Mõtted Leilast

Triibulistele juttudele vahele natuke mustvalget ka. Ma ei tea, miks see nii on, et Triitonist ja Komast oleks justkui kogu aeg midagi kirjutada, öelda, näidata. Aga Leila, mu kolmas hoiuline kaob kuidagi taustaks ära.
Tegelikult muidugi ei kao, ta on täpselt sama palju olemas ja sama kallis. Kuna Leila aga eelistab suhelda mitte minuga, vaid teiste kasside ja mänguasjadega, siis midagi nagu ei juhtu. Ei taha ma ka ise panna neid istuva kassi pilte
IMG_8392
Selliste “hullutuuride” ajal aga ei ole fotokas alati käe küljes IMG_8409
Kõige paremini illustreerib Leila ja inimese suhet aga see piltIMG_8830
Kui ta satub vannituppa ja mul vähegi aega on, panen ukse kinni (meil käib ka mäng, kes on kiirem, kas põgeneja või uksesulgeja) ja võtan ta sülle. Ei ole nii, et jahin, ajan taga ja siis. On nii, et Leila küll proovib natuke eest ära minna, aga viimasel ajal ta kangestub seal kus on, teeb ennast haledaks ja ütleb ka väga hirmunud näu. No miks ta ometi ei usalda! Võtan siis selle hirmust kange nutsaka sülle ja silitan-räägin. Ta isegi ei rapsi kohe minema ja vahel laseb end ka hetkeks lõdvaks, aga võrreldes teiste kassidega on ta ikka täiesti kange pulk igas mõttes.
Ega kassi peagi sülle tarima, kui ta seda ei taha. Vahel ma niisama paitan teda aknalaual lootes nurru välja meelitada. Aga kuna mujal korteris ma ei saa teda üldse kätte, siis kasutan vannitoa võimalusi ja muudkui loodan, et just nüüd käib see klõps ära.

Leila ei karda külalisi, näitab ennast julgelt ja veel julgemalt armastab nuruda maiuspalasid. Kui on mänguaeg, siis ta on esimene kargleja, aga muul ajal eelistab ta olla eemal. Magada voodi kõige kaugemas nurgas, diivanil pikutada siis, kui inimest seal ei ole – kokkuvõtvalt peab ta mind ilmselt söögijagamismasinaks ja ei midagi rohkemat.
Kuidas leida sellisele kassile kodu, mina ei tea. Sõbralike kasside juures välimus eriti ei loe, neile tekib vähemalt huvilisi, aga selline kombinatsioon nagu Leilal, on kuskil eelistuste pingerea viimases otsas paraku.
Tahaksin olla optimistlikum, aga ma ei saa siia kirjutada valesid ja pooltõdesid, sest kui keegi isegi märkab Leilat ja satub siia lugema, siis ta peab ju saama õige pildi.

Mul on kahju, et nii on. Mul ei ole kahju Leilast ja endast, aga mõtlen lihtsalt neile, keda ma tänu sellele olukorrale aidata ei saa.
Kui Leila või keegi teine või kolmas koju ei saa, on hoiukodu võimalused uusi kasse aidata keerulised. Mitte võimatud (ennast tundes ma emotsiooni pealt võin igasugu asju otsustada), aga kirjutamata reegel ütleb, et kuus kassi on piir, kust üle minna ei ole ühesti nurgast vaadatuna mõistlik.

See eelmine lõik ei mõjuta muidugi ühtegi inimest kassivalikut tegema, aga need on lihtsalt minu mõtted.
Just eile aga kuulsin loo, kus inimene võttis endale teiseks kassiks varjupaigalooma, endise kolooniakassi, ühe hirmunud tegelase.
On selliseid inimesi olemas, kes ei vali ainult iseloomu järgi. On! 🙂

Advertisements

Kahtlustav sõber

Triitonis elab endiselt nagu kaks looma – suur hellik ja väike argpüks.
On väikesed lülitid, mis tema hella poole käivitavad:
– Durani nurr. Kui Duran on mul kuskil külje all ülikõvasti nurrumas, ei lähe kaua, kui Triiton on platsis. Ma ei saagi aru, kas tuleb puksima mind või sõberkassi, aga vist pigem kassi. Lihtsalt kuna mina olen sealsamas, siis saan osa hellusest endale. Siis ta ronib mulle otsa pikutama, tahab sügamist ja pai, sõtkub. Kui Duran pahaselt lahkub, siis Triiton ka kauaks ei jää.
Samas tahab käitub ta sarnaselt ka siis, kui teist kassi kõrval ei ole, aga päris kindlasti käivitab teda Durani põrin.
– kojutulek. Triiton on uksel vastas ja tahab koos teistega tähelepanu. Pai küsib tagakäppadele tõustes
– hommikune ärkamine. Jookseb koos teistega kööki ja on mul jalus, küsides pai. Paar päeva tagasi oli nii, et jäin toidujagamisel kohmitsema, kuna telefoni tuli sõnum. Triiton ootas ja ootas (tema ootab krõbinaid), aga hammustas siis mind õrnalt säärest 🙂
– seletamatud olukorrad, kus ta pikutab, aga ei vali mitte äraminemist, vaid hakkab silitamist nautima. Panen siia 15 sekundit tõestusmaterjali.
Siin on hellusehetkede pildid
IMG_8670

IMG_8666

IMG_8658

IMG_8672

Me ei ole veel jõudnud sinna, et ma saaksin ta alati sülle võtta, kui ma tahan. Umbes pooltel kordadest läheb ta eest ära, kui ma lähenen. Küünte lõikamisest olen praegu loobunud. Ma saan ta küll haardesse, aga ta on niiii kange ja tugev, et ma lihtsalt ei jaksa nii hoida kui samal ajal lõigata. Ühe küüne haaval napsamine kõigutab usaldust ning kuni ma viimaseni jõuan, on esimene jälle pikk ja terav.

Millalgi maikuus peame vaktsineerima minema. Praegu pean plaane, kuidas ma ta transpordikasti kavaldan, aga ette harjutada ei taha, sest kui see seostub tal natukenegi negatiivsega, siis õigel päeval ei õnnestu kindlasti. Praegu piirdun sellega, et võtan ta hommikuti sülle ja jalutan aeglaselt vannituppa. Kui ma teda seal kasti ei saa, siis ei saa ta vähemalt kättesaamatusse kohta põgeneda.
Sülle võetuna on ta üldse imearmas – surub oma pead vastu minu põske ja nurrub.
Sellistel hetkedel ma tunnen, et temast loobumine on võimatu. Siis aga koputab mõistus südamele ja kuigi ma ei tea, millal see juhtub, pean ma selleks valmis olema.

Triiton on ka väga mängulustlik, teatud tüüpi palle ja hiiri loobib ta ennastunustavalt, ise samal ajal kangete jalgadega õhku hüpates.
Mõnikord toob ta need mulle uuesti viskamiseks kätte.

Söömisharjumised on tal endiselt kummalised. Pehmet toitu, lihakraami see loom ei söö. Ühte teatud konservi ta natuke lakub, aga ei söö. Kuna teised viis saavad iga päev midagi head, siis Triiton saab tilgakese kohvikoort, see talle meeldib.
No ju kui mul endal on mingi saiatootepäev, siis Triiton on väga õnnelik väikese pirukatüki üle 🙂
Veel mõned niisama pildid ka – ausalt, ta on minu meelest imeilus!
IMG_8268

IMG_8161

IMG_8046

IMG_8435

IMG_8422

Triitoniväliselt ka:
Patsiendikolmik sai ilusti terveks ja silmad on jälle klaarid.

Minu hing on ka natuke tervem. Sellel nädalal lõppes üks suur mure kadunud kassi pärast. Armas Krussu, kelle ma kuus aastat tagasi tänavalt püüdsin ja kellesse ma praktiliselt ära armusin (tema välimus ja olek oli lihtsalt nii eriliselt armas) sai oma kodust märtsi keskel kogemata õue. Pelglikuna peitis ta end kohe ära. Tema pere oli õnneks väga aktiivne ja kuna Kassisabas ei olnud kaugel käia, siis ma käisin ka ise väga palju otsimas. Kõik kadumiskandi hoovid ja kuurid said mulle tuttavaks. Krussu leiti tänu kuulutusele ja kätte saadi tänu püüdmispuurile. Aga neli nädalat muret oli väga kurnav ja tuletas iga päev valusalt Kas-Kasserit meelde.
Midagi õppisin – lootust ei tohi kaotada.

Ravime

Kesknädalast saavad kaks kassi ravi – ühtäkki lõi nii Komal kui Andyl välja herpes. Turtsatused ja poolkinni silm mõlemal, Komal see tervem. Õnneks oli juba pärast esimest päeva tablettimist asi parem. Õnnetuseks aga on mõlemad eriti rasked tabletivõtjad. Ilmselt sööksid mõlemad tabletiportsu ära ka konserviga, aga eriti hommikuste sahmimistega ma ei jõua seda hästi jälgida. Annan ikka otse suhu, kaks korda päevas. Mõlemad tuleb kookoniks mässida ja siis kuidagi saab. Kui kanged nad ikka võivad olla, ma pean kogu oma jõuga kinni hoidma neid väänikuid.


Täna märkasin ka Durani silma kahtlast olukorda. Oeh, mis see nüüd ometi olgu…

Pättusteks aga on tervist küll. Andy üllatas mind eile garderoobis, lae all, kõige ülemisel riiulil. Nüüd ma tean, kes sealt asju alla loobib.IMG_8389
Ja Koma tunneb end ka hästi, isegi vist natuke hullumeeleselt 🙂IMG_8397
Traditsiooniline nupsikupilt kaIMG_8267

Komakene

Käisin Komaga eile arsti juures silma kontrollimas. Komale tehti kerge narkoos ja nii sai tema silma põhjalikult uurida.
Ma nii lootsin, et tuleme kliinikust rõõmsana koju ja silma teema võib unustada, aga tegelikult sai hoopis palju mõtlemisainet ja vesiseks muutusid minu silmad… Arsti kogemuse põhjal vajab Koma silm suure tõenäosusega siiski varem või hiljem eemaldamist, sest arvatavasti hakkab seal mingi kasvajaline protsess. Millal see juhtub, ei tea ja ette ennustada ei saa.
Kui Koma oleks minu isiklik kass, siis oleks lihtne. Jälgiksin ja näeksin muutusi ning otsuse saaks teha kunagi hiljem. Kuna aga Koma otsib kodu, siis on praegune olukord keeruline. Häid, mõistlikke ja mõistvaid kodusid on niigi raske leida, aga kuidas leida selline inimene või pere, kes on valmis koos kassiga üle elama sellise igale tavainimesele hirmsana tunduva operatsiooni ja järelravi? Isegi kui see juhtub mitme aasta pärast. Kas inimesed üldse märkavad silmas muutusi ja hoolivad piisavalt palju.
Mida rohkem mõelda, seda õigem tundub otsus, et parem see ära teha veel enne koju jõudmist.
Koma on nii fantastilise iseloomuga sõber ja kaaslane, et usun, et ükssilmsena ta ilma kodupakkumisteta ei jää.
Ainult ma ise tunnen, et vean teda kuidagi alt… Ka ei oska täna aega paika panna, peab selle mõttega veel harjuma. Koma ennast see silm praegu ei häiri ja ka silmarohtusid enam panema ei pea.

Sellise lössis vorstikesena oli Koma kliinikus narkoosis ärkamas ja kojusõitu ootamas.IMG_8167

IMG_8166
Selline on see silm, mis muret teeb


Ja just selline sülekass on Koma. Kasutab ära iga võimaluse, kui ma istun. Ootab, et ma paneksin padja sülle, poeb sinna peale, paneb oma koonu mulle peopessa ja sätib end unele. Mina vaadaku ise, kuidas ma kohvitassini ulatun või ajalehte pöörama ja parem oleks üldse, kui ma ennast ei liigutaks.
IMG_8227
Küll võib üks kass armsaks saada.