Palju õnne, Viirukene! :)

IMG_2939 Armas naerunäoga Viiru ootas umbes seitse kuud ja läks täna Kassijaama suurest hoiukodust oma päris koju.
Koju, mida ma usaldan sada protsenti ja kust saan Viiru käpakäigust kindlasti palju sõnumeid.
Üks Telliskivi kassike sai võimaluse turvaliseks ja armastatud kassieluks. Kui õnnelik ma selle üle olen.

Advertisements

Natuke ulakas, aga väga armas

Viiru on täitsa valmis kodukass. Võttis harjumine mis ta võttis, aga nüüd on talle selge, et oht on möödas.
Et köök on vannitoast kakskümmend kassipikkust otse joosta ja siis natuke vasakule.
Et selles toas, kuhu uks oli tükk aega suletud, on palju põnevaid riiuleid, kust asju maha kukutada.
Et ahju otsa saab kõige paremini kiirelt joostes.
Et ka ahju otsast saab sinna ära pandud asju maha kukutada.
Et mida rohkem palle majapidamises, seda parem.
Et ühes köögikapis on vist midagi head, tasub käpaga ust lahti kangutada.
Et teisi kasse võib narrida, niikaua kui on kiired jalad.
Et kui kutsutakse Viiru-Viiru, kss-kss või kussaoled Soolikas, siis tuleb minna.
Et pai võib küsida ka keset suurimat mänguhoogu.

DSC02242
DSC02209
DSC02235
DSC02237
DSC02246

ausõna, seda diivanit oli juba enne mind kratsitud

ausõna, seda diivanit oli juba enne mind kratsitud

Viiru kolib nädala lõpus Kassijaama suurde hoiukodusse, et ruumi teha väikestele kassipoegadele.

Viiru on naljakas

Siis kui kell saab 21, kõlab Viiru toas stardipauk ja kass kalpsab välja. Ta ajab mind iga kord naerma – pikk soolikas kere, naljakas koon, ümmargused kõrvad, viltused silmad. Nagu päris kass, aga väikese vimkaga. Kui mina väga ringi ei sahmi, siis Viiru on julge, kõik kohad on juba avastatud ja ülenuusutatud. Kõigepealt võtab ta sisse surikaadiliku valveasendi, istub veidi aega liikumatult tagumistel jalgadel ja uudistab, kas sellele kapile või riiulile ikka kannatab hüpata. Kahjuks ei saa ma seda kuidagi pildile, aga asend on väga võluv.
Pallimängud on totaalne lemmik, vahel tekib tunne, et Viiru oma mängudega on hoopis kassipoeg. Samas viskab ta enda jaoks turvalisse kohta pikali ja jälgib sealt pikalt ja rahulikult, vahel mõnusalt ringi pööreldes. Mõnikord laseb mul lähedale tulla ja puksib siis peaga nagu vannitoa paiseanssidel, kus kuhugi joosta ei ole. Ühel päeval avastasin ma naljatilk-Viiru hoopis vannis magamas.
Iga päevaga on ta üha julgem tegutseja ja kuigi on hoiukodus üsna aeglaselt kohanenud, näen ma temas ühte väga vahvat kaaslast. Minule teeb Viiru küll juba lihtsalt oma olekuga hea tuju.

Julgustükid vol 2

Mõni päev tagasi ületas Viiru hirmufaktori, mis takistas teda seni vannitoast ülejäänud elamisse astuda, kuigi juba üsna pikalt olen ust õhtuti lahti hoidnud. Pallimängud ja muidu müdistamised lõpevad vannitoa piiril nagu Nukitsamehe filmis, kus tumedast metsast päikeselisele aasale minekut takistas nähtamatu sein. Mitte et vannituba oleks mingi tume mets, aga Viiru ilmselt vajas aega järgmise sammu jaoks.
Hommikuti eelistab Viiru aknalaual ja kratsipuul passimist, aga muutub seda aktiivsemaks, mida lähemale jõuab aeg keskööle. See ei klapi sugugi minu elurütmiga, aga kassi arengu nimel olen nõus oma uneaega natuke loovutama 🙂
Niisiis, ühel õhtul märkasin oma triibiku üllatusest suuri silmi ja tardunud varitsusendit ning lähemalt vaadates selgus, et Viiru oli juba peaagu suurde tuppa jõudnud. DSC01935 Kõige suuremaks motivaatoriks ongi teised kassid, aga loomulikult ka uudishimu iga uue nurga, hääle ja lõhna vastu. Esimesel õhtul ta koridori otsast kaugemale ei jõudnud, aga eile tehti täistiir suurele toale, iga natukese aja tagant televiisori suunas kahtlustavaid pilke saates. DSC01979 Vähemagi ehmatuse peale jookseb ta oma turvatuppa tagasi, mis mulle muidugi sobib, sest ööseks ma teda lahti jätta ei taha. DSC01983
Mulle tundub, et julgusega koos kasvab ka iseloom 🙂 Olen paar korda saanud kena käpahoobi. Ükskord siis, kui õnnestus talle pai tehes särtsu anda ja teine kord, kui talle ei meeldinud, kui näpuga nina katsusin. Aga ega mulle tossikesed-kassikesed ei meeldigi ja 99% ajast on Viiru siiski kõige painurujam kass oma auulis.

Sobib ka kassidega

Meie harjumise ja harjutamise järgmine etapp on olnud kohtumised hoiukodu kohalike kassidega. Viiru on liigikaaslastest väga huvitatud. Mitte just pealetükkival moel, aga väikese sõbraliku kurina saatel teeb lähenemiskatseid esimesel võimalusel. Minu kodukassidel on aga ühel suurem ego kui teisel ja mingeid järjekordseid üürilisi nad reeglina põlgavad. Pärast esimesi ülenuusutamisi keeratakse selg või näidatakse järsu kõhinaga koht kätte. Viiru, kes puksiks lisaks paikäele heameelega ka teise kassi pead, tõmbub seejärel nukralt tagasi.
Kui kohalikud jälle Viiru tuba külastavad (eks ikka lootuses, et seal antakse paremat sööki), siis Viiru üritab uuesti ja istub vapralt endast kaks korda suurema punase looma kõrval, kui see tema veekausist janu kustutab. Või jälgib oma kratsikaurust, kas tekib uus võimalus sõprust algatada.
DSC01819DSC01715DSC01593
Oleme avastanud ka pallimängud. Viiru on mänguhoos väga lustlik, loobib mulle osavate käppadega palli tagasi või müdistab sellega oma hirmusid unustades üle terve vannitoa. DSC01773 DSC01759
Olen jätnud viimastel päevadel vannitoa ukse tundideks lahti, aga Viiru ei taha oma turvatsoonist sentimeetritki lahkuda. Kui uks kinni, on ta täiesti julge, isegi ülbitseb veidi. Olen nimelt saanud põrandal istuvalt Viirult pehme käpahoobi, kui temast lihtsalt mööda astun. Möödun uuesti, jälle patsutus. See on temast muidugi väga kaval viis tähelepanu (uut paid või uut palliviset) juurde nõuda.

Julgustükid

Ühele tavalisele inimesele võib tunduda poolemeelne, et ma kirjutan Viiru julgustükkidest, pidades silmas, et ta julgeb hüpata aknalaualt põrandale minu juuresolekul. Igatahes mina olen seda kaua oodanud ja pean seda märkimisväärseks saavutuseks 🙂 DSC01645
Meie igaõhtune rutiin on praegu selline:
Esimeste paide ajal limpsab Viiru paar korda hirmunult keelega. Siis ajab kohe ennast nurrudes ja ringutades püsti ning vaatab kas ma ikka panin toidukausi lähedale. Kaevub koonupidi raevukalt krõbinatesse ja natuke aega kostab ainult kõva raginat, kassil nina kirtsus peas.
Siis käib ta julgelt mööda aknalauda edasi-tagasi, puksides mu paikätt peaga nii kõvasti, et ma tunnen ta hambaid. Ja kammimist ei tohi ma unustada!
Ühel õhtul hüppas Viiru elegantselt kratsipuu kaudu põrandale hopp ja siis kohe aknalauale tagasi: “näe, mida mina oskan!”. DSC01690Järgmisel õhtul kordus sama ja siis juba järgnes natuke tiirutamist põrandal ja pai järele tagumistele käppadele tõusmist.
Tõstan nüüd teda ka ise põrandale, siis ta natuke uriseb ja teeb naljaka häälega prääksu.
Kaks õhtut olen teda endale sülle tõstnud. Esimesed sekundid ei osanud ta seisukohta võtta, kas asi on eluohtlik, aga natuke silitamist ja juba ta oligi käpad muhvis ennast sisse seadnud. Panin korra ta kõrvale kratsipuule, et fotoka järele haarata, aga Viiru tuli mulle sülle tagasi. DSC01705

DSC01710Ühesõnaga väga vapper väike Viiru! DSC01637

Valmis Viiru

Mulle meeldib, kui vahelduseks läheb kõik nii nagu plaanitud. Et kass ei oksenda või ei aevasta vakstineerimispäeva hommikul. Et opihaav ei lähe mädanema. Et kõrvad ei jäägi mustaks. Et kõht on täiesti korras. Imelik küll, aga seekord läks Viiruga täpselt nii nagu vaja. Kuigi… eile õhtul avastasin Viiru turja pealt kaks karvutut laigukest ja jõudsin juba sada kurja mõtet seepeale mõelda. DSC01542 Mind aitas suuremast paanikast säästa mõningane kogemus ja kodune seenelamp, mistõttu ette siiski väga palju ei muretsenud.
Täna kliinikus lasingi esimesena laigud üle vaadata ja arsti hinnangul on tegu süstimiskohtadega, sai ta steriliseerimisel nt valuvaigistit süstina.

siin kontrollitakse seent

siin kontrollitakse seent

Viiru tunnistati igati terveks ja tubliks ja nii sai ta vajalikud vaktsiinisüstid ja ka kiibi naha alla.
hambad on umbes 2-aastase kassi omad

hambad on umbes 2-aastase kassi omad

kiibistamine läks nagu niuhti

kiibistamine läks nagu niuhti

Transpordikastist välja võttes Viiru natuke vingerdas tagumise otsaga, aga lasi end siis põhjalikult uurida, tehes arstiga täiuslikku koostööd.
Mind üllatas ka see, et muidu nii tagasihoidlik Viiru oli autoga sõites uudishimulikult liikuv, otsides transpordikastis paremaid asendeid, et aknast välja vaadata. Samuti ei ole märgata mingit solvumist, paid võtab vastu suurima heameelega ja müksas mind isegi vastu nina.
Viiru on nüüd praktiliselt koduvalmis, isegi europass on taskus, ainult suhtlemiskunsti lihvime veel edasi. DSC01533

Väikesed sammud

Liivakast on nüüdseks unustatud pesakoht, pealegi võttis üks kiuslik inimene paitamise ajaks kaane pealt ära ja siis polnud sellest mingit korralikku peidukohta enam. Viiru kolis selle ülekohtu eest aknalauale. Seal on meil igaõhtused seansid, kus mina istun mugavalt tema kõrval ja muudkui silitan ja kammin ning Viiru nõudliku puksimisega ootab aina lisa. Nurr tuleb nüüd juba umbes kolme minutiga.
Aga muidu on elu ikka hirmus, iga nurga taga varitseb midagi tundmatut. Seetõttu on kõige kindlam on liikumatult püsida, võimalikult madalana ja kahtlustava piilumisnäoga.
Ükskord tundus Viirule, et kraanikauss on kõige kindlam koht. DSC01519
Ja kratsipuu pesa kulub ka vahel varjendina ära. DSC01529

Petlikud pildid

Postitan täna Viirust mitmeid pilte, millest võib teha järelduse, et tegu on ühe tõelise lembekassiga. Sõbralik suhtleja, painuruja, peaga puksija, põsega nühkaja, nurruloom. On-on, on küll, aga ainult siis, kui ta üldse ennast suhtlemiseks välja pakub ja hoiukodul parajasti tund aega selle kõige väljameelitamiseks on.
Täna hommikuks näiteks oli ta litsunud end poolenisti pesumasina taha, nihutades eest üsna raske kasti.
Liivakastis on endiselt kõige parem koht varjuda, aga puhas loom ei taha seda teha, kui kasti enne sihtotstarbeliselt kasutanud on. Siis ta ongi sunnitud aknalauale roomama, kus ma saan paiseanssidega alustada. Enamasti aga ust avades kassi näha ei ole, sest ta istub oma kastis, kus teda saab ka muidugi paitada, aga niimoodi põrandale kõveraks kooldununa ei ole see üldse mõnus ei mulle ega kassile.
Tore on aga siis, kui me juba hoo sisse saame. Siis Viiru ajab tagumiku püsti, iseennast püsti, ühe põse ette ja siis teise. Keerab kõhu üles, laseb end ka pikalt kammida. Kõrvapuhastus muide meeldib talle väga. Need on nüüd juba päris puhtad, aga kuna loom lausa ise lükkab kõrva ette, siis ma natuke veel puhastan.
Võtan rahulikult, päev korraga. Viiru on alles nädal aega saanud uue eluga harjuda ja seni on kõik väga hästi. Väike armas Viiru:DSC01447DSC01450DSC01452DSC01456DSC01472DSC01477DSC01479DSC01469

Harjub ja varjub

Viiru arvas, et ta võib olla Viiru küll, äkki läheb Soome elama ja vältevaheldusega harjumine on ju käkitegu 🙂
Viiru arvas ka, et ta võib mulle ju nurruda, kui ma 20 minutit peast sabaotsani paitamist harjutan. Vähemaga ei tule ühtegi häält. Nii praegu ongi, et kui ma nurru tahan, siis tuleb aega ja mugav asend varuda. Vastutasuks saan peaga nõudliku puksi kohe, kui käega eemale liigun. Viiru ilmselgelt naudib endaga tegelemist ja kõrvataguste sügamist, ju on eelmises elus natuke head ka olnud. Pika paitamise peale tõuseb täitsa püsti ja nõuab juurde, aga muul ajal jälgib mind üsna liikumatult, enamasti käpad kõhu all rullis.

täitsa relax

täitsa relax

Ükskord sain käpalise noomituse siiski ka. Olin ise liiga julge, ronides poolenisti puuri, et ümber pööratud liivakasti segadust koristada. Toimetasin seal tükk aega ja siis tahtsin väikese pai teha. Aga liiga palju inimest tema puuris oli Viirule liig, tegi väikese kõhhi ja patsutas korra käpaga. Pole hullu, natuke iseloomu peab ka olema.

Nüüd, kui ma Viiruga juba päris suur sõber olen, rikkusin natukeseks jälle meie suhted ära. Palusin tal täna hommikul transpordikasti kolida (õnneks seda ta koheselt üsna voolavalt-roomavalt tegigi) ja lammutasin puuri toast välja ning sisustasin ajutise kodu natuke vabamaks.

Viiru paremas nurgas julgust kogumas

Viiru paremas nurgas julgust kogumas

Viiruke seda kohe hinnata ei osanud, passib juba mitmendat tundi õnnetuna liivakastis ja paidele ei reageeri. Küllap ta hiljemalt öösel uued valdused avastab ja saame jälle sina peale.
kõige turvalisem koht

kõige turvalisem koht


Söögiisu on suurepärane ja kaal on nihkunud 3-lt kilolt 3,4-le. Sööb kõike pakutavat ja laamendab seejärel korralikult liivakastis. Eks nüüd paistab, kuidas kinnine kast tuuseldamist talub ja kuidas meie teekond uue olukorraga harjumisel edasi läheb.