Kasside sõber Feja

Fejale paistab olevat oluline, et temaga koos elaks veel mõni liigikaaslane. Soovitavalt samast vanuseklassist ja sama mänguhimuline.
Olen mõnda aega ka päevasel ajal kodune ja näen paremini, mismoodi ta oma aega veedab – ikka AD kaissu pugedes ja neid maadlusele ärgitades. Inimest on vaja ainult söögi serveerimiseks ja suleridvahoidjaks. Ühtpidi on väga tore, et tal igav ei ole ja mustakasukalist kolmikut müramas-magamas vaadates on hea tuju garanteeritud, aga meievahelise silla ehitamine jääb selletõttu natuke aeglasemaks.
Suleridvaga mängides unustab ta umbusaldamise ja sel ajal saan talle pikki paisid teha küll, hea seegi. Talle meeldib mind ka natuke närida. Põlvest näiteks või varbast või sõrmest võtab õrnalt hammastega kinni. Ükskord ärkasin selle peale, et ta istus öökapil ja küünitas end minu laubani ja proovis seda ka närida 🙂
Minu jaoks on see veider ja armas, aga arvatavasti mitte just parim reklaam koduotsivale kassile.

Kindlalt edasi

Suuri uudiseid ei ole. Feja pai ei luba endiselt teha, aga on sekundiga kohal (kana ja kala ja jogurti peale ka laual), kui inimene sööb. Diivani ning voodi rahumeelne jagamine minu ja veel kolme kassiga on juba ammu endastmõistetav. Sõbralikud maadlused AD-ga ka. Karv on hakanud läikima, haigusest saime jagu. Kõik on seega suurepärane ning kasvatusprotsess jätkub.

Tubli, aga tõbine

Feja on endiselt väga asjalik kodukiisu. Õhtul tuleb mu jalgade juurde magama. Voodi on absoluutne lemmikkoht ka muul ajal. Palle on meil kümneid ringi veeremas, et kassil oleks tegevust.
Paikäe eest läheb eest ära, aga seda me harjutame iga päev.
Kahjuks lõi mõni päev pärast vaktsiini jälle herpesviirus välja ja nüüd meil taas konservi abiga antibiootikumiravi käimas, õnneks on natuke juba paranemas.
Nädal on nii kiire olnud, et pilte teha pole õieti jõudnudki, aga siin on veidi näha silma olukord Ja nii vaatab ta mind, kui ma diivanilaua taga midagi söön.

Väike must üllatus

Tulin mina eile õhtul koju ja juba esikust silmasin, et voodil on midagi väikest ja musta. Kuna kaks suuremat musta tiirutasid ümber minu, siis ei jäänud muud üle, kui võtta teadmiseks, et Feja on saanud kogemata vabadusse ja ilmselgelt väga intelligentse loomana avastanud iga kassi jaoks ühe kõige olulisema koha – voodi. Mis seal ikka, kuigi tavaliselt ma vannitoakasse kõigepealt magamistuppa ei lase, sest ma ei taha, et nad voodi all või garderoobi kõike kättesaamatumas nurgas redutavad, aga kui juba nii läks, siis mis seal enam. Feja järgnes mulle kohe ka kööki. AD olid talle arvatavasti kiirkursuse teinud, sest ta teadis täpselt kuidas järjekorda võtta ja et tegu on teise väga tähtsa kohaga tema ootamatult avanenud uues eluruumis.
Natuke kahju on, et ma ei saanud tema esimesi hiilimisi jälgida, aga võibolla ta ei hiilinudki. Mul on tunne, et Feja saba oli antennina püsti ja minu tuleku ajaks oli ta juba kõik kohad jõudnud ära nuusutada ja pehmemad kohad endale selgeks teha. Lambanahk, diivan, kratsipuu urg. Kõike kasutas ta nii nagu see oleks tema kodu juba ammusest ajast. Samuti kappas ta rõõmsalt edasi-tagasi, nautides võimalust oma noort energiat kulutada.
Feja tegi mulle nii hea tuju oma oleku ja ootamatu julgusega, et ma mõneti segaduses olles käisin ringi ja naeratasin omaette. Need on fantastilised hetked, millega kõik nähtud vaev tasub ennast ära. Väike kass, kes pääses tänavaelust tänu suurele juhusele ja kes tutvustas ennast algul tõelise kurjamina, on tegelikult eheda kodukassi kehastus – oskab nautida, kasutab võimalusi.
Ta on väga armas oma väikese koguga suurte poiste AD kõrval. Õnneks sujub teiste kassidega kõik kenasti.
Ka meie esimene ühine öö möödus intsidentideta. Olin valmis, et keegi trambib üle mu näo või et asjad kukuvad kolinal, aga tegelikult ärkasin paar korda ja leidsin Feja enda juurest voodist. Piilus mind kahe teise kassi vahelt.
Vabalt tehtavate paideni (ja miks mitte suuremaltki unistada, sülekassini), läheb veel kes teab kui kaua, aga Feja juba tõestas, et ta oskab üllatada. Ma olen väga valmis veel ja veel omaette naerma 🙂

Siit ma tulen

Diivani peal, mitte all

Ka mõnus koht pikutamiseks

Millega mängime?

Peaaegu valmis kass

Läks ainult kuu ja kuus päeva ning ühest tänavakassist sai koduvalmis kass. See on muidugi suhteline mõiste, aga valmis ta on – steriliseeritud, kiibistatud, saanud mitu korda ussirohtu ja täna sai ka vaktsineeritud.
See tähendab, et tulevasel kodul peab olema soov, süda valmis armastama ja vastutustunne. Kõige muu eest on tükiks ajaks hoolt kantud.
Hommikul panin fööni tööle, Feja roomas transpordipuuri, luuk ette ja ei mingit paanikat ega tagaajamist. Igaks juhuks pandi kliinikus Feja süstimiseks spetsiaalsesse kurjamipuuri.
Kõik läks kenasti, koju jõudes lammutasin puuri lahti ja jätsin Feja imestama.
Feja on väga mänguhimuline ja seda helendavat palli plastikust tunnelis võib ta tundide kaupa veeretada.
Suleritv on muidugi ületamatu. Kingituseks saadud ridva pehme nutsaku otsast kaotati kelluke kohe küljest ja seda on eriti hea hammaste ja küüntega rapsida. Eriti, kui ma oma käe kiirelt ära tõmban, aga tahaks kuidagi karistada. Ta on mõneti närviline, kui saab aru, et ma teda paitan, aga hirm on küll kahanenud nii, et pole õieti nähagi. Mängib mul praktiliselt jalgade otsas. Sussid saavad vahel käpaga, kuid minu hirm, et ta mu paljastesse säärtesse võiks karata, pole küll teoks saanud. Aga ega Feja pole ka enam see kass, kes ta alguses oli.
Ma arvan, et üsna varsti avaneb tema jaoks vannitoa uks.
Seni aga – mäng-mäng-mäng

Telliskivis on aga paljudele kassidele varjualust pakkunud putka kadunud. Enam ei ole kohta, kus turulistelt süüa oodata. Ma väga loodan, et enam ei ole ka sellest kohast sõltuvaid kasse.

Mängust ja sünnipäevast

Feja on oma olekult nagu kassipoeg. Vanuse poolest ega palju üle ei olegi – hammaste järgi arvas arst, et ta on kõige rohkem aastane (märkan ka ise, kui ilusad säravvalged hambad tal on) ja nii panin ma talle sünniajaks lemmikloomaregistrisse 01.05.2014.
Soovisin talle sünnipäeva puhul mõttes jätkuvat õnne. Seda on tal nüüdseks juba kuhjaga olnud, kui just esimesed 11 elukuud välja arvata. Samas, ellu ja terveks jääda on ühele tänavakassile juba väga palju. Mul on kohutavalt hea meel, et ta nii ootamatult püüdmispuuri läks ja tänu sellele uut elu sai alustada.
Kuna ta on alles lapseohtu, siis on meil palju lootust hirmud ja susinad selja taha jätta ja kõik need varvastel tippimised, kõhu näitamised ning peaga vastu mööblit hõõrumised varsti inimese kasuks pöörata.
Nagu ma olen varemgi märkinud, siis Feja jumaldab suleritva, see motiveerib teda sekundipealt sügavast unest ärkama ja minu kui endiselt kahtlase olendi olemasolu unustama. Tänu suleridvale on ta saanud juba palju salapaisid. Kui märkab, et ma teda puudutasin, siis susiseb, kui ei, siis tunnen ennast jälle võidukana 🙂
Mul on ebaõnn olla viimased päevad väga vastikus gripilaadses tõves ja sellepärast on kuhjaga kahju, et pole jaksu olnud Fejaga aega veeta. Aga teiselt poolt on just tema toonud mulle armsaid väikeseid naeruhetki, kus ma leian ta aknalaual hommikupäikeses mõnuledes pikutamas või siis suurel pehmel padjal keras. Ta ei jookse oma kohalt ära, kui ma tulen, vaid lihtsalt jälgib. Söögi peale läheb kohe puuri, nii et samasugust hullu püüdmisstressi nagu Nöpsikuga temaga ilmselt ei tule enam.
AD on tal samuti vahel külas käinud, siis muutub Feja edvistavaks plikaks, hakkab piuksuma ja viskub külili või selili. Paistab sedamoodi, et poisid saavad endale uue mängukaaslase.
Siin on mõned pildid esimestest päevadest vabana vannitoas. Kui tervemaks saan, siis suudan ehk mõned möllupildid ka jäädvustada.