Alustasin seda postitust siis, kui maailm oli veel tavaline. Fiesta ja Siesta loo lõpp on juba uues, muutunud maailmas.
Et jääksin ka neid kahte armsat paremini mäletama, olen jooksvalt lühidalt olulisemad verstapostid mustandisse pannud. Pildid ei ole alati päris kronoloogilises järjekorras ja mineviku- ning olevikuvormid võivad natuke sassis olla. Aga mis sellest.
Niisiis:
23.12.2019 saabusid kaks Jõhvi tänavalast. Hea inimene Anna tegeles nende püüdmisega ja suunas nad kosuma Haabersti loomakliinikusse.
Seal said õed jõhvikad esmased vaktsiinid, parasiiditõrjed (oli palju igasugu usse) ja kuna vanust-kaalu oli napilt, kuid piisavalt, siis juba ka steriliseeritud. Väga mugav tulevasele hoiukodule, eks.
Sündinud on nad millalgi augustis 2019 ja välja nägidki just nagu vaja, sellised väljaveninud kassipojad, nupsud näod veel peas. Väga arad. Fiesta, see kirju, oli täitsa kuri ka (ette rutates – hoopis temast sai hiljem see kergem taltsutatav).
Jõululaupäev oli rahulik, väga tore on uute hoiulistega alati tuttavaks saada.
Jõulu esimene püha oli natuke kahtlane, sest toit jäi alles ja väike okse oli ka. Hakkab pihta, mõtlesin. Uuest toidust, lootsin.
Jõulu teisel pühal viisin nad Loomade Kiirabisse, kuna väljaheide oli kohutav. See nooruke arst oli natuke ebakindel mu meelest ja valusaid süste oli assistendil väga raske teha neile, aga olen alati tänulik, et igal ajal on olemas koht, kuhu pöörduda, et esmaabi saada.
Sain õnneks loa nad järgmine päev Haaberstisse sisse viia, sest kartsin, et mu koduste oskuste ja turgutustega nad terveks ei saa.
Dr Olga Sjatkovskaja võttis nad minu käest vastu. Leppisime kokku, et kardame kõige halvemat ja sain juhtnöörid terve vannitoa desotamiseks.
Õed olid kliinikus täitsa tublid, ise küll väga süüa ei tahtnud, aga midagi hullemaks ka ei läinud.
Jäin ilma oma heast suurest ja kergest tekstiilist, kuid tugevast reisikastist, sest ega ma väga mõelnud, kuidas ratsionaalsem on. Tagasi sain nad laupäeva ehk ülejärgmise päeva õhtul kloori järele lõhnava kliiniku transakastiga. Samuti loa ja soovituse kirjutada arstile mured-rõõmud otse Messengeri.
Kui lihtsaks oli see minu jaoks teinud raske asja. Olen saanud iga kell nõu ja abi, ka arst ise kirjutas aeg-ajalt ja tundis muret. Olin selle võimaluse eest väga-väga tänulik ja ei teagi, kas see on selles kliinikus tavapärane praktika.
Tasapisi läks õdedel jõhvikatel paremaks.
Reedel 27.12 hommikul ei tahtnud Triinu süüa (Triinu tahab ALATI süüa), aga kui olin juba kokku leppinud, et läheb oma kliinikusse, siis koju tulles ta õnneks oli juba tavaline tema ise.
Laupäeva õhtul hakkas oksendama Triiton ja keeldus söögist, nii et tema veetis esmaspäeva 30.12 Vilde kliinikus.
Koju sain juba peaaegu tavalise Triitoni, kellega midagi hullu õnneks ei olnud. Oli see nüüd see kergelt läbi põetud viirus x või mis, ei saagi teada.
Hakkasin Siestat süles hoides kuulama, et midagi tema sees krõbiseb. Ei ole nagu nurr, aga äkki on?
Fiesta juba nurrus, mitte küll minu paitamise peale, aga nt pärast sööki ja mängimist pesas.
Videod-kirjeldused dr Olgale ja kui siis ta veel natuke köhis ka, siis lisandus antibiootikumiravi Siestale alates 04.01.
Head uut aastat.
Õnneks ei paistnud muud häda. Kaamerast nägin, et mängivad ja söövad, aga minu nähes erilist arengut ei ole.
Fiesta susiseb, aga ei löö ega hammusta. Siesta ei taha kohe sugugi süles olla, kasutab iga mittevalvsat hetke põgenemiseks. Ometi on tema algusest peale olnud see nö kergem kassipoeg käsitleda.
Võiks ju olla nii, et erilisema kasukaga kassipoeg saab lubada krutskimat iseloomu, aga meil on natuke teisiti.
Siesta
Fiesta
Kiirabis
Õuepildid Jõhvist
Vahepeal jäi jälle haigeks Triinu, silm paistes ja jooksis. Ab-kuur ja saime jagu.
15.01 said väikesed jänespüksid teise vaktsiini, seekord meie kodukliinikus. Selgus, et hambad on ilusti vahetunud ja kuigi pigem väikesed, on nad ilmselt juba u kuuekuused. Kõik olid terved ja sain ka loa koduseid desosüsteeme vähemaks võtta, oh kui tore.
Ostsin äkkmõttena vannituppa kotttooli. Lihtsalt ei jaksanud kogu aeg seal kõvade pindade ja teki-padja süsteemide otsas elada, aga nii suurte kasside arenguks kahest paist ööpäevas ei piisa. Seejärel oli täitsa mõnus seal raamatut lugeda või lasta neile tahvlist inimhäälset jutukõla.
Imelikul kombel nad ise seda pehmet aset kasutasid ainult üksikud korrad (see küll muutus hiljem). Hiljem on selgunud, et ka suurtele kassidele meeldib ka kotttool ja imelikul kombel pole sellele isegi pissitud. 
Akna taga aga käib majaehitus ja vähemalt on, mida vaadata.
Järgmine etapp oli vannitoaukse avamine ja teadsin, et siis läheb põnevaks. Smell Net oli juba varutud 🙂
Fiesta esimene korralik koduotsimispostitus oli väga menukas ja ta sai lausa 5 kirja. Kõik loobusid, kui kuulsid lähemalt tema iseloomust.
Olin alustanud vannitoavabastusega, aga kuna vastuvõtukomitees on liiga palju uudishimulikke ninasid, siis ei ole nad õieti kuhugi jõudnud.
Fiesta jõudis niikaugele:
Kui ma vannitoas nendega lugesin, siis nad varsti unustasid oma hirmud ära, uni tuleb peale ja asendid lähevad järjest vabamaks
Nädal möödas. Tüdrukud ei ole endiselt kaugemale esikust ja paarist arglikust tiirust voodi alla jõudnud.
Muidu on ikka grammikese julgemad kui enne, eriti Fiesta. Samas jälle Siesta oli see, kes esimesena käpa esikusse tõstis. Küll nad on ikka armsad.
Kotttool on veevabadel aegadel vannis ja neile täitsa meeldib seal, nagu kaamerast näha.
Nädal möödas ja seis sama, no ei tule nad välja. Pehmelt täidetud vann aga meeldib üha rohkem.
Kolmas nädal pärast vannitoa ukse avamist ja väljas nad on. Kolavad mööda voodialust ja natuke näitavad end ka elutoas. Mõneks tunniks olen jätnud ka omapead ja kõik on terveks jäänud. Välja arvatud mõned asjad, mida Smell Netiga ei saa parandada ja pidin ära viskama. Oeh..
Vahepeal käis Trini neeruuringutel ja seis ei ole hea, uus uuring poole aasta pärast. Trini püüdmisel leidsin ka sellise hetke kolmeks argpüksist.
Trini nö välispidiselt kuidagi haige ei paista ja kui ma kunagi tema rohkevõitu veejoomist poleks täheldanud, ei oskaks tema neeruseisundist mitte midagi aimata.
Möödunud nädal tõi palju uut. Õed kolisid vannitoast täielikult välja ja hakkasid üsna julgelt mööda elamist ringi luusima. Ööseks ikka kinni tagasi ja jätkuvalt kõik terved, st ilma kaklusteta. Leilale ei meeldi.
uus hoiukodu tuli vaatama, hirmus!
19.veebruaril kolis Siesta teise hoiukodusse. Tuli imeline pakkumine ja minu ratsionaalne pool arvutas välja, et Siesta minu juures kiiresti ei arene, Fiesta leiab ilmselt kergemini kodu ja saatsin Siesta kodus töötava noore paari juurde, kus seltsiks veel briti kass Nelis.
Esimene näljastreik sai mööda, hämaral ajal Siesta mängis julgelt ja iga järgmine kohtumine Nelisega läks paremini kui eelmine. Sealt hoiukodust saab palju ilusamaid fotosid ka kui siit 🙂
08.03 kolisin Fiesta Kassijaama, raske südamega. Fiesta tundis end minu juures hästi, kui mina sain valvata, õhtused karglemised ja pallirallid olid nii toredad ja pikutama tuli ta ikka minu lähedale. Aga magas ta ainult diivani all ja kui Leilat nägi, siis põgenes.
Ei olnud nii hull, kui oli Käksul, aga normaalne ka mitte. Fiesta tahtis ka väga mängida suurtega, aga nemad temaga ei tahtnud. Nii kahju oli. Lisaks tehti mulle asjadele pissimisega selgeks, et see on õige otsus.
saime juba päris sõbraks
Fiestal oli vaja tegeleda ka nahateemaga. Kratsis natuke liiga palju ning arvasin, et suurte kasside toidus on midagi ebasobivat, aga kodustes tingimustes (ega ka mitte Kassijaamas), selle uurimisega hakkama ei saa.
Ka Siesta ütles ühel hea päeval, et kratsimist on tavalisest rohkem. See võttis minu omakorda kukalt kratsima, aga saind häid nõuandeid. Siestal küll aitas uue toidu menüüst välja jätmine.
Siesta areneb tasapisi, mis teeb mu niinii rõõmsaks. Natuke silib jalgu (Fiesta tegi seda juba ammu), ei jookse kogu aeg eemale ja on rohkem nähtaval.Siestal on isiklik fotograaf!
Fiesta jõudis Kassijaamas olla kaks nädalat, ta läks koju 22.03. Kolm kuud koduotsimist aravõitu kassile, polegi kõige halvem lugu. Tema omanikeks on noor paar, kellega ma päriselus kohtusid ainult distatsinlt, kassi õues üle andes, aga kes jätsid väga hea tunde.
Siesta jõudis eraldi hoiukodus olla seitse nädalat, ta leidis kodu 07.04. Siesta tegi oma teises hoiukodus läbi totaalse muutumise, temast sai päris tavaline sõbralik painuruja kass. Tema hoiuinimesed olid justkui taeva kingitus, nad tegid imelist tööd temaga, elasid Siestale südamest kaasa, saatsid kodukandidaadi jaoks videod, kinkisid uuele kodule kaasa nädala toiduvaru ja viisid ta kohale. Siesta omanik on ameeriklannast õpetaja, jälle vaid kirja teel tutvununua saan ainult häid sõnu öelda.
Natuke kahju oli, et kumbki ei saanud kassist sõpra (praegu), sest mõlematele väga-väga meeldisid teised kassid, aga kõike head alati ei saa.
Lõppude lõpuks läks Fiesta ja Siestaga väga hästi 🙂
PS Blogi on siit edasi jälle vaikne.
Padi ja Pasteet 