Nihverdis otsib kodu

On aeg Mjauki “müüki” panna. Muidugi oleks tore, kui oskaksin teda kirjeldada tavapärastes kodustes tingmustes elutseva kassina, aga vara veel selleks. Praegu elab ta oma privaattoas ja näitab seal kõiki oma oskusi, niipalju kui mahub ja niipalju kui julgust. On muuhulgas tubli hiirejahtija. Käpaga hiirele pähe ja sabapidi hambusse on käkitegu. Aknalaud kõlbab veel küll, aga ainult pikutamise- ja turvakohana, kuhu põrgatakse hops ja vups tagasi, kui keegi teeb liig äkilise liigutuse. Näiteks ei tohi käsi läheneda ülevalt alla pea suunas. See on väga hirmus! Aga muud sügamis- ja pailiigutused sobivad küll, Mjauki puksib peaga vastu niipalju kui jaksab ja kaotab või tasakaalu, kui neljal käpal tammudes kord vastu seina, siis kratsipuud ja siis põlve pihta end kukutab.

Rahulik kass tema kohta ilmselgelt öelda ei saa, aga nooruke, umbes aastavanune kassineiu ei peagi seda ju olema. Ütleksin lausa, et ta on üks igavene nihvik, kes ei malda hetkeksi ühte asendit hoida, vaid muudkui peab keerutama, siis pikali viskama, kord siitpoolt pugema ja sealtpoolt kõõluma. Öösiti on ikka suuremat  müdinat kuulda ja mind ta enam samuti praktiliselt häbene. Tuleb vastu, vaatab mis söögiks ette kantakse ja pärast väikest kõhklust litsub end jälle vastu kätt või jalgu või mis iganes ette jääb. Nurr on loomulikult lakkamatuks saatjaks. Pean küll ütlema, et pärast kammitsevatest kraedest-kleitidest vabanemist sülesolekust Mjauki enam eriti ei hooli. Palli järel karata, mööda vanniäärt jalutada või aknal linde vahtida on palju mõnusam tegevus.

Kasukas aga juba läigib justkui oleks õlitatud. Stressikarv on maha tulemas ja tõeline ilu paistab välja. Ükspäev ütles mu teinepool, et miks vannitaos mustad karvad lendavad. Mina rahulikult vastu, et meil on ju seal must kass, mäletad.  Kui hiljem läksin Mjauki juurde, siis pidin pikali kukkuma – kõik kohad olid paksude mustade tuustakatega kaetud! Olin unustanud varem väljakraasitud hunnikud maha ja eks nendega siis tehti peen disain heledale vaibale ja igale poole, kuhu vähegi karvad pidama jäid. Mjauki ise oli muidugi rahul.

Mina olen ka väga rahul. Kass, kes alles oli tänaval umbusklikuna kõigi vastu, kes peatusid teda vaatama või süüa andsid, on nüüd mul kodus ja lööb iseloomu poolest üle mõnegi pirtsaka käpagavehkiva diivanikaunistuse, kes on terve elu gurmeed söönud ja patjade vahel maganud. Mjauki, kes elas oma esimesel eluaastal üle miinuskraadid ja tuisud, vahelejäänud söögikorrad, kõutside kiusamised  ja sai vähem kui kuu aega  tagasi elu esimese pai, on pikisilmi ootamas oma inimest.  Kannatlikkust ja lahket meelt ootan tema tulevaselt kodult kindlasti, sest esialgu on  Mjauki võõrama inimesega  ettevaatlik ja veidi pelglik. Loodan ja usun, et leidub kodu, kellele meeldib nagu mullegi musta karva terase silmavaatega vahva kiisu, kellel südamekujuline valge märk rinna ees säramas ja  sees palju vaprust ning hellusejanu.

.

Advertisements

Paranemine

Mjauki paranemine toimus nagu üleöö. Kui veel selle nädala keskel olin päris mures opihaava olukorra pärast ja eile õhtulgi oli haav küll juba väiksem, kuid siiski liiga “avatud”, siis täna arsti juures kassi paljaks koorides selgus, et haav on praktiliselt korras. Saime mõlemad tublisti kiita. 🙂  Sinine keidike lubati kodus ära võtta ja krae samuti mõne päeva pärast. Mõned kapslid antibiootikume veel ära anda ja olemegi murest üle. Igatahes saime me ravimiste ajal Mjaukiga suurteks sülesõpradeks. Käpad püsti oli mul süles ja lasi endaga kõike teha, ainult vesti paelte kinnisidumine pani peaga vehkima.

Nüüd on Mjaukil oma buduaar. Puur kolis välja ja kass aknalauale nagu enamus mu hoiulisi on eelistanud.Vestist vabanenult proovis ta ennast muidugi kõigepealt igatepidi korrastama hakata, muuhulgas võeti ette ka varbadIgatahes tunneb Mjauki end juba silmnähtavalt paremini, on igasuguse tähelepanu üle ääretult õnnelik ja paide eest tänulik. Laseb ennast ka ilusti kammida. Karv on tal väga lahti, täna sain vist ühe soki jagu villa ära kraasitud.

Järgmine ülesanne on kass meelitada minuga suhtlema juba aknalauast allpool.

Patsient Mjauki

Vaatamata kraele, antibiootikumile ja hoolitsusele läks Mjauki opihaav veel hullemaks. Arstile see samuti sugugi ei meeldinud, mida võiski arvata. Sellist asja polevat tal ammu esinenud, reaktsioon niidile või tont teab, mis on põhjustanud sellise pildi.

Kliinikus hoidsin hinge kinni, kuidas Mjauki end üleval peab. Kodus oleme suurimad sõbrad, paneme ninad kokku ja pailimiit ei saa kunagi täis, aga uued olukorrad talle eriti ei meeldi. Natuke sai haava puhastada ja küüsigi lõigata, kui Mjauki hakkas väänlema ja hops laualt tooli alla ta maanduski. Sealt pakiti ta pehme jaki sisse, kapuuts pähe ja protseduurid jätkusid. Arst lohutas ja näitas, et haav ise olegi tegelikult väga kole. Aga kergemaks see kiisu elu muidugi ei tee, nüüd sai ta veel vestikese ka selga. Ilusa sinise. Minule jääb kodune ülesanne vest iga päev lahti sõlmida, haav puhastada, määrida ja uus tugevatoimeline antibiootikumikapsel suhu toppida. Kodus ronis Mjauks oma tuttavasse puurinurka, ajas varbad laiali ja lõi nurru jälle lahti. Armas leplik sõbrake.

Mina küll lootsin, et ei lähe kaua, kuni krae saab ära võtta ja kass sellest tüütusest vabaks, aga ei ole ette nähtud, hoopis uued aksessuaarid ja igaks päevaks natuke kiusamist. Mjauki jumaldab vitamiinipastat, sellega me päeva alustame ja sellega lõpetame.  Ka kliinikus sai ta autasuks vapra käitumise eest törtsu pastat ja palju kiitust.

Lisan veel ühe pildi silma tegevast ja haigutavast Mjaukist. Veel vestita, aga juba kraega kaunistatult.

Lisaks rõõmustasin eile, kui nägin tuttavaid telliskive-kasse oma standardkohal ootamas. Valgelapiline istus, näitas oma poolpaljast kõhtu ja põrnitses mind tigeda näoga. Õigusega ka, mul ei olnud juhuslikult neile midagi külakostiks kaasas. Aga vähemalt on nad alles, kassitädi arvas, et nad olid vahepeal turu teises otsas, kust neid tulemas nähtud.

Kassil nimi ja kassil mure

Must telliskivi, kelle ametlikuks nimeks sai Mjauki, on pakkunud mulle palju toredaid hetki. Pikad pühad lubasid temaga rohkem tegeleda ja oi, kuidas ta seda ootas. Kui muidu on ta puurinurgas üsna liikumatult nagu tõesti üks must kivikamakas, siis nii kui jälle pea- ja kättpidi puuri ronisin, oli ta hops püsti ja hakkas peaga vastu puksima ning kikivarvul tammuma, nurrumisest rääkimata. Kuna vahel viskas ta mulle kõhu ette, siis sain hästi jälgida ka opihaava. Kuni eilseni oli pilt päris ilus, aga eile õhtul oli haav natuke lahti ja pikk niit tolgendas väljas. Mure suur, kass jäi ööseks söögita ja hommikul kliinikusse ülevaatusele.

Arst arvas, et Mjauki oli haava kallal korralikult oma kareda keelega tööd teinud, igal juhul vajas see uut narkoosi ja õmblemist. Samuti ehib kaela mõneks ajaks plastikkrae. Kliinikust tulles on mu armas hoolealune väga uimane ja õnnetu moega.  Kuigi tahaksin tema juurde puuri ennast kerra tõmmata, pean lohutamise ja jälgimisega leppima. Väike vapper Mjauki, et neid vintsutusi peab tal ka nii palju olema.

PS Teised telliskivid on jälle kadunud. Kassitädi ei ole neid nädal aega ühelgi hommikul näinud ja ka mina ei ole neid enam trehvanud. Mis seal küll toimub…

Imed jätkuvad

Ma ei oleks uskunud, et see on võimalik. Et telliskivike on on hoopis pehme ja paimaias loomake. Et areng teeb tiigrihüppeid. Täna istusin temaga pikalt ja muudkui silitasin. Telliskivi hakkas nihelema ja keeras siis külje ette ning ei saanud seejärel enam pidama. Keerles ühtpidi ja teistpidi, nügis koonuga hoogu juurde ja ajas varbaid laiali.Puurivahelt nuusutavad kodukassid on vääga huvipakkuvad – kael aetakse õieli ja käuksutakse midagi kassikeeles. Mõtlen sellele, et päästaks ta varsti puurist. Vaevalt, et ta kohe kardinasse putkab või toas lendlema hakkab, aga mine tea, kustkandist veel üllatusi tuleb. Ja võtan vaikselt hoogu proovimaks, mis ta süllevõtmisest arvab. Sammhaaval, paihaaval kodukassiks.

Uskumatu lugu :)

Eile sai must telliskivi juba steriliseeritud, kõik läks hästi.  Õhtul tegin uimasele kassile pea peale tasahilju pai.

Täna õhtul töölt tulles hakkasin muretsema, sest kiisu ei ole toidu vastu huvi tundnud. Pühapäeva hommikust täna õhtuni oli ta söönud ainult lusikatäie hapukoort. Kaalusin, kuidas saaks kõige paremini talle natuke toitu sisse ja varustasin end vitamiinipasta, Recovery konservi, hapukoore, lusika ja igaks juhuks ka suure nõelata süstlaga. Alustasin sellega, et vaatasin, mis ta mu läheneva käe peale teeb. Ei teinud midagi. Ei teinud isegi puudutuse peale midagi. Mõtlesin siis, et ju saame kuidagimoodi söögiasja ka aetud. Kõigepealt lähenesin vitamiinipastaga ja mökerdasin seda natuke kassile nina alla. Ei läinud kaua, kui tegelane limpsis seda juba otse tuubist ja siis lusika pealt. Recovery läks sama teed ludinal alla. Hapukoor samuti. Tublile kassile tahtsin teha pika pai ja ka sellega ei olnud mingit probleemi. Probleem tekkis hoopis minul, kui ma ei suutnud kuidagi uskuda, kui ma hakkasin tundma ja kuulma nurrumist 🙂 Uskumatu, kui erinevad need samas keskkonnas kasvanud loomad võivad olla. Eelmise telliskiviga ei tekkinud mingit sidet, sõi ise ja lisaks laamendas puuris mis jaksas. Must sõbrake aga lausa sundis mind lähedust looma, olles sealjuures eeskujulik tasane puurielanik. Mul hakkab tekkima tahtmine talle nimi panna. Ja mitte kiirustada ühegi otsusega.

Must telliskivi ka lõpuks käes!

Jaht eile taas ei õnnestunud, seega kõik panused olid tänasele. Otsustasin kohale minna eriti vara, enne esimesi turulisi. Tuttavad kassid-telliskivid olidki kõik end üles rivistanud. Olin rõõmus, et kuhugi ei ole kadunud ka Muksu2 (poisskass), keda mitu päeva vahepeal  ei olnud näha.

Söödaks olid kaasas krevetid (edu toonud ka varem) ja abivahendiks nöör, mis aitas möödunud suvel kinni püüda ka ülikavala ja ettevaatliku väikese Ninja, kes samuti ei julgenud kunagi lõkspuuri lõppu välja minna. Nööri sidusin lõksu vardamehhanismi külge ja üle jäi ainult oodata, mis juhtuma hakkab.

Kassidel olid silmnähtavalt kõhud tühjad ja minu objekt ei kartnudki täna eriti mu askeldamist. Loopisin Muksu2-le ja opitud telliskivile krevette ja krõbinaid eemale, et nad mind ei segaks. Objekt läks ja koukis küünega riburadapidi maha poetatud krevette omale maiustamiseks, aga jälle ei läinud vajaliku kauguseni välja. Vahepeal pidin ka lõksu asukohta vahetama. Lõpuks läks ta siiski vähemalt puuri keskele. Sel hetkel otsustasin riskida taganeva kassi sabaga ja tõmbasin nöörist, endal süda kuskil kurgus kloppimas ning kõrvus kõva kohin. Õnnestus! Panin lina puurile peale ja kassike jäi sinna rahulikult ootama, kuni abivalmis inimene autoga järele tuli.

Nüüd on must valge südamekesega kiisu mul vannitoas puuris, hetkel palju rahulikumana kui tema valgelapiline sugulane samas etapis. Opile proovin saada nii ruttu kui kliinik ja minu logistika seda võimaldavad.