Tubli poiss

Jakobil läheb kõik kenasti. Mina olen nautinud õhtuid diivanil, kus Jakob on mul kurgu all nurru löömas, niimoodi tund või paar, kuni pean ahjus tuld kohendama. Reede õhtust alates saab ta vabalt joosta ja inimene on nüüd teisel kohal.
Kõigepealt kõik uued kohad ja lõhnad. Siis kassid ja nende lõhnad. Oh seda avastamisrõõmu, uudishimu ja hirmunatukest! Kui hoo sisse saab, siis vaip rullub ja keegi ajab jätkuvalt kedagi taga, saba oravas. Pallid, mis vannitoas üldse ei huvitanud, veerevad nüüd kõigi nelja käpa vahel. Jakob ei ole veel väga julge poiss, aga ta tuleb mu juurde, kui ma kutsun ja ei ole mingit probleemi teda sülle võtta ning ööseks oma (vanni)tuppa viia. Ikka nurruga ja nühates.

Mis teised arvavad. AD on uudishimulikud, nemad olid ka esimesed ülenuusutajad. Duran pani salakavalalt talle diivani seljatoe pealt käpaga pähe, aga nüüd käitub juba ilusti. Andy isegi nühkab natuke vastu, tavaliselt temale tulnukad ei meeldi, aga ilmselt tittede vastu pole tal suurt midagi.
Leila hoiab täiesti eemale, Trini kähiseb igal võimalikul juhul, aga ei löö. Triiton on solvunud ja mossitab. Triinu aga kasutab võimalust, et saab vannitoas rammusamaid toidujäänuseid virutada. Suurema osa päevast saavad nad ikka omapäi olla, nii et pole neil häda midagi.
Täna sai Jakob esimest korda ka magamistuppa ja viimane tund on möödunud voodis. Täiesti normaalne kass 🙂

Jakobil on mitu tõsist huvilist ja ma ei teagi veel, mis saab. Koju ta saab, aga millal ja kuhu – küll see varsti selgub.

Pildid ei õnnestu kuidagi, kui on nii vähe valgust, aga ma tahan temast palju mäletada, nii et siin on mõned.

jumaldab vitamiinipastat

jumaldab vitamiinipastat

img_8275 img_8271 img_8234 img_8233 img_8182 img_8134 img_8127

 

 

 

 

 

Advertisements

Jakob

13.11.2016 minu hoole alla sattunud väike valge kiisu on Jakob (raehärra Jacob von Gonsiori järgi).
Tema tänavaelust pääsemise lugu algas sellega, et sain kõne inimeselt, kes on Kassijaamast kassi võtnud ja nägi oma maja maa-aluses garaažis valget hirmunud kassipoega, kellele hakkas süüa panema. Järgmisel päeval helistas ta mulle ja emotsiooni pealt tehtud otsusega läksin kassipoega püüdma. Emotsioon oli seda tugevam, et juhuse tahtel elab vanahärrast loomasõber samas majas, kust kadus Kas-Kasser ja kogu see ala on mulle kurvalt tuttav…
Sain appi autoga kaasvõitleja, oli õnne, et püüdmispuur ei olnud välja laenatud ja läksime koos muu jahivarustusega. Poega näha ei olnud, panime lõksu toidukausside juurde autode vahele ja läksime tunnikeseks lähedasse pizzakohta sooja ja pöialt hoidma. Mõnikümmend meetrit eemal sadas vastu jääva maja katuselt alla valge lumelaviin, tirides kaasa lambi ja tekitades justkui väikese maavärina. Oli ehmatav, aga justkui enne… Tagasi tulles oli rõõm väga suur, kui pojakene lõksus oli. Edaspidised püüdmised tööpäevadel oleks väga keeruliseks läinud ja ei tahtnud mõeldagi, et kassike sellises kohas jätkuvalt oleks pidanud hakkama saama.
Palusin koduselt kuuikult ebamugavuste pärast vabandust, tegin oma wc-st kassi-wc (st ma ise mahun sinna nüüd ainult külg ees) ja sättisin uue hoiulise puuri. Ta oli päris vihane, aga tegelikult oli see hirm. Ka nälg oli meeletu.
Tal on siiani hirm, saba on rohkem jalge vahel kui püsti, aga juba teisel päeval koorus kartlikkuse alt välja hell ja õrn loomake. Nurruv ja ninanühkav loomake. Väikesed piilumised ütlevad, et teised kassid võiksid olla suured sõbrad.

Meie päevad on töönädalal välja näinud sellised, et Jakob elab transakastis. Hoiupuuri ma teda ei pannud, sest sealt smugeldas ta end teisel päeval välja. Mu põhipuur on välja laenatud ja selle puuri turvaauke ma ei teadnud. Praegu ka ei tea, tõesti ei tea, kuidas ta välja sai. Aga vahet pole, pesumasin ja seina vahele ta enam ei mahu ja piiksub nüüd oma nurgas. Kolmandal päeval ei pidanud ma enam rätikut kasutama sülle võtmiseks ja viiendal päeval tuli ta sealt nurgast ise välja. Mul on nii kahju, et elutempo ei luba temale praegu kuigipalju aega. Ka sel põhjusel ei ole ma tahtnud uut hoiukassi võtta, aga mõnikord ei ole sellel, kas saab uue loomaga olla koos tund või veerand tundi päevas ju suures plaanis tähtsust. Ärkan veel varem ja lähen magama veel hiljem. Saab hakkama.

Jakob on sulatanud mu südamesse suure augu. Temas on nii palju lähedusesoovi, et see võtab pisarad silma ja tahtmise olla kogu aeg temaga. Ta küll ei taha pikalt ja rahulikult süles istuda, aga ta tuleb otse minu juurde, kui ma kükitan või istun. Puksib peaga vastu mu kätt või nägu, nurrub-nurrub-nurrub. Sõtkub ja rullub maas. Kodukassi poeg?  Ma ei saa kunagi teada, mis oli tema lugu enne Tähtsat Pühapäeva Novembris.
Täna käisime igaks juhuks kliinikus ka. Jakob on juurde võtnud u 400 grammi ja kaalub nüüd 1,7 kilo. Ehk vanus on ilmselt nii 3,5 kuud. Kõrvad on tal täiesti puhtad, on üks imelik ala tagumisel jalal, aga seda uurime ja jälgime, ei oska karta midagi halba. Sai juba ka vaktsiini, kuigi seda päris ei planeerinud, aga usaldasin oma usaldusarsti, et praegu on nii kõige õigem.
Siis tulime koju ja kuna vaba aega ning vähegi valgemat aega on vähe, siis tegin kiiruga esimesed pildid, millega kodupakkujaid võrgutama hakata.

Võrratu Jakob

                                                                                                      img_7656

img_7663-001

img_7705

img_7749

img_7769

img_7772

img_7779

img_7781

img_7788

img_7793

img_7794

img_7819

img_7820

img_7835

Uus väike kass

Kõne tuttavalt loomasõbralt.
Jah, peab proovima.
Jah, leian koha.

Oli õnne püüdmisel ja see on suur vedamine kassipojal, kes kuidagi kesklinna kinnisesse suurde garaaži sattus, autode vahele näljasena ekslema.
Väike valge kassipoiss on nüüd minu juures hoiukodus, vannitoas puuris. Teeb ennast plõksides kurjaks ja kardab, aga süles leebub. Ühe ööpäeva sisse on mahtunud ka puurist põgenemine. Täna töölt tulles leidsin ta hoopis pesumasina tagant.
Tal on eri värvi silmad ja armsad roosad varbad, mis vajavad pesu.
Nädala lõpus kirjutan kõiges pikemalt. Päris esimesed pildid: img_7528img_7535img_7536img_7539img_7542

Hambad

See peaks olema selline üldhariva sõnumiga postitus. Ja ülestunnistus, et ka pikaajaline ja kogemustega hoiuinimene ei pruugi olla vastutustundlik kassiomanik.

Minu isiklik Triinu käib regulaarselt oma neerunäitajaid kontrollimas. Need on kord nii-kord naa, funktsioneerib ta nii röntgeni kui ultraheli põhjal ainult ühe neeruga, teine on väike ja ei tööta. Oksendab palju, sellest ka põhjalikud uuringud, aga selget põhjust ei tea. Muidu on Triinu väga tubli 11-aastane kassiproua, sale ja krapsakas.
Kui ma nüüd viimati käisin, siis oli plaanis jälle vereanalüüs ja vajadusel muud. Arst, põhjalik nagu alati, vaatas Triinule suhu ka ja avastas halvas seisukorras hamba, mädaneva ja koleda. Mina aga pidin häbi pärast sealsamas maa alla vajuma, sest terve aasta ei olnud ma Triinul suhu vaadanud ja isegi mitte halba hingeõhku tajunud. Aasta tagasi olid tal hambad korras, ka puhastamise vajadus ei olnud jutuks. Rumal inimene, ei tea, et aastaga võib paljugi muutuda. Või noh, tean, aga ei tulnud meelde. Terve aasta.
Ärge teie nii tehke. Vaadake oma kassidele regulaarselt suhu. Kes ei lase vaadata, piiluge, kui ta haigutab. Kui igemed punetavad, kui on hambakivi, halba lõhna – minge loomakliinikusse, kus on hea suuõõne spetsialist. Kui kass käib vaktsineerimas, laske ka suhu vaadata. Ärge laske oma kassidel valu ja ebamugavust tunda.
Triinu käis operatsioonil ära ja eemaldati kokku kolm hammast. Üks oli eriti salakaval ja ainult tänu arsti kogemusele avastas ta, et seal hambakrooni all ei ole kõik korras.
Eilse seisuga on Triinul ka järelkontroll tehtud, jälle kõik hästi ja mina olen õppetunni võrra rikkam.
Selline ta on, mu kallis sõber, üles korjatud 13.10.2005 pooleaastasena Telliskivi tänavalt. Minu esimene tänavakass.

img_7007-001