Stjopa

Valge kass sai nime – Stjopa. Ei taha ära sõnada, aga temaga on lihtne. Ta on üdini hea ja armas, ei tee pahandusi, sööb kõike ja kasutab korralikult liivakasti.
Stjopa on väga suur. Vähemalt mulle tundub nii. Ilma igasuguse rasvapolstrita kaalub ta umbes viis kilo, põrandal annab temast ikka mööda astuda ja kui ta veel hea elu peal nagunii kosub, siis tuleb temast üks jääkaru. Silmad on tal hele-helesinised.
Kui ma tema juurde lähen, hakkab ta kohe “kaeblema” ja vähimagi puudutuse peale nurruma ning sõtkuma. Kuna mul on aega, saab ta päevas ikka palju paimaratone ja paistab, et ta lepib kõigega-tähelepanu ei ole liiga palju ega liiga vähe.
Kui tal nüüd tervis ka korda saaks. Näo armid ja kriimud hakkavad tasapisi kaduma ja tasanduma. Samuti loodan, et ta sobib teiste kassidega. Valgeid kasse sageli kiusatakse, aga ehk läheb temaga siiski kõik hästi.
Stjopa kolis kolmandal päeval ka pehmele pinnale ja vahel on ka aknalaual. Magab palju, ma arvan, et kogu seda eelmise elu kurnatust välja.
Mul on väga hea meel, et saame teda aidata ja külmetamisel ning napil toidulaual on nüüd igaveseks lõpp…

milleks tõusta 🙂


Toreda juhusena sain neil päevil armsa kingituse, valge kassiga 🙂

Advertisements

Jälle valge kass

Laiskus, laiskus, lase mind lahti…
Aus ülestunnistus on, et olen olnud pärast pikki tööaastaid teadmata ajaks puhkama saades korralik laiskloom. Teinud ainult hädavajalikku, ajanud küll palju kassiasju, aga kirja panna pole midagi viitsinud osanud.
“Korraks külas” rubriiki aga saan nüüd täiendada ühe toreda kassi looga, kes eile sisse kolis. Korraks kujuneb vähemalt kahenädalaseks, aga täpsemalt selgubki järgmisel arstivisiidil.
Olin valmis majutama mõnda kassipoega, aga läks hoopis nii, et tuli üks valge kõuts. Tema peaks maanduma lõpuks Kassijaama, aga kuna seal on ravi saavate kasside tõttu keeruline kedagi majutada praegu, siis tuli ta hoopis minu juurde.
Kass on olnud 100% õuekass, elanud u kaks aastat väljas ja ainus, mida inimesed tema jaoks on teinud, on toitmine.
Eile läks ta otse loomakliinikusse ja õhtul sain ta sealt siis kätte. Eelmisel õhtul kell 22 oli ta veel kadunud, aga lõpp hea, kõik hea.

Puuke oli paksult täis. Kõrvas sügelislest ja põletik, aga kuna puugirohtu pidi ka saama, siis ei saanud kõike kohe panna. Nii et nüüd saab ta küll leevendust ja ravi, aga Stronghold läheb turjale alles kahe nädala pärast ja lestad on seni elus, prrr. Valuvaigistit saab ka mõned päevad.
Kahe nädala pärast tehakse kõrvades narkoosi all uus puhastus.
Kõrvaotsad on vaesel loomal külmunud, aga võib olla ka hullem variant, halvaloomuline kasvaja. Mina seda ei taha uskuda, sest külmumise poolt räägivad õues veedetud talved, aga jääme jälgima, mis tema kõrvadest saab.
Kasukas on tal paksult arme ja kärnakesi täis. Vanus keskmine. Teeme ka FIV testi, arvatavasti on see positiivne.
Iseloom aga on nunnu. Väga tore on vahelduseks hoiustada kedagi, kellega ei pea kavaldama, maadlema ja hiilima. Nurrub, sõtkub ja nühib. Kui on vaja midagi öelda, teeb seda naljaka kaebleva peenikese, vahel käheda häälega. Natuke proovib näksata ka, kui ma liiga kõvasti või valesti paitan.
Väga näljane. Konserv läheb sekundiga.
Tänase kõrvaravi olen juba ära teinud. Räti sisse kookonisse ja ise selga istudes saab täitsa hästi. Olen väga õrn nagu arst soovitas ja eriti ei puhasta algul, oluline, et saaks ravimi panna. Ta sai kohe aru, miks ma rätikuga lähenen ja proovis kisades põgeneda.
Teistmoodi on see, et ta ei taha üldse olla pehmetel pindadel ja ülemistes pesades. Ainult põrandal olen näinud teda. Keerasin siis põrandakütet pügalakese jälle tagasi juurde.
Liivakastis pole ka veel käinud, kuigi toppisin teda kasti ja panin teiste kasside liivakest natuke juurde. Alustasin saviliivaga igaks juhuks, äkki ei tunnista puidugraanuleid see metsaelanik.
Vannituba juba lõhnab isase kassi järele, ilma tualetti kasutamatagi.

veel kliinikus

sellised kõrvad

 

x

kõrvaravi eest põgenedes

Nimi ka vaja leida talle, praegu ei tule ühtegi varianti pähe, mis oleks tema moodi. Teda kutsuti varem Kolõma, aga see ei lähe mitte.