Edukas vend

Mida kõike võib juhtuda ühe Mustamäe majaaluse tänavakassipojaga, kui ta anda koju heas mõttes fanaatilisse nö kassiusku peresse.
AD pikakarvaline vennas Kelmi kolis juba titena elama Soome, Laura ja Jari juurde. Traks ootas teda juba ees ja veel mitu-mitu sõpra.
Kui Kelmi kasvaks suureks, hakkas Laura tedagi kaasa võtma kassinäitustele, kus ka kodukasside kategooria olemas.
Kelmi oli alguses natuke kartlik, aga mida aeg edasi, seda rohkem tekkis kogemusi ja praegu on Kelmi kohtunike käes nagu sulamesi. Õigemini nagu spagett, sest ta viskub hindamislauale täiesti pingevabalt selili ja püstisaamisega on mõningaid raskusi 🙂
See kõik on tubli harjutamise tulemus, sest minu omad ilmselt väriseksid ilmselt laua all, mitte laua peal.
Lisaks fantastilisele iseloomule on Kelmi muidugi ka imelilus. Minu meelest on ta AD-ga hästi sarnane. Alati vaatan seda, kui Laura pilte saadab. Noh, sama pesakonna vendade puhul ei ole selles muidugi midagi veidrat.
Igatahes on Kelmi sellel aastal saanud näitustel juba kuus korda tiitli Best In Show! Ja kuigi mina ei ole selle jaoks peale jupikese aja hoiukodu pakkumise midagi teinud, on ometi hea ja uhke tunne. Tubli Kelmi!

Lisan siia lõppu paar värskemat AD-d ka.

Mu pärislemmikud

Kuna Triiton millegi uue ja erilisega hetkel silma ei paista ja Kas-Kasseri osas peab lihtsalt ootama, kas temast saab uudiseid kirjutada või ei, jäädvustan siia igast mu kodukassist ühe iseloomuliku pildi. Taustaansamblina näeb neid hoiukasside piltidel küll, aga vahvad kassi-isiksused on nad kõik kolm.

Andy on muuhulgas kõikse parem kärbsepüüdja. Tüüp, kes igal hommikul veeklaasi vastu mu hambaid kolksatab oma peamüksuga. Ma vist ei harju sellega kunagi, et ta on sekundiga laual ja näitab nii oma kiindumust. On vahel ülipugeja ja väga kirglik mängija, kuid talle ei ole oluline kogu aeg kõrval ja süles olla. Kõik protseduurid on talle vastikud ja neid peab iga hinge eest vältima. Otsib siiani taga ühte oma lemmikhiirt, mida kuskilt poest leida ei ole.

Duran on minu meelest maailma kõige ilusam kass. Natuke küll ülekaalus, aga tema näoilmed on lihtsalt südantsulatavad. Mingi tabamatu harmoonia (ilmselt sümmeetriline näomuster aitab kaasa) on temas minu silmade jaoks olemas. Kui ma kunagi saan omale külla mõne profikaamera, siis äkki saab õiges valguses ka tema imetabase rohelise silmavärvi jäädvustada. Duran tõesti paneb mind iga päev heldima ning tema nurr on kõige kõvem nurr, mida ma kuulnud olen. Ja ta näitab välja, et armastab mind väga. Lihtsalt vaatab mind eemalt ja esimesel võimalusel tuleb mu kaissu, paneb pea kuskile niimoodi, et saab mind silmanurgast jälgida ja lihtsalt on.

Triinu on minuga olnud alates oktoobrist 2005. Kuigi ma siis veel tänavakassidega ei tegelenud, leidsin ma Triinu just tänavalt, praegu sümboolsena tunduvalt Telliskivi tänavalt. Väikest kasvu ülisõbralik ja samas nõudlik tegelane, kes alles pärast Kiusu surma on hakanud hoiukassidega seltsima. AD-ga ta vahel isegi maadleb ja kablutab ringi. Solvub veidi, kui keegi on sülekoha ära võtnud.
Omab privileegi minuga õues jalutada. On saanud teiseks nimeks Toidulao Juhataja, kuna tema lemmikvaatluskoht on külmkapi peal ja toit on tema jaoks kõige olulisem.

Olen otsustanud, et piirdun kolme päriskassiga, aga vastavalt võimalusele on neid siin tõenäoliselt siiski alati rohkem ja blogi ei lase mul unustada, kes oli millal ning kuidas just tema käpakäik siin kulges.

Laiskloomad

Mu kassid on sama laisad kui mina vabal päeval. Mina ei ole küll üldse soojalembene, aga ahju tuleb siiski kasside rõõmuks kütta.

Nöpsik

Duran

Andy

2015

Küsisin oma kasssõpradelt, mida nad 2015 aastaks soovivad.

Kodukass Triinu rõhus oma vanusele (9,5 aastat) ja soovis, et uusi nägusid ja sabasid võiks siin majas vähemaks jääda. Vahel on tore nendega müdistada, aga sõpru nendest pole ja pigem on nad jalus. Voodis võtavad ka kõige magusamad kohad ära. Konservi võiks samuti rohkem serveerida.

Triinu

Kodukass Andy soovis, et ma oleksin rohkem kodus. Et ta saaks kogu aeg minu juures olla ja minuga mängida. Pea viltu jälgida, mida ma teen ja pugeda mu juurde teki alla. Vähem krõbinaid, rohkem lihakraami ja konservi.

Andy

Kodukass Duran soovis uusi patsikumme mängimiseks ja rohkem paisid. Et siis kui ta peaga põmaki minu vastu tuleb, oleks kohe pikalt paitatud. Söögi suhtes erisoove ei ole, aga kui võimalik, siis palun enam väikesesse kasti mitte toppida ja kuhugi viia.

Duran

Tips soovis rohkem konservi. Ja veel rohkem konservi. Aga mitte igasugust, vaid ikka neid väikseid pasteete. Parem kui vähemalt 4 korda päevas. Krõbinaid pole vaja, kui, siis midagi väga rammusat. Et tema pole seda dieeti palunud ja et kilo väiksemast kaalunumbrist ei ole tal küll sooja ega külma. Ja et ta on endiselt rahul, kui ma istun või laman, et siis minu kaisus nurru lüüa.
Päriskodu võib tulla, aga mitte kehvemate tingimustega kui praegu.

Tips

Kas-Kasser soovis rohkem inimest. Et kogu aeg oleks inimene seal kus on tema. Sülle rohkem, kaissu rohkem. Et suvel saaks õue jalutama ja talvel ikka ahi oleks soe. Et rohkem ei tuleks neid operatsioone ja halb-olla päevi. Pehmeid pasteete võiks ka rohkem olla, ilma hammasteta on need kõige paremad pintslisse panna.
Päriskodu võib tulla, kui seal on kogu aeg inimene. Hea inimene.

Kas-Kasser

Nöpsik ütles, et tema kõige suurem soov on juba täitunud – ta ei ole enam tänaval. Nöpsik muidugi ei soovi, vaid nõuab: rohkem tähelepanu, rohkem vabadust, teiste kassidega mängida. Rohkem paisid. Vist. Igasuguste ahistamiste lõpetamist (miks peab vahel kuskile kitsasse kasti minema ja kuhugi sõitma). Et kui siia jääda ei saa, siis võiks leiduda inimene, kellele tema kõige rohkem meeldib ja kes ei pane pahaks veel väikest kasvatamatust ja kasvatab ise edasi.

Nöpsik

Endale soovin, et 2015 tuleks parem kui 2014. Lõppenud aastas oli kassidega seoses liiga palju kurbust ja valu, mis minu seest vist kunagi ei kao.
Soovin, et kassid oleksid terved. Et need, kes kodu otsivad, selle leiaksid.
Et ma jaksaksin hädas olevaid kasse aidata ka siis, kui olen väsinud ja pettunud.
Et kuskil oleks üks ladu, mis varustaks mind lõppematu koguse tasuta liha ja kassikonservidega 🙂

Kõigile teistele soovin seda, mida nad ise endale soovivad.
Head uut aastat!

Palju õnne sünnipäevaks!

AD-l on täna sünnipäev! Nad saavad üks aasta vanaks ja sünnipäevaks kingin ma neile päris oma kodu. Minu kodu 🙂
Duran on maailma kõige ilusam-mõmmikum kass ja Andy maailma kõige vahvam tungleja-pugeja (ilus ka muidugi).
Minu kallid “antidepressandid”, kelle pärast naeratan ja naeran ma iga päev, hakkavad siin blogis etendama nüüd kõrvalosatäitjate rolli.

Põnnidena

Ja nüüd

Kolm nupsikut

Imelik kuidas võib ära harjuda sellega, et kasse on majapidamises neli. Mitte kaks nagu mul pikki aastaid oli ja mitte kolm, mis on minu meelest kõige mõistlikum kogus kasse. Vaid neli, mis tundus olukorra tekkides palju mis palju, koos Helmiga tundus isegi väga palju. Aga nüüd oleks neljast kassist justkui saanud (minu) uus normaalsuse mõõdupuu. Ideaalis võiks need ajutised kassid muidugi vahelduda, aga nimetagem seda olukorda siis ideaalilähedaseks 🙂
Jah, kulutused on 4-5 kassi liivale ja toidule tuntavad, aga kui saab sellega hakkama, siis on kõik muu puhas rõõm.
Kodukass 9-aastane Triinu tegelikult natuke kannatab praeguse elukorralduse all ja sellest on mul muidugi kahju. Tips peab vajalikuks iga Triinu kiirema liigutuse juures teda taga ajada. Kaklema nad ei lähe, aga ma näen, kuidas Triinu tahaks rahu. Nii on ta soojade ilmadega rõdul pagenduses, kust ma pean teda siis mitukümmend korda päevas sisse-välja laskma. Rõdule pägalikud ei pääse.
AD pööravad tähelepanu ainult oma vanuseklassile ja Triinut ei sega, ainult köögis ollakse ühise eesmärgi nimel väljas.
Võib-olla õnnestub mul kunagi saada pildile kõik need hüpped-põrked-jooksurallid, aga niikaua jäädvustan järjekordsed armsad hetked, kus koos mängitakse-hängitakse erinevate paaride kombinatsioonides. Kõik kolm on suured sõbrad.

Mõnulevad

Pole tükk aega midagi kirja pannud, kuna kasside elus on tavaline mõnus argipäev – söövad, mängivad, magavad.
Üks eilne pilt iseloomustab seda hästi. Nii kui natuke päikest näitas, sätiti ennast sooja kohta, samas sobivasti külmkapi kõrvale, et selle ukse avamine neist ometi kuidagi mööda ei läheks.
Andy sööb lisaks kassitoidule ka ämblikke. Kuidagi nad siia satuvad ja vahel ei õnnestu neil pääseda.
Ja Duran on lihtsalt imearmas pehme kompaktne mõmmik. Kui tal tuleb paituju peale, siis ta keerab nurru sellistele tuuridele, et mitteharjunud külalised lihtsalt ei usu, et see tuleb kassi seest.

Pättused ja armsused vol 2

Kingiti lill. Potilill nagu ma palusin, sest vaasililled ei ole varsti enam vaasis või terved ja vaas ei ole varsti enam terve või püsti.
Õhtuselt väsinuna jätsin lille ööseks köögikapile, ilus ümbris veel ümber, küll ma hommikul panen rõdule.
Hommikul oli aga nii:
Ümbrise leidsin diivani alt.
Kahtlusalused olid AD pluss õde.

meie ei tea midagi

Pättused ja armsused

Armsad sarmikad AD on vaheldumisi nunnud nurrloomad ja parajad pätid. Andy ronib mööda kõrgeid riiuleid ja garderoobis
Temale on eluliselt oluline olla teki all, vähemalt osaliselt
Duranil väga erilisi kiikse ei ole, tema aitab pättustele kaasa ja võlub mind alati oma unepoosidega
Samuti on nad mulle õpetanud, et uut liivakotti ei pea sugugi avama ülevalt äärest, on ka muid võimalusi.

Kallis kolmik

Mõne sõnaga ka ülejäänud röövlikamba argipäevast.
Neiu Tips korraldab selliselt, et ma ärkan igal hommikul koos 4-5 leivakoti klambriga. Need väikesed valged jublakad, mille ma viskan kassidele mängimiseks, on Tipsi lemmikud ja ta tassib need kõik hambus voodisse. Leian neid väikeseid hambajäljekesi täis ja ära lätsutatud vidinaid nii teki alt kui teki pealt 🙂 Eks ma viskan neid ära ka, aga kuskilt ta kaevab siis vanad varud jälle välja.
Pildil paistab Tips üsna sale, aga tegelikult on ta kõhukene juba üsna ümar, kaal näitab lausa sutsuke rohkem kui vibalikul Andyl.
Andy on see, kes elaks teki all. Diivanil poeb pleedi alla ja voodis nügib peaga mu kätt, et saaks teki alla. Mitte küll kogu aeg, aga see on tema väike armas komme. Siin pildil on ta nii ilusa klaari näoga
Duran aga üllatab vahel jõuliste hellusehoogudega. Nurru keerab põhja ja tuleb peaga kenutades paisid norima. See on temast väga armas, sest just Duran on olnud kõige tagasihoidlikum areneja. Kui on pikema ärkamise hommikud, siis on tema see, kes sätib ennast mulle väga lähedale ja on nõus minu und valvama.
Tema naljakad poosid ajavad mulle mitu korda päevas naeru peale.

Kõige mõnusamad ongi need päevad, kus kuskile ei ole kiire. Kolmik äratab mind varakult nagu ikka, ma panen neile natuke konservi ja lähen tagasi voodisse. Tüübid teevad veel mõned kiiremad ringid ja siis sätivad nad end mulle küljesoojendajateks.
Omavahel klapivad nad imehästi. Iga päev leian ma neid üksteise kõrval tukkumas, pead lakkumas ja loomulikult traavivad nad kolmekesi oma pööraseid ringe.
Loodan, et ka Helmi võetakse kampa vastu, katsetused algavad lähipäevil.