Nädal täis põnevust

Kui mõni nädal ei juhtu peale söömise, mängimise ja magamise mitte midagi, siis seekord peab kohe mõtlema, mida enne kirja panna.

Kõige tähtsam on, et Fiksu katsetab juba mitmendat päeva uues kodus kokkusobivust kõigi nelja- ja kahejalgsete pereliikmetega. Praegu on asjalood hästi, sest Fiksu on julge ja tragi. Sööb ja mängib. Lootused on kõrgel, aga teised kassid peavad samuti leppima. Kui ta sinna jääb, olen väga õnnelik.

enne Fiksu lahkumist veel õed koos

veel natuke võimlemist

kallis sülekass Fiksu

sama kallis sülekass Käksu 🙂

Siis juhtus ühel hommikul veel see, et leidsin vannitoast väljaoksendatud limase koleda marlitüki. Sellise kandilise 5×5 cm, mis mul oli olnud sahtlis mille iganes puhastamise jaoks. Sahtlist oli see kadunud, ilmselt olid pätid servapidi selle välja õngitsenud.
Kui kaua ja kelle kõhus see oli olnud, ma ei saa kunagi teada. Ei taha uskuda, et ligi nädal, kui Käksu oksendas, aga täiesti vist välistada ei saa. Igatahes kui võluväel olid pärast seda suurt ehmatust mõlemal tegelasel kõhud täiesti korras ja muidu ka kõik hästi. Kuigi ma suudan igasugu stsenaariume välja mõelda, siis seda, et nad sahtlist saaki püüavad ja seda siis hakkavad alla neelama, ei osanud ette näha. Päris halvasti oleks võinud see lõppeda, aga kassijumal oli meiega.

Kui Fiksu koju läks, hakkasin Käksut rohkem kukrus kandma ehk siis süles tassima ja hoidma igal võimalusel. Vaene laps täitsa üksi muidu pikad päevad. Ta on väike naljatilk. Ei usalda mind endiselt mitte üks gramm, kui olen püsti, aga süles hakkab kohe nurruma ja tunneb end hästi. Näitasin teda suurtele ja no peale susina sealt muidugi muud ei tulnud.

Duraniga

Andyga

Triitoniga

Trini: hoia ta minust eemale! 🙂

seltsiks kui ma arvutis

igav on

uni on

ja mina ei raatsi tõusta

Järgmisel õhtul istun oma arvutinurgas ja kuulen järsku selja taga kaapimist. Leila pissis maas olnud pappkasti kõrvale maha ja jooksis siis minema. Ka diivanipleedil tundsin lõhna ja pessu see läks.
Saab siis näha, kas uus pissiralli hakkas pihta. Kui, siis on see märguanne mulle, et tulevikus vali – uued kassid või Leila heaolu.
Sellegipoolest ei plaani ma vaktsineeritud Käksut pikki päevi enam vannitoas üksinda hoida. Kuna Miisu Mustamäelt leidis kodu ja minu juurde ei tule, siis on tal seal ikka täiesti kurb, igav ja pikapeale ka kitsas.
Eile sai Käksu siis vabaduse vannitoast välja tulla ja täna hommikul kuulsin pikka aariat sellest, kui ebaõiglane on teda nüüd kinni hoida.

Käksu uutest seiklustest aga siis juba järgmises postitusest.

Igatahes jälle saab kinnitust, et on see kassi välimus tavaline mis tavaline ja muidugi mõni ootab kauem kui teine, aga iseloom on samuti väga tähtis. Ei joosta arakestele just tormi…

Advertisements

Triibikute tavaline

Fiksut käidi vaatamas, aga selgub hiljem.
Käksu ei huvita kedagi peale minu 🙂

Tuvi aga lendab nüüd koos oma Loksa sõpradega. Auk tema tiivas paranes ja olen väga tänulik Mariale Metsloomaühingust, kes tema eest hoolitses.

Pilte pole ka jõudnud teha, eks kui selgub, kes veel kodu vajab, siis hakkan aktiivsemalt klõpsima. Mõned ikka:

Käksu õppis samuti lendama 🙂

Käksu on süles täitsa mõnus nurruv kass, aga muidu ikka kardab ja kähiseb.
Ja kui kiiresti nad kasvavad! Kui arst küsis, et kui palju ta kaalub (rääkisin kõhumuredest), siis ütlesin, et umbes poolteist. Kodus siis kaalusin – kaks kilo hoopis. Aga ta on ju väike kassipoeg, kuidas ta juba nii suur saab olla!  🙂
Mäksuga kohtusin vaktsineerimisel, tema kaalus 2,6 lausa ja oli väga julge ning sõbralik. Kodu on rõõmus, mina ka. Mäksu nimi on nüüd Luka.

Mäksu ja teised

Kõige olulisem nädala uudis on, et kallis Mäksuke läks koju! Tänusõnad siinkohal MTÜ Kass ja Pojad inimestele, kes meid alati võimalusel reklaamivad.

Tõukassist kurva saatuse tõttu ilma jäänud noor paar saatis oma meespoole Padi ja Pasteeti külla. Kui Mäksu siis lõpuks tal süles magama jäi, nurrus ja kätt limpsis, oli asi kindel 🙂 Juba järgmisel õhtul reisis väike tragi triibik oma koju, mis on küll perele praegu ajutine, aga kodu ikkagi, päris kodu, isiklike inimestega.

Tund enne kojuminekut tehtud viimane ühispilt, kus kahed kikkkõrvad ja üks ludilane 🙂

Triibikuid käidi veel vaatamas, aga sealt kindlat otsust ei tulnud. Ja uuel nädalal tullakse jälle Fiksu juurde. Näis-näis…

See jaaninädalalõpp on olnud mulle väga loomateemaline, et mitte öelda looma- ja linnuteemaline.

Reedel leidsin oma kodupeatusest verd tilkuva tiivaga tuvi ja kuigi ma sõltuvalt enda võimekusest alati ei suuda reageerida maksimaalselt kaastundlikult, siis seekord tegin kõne Metsloomaühingusse. Viisin transakastiga tuvi koju ja hoiustasin teda keldris järgmise õhtuni, kuni vabatahtlik linnupäästja talle järele tuli. Vahepealne aeg möödus närveerides ja jälgides. Kasside peaingel Gabrielilt sain söögi osas nõu, aga tuvi ei söönud mitte midagi. Õnneks jäi ta ikka ellu, verd ka lõpuks enam ei tilkunud elus ja ära viies oli ta juba päris krapsakas. Suur tänu Metsloomaühingule!

Tuviõhtul lisandus mure Käksu pärast, kes oksendas, juba hommikust saadik, aga siis ma veel ei teadnud kumb. Oksendas päris palju, aga oli samas rõõmus ja mängiski. Vahetasin konservi, võibolla sellest. Süda valutas, und ei tulnud, keldris haige tuvi, vannitoas haige kassilaps. Oskan endale ikka lihtsat elu luua… Õnneks oksendamine hommikuks lakkas ja praegu saavad põnnid Intestinali konservi. Otsustasin kiirabisse mitte minna. Käksul ei ole ka kõht päris korras, nii et vaatab mis saab.

Tuvilugu viis edasi ühe hätta sattunud kassi abistamise vajaduseni, ja see omakorda hoiab mind jälle ootel ja murelikuna. Lisaks otsis kunagine minult kahe kassipoja võtja mind üles, et leida abi Mustamäe tänavakassipojale. Ilmselt maandub temagi esimesel võimalusel mul vannitoas, kui õnne pole ja ta enne kodu ei leia.

Vahel on kohe terve nädal selline, et ei mingit rahulikult kodus raamatulugemist kassid kõhul, nagu mulle kõige rohkem meeldiks 🙂

Siia lõppu aga lisan mõned väikese lendur-Fiksu pildid. Pole just kõige selgemad, aga toredad ikka.

Õhtuti vaatan elutoas jalkat nii, et kordamööda Fiksu või Käksu mul süles. Kõigile meeldib 🙂 Ainult suured kassid krimpsutavad nina.

Triibulised uudised

Suuri uudiseid ei ole, et keegi koju läheks või nii… Järgmine nädal tullakse vaatama, aga see ei tähenda ju veel midagi.
Pikaks kirjatükiks olen laisk, aga võtmesündmused on:
Mäksu nurrub nagu segane ja kui Fiksuga kahekesi, siis tuba kajab.
Mäksu lakub mu käsi kogu aeg, kui on süles 🙂
Fiksu on endiselt kõige sõpsim ja tüdrukulikum.
Käksu aga jonnib, mossitab ja toriseb, kuid….!!! Tänasel vannitoaseansil, kus kõik kolm pesumasinal ringutasid ja ringlesid, märkasin ma, et Käksu kere liigub tugevalt. Teised kaks jälle põrisesid, aga Käksu nurrus nüüd kaaa!!! 🙂 Hurraaa! Oskab, tahab, suudab.
Süles veel mitte, aga mis siis. Ja siin on see ajalooline jäädvustus, tasub tähele panna ka natuke laiali läinud varbaid

Viisin täna neile tunneli vannituppa, et oleks jälle natuke uut meelelahutust.
Esialgu oli väike turr, eks mölluhetked on alles tulemas.

Ülejäänud pildid hõlmavad uniseid ja vähem uniseid triibikuid. Appi kui armsad nad on ❤

Mulle täitsa meeldib pilte niimoodi galeriina panna, sest nii tuleb hästi välja, mis pildid kõige rohkem huvi pakuvad 🙂

Eile aga osalesin sellistel loengutel ja oi kui palju targemaks ma sain, väga huvitav oli!
Pet cat behaviour and welfare / Kodukassi käitumine ja heaolu
Drs.Tynke de Winkel (Holland)
Small rodents and rabbits as pets. Behaviour and welfare / Väikenärilised ja küülikud lemmikloomadena. Käitumine ja heaolu.
Dr. Anne McBride (Inglismaa)

Nii mõndagi saaksin minagi kassipidamises paremini ja teisiti, aga see harjumus ja mugavus ja mitmekassindus, ohjah…
Kõige olulisem mulle oli, et sain tippspetsialistidelt vastuse (kinnituse) oma küsitud küsimusele – jah, uude koju läinud kartlikule kassile tuleb võimaldada peidukohad ja anda aega. Tema nö poolvägisi taltsutamine ja peidukohtade vähendamine ei ole õige tee.
Mis aga toimub näriliste ja väikeimetajate lemmikloomapidamises, siis see oli väga silmiavav. Ja kurb…

Aga see on hoopis teine teema, siin me keskendume endiselt hoiukassidele.

Toredad ja tõrksad

Käksu-Mäksu-Fiksuga on nii praegu, et keegi neid ei taha. Peale minu 🙂
Mina armastan neid väga.
Nemad mind natukene. Kui ma tulen vannituppa, siis ma olen ikka veel veidi hirmus. Ruttu pagevad kuhu saavad, välja arvatud, kui ma tulen juba viies kord järjest või kui uni on peal. Selline tunne on, et nad teevad vahet – püstine mina on üks olevus ja see kes süles hoiab on teine, turvaline ja hea.
Mäksu hakkas nädala alguses nurruma, kui teda aknalaual silitasin. Süles veel ei nurru. Fiksu hakkas eile nurruma lihtsalt põrandal olles ja mängides. Fiksu ongi kõige koduvalmim, süles on pikalt ja rahulikult, meeldib. Käksu ehk pahur siilike nagu ma teda mõttes kutsun, istub ka süles, aga võimalusel läheb ära. Ei mingit nurru, aga lahe on vaadata, kuidas ta ei viitsi enam pikalt peidus olla, kui ma kauem olen nende juures olnud. Käib ringi, togib palli, otsib mõne mõnusa koha. Kui teised löögile lasevad, siis mängib kaasa.
Pikutavad nad erinevates kombinatsioonides ja pesevad üksteist hellalt.
Fiksu esmaspäeva hommikul ei söönud teistega koos oma konservivaagnalt. Läksin veidi murelikuna tööle. Tagasi olles esimese asjana jälgisin, kuidas ta on. Mängis ja sõi krõbinaid, aga koos teistega ikka ei söönud. Kui panin eraldi, siis sõi. On ikka väike kass küll, juba hakkavad oma kiiksud tekkima. Ma nüüd siis panengi talle eraldi toitu.
Ja siin jälle pildid armsatest hoiutriipudest.

Triibikutrio on jälle koos

Teisipäeval tõin Käksu ja Mäksu Kassijaamast koju.

bussi ootamise pilt

Panin transpordikasti otsapidi Fiksu juurde puuri ja jälgisin. Vaikus. Tegin luugi lahti, vaikus. Tasakesi imbusid nad välja ja leidid oma nurgad.
Fiksu avastas nad ja hakkas kostma tasast murinat. See jäi terveks ööpäevaks. Ööseks jätsin nad ikkagi südamerahuga kolmekesi puuri, sest nägin, et mingit kismat siit küll ei tule.

Igaüks leidis oma nurga ja toimus rahulik taaskohtumine.

Kolmapäeva õhtul nägin, et puur on neile ikka kitsas ja kuigi nad olid kanged väänikud, mõtlesin, et saan nad ju vannitoast kätte ikka. Toppisin aga pesumasina ja seina taguse jälle täis ja laamendasin vannitoa korda teha nii et selg märg. Kui siis varsti vaatama läksin, mis toimub, oli eriti Fiksu täiesti pöördes pärast pikka puurielu. Mäksu, heledam pruun poiss ühines temaga hüpetel ja kapakutel ja vabanes metsik energia, mida ma kuidagi pildile ei saanud.

Ikka veel olid nad rohkem eraldi kui koos ja suuremad undasid üksteise peale veidi, aga veel ööpäev hiljem olid nad juba parimad sõbrad ja kaisutasid üksteist kõikvõimalikes asendites.
Söövad jube palju ja puidugraanuleid kulub ka mehiselt (siinkohal taas tänu sponsorile!).
Mäksu on rõõmus ja agar kassipoiss, kes küll ei taha, et teda paitatakse, aga muidu tunneb end väga mõnusalt.
Fiksu on endiselt kõige sõbralikum ja nurrub üle toa, aga susiseb ka mu peale igal võimalusel.
Käksu on väike tüdruk. Kõrv on sageli horisontaalis, pilk pahur ja mängimas pole ma teda veel näinud. Natuke sirutab varbaid, kui sulepulgaga udjan. Süles on ta aga niinii armas väike kerakene.

Kui mina peaksin valima kellegi neist kolmest, siis ma valiksin Käksu. Ta on võrratu väike siilike. Väga ootan, et näha, kuidas ta kasvab. No ja mingil põhjusel teen temast kõige rohkem pilte.
Võib-olla sellepärast, et ta ei jookse kogu aeg eest ära 🙂

Tal on alalõual selline pisike tumedamatest karvadest kriipsuke, mis teatud nurga all annab veel eriti mossis ilme.

Reedel said uued triibikud ka vaktsiinid ja kiibid

Mäksupoiss kaalus juba 1,9 kilo ja Käksuke 1,5. Fiksu on vist kuskil seal vahepeal. Päris suured lapsed juba ja varsti on see kõige nunnum iga juba läbi.
Kahjuks ei ole mul lähiajal puhkust ja ma ei saa nendega koos olla nii palju, kui ma tahaksin. Loen vannitoas ja käin sealt igal võimalusel läbi kasvõi korra pai tegemas, aga tunnen, et seda jääb natuke väheks.
Tiksu hakkas uues kodus näiteks juba nurruma ja olevat täitsa julge juba. Oskas ka sauna sisse lülitada meetri kõrgusel asuvast nupust, 56 kraadi, palun väga 🙂 Tiksu nimeks sai Mishka ja elu koos uue pere ja kassiga on nagu mishka!

Pilte on palju ja ma kaotan juba järje. Panen kõik ülejäänud siia lihtsalt ritta.

Mul on jälle kodus üheksa kassi.

Kolmele suurele kodu leidmise võimalused on nagu on, aga väikesed kuuritriibikud tahaks küll võimalikult kiiresti päriskodudesse saata.
Viimasel ajal on kodud leitud ainult tutvuste kaudu. Mis tähendab seda, et kas mina olen liiga nõudlik või on koduta kasse liiga palju. Noh, ilmselt mõlemat.

Kuritegelik hooletus ehk palju draamat

Viimasest postitusest saadik on palju juhtunud.
Püüdsin kinni kassiema, ta on nüüd juba steriliseeritud ja tänasest Kassijaamas. Armsal Tähnil algab nüüd uus elu.
Tean ja näen, et teisi poegi on veel kaks, samuti halltriip ja pruuntriip, nii hästi kui näha on.
Kuna pojad on väga arad, küpses mõte ema kinni püüda, lootuses, et siis lapsed näljasena rohkem valmis lõksu minema.
Esmaspäeval algas puhkusenädal ja kohe hommikul läksingi jahile. Ei olnud kedagi. Lõunal aga pärast natukest istumist tuli ema ja üks poegadest. Esimest korda nägin poega mujal kui madratsite kuhja otsas.

natuke enne ema kinninabimist

Kaasas oli mul suur transakast, kuhu loopisin maiuseid ja tähnik sinna järgneski. Alguses oli tagakoivake väljas, aga lõpuks sain ukse kinni. Paanika ja rapsimine. Katsin linaga ja sain oma suurimaks kergenduseks ja rõõmuks loa kassi kliinikusse viia steriliseerimiseks. Kui käes, siis mida enam oodata.
Õhtul kolmandat korda tagasi minnes aga poegi näha polnud.
Eile hommikul ma minna ei saanud, aga õhtul sain seal ainult raamatut lugeda. Ei kedagi, ei midagi.

Täna olin hommikul seitsmest kohal. Kassipojad tulid välja. Uudistasid ümber lõksu, sõid mis kätte said, aga sisse ei läinud…

ei tule ma kuhugi!

Otsustasin siis lõksu ümber keerata, kuna tundus, et nad liiguvad rohkem eespool. Tegin konservist raja ja läksin jälle eemale. Natukese aja pärast kuulsin oma lemmikheli ehk lõks läks kinni. Halltriip oli sees! Viskasin lina peale ja vaatasin jahmunult kuidas saak toiduluugist väljub… Olin selle lahti jätnud, kui võtsin sealt konservi raja tegemiseks.

Jäin siiski veel ootama ja varsti nägin pruuntriipu poolenisti lõksus, aga siis välja tagurdamas. Oli aeg minna Tähnile järele, panin asjad kokku, süda valu ja pettumust täis.

Ma ei tea, millal halltriip jälle julgeb lõksu astuda, aga vähemalt taktika oli õige. Poegadel on kõhud tühjad. Ma jätan neile küll vett ja süüa, aga mitte palju.

Kliinikus sain nõuande proovida emaga meelitada. Tundus hea mõte ja nii sai Tähni lisaks taksosõidule ka esimese trollireisi. Pani lõksu tema puuri vastu. Olime selle kliinikus veel tugevamaks kokku teipinud, sest see loom kippus ennast välja närima. Läks ligi tund, ema tegi vahelduva eduga hääli, pojad hiilisid jälle ringi, aga lõpuks läks pisike arglik pruuntriip piisavalt sisse ja oli tõesti mul käes!

süsteem kassiemaga

Armas Triitoni kasuema tuli jälle autoga appi ja nii said mõlemad Kassijaama viidud. Esialgu eraldi puuridesse. Ma ei taha poegi õe-vennaga kokku lasta, et nende koduvalmidust mitte mõne uue parasiidi või muuga ohustada.

Kolmas triibik on väike ehmu, lubas endale turjarohugi nii ära panna, et ma ei pidanud teda kookoniks mässima. On Tiksust-Fiksust väiksem.

emme Tähni saab lõpuks natuke puhata

Õhtul lähen muidugi uuesti ja kavatsen lõksu natuke maskeerida.

Elu teeb natuke ilusamaks see, et Fiksu hakkas eile nurruma 🙂 Minul silmad märjad. Tiksu on ikka veel väga kange ja mõlemad susisevad jätkuvalt, aga puur on hommikuti segamini ja üldse näevad nad nüüd tavaliste kassipoegade moodi välja. Tänasel süleseansil Fiksu ei nurrunud, aga Tiksu keeras end puuris selja peale ja oli lihtsalt ülinunnu. Mõned nunnupildid: 

Kodus ja Kassisabas

On pühapäeva hommik, täna peame kohvikut, et kassidele raha teenida. Olen viiest üleval, pirukad valmis ja eile tehtud kirju kass lahti lõigatud. Nagu tavaliselt, jääb mul aega pigem üle kui puudu.
Eile käisin Kassisabas hommikul ja õhtul, et proovida püüda Tiksu ja Fiksu õde-venda. Mõni päev tagasi ei olnud kedagi näha, aga reede õhtul nägin väikest volksavat varju ja eile nägin ühte peanuppu ja kohevamapoolset sabakest. Tore, üks on alles, vähemalt.
Ja see tegelane, isa ilmselt, on mulle vahel seltsiks
Kolmas pojake ei lähe lõksu. Kaob kohe kui ma tulen ja ei liigu mitte üks gramm. Neljandast aga ei oska üldse arvata. Eks see selgub, kui kolmas õnnestub sealt ära viia.
Vanaproua Saima natuke kaugemalt majast söödab kassiema viineritega ja keegi paneb talle ka krõbinaid. Mina panen vett. Vanaproua Ilme jälgib mulle asjade seisu, aga tema nii palju südant ei valuta, on lihtsalt see, kes kogu aeg aknal.
Väga kurb on, et teisi kätte ei saa, aga peab jätkama.
Põnnid käisid reedel kliinikus ja said esmase vaktsiini+kiibid. Fiksu võttis juurde 400 grammi ühe nädalaga! Tiksu 200! Arsti sõnul söövad nad üle ja sellest ilmselt ka kõht korrast ära. Õnneks oli giardiatest negatiivne. Nüüd saavad Intestinali konservi ja ühel on juba julgakesed jälle korras.


Susisevad nad mulle endiselt, aga uudishimu aina kasvab ja suleritva võib ju natuke püüda, kui ma väga tahan.
Järgmsel nädala teises pooles hakkavad vaikselt kojumineku asjad selguma, niikaua pean pöialt hoidma, et tervis püsib korras.

Siin nad on, kohutavalt armsad!

Fiksu ja Tiksu

Halltriip sai nimeks Fiksu ja pruuntriip Tiksu. Iseloomul ja kanguseastmel on neil täitsa vahe vahel. Täna võtsin esimest korda sülle palja käega. Susisema aga ikka peab kõvasti ja palju. Tiksu istub süles kangelt ja tahab ära. Kätte saab ometigi rahulikult, mitte nagu esimene kord. Fiksu rahuneb süles täielikult, ei pea isegi kinni hoidma. Nurr on mõlemal veel täiesti peidus.
Kummalegi on tekkinud oma lemmikriiul ja pehmetel pindadel nad ei taha üldse olla.
Tiksu on poiss mis poiss – ümarama, tugevama näoga, jämedamate käppadega. Selline tõsine tegelane. Karv on tal tihe ja hästi õrnalt kohev, teistsugune kui õel. Isakandidaati vaadates ei imesta. Fiksu on õrnake, natuke kelmikas ja täitsa tüdrukkassi moodi.
Söövad palju, kastis käivad ilusti, ühel ilusad junnid, teisel vähem ilusad, aga hullu muret pole.
Läheb aega, et usaldus kasvaks.
Ära ei taha sõnada, aga täitsa ilma reklaamimata on tekkinud huvilisi. Aeg näitab, kuidas läheb ja kas üks või mõlemad saavad koju, kui tervis jälgitud ja korras.

Tiksu, kel oi kui irmus on olla

Fiksu, juba üsna tšill

Tiksu ja tema käpake

Fiksu teeb silma

nii ilusad triibud!

varahommikuses päikeses

Ülejäänud kassiperega aga on mure suur. Kaks poega on tõesti alles, ise olen näinud ühte. Lõks on mitu korda valmis olnud, aga kolmas väike triibik istub madratsite otsas ja ei liiguta ennast üldse.

Kohtudes kohaliku meesterahvaga, kes soovib kaasa aidata, sain täna sisse sinna kuuri, kus need poroloonid on. Paraku ei olnud täna aga ühtegi kassipoega ega ka ema näha. Plaan oli proovida, kas läheb ehk lõksu, kui see talle lähemal ja mitte nii avatud kohas. Söödaks olid kenasti haisevad krevetid, aga ei midagi…

Et ema ei olnud kohal, on väga imelik, sest ta on iga kord tulnud ja jäänud. Meie suureks rõõmuks on selgunud, et triibikute emps on sõbralik, saab teha pai ja nühkab ise vastu ka. Tema saame ilmselt kahva või kavalusega transpordikasti, kui niikaugele jõuame.
Enne aga tuleb selgeks saada, kas pojad on ikka veel seal.
Õnneks saab lõksu hoida seal kuuris peidus, jalgrattalukuga kinni, nii on palju lihtsam neid käike teha.

saime sõpradeks

Logisev lõks ja näritud põlv ehk tere triibikud!

Nädal tagasi laupäeval Kassisaba päeval tahtis saatus, et just sel hetkel mööduksin, kui ühes sisehoovis kuuriukse ees midagi liikus. Kaks kassipoega müramas oli see liikumine.
Kõik. Otsustatud. Nii kui ma näen, ma enam ei saa mõtlemata, tegutsemata. Pean mingi lahenduse leidma. Noh, see ei ole eriti keeruline, kui enda kodus vannituba juhtub olema vaba. Olgugi, et teistes tubades on juba kuus karvast.
Kuna järgneval töönädalal pidin olema kodunt eemal, ei saanud kohe püüdma hakata. Püüdmiseks läks reedel, 11.05.
Vahepealsed luureandmed kinnitasid, et kaks kassipoega on olemas, esmalt nähtud natuke heledamat või kohevamat ei näinud. Kohtumine tookord oli aga nii põgus, et tundus, et kaks neid vaid siiski ongi.

täitsa alles, eelluure pilt

Reedel pärast tööd panin lõksu üles, sest tegelane oli platsis.

kohe läheb püüdmiseks

üks väike peakene all paremas nurgas

Sidusin ka nööri, sest teadsin, kassipojad on väga arad ja võib-olla ei julge lõpuni astuda. Läksin üsna eemale ja läks vaid mõni minut, kui üht oli liikumas näha. Juba oli ta ka lõksus sees, toidu lähedal. Ei riskinud, et pöördub ja tõmbasin nöörist. Lõks kinni, mina väikese värinaga lähemale. Oma suureks rõõmuks leidsin lõksust kaks väikest visklevat triibikut, pruuni ja halli 🙂
Oma suureks ehmatuseks aga oli lõksu luuk halvasti kinni vajunud ja halltriip litsus end sellest poolenisti välja. Midagi ma mõelda ei jõudnud peale selle, et ma ei saa lasta tal pääseda. Mitte mingi hinna eest. Võtsin paljaste kätega, tagasi lükata ei saanud, tõmbasin välja. Mõned sammud puuri teise otsa toiduluugini, sain selle lahti ja põnni sisse lükatud. Tema jõudis seni mu sõrme hammustada ja põlve närida, kui kükitasin. Kui mul poleks olnud jalas teksad, oleksin täitsa haavatud, nüüd on ainult väikesed kriimud. Lõpp hea, kõik hea. Olin õnnelik, veri tilkus sõrmest ja värisesin natuke.
Mul oli transpordikast ka kaasas, et ühte kohapeal ümber majutada teise püüdmiseks, aga olen väga rahul, et seda vaja ei läinud.

Samal ajal, kui ma seal seiklesin, tuli ka kassiema. Pojad kisendasid ja jõudsin mõelda, et nüüd tuleb ta mulle kallale. Ei tulnud.

Miks lõks niimoodi halvasti kinni jäi, ei tea, võib-olla hakkab väsima või siis nöörist tõmbamine ei sulgenud täielikult. Õnneks sain autosõiduks tugevalt kinni ja ei pidanud põgenemiste pärast rohkem muretsema.

Ega mul mingit plaani polnud ära saamiseks. Autoga aitajaid on vähe või üldse mitte ja aeg ei olnud veel päris õhtu. Suure vedamise ja juhuse abil sain sõidutajaks Triitoni vahepealse kodupakkuja, kes on lihtsalt üks abivalmiduse kehastus.
Teda oodates kohtusin üle tänava saabuva vanaprouaga, kes valgustas mind, et varem oli näha neli poega ja rääkis ka ema elusaatusest. Vahetasime numbreid, et saaksin teada, kuidas teiste poegadega.

ilus tähnik kassiema

Vannitoas oli mul juba valmis pandud vana hea puur, kuhu triibikud kuidagi sisse kallutasin. Samal õhtul ma neid enam süllevõtmisega ei kiusanud.

Laupäeva hommikuks olid nad söönud ja üks oli liivakasti üles leidnud, teine mitte.

Ikka veel ei võtnud ma neid sülle, vaid läksin varahommikul uuesti lõksuga teisi poegi otsima. Nägin isa (noh, tõenäolist), nägin ema, aga poegi ei olnud. Vanaproua hakkas ka rääkima, et neid ikka vist enam ei ole. Emaga tuleb tegeleda nagunii, aga teadmata, kas kuskil tal veel lapsed, ei hakanud teda püüdma.

Kodus võtsin triibud kordamööda sülle. Nad olid väga kanged, klammerdudes puuri seina ja lae külge. Undasid, urisesid, proovisid hammustada.

Süles andsid natuke alla ja lubasid end paitada ilma suurema draamata. Varsti tuli aeg kliinikusse minna. Halltriip on tüdruk, kaal 1 kilo. Pruuntriip on poiss, kaal aga lausa 1,4 kilo. Nii et esialgne arvamine kahekuustest asendus kahepoolestega. Kuulsin veel, et ema oli toonud nad välja umbes kaks nädalat tagasi.

Ega nad endaga väga tegeleda ei lubanud. (Stressi)palavik oli, aga muud muret me ei leidnud. Järgmised paar nädalat on kriitiline aeg, tean seda ja väga loodan, et meil läheb kõik hästi. Feliway läks ka seina, ehk aitab see natuke kohaneda.

poiss

poiss

plika

Midagi on tänase seisuga aidanud küll. Just lõpetasin süllevõtmised. Kindaid ei olnud enam vaja ja tüdruk oli juba päris pehmeke. Poiss oli ka täna nõus vitamiinipastat lakkuma. Väikesed higistavad ploomivarbad on neil 🙂 Tänasest pilte ei ole, aga siin on eilsed. Puuris nad susisevad ja peituvad kuhu saavad.

Täna hommikul sain kõne, et kaks poega on ikka alles, oli näha õhtuhämaruses…

Võttis ikka tõsiselt ohkama. Ei ole lihtne lõksuga sinna seigelda, veel vähem ära saada. Ei ole seal lõksu kuskil hoida, vanatädi ei saa ka aidata.
Ei ole lihtne nelja majutada ega jõuda kõigiga tegeleda. Aga tegelikult on peaasi, et nad saaks kätte, kurta jõuab alati.
Kõigepealt muidugi oleks tore neid nähagi ja ise kindel olla, et tõesti on triibikutel veel õed-vennad.

Siit laua tagant ma jälle objektile stardingi.

Suurtel kassidel aga algas rõduhooaeg. Soovin, et Leila oleks rahul ja ei hakkaks uues olukorras jälle stressama. Õnneks on suvi saabunud ja põrandaküttest keegi puudust ei tunne.