Murildal külas

Käisin külas kunagisel 500-grammisel haigel nahkhiirekesel.
Vastu võttis mind 4,8-kilone pehme lastesõbrast mütakas. Väntsutatav, kallistatav, musitatav. Kass, kes palju annab ja kes palju vastu saab.
Ei ole midagi toredamat kui oma hoolealuste head käpakäiku oma silmaga näha.

Kingituseks viidud Kattipuoti hiireke võeti külalislahkelt hambusse.IMG_6137
Murilda, uue nimega Mirri üks lemmikkohtadest on pikutada laua all toolidel.
IMG_6183
Kunagine müstiline värvivahetus must-hall-must on pidama jäänud mustal kasukal.
IMG_6169

Advertisements

Palju rõõmu, grammike pettumust ka

Murilda läks täna oma koju. Oma majja, kus kolm põlvkonda teda ootamas. Minu õnn on, et peret tunnen ja saan Murilda käpakäiguga hästi kursis olema. Murildat hoitakse tubase kassina, kevadel võib-olla saab traksidega minna õue muru nuusutama.
Muri huviline noormees aga andis teada, et loobub. Põhjus on mõistlik, aga annab märku, et kassivõtmise soov oli lõpuni läbi mõtlemata. Mis seal ikka, sellised mäed-orud käivad hoiukoduks olemisega kaasas.
Muri on siis Vilpsule seltsiks edasi ja otsib jätkuvalt seda õiget perekonda omale.
Pettunud olen pigem seepärast, et olin mõtetes juba valmis majutama Vilberti uued väikesed hõimlased Mustamäelt, aga praktilisel põhjustel on seda nüüd raske teha.
Siin on Murilda viimased kodused tunnelimängud:
IMG_2158
IMG_2168
Kui täna päeval koju tulin, oli Muri mõnusasti Vilpsu kaisus. Natuke hiljem sain samasuguse hetke ka pildile:
IMG_2260

Vilberti poolaasta

Täna on mu kallil Vilpsul kuue kuu sünnipäev. 4 kuud meie kooselu on pannud mind temasse tohutult kiinduma, sest nii musirulli kassi ei ole teist lihtsalt olemas. Ulakas ja energiline ja kõike seda, mida üks kassipoeg olema peab, on ta nagunii, aga kui Vilbertil tuleb peale Suur Hellusehoog, siis on tunne, et ei taha temast mitte kunagi loobuda. Siis on ta selline kass, mida suur osa loomasõpru sõbraliku kassi all silmas peavad – poeb kaissu, poeb kurgu alla, põlveõndlasse, igasse lohku, mis parajasti tema jaoks vaba. Nurrub ja toetab pea kõvasti-kõvasti vastu minu põske. Võtab käppadega pehmelt ümber minu käe ja jääb niimoodi magama.
Seistes teda sülle võttes teeb ennast väikeseks ja otsib samuti mõnusa asendi ning ei taha kuhugi ära vingerdada.
Vahel tuleb mu juurde kass, keda ma ära anda ei taha. Vilps on üks neist. Tihti juhtub see juhul, kui olen pidanud tegema tõrksa taltsutust. Ka Vilbertiga läks nii. Mäletan hästi tema susinaid, käpaga vehkimisi ja hirmust niiskeid varbaid süllevõtmisel. Mäletan hästi, kuidas me sõbraks saime.
Tema kasvamist on huvitav jälgida – kaalu on tal juba natuke üle 4 kilo ja oi kui palju on veel ruumi lihast kontidele kasvatada. Kui uhke ja võimas ta võib olla juba aasta pärast.
Miks keegi ei teda ei taha – ei tea, võibolla teen liiga vähe reklaami… Koduotsivate kasside valik on ilmatuma suur ja kuna suur osa inimesi valib oma lemmiku välimuse järgi (ei oska mina seda ka pahaks panna), siis ju on Vilps oma musta siidikasuka ja kitsa valge ninatriibu ja sokkidega liiga tavaline.
Las ta olla siis minu juures tavaline. Kui talle tekib pakkumine, milles mu süda ei kahtle, siis läheb ta teise koju, et mu oma eakamad kassid saaks oma rahuliku elu tagasi, aga praegu ma ei põe, ma ei muretse, ma ei oota. Vilbert on minu juures kindlas kohas ja teeb minu päevad paremaks.

Kassijaam sai kingituseks hulga mõnusaid patju ja Vilps oli see, kes koheselt leidis, et üks padi on tema oma. Lahkelt lubab ta seda kasutada ka Murildal ja Muril.
IMG_2114IMG_2121IMG_2154

See peaks küll olema Vilpsule pühendatud postitus, aga hõikan ikkagi siia selle, et Murilda läheb oma päriskoju pühapäeval 🙂
Ja kui Muri isand samuti oma sõna peab, siis on põhjust jälle rõõmustada.

Täitsa koduvalmis

Muri ja Murilda reisisid täna ühises kandekotis kliinikuse, et saada oma teised vaktsiinid. Natuke nügelemist, ei ühtegi piiksu ja oligi käidud.
Meenutasin, kuidas samal laual toimus hirmus kisendamine ja kõigi küünte-hammaste näitamine, kui juuli alguses sai otse püüdmiskohast arsti juurde mindud. Nüüd Murilda nurrus, Muri ei teinud teist nägugi, kui süstal nahavahele läks – väga tubliks kasvanud kassilapsed. Murildal kasvab opi jaoks paljaks aetud kõhul jälle pigem must karv, aga aluskarv on ikka hall.
Tagasiteel bussi oodates kohtusin Vilde peatuses vahva oravaga, olgu tema esimene külalisloom siin blogis 🙂
IMG_2069
Murilised on esmakordselt natuke vaiksemad loomad täna – jookusrallide vahepeal Murilda pikutas käpad muhvis ja Muri lebas lausa mõned minutid diivanil, ennekuulmatu! IMG_2070

Allpool keskmist

Ei ole jupp aega midagi postitanud. Ei ole midagi kirjutada. Kassipojad ja mina tegeleme kodude ootamisega-kodude otsimisega. Igas päevas on palju toredaid hetki, aga praegu varjutab neid üks tume vari.
Olen kurb, et ei suutnud aidata ühte looma, kes kunagi oli minu vastutada. Et inimesed, keda ma usaldasin, ei olnud tegelikult usaldusväärsed. Et jäin hiljaks ja elu vedas seekord alt kõige kurjemal moel…

Muri, Murilda ja Vilberti ülesanne on mind praegu sellest august välja aidata. Nad on selles päris tublid ja esinevad märkimisväärsete akrobaatiliste võimetega üksteist üle trumbates, näod rõõmsad ja kavalad peas ning Vilbert seejuures ka uskumatu võimega lohutada just õigel hetkel ja õigetmoodi. Nelja pehme käpaga käe ümbert kinni võttes ja pea õlale toetades, südamest tuleva nurruga ja kõiketeadvate silmadega otsa vaadates.
Muri ja Murilda on lihtsalt võrratud kratid, kes jooksevad sabad rõngas nii suuri ringe kui võtta annab ja kõigil tasapindadel, mis kannab. Muri teeb igal võimalusel põsele limpsti ja Muri võitleb iga suutäie eest oma naljakal moel.
Minu armsad pärdikud.

Ootamatud opid

Lapsepõlve muretud rõõmsad mängud said otsa… Noh, mitte just päris, aga ühe etapini jõudsime küll ootamatult vara.
Murilised ja Vilbert olid iga päev järjest enam koos mänguhoos ja minul selle üle hea meel. Jälgisin, et Vilps ei teeks väikestele liiga ja tõmbasin aga jälle vaipa sirgeks ning mahakukkunud asju eest ära.
Üleeile aga nägin, kuidas Vilbert tegi Murildaga seda, milleks tal looduse poolt sund oli. Olin muidugi tasahilju planeerinud, et Vilbert läheb varsti opile, aga kuna väikesed murid on ikka veel poole väiksemad kui Vilps, siis arvasin, et aega on küll ja veel.
Tegin siis kiire konsultatsiooni loomakliinikuga ja täna õhtuks ongi väike Murilda juba steriliseeritud ja Vilbert kastreeritud.
Kõik läks hästi, aitäh dr Juliale. Loomad on õhtuks juba täiesti naksis.
Kuni arsti kõneni ma närveerisin ja mõtlesin ja ei lasknud telefoni hetkekski käeulatusest, sest Murilda on ju napilt neljakuune. Nii väikest kassi, kes pole veel kahekilonegi, ei ole mina opile varem saatnud. Murilda aga on tubli tüdruk ja sehkendab juba ringi nagu poleks midagi olnud.
Vilberti kohta sain aga teada, et bussisõit tuleks tulevikus välistada.
Kliinikusse sain hommikul autoga ja tagasi plaanisin tulla taksoga. Õhtul ükski normaalhinnaga taksonumber ei vastanud ja läksin siis ikka bussi peale oma kahe transakastiga.
Bussis lõi Vilbert kõik oma kurgubassid valla ja hakkas puuris rapsima nagu oleks elu kaalul. Ju ta arvas, et ongi. Kui juba küünte juurest hakkas veri voolama ja inimeste pilgud koondusid kõik mulle, siis kobisin ohates järgmises peatuses maha.
Tellisin nüüd suure firma takso ja sõitsin endiselt rahutu Vilbertiga ja ainult õrnalt määgiva Murildaga koju.

Muri aga ootab oma aega rahulikult edasi.

Ootame taksot

Ootame taksot

Loomad on lahti!

Olen Muri ja Murilda lasknud mõned korrad oma lastetoast välja. Esimesed sammud olid väga ettevaatlikud ja vanemkorrapidaja Vilbert hoidis põnne alguses ikka üsna ukse ligi oma maadlusvõtete ja käpapatsutustega.
Kui Vilbert natukeseks eemale hoidsin, hakkasid väikesed loomad rõõmsalt edasi-tagasi kappama. Kuna aga Vilps tahab väga kaasa mängida, siis on väikesed suurema osa ajast kas diivani all või telekakapis, kust ma neid pean siis välja õngitsema.
Muri ja Vilbert maadlevad koos juba üsna edukalt. Kaaluvahe kompenseerib Muri kiiruse ja paindlikkusega.
Kodukassid aga on taaskord hämmingus ning kannatajanägudega, kui kord ühest nurgast ja siis teisest väikesed silmad piiluvad või turris saba paistab.
Suurem harjumine on veel ees ja siis alles läheb lõbusaks.
Nii, nüüd on nad juba ahju otsas!

alguses kohtumised lastetoas

alguses kohtumised lastetoas


IMG_1672
koos on julgem

koos on julgem


Vilbert ja 1,9 kilo kergem Murilda

Vilbert ja 1,9 kilo kergem Murilda


Nii palju ruumi on ees!

Nii palju ruumi on ees!


Murilda kaunistab diivanit

Murilda kaunistab diivanit


Vilbert kaunistab diivanit

Vilbert kaunistab diivanit

Hõbekõht ja kõhiseja on vaktsineeritud, kiibistatud.

Muri ja Murilda käisid täna kliinikus esmast vaktsiini saamas. Olid väga tublid kassilapsed ja isegi kiibi paneku ajal ei pidanud neid kinnigi hoidma.
Muri avaldas oma arvamust väikeste kõhhidega ja Murilda avaldas muljet oma müstilise värvivahetusega. Arutasime koos arstiga, et ei tea, missugune kasukas sellel loomakesel küll välja kujuneb. Kuuldavasti pidi osadel kassidel pärast pügamist teist värvi kasukas kasvama hakkama, aga mina pole seda varem kohanud.
Seal, kus karvu oli haiguse tõttu hõredamalt, kasvab Murildal nüüd hallikirju karv. Peenemalt öeldes hõbedane. Terve kõht on selline (ainult kraadike tumedam kui Muri hall) ja saba-alune ning tagakoivakesed. Lisaks on selja peal paljupalju väikeseid valgeid karvakesi. Nii et pealtvaates must kassike, aga tegelikult hoopis pool hõbedat 🙂
Proovin lähiajal mõne parema pildi ka sellest värvigammast saada, aga praegu lisan kliinikus ootamise hetked.
IMG_1386IMG_1388IMG_1377IMG_1378
Murikesed jäävad arsti soovitusel mõneks ajaks ainult kuivtoidu peale, vaatame, kas saab siis kõhud täitsa korda.

Väike kolimine

Kuna trepikojaelu pole mingi kassipojaelu, siis otsustas hoiukodu perekonnakonsiilium, et saame selle kassikarjaga ühes majapidamises hakkama küll. Vilbert on näidanud ennast eeskujuliku kodukassina ja vannituppa sulgemiseks pole tükk aega vajadust olnud. Soovitada saan ma teda varajastele ärkajatele ja neile, kellele meeldivad osalise koormusega kleepkassid (st mitte kogu aeg, aga vahel on enda käe või jala külge liibunud Vilbertit väga keeruline eemaldada :))

Muri ja Murilda kolisid niisiis vannituppa, et saada muhulgas ka lisaruutmeetreid oma mürgelduste tarvis. Alumine naaber juba palus kuidagi puuri aluspinda polsterdada, sest nende põrked läksid vist juba üsna käest ära 🙂
Madalroomavas asendis läksid nad kõigepealt pesakasti, aga Murilda, julge tüdruk, avastas 10 minuti pärast juba vanni ja nuusutas nurki.
Kuna Vilps piiksus ukse taga, siis lasin tema ka varsti hoiutuppa, aga millegipärast tal Murildaga eriti ei klapi. Tahab muudkui käpaga vehkida. Peab vaatama, kuidas neil suhted edenevad, sest tahaks ikka, et lapsed saaksid varsti koos joosta. Noh, tegelikult tahan ma muidugi, et nad saaksid päriskodudes joosta, aga optimism ei ole mind veel maha jätnud. Igal kassil on oma aeg ja kuskil just see õige kodu ja inimene ootamas.
Kuna muriliste kastis ei olnud pikemat aega eeskujulike junnikesi, siis tegin giardiale ka kordusanalüüsi, õnneks oli see negatiivne. Eks see sisemine mikrofloora tahab pikemat paikaloksumist.
Niimoodi need üsna esimesed hetked uues toas välja nägid.
IMG_1256IMG_1258IMG_1259IMG_1263

Puur ukse taga jääb aga ootama, kas mul õnnestub muriliste ema ka kätte saada. Söömas ta hommikuti käib, aga lõksust ta hoiab senise kogemuse põhjal eemale. Loodan siiski, et on õnne ja häid juhuseid.