Jakob kodus

Jakobi uus nimi on Mica. Mul on tema üle nii hea meel, ta sai just sellise kodu nagu ta vajas. Sai kassist sõbra (siin oli ta teistel takjana kannul, aga keegi ei viitsinud tegeleda), kellega koos tehakse kõike. Koos müratakse päeval ja öösel, koos magatakse, Miiu aina lakub Micat ja hoolitseb igati. Mica on juba niipalju kasvanud, et enam ei ole neil lihtne eemalt vaadates vahet teha.
Mica on oma inimesega ka juba täiesti ära harjunud ja on armas sülekass.
Vedas hirmsasti sel valgel kassipoisil, tuli ainult natuke kaasa aidata.

img_9268

img_9244-001

img_9153

img_9093

img_9085

Advertisements

Jõulud 2016

Üle pika aja on selline hommik, kus ma ei pea kuhugi aja peale minema, kiirustama, kohustuma tegema midagi kindlaks kellaajaks. Sellepärast, et keegi teine ka ei pea, keegi ei oota ega taha midagi. On pühad, rahulikud ja vaiksed.
Ma sain ärgata nii nagu mulle meeldib, tõustes väga vara, aga vedeledes edasi. AD nurrusid mu kõhupeal ja väikese üllatusena tuli mu käeulatusse ka Trini. Ta on tavaliselt vasakul nurgas ja eemal, aga täna oli täitsa lähedal, nii-nii tore.
Läksin vannituppa ja seal olid kaks argpüksi, Leila ja Triiton. Panin ülikiiresti ukse kinni. Küüned ammu lõikamata ja kassid lõksus, väga hea. Kes oleks seda arvanud, et Triiton lamab põrandal ja laseb mul küüned ära klõpsata. Natuke hirmus on muidugi, aga ta ei ole kuriloom, kohe üldse mitte.
Oh, ma praegu mõtlen, et kedagi ju ei huvita, mida ma jõulupüha hommikul teen, aga minu jaoks on need mu aja(elu)loo verstapostid, kus kassidel on märkimisväärne osa.
Vannitoas on muide kassid sellepärast, et seal on soe põrand ja kui ahi jupp aega kütmata, siis toimub seal väike tunglemine. Seal on ka üks korvpesa, mida mitte keegi ei tahtnud kasutada, kui see oli magamistoas või elutoas, aga mis on kogu aeg hõivatud, kui see on pesumasina peal. Väga sageli leiab vannitoa põrandalt Trini, kes suure osa oma elust on pidanud magama kuskil murul, kivil, parimal juhul pappkarbil. Ma vaatan teda ja mõtlen tänuga headele inimestele ja õnnelikele juhustele tema teel, kui hästi tal on lõppkokkuvõtteks läinud, et ta saab seda soojust ja täis kõhtu praegu täiega nautida. Täpselt sama ka Triitoni ja Leilaga. Ja ka kolmikuga, kes minu pärisloomad ja kes kõik tänaval sündinud.
Muidugi mõtlen ma ka neile, kel nii hästi ei läinud ja ma ei unusta mitte kunagi eelmise aasta jõule, mis tõid minu ellu nii palju kurbust, mis on siiani alles. Lihtsalt taha, pimedasse nurka surutud, kus ta nõrkusehetkedel välja pitsitab. Kurbusele aga ei tohi keskenduda, nii ei jää jõudu edasi minna.
Kui sain eile teada, et Kiusu haual, kuhu ma ise enam kuigi lihtsalt ei pääse, põleb jõuluõhtul küünal, siis ma küll nutsin ühe padja märjaks.
No aga siis teeb see tore karvane kamp mulle komöödiat ja kodud saadavad pilte ja kõik see tuletab meelde, et elus on palju rõõmu, millest kinni hoida.
Jakobi kodupiltidest teen peagi eraldi postituse, aga tänasesse sobivad hästi Traksi ja Kelmi jõulupildid Soomest. Ma sain kingituseks ka nende piltidega jõuluehted ja järgmise aasata kalandri. No on üks imeline kodu seal Soomes. Kui saaks, saadaks kõik oma hoiulised sinna…

img-20161224-wa0000

img-20161224-wa0001

Siis veel mõned niisama klõpsud eilsest ja tänasest. Just sellised nad praegu ongi, 2016nda aasta lõpus. Kes kodus, kes koduootel.

Trini, alati naksis

Trini, alati naksis

Trriton tahab ka sinna karpi, kus Triinu on

Trriton tahab ka sinna karpi, kus Triinu on

mõmmik Duran

mõmmik Duran

see kohutav pai Leilale

see kohutav pai Leilale

rõõmurull Andy

rõõmurull Andy

Triinuke

Triinuke

Triiton on agar kratsikakasutaja

Triiton on agar kratsikakasutaja

see voodi ahju vastas on väga nõutud

see voodi ahju vastas on väga nõutud

Soovin head aastalõppu kõigile, kes siia lugema satuvad. Pange küünal põlema, siis polegi nii pime 🙂
img_8733

Kakelungid

Meil siin Padi ja Pasteedis pole mingit jõulurahu.
Viimasel ajal nimelt on kohalik proua Triinu muutunud kurjaks hoiukass Trini suhtes. See algas umbes siis, kui Jakob tuli, aga ei ole lahenenud tema äraminekuga. Triinu tervis on hiljuti kontrollitud ja ma esimese asjana ei kahtlustaks, et teda vaevab mingi valu või ebamugavus, mida ta siis ühele ohvrile välja elab. Samas eks teda see kassikari natuke stressab küll ja võib-olla on ta kuskile ääre peale viidud ja lihtsalt Triniga tal nn kehakeemia ei klapi üldse. Samas varem seda ei olnud…

Trini õnneks küll ei kössita küll kuskil nurgas kogu aeg, sööb, kuid mängib vähem. Kui Triinu talle kallale läheb, on nii hirmus. Ma ju ei ole kogu aeg kodus neile vahele minemas.
Triinu lihtsalt ründab Trinit, siis tekib üks rabelemine ja kisa ja Triinu eemaldub võidukalt, ise samal ajal edasi varitsedes.
Eile oli nii, et Triinu tegi oma rünnaku ära, Trini pages voodi alla ja selle peale läks Leila Triinut taga ajama, oma emmet kaitsma.
Mina näen neid olukordi kord-paar päevas, aga ma ei tea, mis nad pikad päevad üksi olles korraldavad.
Kõige parem lahendus sellele murele oleks, kui Trini leiaks oma kodu. Ma muidugi ei ole nii naiivne, et arvata, et see juhtub niipea. Jõuluimedest ma ei arva midagi, eelmine aasta viis viimase usu. Aga eks ma katsun mõelda positiivselt ikka ja loota parimat.
Võib-olla oleks ka Feliwayst või Felifriendist abi.
Keeruline on see elu, kui on palju kasse. Veel keerulisem on süda kõvana hoida ja mitte kunagi mitte kedagi siia juurde tuua.

Armsast Trinist paar vanemat piltiimg_8270img_8265
Ja üks värske, mis ei peegelda kuidagi seda sõda, aga näitab, et hädapärast kannatavad üksteise lähedust küll, vähemalt kui saab silmsidet vältida.img_8611

 

Jakob sõitis koju!

Eile oli päikeseline ja karge talvine päev. Väga ilus päev ühe armsa hoiukassi kojuminekuks.
Jakobi uus kodu asub Tartus. Et mul süda oleks rahulik, viisin Jakobi ise kohale. Autot ja autojuhti mul ei ole, sestap läksime bussiga. Mina ei oleks mina, kui ma 700-meetrise vahemaa ja kaardi abile vaatamata oskan veidi ära eksida, aga kohale me jõudsime, ärevad ja rõõmsad. Jakob oli minu ja täis bussi reisijate rõõmuks terve pika tee vait kut valge sukk. Bussiaknast märkasin Jakobi tänava silti.
Jakobi kodus tormas uksele vastu üks valge välk, saba turris. Tema oli Miiu, Jakobi uus sõbranna. Aastane, samuti eri värvi silmadega kassineiu.

Miiu piilub

Miiu piilub

Miiu läheneb

Miiu läheneb

see ei ole Jakob

see ei ole Jakob

see on Jakob

see on Jakob


Panin Jakobi pärast pikka sõitu liivakasti, kus ta kohe pissis, tubli poiss. Olime julged ja panime Jakobi maha. Miiu aga ei olnud arvestanud, et keegi tema territooriumile tuleb ja asus unnates rünnakule.
Mõlemad suhtuvad teistesse kassidesse muidu hästi, nii et lootust me ei kaotanud. Tänaseks ongi selge, et esimene ehmatus on möödas, toimub uudishimulik nuusutamine ja tasapisi mängimised.
Jakobil on noor ja tore perenaine, kes teda väga ootas.
Ta on nüüd teine valge kass, kes siit hoiukodust Tartusse läks. Belka (nüüd Isis) sai seal imelise kodu, sama paistab kehtivat ka Jakobile.
Mina jään lootma, et kooselu sujub ja see hoolimine, mis kirjades ja kohtumisel läbi kumas, on tõeline ja lõpmatu. Peab olema!
Armas Jakob, ole hoitud! Ma ei unusta kunagi, kuidas sa mind hüvastijätuks ninaga müksasid.

Koma kodukiri

Lisan oma lemmiklugemise siia ka. Sellest, kuidas mu kallil endisel hoiukassil Komal läheb oma päriskodus, on kirjutanud tema perenaine nii:

Koma on suur-suur inimese sõber. Ta kohe peab olema kusagil, kus on inimene – kas külje all, jala all, lihtsalt samas toas või vähemalt kusagil nägemisulatuses. Kui inimene kodunt ära läheb, siis Koma teeb üht haruldaselt põnevat häält, mis meenutab väikese lapse lalina, kriuksuva ratta ja kurva hane prääksumise vahelist heli. Me nimetame seda Koma prääksuks. Koma prääksub siis kurvalt, kuni inimest enam silmapiiril pole. Ja see prääks on nagu ühe üleni üksinda, igaveseks hüljatud vaese hädise pisikese olendi prääks. Kui inimene on aga juba nii kaugele silmapiiri taha kadunud, et enam kurba üksindusprääksu ei kuule, siis Koma läheb ja kostitab end suurest kurvastusest suure hulga krõbinatega, keerab end diivanile laiali ja magab. Seda inimene on näinud nädalavahetuse hommikul tööle mineku asemel salaja hoovis askeldades aknast sisse piiludes.

Koma on suur-suur pirtspekk. Koma sööb ainult oma põhiroakrõbinaid, ja siis sööb Koma oma Dreamies maiusekrõbinaid, eriti kui neid mööda põrandat visata nagu saaklooma. Siis Koma on kohe varmas tormama ja murrab krõbina täiesti surnuks maha ja sööb uhkelt ära. Kui aga inimene mõtleb, et teeks Komale toreda päeva ja pakuks midagi eriti head, siis Koma keerab pea kõrvale ja vaatab, et jälle mingit sõnnikut pakutakse. Sõnnikuks loetakse näiteks järgmised toiduained: kohvikoor; hapukoor; piim; kassipiim; karvapallipasta; karvapallikrõbinad; kuivatatud pardilihakuubikud; lastevorst; suitsuvorst; suitsusink; hollandi juust; või; margariin; majonees; hambakrõbinad; tuunikalapasteet; kanamaksapastet; tuunikalakonserv; konservitud oliivid; aprikoosid; kuivatatud ploomid; keedukartul. Pika hambaga pisut-pisut kõlbab järada kanafileesink ja siuke veidrus nagu Selveri plov.

Koma on ka suur maadeavastaja. Koma istub suure osa päevast diivanil, kui inimest kodus ei ole, ning diivanil, põrandal, aknalaual, söögilaual, kratsipuul, tugitoolil ja mikrolaineahjul, kui inimene on läheduses. Siis muutub Koma eriti julgeks ka, ja hakkab tatsama mööda maja. Tatsates ringi ja avastades maailma teeb Koma ka oma prääksukaulu. Tatsab kaminast mööda – teeb prääks; tatsab trepist üles – teeb prääks; märkab ämblikku seinal – istub maha, vahib andunult ja teeb mitu korda prääks. Koma teeb ise endale maailmaavastusfilmi helitausta.

Koma on ainus kass, keda tema oma inimene on näinud päris elus kasutamas kassikratsipuud sihtotstarbeliselt. Koma mitte ainult päriselt ei kratsi aeg-ajalt oma küüsi kratsipuul, vaid ka lausa magab ja lebotab kratsipuul! Ja mitte ainult esimesel korrusel, ega isegi mitte ainult teisel korrusel – vahel lebotab Koma lausa kolmandal korrusel! Seal on ta nagu tõeline kuninga kass, silm särab lambivalguses kui tuletorni latern.

Kõige olulisem on aga see, et Koma pole meil veel kuud aegagi olnud, aga juba on kõigi suur sõber ja lemmik. Enam ei kujutaks elu temata ettegi. Suured 30-aastased mehed ronivad kükakil ja käpakil mööda põrandat, et Koma oma inimese esmanägemishetke pelguse unustaks ja laua alt välja tuleks, et oma väike tagumik võimalikult üles upitada ja nii paikäele võimalikult lähedal olla. Suured 30-aastased naised vedelevad terve laupäeva diivanil, kõik selleks päevaks tehtud suured tähtsate tegevuste plaanid unustatud, et aga Koma ei tunneks end süles notsutades ja nohisedes häirituna ega omal volil külje alt tudimast ära ei läheks. Koma on absoluutselt fantastiline kass. 🙂

This slideshow requires JavaScript.


Kui kõik inimesed suhtuksid oma lemmikloomadesse nii, oleks maailm palju parem paik.

Muid uudiseid täna ei tule. Jakobil läheb hästi, aga ma olen endiselt valikute ristteel.