialiseerunud oma kassi ootavatele päriskodudele pettumuste valmistamisele. Ka Mjauki kojuminek lükkub edasi. See oleks võinud juhtuda juba eile, aga kuna mul oli Traksiga kliinikussekäik planeeritud, siis võtsin igaks juhuks Mjauki ka kaasa. Nimelt olin nädala alguses leidnud kõrva äärest imeliku koha. Kuna see laupäevaks kuidagi ei muutunud, siis oli süda pärst esimest nukrat emotsiooni juba päris rahulik. Kõrvalaik hinnati ka arstide poolt ohutuks. Aga selle eest leidsime hoopis kulmu kohalt kahtlase laigukese. See natuke nagu helendas ka ja ei olnud nii sile nagu kõrvaäärne. Päris kindlat otsust siiski ei saanud ja jääme nüüd koos koduga kannatamatult ootama, kas võetud proov hakkab edasi kasvama. Kolmapäevaks  saan ehk esmase vastuse.

Ma peaks tagasilöökidega juba harjunud olema, aga ikka lajatavad need uudised nagu lööks varba vastu uksepiita. Alguses võtab kiruma ja on valus, aga siis läheb üle. Täna hommikul oli karvutuks katkutud laik vähemalt samasugune nagu eile, mitte laienenud. Ei, pean seda väljaöeldut muutma. Vaatasin kohe pikalt ja lähedalt ja on ikka üsna seene moodi küll 😦Traks aga sai kiita. Kõrvad pole veel päris korras, aga palju paremad. Samuti ei leidnud me ühtegi helendavat täpikest enam ja tegelikult võiks Traks-poisi lasta juba vabalt lippama, aga Mjauki pärast ma praegu siiski ei tee seda. 2 nädalat seenetablette saab ta arsti korraldusel edasi, et olla kindlamast kindlam.

Nädalavahetuse müdistamised

Kuna Traksi ja Mjauki ühine aeg saab peagi otsa, siis  panen siia mälestuseks väikese galerii ajast, kus nad veel ühist ruumi ja teineteise seltskonda on jagamas. Neil on selline omamoodi kooselu – ma ei näe suurt südamesõprust, koos magamist ja teineteisest sõltumist. Sellegipoolest saavad nad suurepäraselt läbi, kui pealtnäha üsna valulikke maadlusmatše mitte arvesse võtta.  Kui Mjaukil on Traks haardes, siis lakub ta vahel emalikult üle ja laseb tal ka süüa alati esimesena (tal on küll oma kauss, aga Traks üritab mõlemast ahnitseda). Traks jälle võtabki Mjaukit mängukaaslasena ja seltsidaamina, kaisukassi pole vajagi. Aga mine tea, ega ma keset ööd või päeva pole saanud nende uneaega vaikselt piiluma minna, kohe on nad mõlemad ninad naksis uksel vastas.

Allergiatoidud Traksile ei sobinud ja Mjaukile ka mitte. Mõlemal läksid hoopis kõhud lahti ja krõbinad ega konserv ei maitsenud sugugi. Oleme nüüd matsutades vana menüü peal tagasi, midagi teha ei ole. Kõrvad on veidi paremad küll, loodan, et  paranemine jätkub.

Mjauki leidis kodu. Kodu leidis Mjauki :)

Hädakisa sekka häid uudiseid ka, hoiukodu jaoks kõige rõõmsamat tüüpi! Minu armas must ärataltsutatud “telliskivi” saab varsti oma kodu. Sõberkassi ka, samasuguse välimuse ja sarnase iseloomuga noore musta kassipreili. Mjauki õnnele tuli kasuks lühiajaline vahepeatus suures hoiukodus, kus tema tagasihoidlikku esinemist märgati ja minule täiesti ootamatult nüüd mõnda aega hiljem kodupakkumine tehti. Tuttav ja usaldusväärne inimene. Mõistlik, kannatlik ja kartmatu suhtumine hetkel kehtivasse eriolukorda, ega ma ei oskagi paremat tahta 🙂

Kui ma Mjaukile sellest rääkisin, siis ta tuli ja puksles mulle vastu, silmad üllatusest suured. Jah, väikese ime moodi on see lugu küll, aga Mjauki on oma õnne kuhjaga ära teeninud. Ainult natuke veel oodata.

Pealkirjata

Ei oska midagi selle postituse pealkirjaks panna, kuna meel on must, mõte ei liigu ja tahtmist kirjutada ka nagu ei ole. Õnneks olen masenduses ainult mina, väike Traks on reibas ja rõõmus. Traks on oma vahva iseloomu ja kauni välimuse kõrval siiski ka ühe kehva omadusega, tal on väga nõrk immuunsus. Tal on jälle seen. Kliinikus kontrollitud, aga ma tunnen nüüd vist seene juba ka kosmosest ära. Sattusin (mulle uue) arsti juurde, kes lajatas mulle selliseid tähtaegu ja tingimusi, et ära tulles oli nutt kurgus. Aga eks ma võtan päev korraga, ravin nagu peab ja palvetan parema poole. Ja mis siis siin nii traagilist on? Ega muud peale mu haleda südame polegi. Traks ja Mjauki peavad nüüd jälle vannitoa-vangistuses elama, ilmselt nädalaid. See, et terve mu kodu on seene-eoseid täis on ka muidugi paha lugu, aga loodan sellele, et kohalikud on terved ja tugevad. Mjaukiga ma pole nii kindel, maadluses on ju osalenud peale kahe kassi ka miljon väikest eost, aga praegu veel pole nakatumist näha. Kui on vaja ravida ja pesta nelja kassi, eks ma siis ravin ja pesen, aga ehk läheb leebemalt.

Lisaks valutan ma südant Traksi Soome-kodu pärast, aga nemad ise on nagu teiselt planeedilt. Traks on nende kass ja nad võtavad ta kasvõi täiskasvanuna kui vaja niikaua oodata. Seal on küll mure ühe kassi pärast, keda ei saa pesta, ega ka sülle mitte ja see võib olla takistus siiski, täiesti arusaadav. Eks lähemad nädalad, pigem küll  kuud näitavad, kuidas meil paranemine edeneb, mida arst arvab ja millised otsused lõpuks teeme. Kõige vähem tahan ma sellisesse imelisse kodusse saata muret ja vaeva. Lisaks teevad kohustuslikud reisi-eelsed vaktsineerimised (mitte et ma muidu jätaks need tegemata) olukorra veel komplitseeritumaks ja ooteja pikemaks.

Peagi läheme kõrvakontrolli ja sellest ma ei oska hetkel samuti midagi arvata, mõnel päeval on pilt nagu päris ilus, aga eile õhtul olin jälle pettunud. Eks need asjad on omavahel seotud kõik. Kui kass on haige, siis ta on haige. Kui hoiukodu on masenduses, siis ta on masenduses, aga siiski funktsioneerib 🙂

Pildid on tehtud veel seene-eelsest ajast

16 hiirt

Padi ja Pasteet on läbinud tõhusa suurpuhastuse ja tuvastas selle käigus pesumasina alt 16 mänguhiirt. Oi kus Mjaukil ja Traksil on nüüd jahirõõmu. Eriti Mjaukil, kes oma kapakutuuridel ikka hiiri peab hambus kandma ja neid vaiba alla rullima. Traks lidub niisama, saba oravas mööda elamist ja teeb metsikuid hüppeid. Nii pätti kassipoega pole ma ammu kohanud ja näiteks magamas pole mina teda veel näinudki, kui titeea uinakud välja arvata. Õnneks on tulevasel kodul kõik tema energia ärakasutamiseks olemas, tunnelitest agilityvahenditeni ja muidugi sõberkassideni.

Lisaks hiiremängudele toimuvad Mjauki ja Traksi vahel ka maadlusmatšid, kaalukategooriad on küll mõnevõrra erinevad, aga võitjana väljuvad nad minu meelest kordamööda mõlemad, üks suurem ja tugevam, aga hellema hingega, teine väike ja tragi kraade. Kui sellistest pööristest on võimalik üldse midagi järeldada muidugi.

Siin väike galerii tormamishetkedest ja uuenenud hoiutoast

This slideshow requires JavaScript.

Mõnus kass Mjauki

Mjauki on endisviisi armas ja naljakas kassipreili. Ühtpidi tahab hirmsasti tähelepanu ja võib kümneid kordi järjest paide järele küünituda, teistpidi piisab sellest, kui käe valest suunast sirutad, et ta ehmuks ja kõrvale põikaks. Kui sülle võtta, siis läheb nurr kohe tööle ja Mjaukil pole siis kiiret kuhugi. Samuti ei ole kadunud tema peenikese häälega jutustamised. Hommikuti kuulen terve serenaadi, mis ilmselt koosneb  menüüsoovidest ja mõningatest kaebustest Traksi käitumise kohta.

üheskoos Traksiga kadunud hiirt otsimas

Kui enne vahepealset kolimist suurde hoiukodusse olin natuke mures tema karva pärast, see oli veidi tuhm ja mõne kohapealt isegi hõre, siis nüüd  tundub, et ta on omale leidnud sobiva kuivtoidu – Proplan Delicate ja sinna juurde ohtralt tooreid kanapugusid, nii et nüüd on ta kasukas küll imekaunis – siidine ja läikiv. Natuke kosunud on ta ka, enam ei ole selline sale soolikas, vaid käel on kohe kuhu toetuda, kui selja peale pai teha, aga ülekaalu küll ei ole.

Padi ja Pasteet hoolitseb Mjauki eest suurima heameelega niikaua kui elu seda nõuab, aga tegelikult ootab ta ikka oma inimest. Sellist, kellele meeldivad mustad mõnusad kassid, valge südamega kurgu all.