Mu pärislemmikud

Kuna Triiton millegi uue ja erilisega hetkel silma ei paista ja Kas-Kasseri osas peab lihtsalt ootama, kas temast saab uudiseid kirjutada või ei, jäädvustan siia igast mu kodukassist ühe iseloomuliku pildi. Taustaansamblina näeb neid hoiukasside piltidel küll, aga vahvad kassi-isiksused on nad kõik kolm.

Andy on muuhulgas kõikse parem kärbsepüüdja. Tüüp, kes igal hommikul veeklaasi vastu mu hambaid kolksatab oma peamüksuga. Ma vist ei harju sellega kunagi, et ta on sekundiga laual ja näitab nii oma kiindumust. On vahel ülipugeja ja väga kirglik mängija, kuid talle ei ole oluline kogu aeg kõrval ja süles olla. Kõik protseduurid on talle vastikud ja neid peab iga hinge eest vältima. Otsib siiani taga ühte oma lemmikhiirt, mida kuskilt poest leida ei ole. IMG_9596

Duran on minu meelest maailma kõige ilusam kass. Natuke küll ülekaalus, aga tema näoilmed on lihtsalt südantsulatavad. Mingi tabamatu harmoonia (ilmselt sümmeetriline näomuster aitab kaasa) on temas minu silmade jaoks olemas. Kui ma kunagi saan omale külla mõne profikaamera, siis äkki saab õiges valguses ka tema imetabase rohelise silmavärvi jäädvustada. Duran tõesti paneb mind iga päev heldima ning tema nurr on kõige kõvem nurr, mida ma kuulnud olen. Ja ta näitab välja, et armastab mind väga. Lihtsalt vaatab mind eemalt ja esimesel võimalusel tuleb mu kaissu, paneb pea kuskile niimoodi, et saab mind silmanurgast jälgida ja lihtsalt on. IMG_9668

Triinu on minuga olnud alates oktoobrist 2005. Kuigi ma siis veel tänavakassidega ei tegelenud, leidsin ma Triinu just tänavalt, praegu sümboolsena tunduvalt Telliskivi tänavalt. Väikest kasvu ülisõbralik ja samas nõudlik tegelane, kes alles pärast Kiusu surma on hakanud hoiukassidega seltsima. AD-ga ta vahel isegi maadleb ja kablutab ringi. Solvub veidi, kui keegi on sülekoha ära võtnud.
Omab privileegi minuga õues jalutada. On saanud teiseks nimeks Toidulao Juhataja, kuna tema lemmikvaatluskoht on külmkapi peal ja toit on tema jaoks kõige olulisem. IMG_0120

Olen otsustanud, et piirdun kolme päriskassiga, aga vastavalt võimalusele on neid siin tõenäoliselt siiski alati rohkem ja blogi ei lase mul unustada, kes oli millal ning kuidas just tema käpakäik siin kulges.

Advertisements

Depeche leidis kodu :)

IMG_3616Juhtus nii, et kui kasse vaatama tulnud pere tuppa astus, siis läks Depeche esimesena neile vastu. Muidu tagasihoidlikult eemale hoidev Depsu teadis, et see on tema pere. Viimased sõnad ja tegemised ning juba ta piiksuski transpordikastis, Andy murelikult kõrval.
Süda jäi rahule, tükike läks kalli Depsuga kaasa ja kõik mu head soovid ka.
Esimesed uudised on toredad – enamasti ikka peidus, aga nurrub, mängib ja avastab oma uut kodu. Kõik on õnnelikud 🙂
Õhtul tulid Andy ja Duran mulle kahekesi koos sülle magama.

Armsad ahistajad :)

Jälle on käes see aeg nädalast, kus ma saan pägalikega rohkem aega veeta. Möödunud nädal on neile julgust-jultumust juurdegi toonud, nii et meil on koos väga vahva. Kuidagi ei saa ma normaalsel kujul jäädvustatud kolme väikest ratsanikku, kes tuhatnelja toast tuppa jooksevad. Pildile jäävad ainult mõnusad unikassid. Näiteks niimoodi:IMG_3832IMG_3908
Täna aga jälgisin huviga, mis toimub kodukass Kiusuga, kes paha-aimamatult minu vastas diivanil pikutas ja peagi sügavasse unne jäi. Pägalikud hiilisid ükshaaval lähemale ja kasutasid võimalust nuusutada ja käpaga katsuda seda olevust, kes muidu endale ligi ei lase.
Siin on Depsu just Kiusu varbad üle lugenud IMG_3928
See seeria näitab, et kui Andy oli kõigepealt end mulle sülle nihverdanud, siis peagi avastas ta pehme paksu sooja kasuka, millel tahaks natuke sõtkuda. Ja siis selle peale unele jääda. See oli võimalik muidugi ainult sellepärast, et Kiusu oli sügaval unemaailmas. IMG_3936IMG_3938IMG_3939IMG_3942
Triibik hoiab tavaliselt üldse eemale, seda noort energiat on tema jaoks liiga palju IMG_3953
Duran aga armastab ilmselgelt soojust ja lähedust ning tuleb varem või hiljem horisontaalis inimesele teki peale sõtkuma ja siis tuttu.IMG_3978IMG_3972
Peagi on Andy ja Depsu ka kohal ja mina saan pehmetest mõnusatest kassipoegadest ümbritsetuna õnnelikke mõtteid mõtelda. IMG_3982Mõned niisama pildid ka. Andyst:IMG_3834IMG_3830
Depsust (tõsine nagu alati):IMG_3960IMG_3827IMG_3915
Ja DuranistIMG_3909
Olen lootusrikas, mõeldes järgmisele nädalale, ehk saab keegi poistest koju.

Kolm väikest orkaani :)

Mulle nii meeldivad puhkepäevad. Mulle nii meeldib, et mul on kodus kolm väikest keeristormi, kes inimese töövabal päeval saavad suurema võimaluse laastamistööd teha 🙂 Vaibad rulli, mis-ripakil-see-maha, kappadi-kappadi üles ahju otsa ja sealt alla voodisse maadlema.
Kõik kolm on tänaseks aru saanud, et inimene on hea loom. Andy silib mööda sääri, Depsu sätib ennast kuskile lähedusse hetkeks hinge tõmbama ja Duran ei jookse sugugi enam iga kord eest ära, vaid käivitab koheselt nurru, kui sülle võetakse. Sülle võtan ma neid alatasa, kasvõi poole jooksu pealt. Nad on niiii armsad, ja juba parajalt suured, et saab mõnusasti kallistada. Ja see, kuidas need kolm komplekti käppasid oskavad söögikutse peale kohale lennata, on täiesti aplausi väärt – iga käpapaar vänderdab eri suunas, kurve ei võeta välja ja kohale jõudes toimub pöörane tunglemine.
Eile said lapsed ka teised vaktsiinid ja on nüüd täiesti valmis oma koju kolima. Arsti oodates võtsin Durani sülle ja selle asemel, et olla hirmunud ja ennast väikeseks teha, hakkas ta hoopis sõtkuma ja nina minu põse vastu nühkama.
Arst mainis ka, et nad vist söövad palju… Vastab tõele.

Selline paus tekib alles umbes peale viietunnist mölluIMG_3693IMG_3680IMG_3700

Rallipoisid

Kassipoisid pääsevad igal õhtul ralliringe tegema. Ka esimestel päevadel mööda seinaääri voolanud Duran ei karda enan vendade seltsis ringi liduda. Tema on küll ainuke, kes ennast kätte võtta ei lase. Aga kuna ta on väga suur söögihuviline, siis natuke meelitamist ja järgneb mulle sinna kuhu vaja.
Neli kuusksaba korraga hüplemas pole mingi haruldus ja neid jälgida on väga vahva.
Kodukassid muidugi sama ei arva, aga ega mõned tunnid päevas kannatavad ära.

Muidugi on üsna võimatu sprintereid pildile tabada, siin mõned rahulikumad hetked.

Uks lahti

Vannitoas, oma elutoas on kassilapsed kõik juba “vanad kalad”. Mind kardab mõnevõrra veel ainult Duran, teised on julged jõmmid. Mõtlesin, et nüüd on aeg ust paotada. Avatud uksest hiilis esimesena välja Kelmi ja Depeche kohe sabas. Kui ma liigutasin, pagesid tagasi.
Jätsin Depsu sinna, kahtlustades, et seda jultunud vennakest ma kergelt kätte ei saa ja panin Kelmi pikema luusimiseta diivanile. Kelmi läks saba lehvides kohe Kiusut nuusutama ja võttis saadud käpa-ähvarduse mõistlikult arvesse. IMG_3188IMG_3189 Natuke veel vaatas ringi, aga siis midagi ehmatas ja pani padavai tagasi oma toa suunas. Ma ei jõudnud veel imestadagi, kuidas ta õiget ust teadis, kui ta juba väga nõudlikult sissesaamist palus 🙂 IMG_3190-001
Hea küll, esimene kord las olla siis nii põgus. Järgmisena võtsin kaasa Andy, kes on oma toas väga inimsõbralik pugeja ja miilustaja. Diivanil avastas ta kohe mõnusa tekikuhila, kuhu varjuda. IMG_3195
Praegu istub Andy diivani all. Aktiveerub õnneks suleridva peale, nii et lootust on, et saan ta suurema taga-ajamiseta omade juurde tagasi, aga lasen tal rahulikult harjuda sellega, et maailmas on ruutmeetreid veel 🙂

Tublid lapsed

Pesakond sai eile esmased vaktsiinid. Oli üks tegelane, kellel oli selles asjas oma arvamus – hammustav Vienna. Aga ei midagi hullu, oli lihtsalt väike väänik. Poisid olid vapramad. Kiibid on nüüd kõigil ka ja passid muidugi. Eile õhtul olid põnnid natuke vaiksemad ja magasid rohkem, aga täna oli toidujärjekorras juba tavapärane tunglemine. Kui ma pehmet toitu serveerin, siis tuleb ka arematel julgus nurga tagant välja ja ei hoita enam peitu, vaid võetakse ilusti järjekorda. Andy ja Kelmi trügivad ja nügivad kõige rohkem.
Et päris ilma muredeta siiski ei peaks olema, otsustas põrandaküte lõpetada töö sobivasti külmade saabudes. Jääkülma põranda peal ei ole tore ei inimesel ega kassiperel ning kuniks asi korda saab, sain õnneks laenata radiaatorit. Julgen seda küll sees hoida ainult siis, kui olen kodus ja ärkvel, aga abiks on ikka. Panin ka põrandale tekke maha ja kassid said kohe aru, kus hea on – kobarduti radika lähedale või tekikestele.
.IMG_2891IMG_2907
Märk sellest, et viluvõitu on olla, on näha ka sellel pildil – mu kodukaksik ei maga mitte kunagi koos, ainult üksikud korrad aastas. Siis, kui soojust napib (mulle meeldib jahe tuba), poeb triibik suure punase külje alla.IMG_2901

Veel üks oluline fakt – Depeche oskab siiski nurruda 🙂 Mõned päevad tagasi süles magades tuli esimene tasane põrin. Ilmselt ta ei saanud ise arugi. Siis nurrus ta kodukassile ja eile õhtul isegi täiesti ärkvelolekus pärast pikki paisid ja palumisi. Ta on küll ainus, kes niisama möödaminnes pai tehes nurruma ei hakka, aga märgatav areng siiski.

kood Andyga

kood Andyga


Kratasipuu on nad jõudnud oma väikeste küünte ja hammastega üsna ära ribastada, peab hakkama uut otsima. Sain järjekordse kinnituse, et odav asi ei ole hea asi.

Söövad ja mängivad

Põrsaste moodi pehme toidu sisseahmamine on nüüd kohale jõudnud ja kausid tühjenevad nagu tolmuimejat kasutaks. Isegi krõbinad lähevad juba loosi. Eks energiat kulub mürgeldamisele omajagu. Julgust tuleb samuti väikeste sammukestega juurde, kuigi veel kiiremate sammukestega vuditakse mu eest ära. Kui ma maha istun ja põnnidega mängima hakkan, siis ununeb ettevaatlikus ära ja tüübid jooksevad üle mu jalgade, hüplevad nagu pöörased ja teevad uhkeid saltosid.
IMG_2736

IMG_2743

IMG_2756

IMG_2723

IMG_2719

Niimoodi vaatab mind väike nupsik Duran, kui lastetoa ukse lahti teen:
IMG_2591
Ja selline on sügavas unehõlmas Durani ninakene. IMG_2621
Duran naudib täiega süles magamist. Kui ta muidu on kõige kartlikum, siis sülle võttes piisab kahest paist, kui ta nurruma hakkab ja ennast mõnusasti magama niheleb.
Tõin neile uue mõnusa puuvillase pesa, kuhu kohe uudistades sisse poeti, aga rohkem otsas trambitakse nagu arvata oligi
IMG_2701

IMG_2705
Ja siin on õhtuse süleseansi lisategevus – Andy tutvub kodukassiga.
IMG_2609

Kuidas meil läheb

Mitte midagi põrutavat pole juhtunud. Keegi pole koju saanud ega iseloomu ümber vahetanud. Ma tegelikult eriti ei kuulutagi neid veel. Sest tahaks näha inimest (tavalist inimest), kes võtab rõõmusüli kassipoja, kes pageb pelgalt vaatamise peale eemale ära. Mina näen arengut iga päev, aga tavaline on, et kui ma lastetuppa sisenen, siis tormatakse kes kuhu. Ainult Depeche vaatab ülbelt otsa ja ei viitsi. Samas toimub kohene kohanemine, vaadatakse, et see ohutu tüüp tuli ja jätkatakse oma toiminguid. Vienna jätkab oma ilu-und. Andy ja Martin mängimist, Duran vaatlemist ja Depeche näitab, et tal on endiselt ükskõik.
Kõige suurem areng on toimunud Duraniga – kangeimast kassipoisist tuleb nurr nüüd juba pai peale ruttu välja ja väikesed sõtkumisliigutused on täitsa käpas. Ainult et sülest väljaspool on ikka veel natuke hirmus.IMG_2507

IMG_2547

IMG_2562
Vienna armastab end aknapeegelduselt imetleda ja tukub kõige rohkem. Mängib muidugi ikka ka ja on süles mul alati, kui olen arvuti taga. Nagu praegugi. Ta on lihtsalt kõige rahulikum ja ei taha kuskile põgeneda. Nurrub omaette ja on eluga rahul. Kui aga vannitoas talle pai teha, siis teeb end väikeseks ja madalaks, sest vist ikka veel ei usu, et mul on ainult head kavatsused.

palun vaata alati pesumasinasse, enne, kui paned selle tööle.

palun vaata alati pesumasinasse, enne, kui paned selle tööle.

IMG_2554
Andy on päris hirmuvaba. Pea viltu natuke vaatab ja siis tuleb uudistab, miks ma seekord tulin.
IMG_2516

IMG_2524

Martin-Kelmi hakkab nurruma esimese puudutuse peale ja on ka süles väga mõnus kaaslane. Ei lähe kuskile ja sätib end mõnusasti lõua alla kerra. IMG_2557

IMG_2563

IMG_2568
Depeche, kusjuures, on samuti süles täitsa pehmelt ja teeb pikad uned, toetades oma varbad mulle näkku, aga tema pahur olek ei kao kuskile. Nurruma ei hakka ilmselt põhimõtteliselt. Milleks. Igatahes on Depeche praegu mu väljakutse nr 1 ja saab näha, kas loodus on talle andnud tõrksa ilmega kaasa ka vastava iseloomu või toimub siin veel mingi pööre.
IMG_2572

IMG_2515

Söömise osas on nad huvitavalt erinevad eelmisest pesakonnast. Kui need lendasid viiekesi konservile peale ja see läks nagu vaakumisse, siis uued tüübid lähenevad tasa ja targu, ei trügi ja söövad aegamisi. Krõbinaid süüakse samas vist ainult uudishimust, sest kogus kausis väheneb iga päev ainult peotäie võrra. Kosuvad siiski kenasti, ju need põrsakombed ka varsti platsis on.
Aeg läheb kiiresti, minu kassikooliks vaba aeg veel kiiremini, aga loodan, et juba varsti pean võitlema uksest välja tunglevate julgete jõmpsikatega.