Väikesed väänikud

Tunnen mustikuid juba natuke paremini. Näiteks tean, et Misse ja Kesse on üksteisele tugiloomadeks. Nad magavad peaegu alati koos ja ega ma neil eriti vahet teegi. Siin väike galerii nende unepoosidestDSC02897 DSC02819DSC02844Alles siis, kui kätte võtan, saan aru kumb on kumb. Kesse on leebe ja pehme. Misse on tõrges ja kange. Kesse nurrub juba mitu õhtut, Misse pole seda nägugi. Süles istub tegelikult Misse ka täitsa mõnusasti, aga ma arvan, et temast tuleb üks isepäine väänik.
Täna hommikul avastasin küll ühe neist eraldi põõnamas – oli end täpselt uksenurka tekikesele kerinud. DSC02905
Aga ei! Just praegu hakkas Misse mul süles nurruma :)! Vaatasin ruttu saba alla ka, et kas ikka on Misse mitte Kesse.

Eile õhtul veel täiesti kaugel nurrusr

Misse – eile õhtul veel täiesti kaugel nurrust

Ma ei oska oma elevil olekut täiesti ootamatust nurrust kuidagi sõnadesse panna, aga võib rahul olla küll – neli viiest olemas. Lisse küll ühel õhtul nurrus ja teisel mitte, aga praeguseks siis kõik peale Vilberti hakkavad süles põrisema.

Konserviavamise peale tulevad kõigepealt nõudlike nägudega Vilbert ja Lisse.

Kas saab juba!

Kas saab juba!

Vilbert on teistest pool kilo raskem ka, mis seal imestada.

Kõige toredam on, et kurja kassipoja hoiatusega hoiukoju saabunud Hesse on broneeritud ja pärast vaktsineerimist läheb ta päris oma koju. Pahura näoga väike villapall on nüüd viisiku kõige suurem sõtkuja ja sülenautija.

Morn Hesse hiirega

Morn Hesse hiirega


Lähen panen nüüd vorstikesena magama veninud Misse vannituppa ja võtan Vilberti, äkki on tähtede seis nurrule soodne…

Ruumi juurde

Oli näha, et puuriselamine hakkas viisikule kitsaks jääma. Nad küll väga suurt kaost ei tekitanud kunagi, aga kui mänguks läks, siis oleks ikka kaugemale põrgelda tahtnud küll. Korjasin siis mustikud hommikul transakasti ja disainisin kassipojatoa jälle ümber.
Tagasi tulles hakati mõõdetud sammudega tuttavalt lõhnavat ruumi üle vaatama ja läks umbes 10 sekundit kui Lisse juba saba rõngasse tõmbas ja kangete käppadega hüplema hakkas. DSC02736DSC02751 Kohe järgnesid ka teised. Hesse jäi küll veidi eemale jälgima ja huvitaval kombel teeb seda nüüd ka õhtul. Maadleb ja mürab küll, aga hoiab rohkem eemale, uksele lähemale.

Mõtlik Hesse

Mõtlik Hesse


Veekausist vesi igatahes juba lendab, krõbinad samuti, vann on juba avastatud ja kõik kapinupud hammastega läbikatsutud. Aknalauale väiksed topsikud veel ei ole jõudnud, vist ei oska veel kratsipuud ära kasutada.
Huvitav on nüüd jälgida, kes kuhu end magama sätib ja millised mängud on lemmikud.
Natuke pesakastist välja voolamas

Natuke pesakastist välja voolamas

Sülemustikud

Kassipoegadel käib palju külalisi 🙂
Mulle see sobib, sest kõik saavad otsekohe musta karvapalli sülle ja edasi tehtagu paisid. Mustikutele süles meeldib – kes jääb vaguraks, kes hakkab ringi uudistama, kes laseb silma looja. Väga mõnusad õhtuste puhkehetkede kaaslased. Puuris läheb möll jälle edasi ja huvi inimese vastu jääb kuskile järjekorra viimaseks.
Mõned pildid erinevatest süleloomadest

Lisse

Lisse

Misse degusteerib Apla Kiisu Rändkohviku menüüd

Misse degusteerib Apla Kiisu Rändkohviku menüüd

Kesse

Kesse

Hesse ja Misse

Hesse ja Misse

Vilbert ehk Vilps

Vilbert ehk Vilps

Hesse ja Misse

Hesse ja Misse

Hesse toetub Missele

Hesse toetub Missele

Misse

Misse

Hurraa Hessele, esimene nurr! :)

Kojusaamispostitustele lisaks on kõige paremad uudised esimese nurru teadaanded 🙂
Täna näitas pahura olekuga mõmmikulaadne kassipoeg Hesse oma peidus poolt. Tema on olnud teine undaja ja suurem susiseja Vilberti kõrval, aga tänaõhtusel süleseansil tuli kannapööre. Ma olen muidugi täiega kade, et see ei toimunud minu süles, vaid külla tulnud kassisõbra omas, aga vahet pole, nurr on nurr! 🙂 Tähtsale helile eelnes suur uudishimu kohalike kasside vastu, siis hakkasid ühtäkki käpad sõtkuma ja juba oligi nurr kohal.

Mina olen väike Hesse, kes sina oled?


Mina olen väike Hesse, kes sina oled?

Siin käib sõtkumine täies hoos

Siin käib sõtkumine täies hoos

Süles on hea

Süles on hea

Hesse sättis lõpuks end mõnusasti pehme teki sisse magama ja oli seda nägu, et pahurusest ei tea tema küll midagi.
Valged turrkarvad on näha

Valged turrkarvad on näha

Vilberti edusammuks julgen öelda, et neli korda, kui täna peadpidi puuri ronisin, ma enam käpaga ei saanud. Kõhisemisest pole pääsu, aga ju ma pole siis veel piisavalt usaldusväärne. Süles Vilbertile meeldib, tegelikult tervele viisikule. Väikese sügamise peale keeratakse end magama ja kinnihoidmist polegi vaja. Noh, Vilbertil veel natuke on 🙂

Alguses natuke vaatan ja kahtlen

Alguses natuke vaatan ja kahtlen

Olen hea unega

Olen hea unega

Tõrges ja armas

Tõrges ja armas

Natuke etteheidet?

Natuke etteheidet?

Laigukestega varbad

Laigukestega varbad

Must pesakond Mustamäelt

DSC02392
Hoiukodusse on saabunud vahva viisik Mustamäelt. Tänavakassi pojad, kelle paitamise ja sülesistumise õpitoad on alles alanud. Mõned õpilased on juba täitsa edasijõunud, mõned vajavad veel järeleaitamist, aga alle kahekuused põnnid harjuvad reeglina kiiresti. Sündinud on nad umbes 20. märtsil 2013 ja kinni püütud eelmise nädala jooksul. 3 poissi, 2 tüdrukut.
Nende ema on Mustamäe kõige kavalam ja ettevaatlikum kass ja teda ei ole juba pikka aega olnud võimalik kinni püüda. Lõkspuuri ta ei lähe ja inimest lähedale ei luba.

Mul on paar päeva olnud aega uute hoiulistega tuttavaks saada ja enamvähem hakkan neil juba vahet tegema 🙂 Alguses panin pärast süleseanssi tegelasi ükshaaval transpordikasti ja siis võtsin järgmise, et keegi oma järjekorrast ilma ei jääks. Valgenina Vilbertiga pole muidugi mingit küsimust, aga ülejäänud tegelased on meetri kauguselt vaadates kõik ühesugused mustad pisimütakad. Täna võtsid nad koristamiseks tühjas puuris suurema maadluse ette ja siis mul oli küll silme eest täiesti must.
Nii lühikese tutvuse järel ma ei oskagi neist rohkemat kirja panna, kui et head kodu on otsimas:
VILBERT – valge ninaotsa, kurgualuse ja sokkidega pesakonna kõige suurema kasvuga kassipoiss. Lasi ennast kõige kauem lõksu meelitada. Tema vehib igaks juhuks veel käpaga ja teeb naljakaid väikeseid plõksatusi ja kähinaid. Süles on natuke kange, aga rahulik ja lubab endaga kõike teha.Tal on imearmsad roosa-mustatäpilised varbad ja valged kõrvatutid.
HESSE – tema sai püütud neljandana ja ka tema näeb natuke pahur kogu aeg välja. Aga palja käega saab ilusti sülle võtta, kus ta ennast väikeseks muhuks sätib. Tema on poiss ja kõige rohkem mõmmiku moodi, natuke ümar, paksu karvaga, millest turritab päris palju ka valgeid karvu välja. Imelikke tuhahalle laike on kasukas, aga arvan, et see on titekarva omapära. Ei saa salata, minu salajane lemmik 🙂
MISSE – kõige väiksem tüdruk, u 800-grammine, samal ajal kui Vilbert on kasvanud 1,2 kiloseks. Lihtsalt imearmas, natuke totu nägu peas, ikka teiste seljatagant piilumas. Eile hilisõhtul jäi mul süles magama nagu väike mänguasi.
LISSE – teine tüdruk. Teda eristab ühe haige silma järgi. Silm saab juba ravi ja ei ole võimatu, et saab päris korda. Otsekui kompenseerimaks seda väikest iluviga, on temas praegu kõige rohkem julgust ja inimsõbralikkust. Lisse on leebe, aga samas tahaks süles olles pigem ringi uudistada kui rahulikult pikutada. Algatab praegu mängud ja on üldse õhtujuht.
KESSE – koos Lissega esimesena kinni püütud, poiss. Tema kohta ma praegu ei oskagi suurt midagi kirjutada, sellepärast jäigi tema nimeks Kesse 🙂 Kes on Kesse, selgub seega mõnevõrra hiljem. Praegu tean, et talle süles meeldib ja et tal on imenatuke valget mustas kasukas, nagu teistelgi pealtnäha mustadel. Süles täitsa mõnuleb.
On teada, et üks kassipoeg (võib-olla ka kaks) on veel, aga viimastel päevadel pole teda kahjuks näha olnud.

Pean leidma aega nende kõigi jaoks, aga viiega on ikka raskem küll kui ühe-kahega. Olen tavaliselt arglikuvõitu kassipoega hoidnud enda juures ja paitamistega harjutanud vähemalt tund aega õhtuti ja kauemgi, aga 5 tundi on mulle natuke raske ülesanne. Olen siiski optimistlik ja arvan, et saame sõpradeks üsna pea. Juba mängivad minu nähes ja enam ei istu puuri taganurgas nagu esimesel päeval.

Natuke väsinud kolmik

Natuke väsinud kolmik

Julge Lisse

Julge Lisse

Hesse. Vist :)

Hesse. Vist 🙂

See peaks olema Kesse :)

See peaks olema Kesse 🙂

Lisse näitab eeskuju

Lisse näitab eeskuju

oi kui pikk keel :)

oi kui pikk keel 🙂

väike Misse

väike Misse

Vilbert, kes muu

Vilbert, kes muu

Natuke ulakas, aga väga armas

Viiru on täitsa valmis kodukass. Võttis harjumine mis ta võttis, aga nüüd on talle selge, et oht on möödas.
Et köök on vannitoast kakskümmend kassipikkust otse joosta ja siis natuke vasakule.
Et selles toas, kuhu uks oli tükk aega suletud, on palju põnevaid riiuleid, kust asju maha kukutada.
Et ahju otsa saab kõige paremini kiirelt joostes.
Et ka ahju otsast saab sinna ära pandud asju maha kukutada.
Et mida rohkem palle majapidamises, seda parem.
Et ühes köögikapis on vist midagi head, tasub käpaga ust lahti kangutada.
Et teisi kasse võib narrida, niikaua kui on kiired jalad.
Et kui kutsutakse Viiru-Viiru, kss-kss või kussaoled Soolikas, siis tuleb minna.
Et pai võib küsida ka keset suurimat mänguhoogu.

DSC02242
DSC02209
DSC02235
DSC02237
DSC02246

ausõna, seda diivanit oli juba enne mind kratsitud

ausõna, seda diivanit oli juba enne mind kratsitud

Viiru kolib nädala lõpus Kassijaama suurde hoiukodusse, et ruumi teha väikestele kassipoegadele.

Viiru on naljakas

Siis kui kell saab 21, kõlab Viiru toas stardipauk ja kass kalpsab välja. Ta ajab mind iga kord naerma – pikk soolikas kere, naljakas koon, ümmargused kõrvad, viltused silmad. Nagu päris kass, aga väikese vimkaga. Kui mina väga ringi ei sahmi, siis Viiru on julge, kõik kohad on juba avastatud ja ülenuusutatud. Kõigepealt võtab ta sisse surikaadiliku valveasendi, istub veidi aega liikumatult tagumistel jalgadel ja uudistab, kas sellele kapile või riiulile ikka kannatab hüpata. Kahjuks ei saa ma seda kuidagi pildile, aga asend on väga võluv.
Pallimängud on totaalne lemmik, vahel tekib tunne, et Viiru oma mängudega on hoopis kassipoeg. Samas viskab ta enda jaoks turvalisse kohta pikali ja jälgib sealt pikalt ja rahulikult, vahel mõnusalt ringi pööreldes. Mõnikord laseb mul lähedale tulla ja puksib siis peaga nagu vannitoa paiseanssidel, kus kuhugi joosta ei ole. Ühel päeval avastasin ma naljatilk-Viiru hoopis vannis magamas.
Iga päevaga on ta üha julgem tegutseja ja kuigi on hoiukodus üsna aeglaselt kohanenud, näen ma temas ühte väga vahvat kaaslast. Minule teeb Viiru küll juba lihtsalt oma olekuga hea tuju.