Klip-klõp-klip-klõp

Triiton käib üha julgemini mööda elamist ringi. Ta kõnnib küll vaikselt nagu kassile kohane, aga metskassina on tal küüned lõikamata ja ma kuulen väga hästi, kui ta ringi klõbistab. Päris harjumatu heli siin majapidamises 🙂
Hommikuti jookseb ta nüüd teistega kööki, aga vastupidiselt ükskõik millisele senisele hoiukassile mitte söögi pärast, vaid tema tahab kogunenud kassiseltskonnas kõigile külge vastu panna ja peaga müksata. Mitte keegi ei saa rahulikult süüa oodata ega süüa, sest Triiton aina puksib ja nühib ennast teiste vastu. Kui kohalikud hakkavad siis liha või konservi nautima ja proovivad ennast nühklejast mitte segada lasta, läheb Triiton krõbinakausi juurde ja sööb ka natuke. On ikka üks naljatilk. Selle kööki kogunemise eelis on, et ma olen saanud talle lugematu arv paisid niimoodi teha, et ta ei saa arugi, et mina teda silitan. Tal on tegemist teistele pugemisega ja kuna ta mu ülevalt tulevat kätt ei näe ja enam mu lähedust eriti ei karda ka, siis nii ongi tore olnud Triitonit paitada. Mõtlen, et huvitav, kui ta oleks üksik kass, kas ta siis oma sõbrustamise vajaduse elaks inimese peal välja või siiski mitte.
Käib ka voodis ja diivanil, aga mitte minuga koos.
Möllab minu poolt leidmata jäänud mänguasjadega ikka varahommikul või öösel. Õnneks mitte terve öö. Täna magasin esimest korda elus kõrvatroppidega, olin kas liiga väsinud või tõesti aitas, ei ärganud kell 5 kohutava müdina peale. Ma loodan, et ta õpib lõpuks ikka normaalsema elurütmi ära.
Rõdul veedab võimalikult kaua aega. Võimalusel isegi magab mõnusasti kõige tagumises nurgas. Eelkõige aga tormab AD juurde, et neile oma kiindumust avaldada. Tal on imearmsad sametised käpad, mida ta lõppematult tõstab ja pea läheb alatasa viltu, et esimesele lähedalolijale vastu pukselda. Nii erinevad on kõik kassid ja omamoodi kommetega, Triiton on kassisuhtesõltlane 🙂
Ma muidugi juba väga ootan, et ka meie suhted paremaks lähevad, aga kiiret ju ei ole. Lihtsalt tahaks kunagi teda reklaamida nagu sõbralikku kassi. Mittesõbraliku kojusaamine, näiteks nagu Nöpsiku, liigitub juba väikese ime alla ja kui palju neid ühe hoiukoduga ikka juhtuda saab. Nöpsik, kellega see ime juhtus, tuleb muide juba perenaise külje alla pikutama. Siin pildil on Nöpsik oma lemmikmänguasja, karvast ämblikku jahtimasIMG_9147

Aga siin väike pildiseeria minu klõbistajast:

esimest korda voodis

esimest korda voodis

käpatõstmishoos

käpatõstmishoos

ahju otsa viiv puu on ka avastatud

ahju otsa viiv puu on ka avastatud

hallo, krõbinad on otsas!

hallo, krõbinad on otsas!

igatepidi triibuline

igatepidi triibuline

 

siin paistavad klõbinaküüned

siin paistavad klõbinaküüned

nii ilus selge silmavaade

nii ilus selge silmavaade

Advertisements

Nöpsik on kodus! (aga õnne võiks veel rohkem olla)

Mõnikord läheb hoopis niipidi, et ei jõua veel ootama hakatagi, kui juba juhtub. Nii läks armsa Nöpsikuga, kelle taltsutamine alles pooleli oli.
Nöpsik sõitis eile oma päriskoju Rapla külje alla täiesti tubaseks ja täiesti ainukeseks kiisuks. Talle aitas hea kodu leida inimene, kes Telliskivi kassidele on pikalt kaasa elanud ja Kassijaamal neid aidata aidanud. Aitäh, Katri!
Mina kannatasin juba päev enne ärevuse all, kuidas ma kokkulepitud ajaks Nöpsiku ikka kokku pakitud saan. Väike kavalpea teadis täpselt, et vannituba on ohtlik paik ja minu nähes viibis seal harva ja põgusalt. Kuna kojuminek jäi päeva teise poolde, siis oli mul terve hommik aega. Panin aga ahvatlevat toidukraami vannituppa ja kui kolm juba seal ees olid, siis hiilis Nöps peagi järele. Piisas aga mul sammu võrra läheneda, kui ta juba ukse lävel tardus ja kahtlustavalt põrnitses. Hakkasin talle siis pallikesi ja hiirekesi loopima ning siis veel maitsvaid krõbinad takkaotsa. Nii õnnestus mul tähelepanu hajutades uks kinni tõmmata ja pool ärevust võis unustada.
Kui jõudis kätte aeg saada ta transpordikasti, varustasin ennast kinnaste ja suure rätikuga. Kahjuks ei võtnud fotokat kaasa, sest see oli üks mälestusväärt hetk, kus Nöpsik kõigi kümne küünega aknaraami ülemises otsas kõõlus ja üle õla vaatas. Toimusid mõned paanilised ringid ja natuke hirmukakat pudenes ka 🙂 Lõpuks sain talle sobivas kohas rätiku niimoodi peale, et ta jäi paigale ning siis ei olnud enam raske teda kasti lükata. Oh seda undamist ja sisinat siis. Samalt kassilt, kes veidi enne lubas endale veel aknalaual hüvastijätupai teha ja nurrus. Küll on kahju, et ta ei mõistnud, miks seda kõike vaja oli.
Uues kodus ei tulnud ta aga selle eest paar tundi üldse kastist välja, kuid lõpuks muidugi jooksis peitu ja siis uusi valdusi avastama.

Kallis Nöpsik, ole hoitud!

Veel viimased pildid hoiukodus:
IMG_5902

IMG_5800
Valmis pandud kahva ei läinudki vaja, aga Andy pakkus lahkelt ennast püüdmiseks 🙂
IMG_5955
Kohe hakkab kojusõit!
IMG_5960

Nöpsik ikka veel mõtetes, jätkasin täna järgmise telliskivi jahti. Väike triibik, kes on otsustanud mulle mu juhmardluse eest kätte maksta, ei läinud ka täna lõksu. Kratsis puud, mängis ja sehkendas sealsamas, endal kõht raudselt tühi, sest eelmisel korral kohatud kassitädi käis ütlemas, et ta eile süüa ei pannud.
Vahepeal käis paar korda ära, aga tuli siis jälle kohe tagasi. Tal on juba selline nägu peas, et aga ma sulle näitan… Õnnestus täna teda traataia tagant jupp aega silmitseda, ta isegi haigutas mulle.
Lubatud soojarekord kahjuks hommikul veel ei saabunud ja täna ma üle kahe ja poole tunni vastu ei pidanud.
Tuleb aga uuesti minna…

Üks väga hea uudis ja teine natuke halvem

Hea uudisega alustades kirjutan ridade vahelt välja pugeva rõõmuhõiskega, et Nöpsikupreilit ootab päris oma kodu! 🙂
Jälgin tema tervist veel mõnda aega, aga kojuminek paistab kindel. Pikemalt juba siis, kui see õnnepäev on juba kätte jõudnud.
IMG_5700

IMG_5706

IMG_5708

IMG_5709

IMG_5731

 

Hommikusööki! Kiiremini!

Hommikusööki! Kiiremini!

Mitte nii tore värske tänahommikune uudis on, et triibik Telliskivist ei läinud täna lõkspuuri. Ta oli kohe hommikul platsis ja limpsas ära konservinatukese, mis ma puuri ette panin, aga lõksu sisse ei astunud ta poole käpaga ka mitte 😦IMG_5734
Tema toidukausid olid kõik tühjad ja ma olin seepärast üsna lootusrikas, aga ju ta ikka mäletab ja hirm oli ilmselt näljast suurem. Vahepeal läks ta korraks putka taha, vaatas mind põlglikult ja lahkus kaugele ära. Ma olin selleks ajaks juba tund aega olnud ja panin ka asjad kokku, aga kuna ta tuli tagasi, siis jäin veel. IMG_5738
Vahepeal käis üks toitjatädi ootamatult sealt eest läbi ja natuke eemal müristasid teeparandusmasinad, võib-olla see kõik mõjus. Puudu ei olnud ka kajakas. Ala oli veel piiratud, aga järgmine kord seda luksust vist enam pole, auk sai asfalteeritud.
Paistab üks igavene pujään triibik, kes on otsustanud mind mu eksimuse eest korralikult karistada.
Kui külma ja lootusetust tundes teise tunni möödudes end lahkuma asutasin, vaatasin temaga natuke tõtt putka all. Vaene loomake lakkus neid tühje kausse, aga värsket lõhnavat konservi ei julgenud proovima tulla. Jätsin talle ka oma teise konservi ja ütlesin talle kurvalt nägemist.IMG_5744

Nöpsik ja tema hoiuperenaine Topsik

Nöpsik naudib tubast elu täiega. Pean ütlema, et temast õhkub sellist rahulolu ja mõnulemist, et mu süda lausa nurrub, kui ma teda vaatan. Ükski teine kass ei ole nii teadlikult ennast pehmetes lohkudes sättimas – iga varbakest sirutamas, lõuga käppadele asetamas, ise samal ajal rahulolevalt suuga matsutades ja ohates. Mul on selline tunne, et ta nagu hindaks iga praegust hetke, kus tal on soe ja pehme ja hea, nagu hinnates, et see ei olegi endastmõistetav.
Siin on ta Kas-Kasserist ärapõlatud pesas. Ta arvab, et see on tema oma, sest kui mõni teine kass sinna ette jõuab, siis ta läheb ja istub talle lihtsalt pähe ja sunnib teise lahkuma.
IMG_5543IMG_5535
Suuremaks sõbraks saanud me ei ole. Pai saan endiselt teha ainult suleridvaga enne tähelepanu hajutades. Samas on ta nagu täiesti tavaline kodukass, kogu aeg seltskonnas, hüppab söögi ootuses lauale, on kuskil lähedal pikutamas. Duraniga magasid nad ühel päeval kõht-selg vastakuti nagu vorstikesed.
Kui mõelda, et mul on ka selline tegelane kodus olnud, kes elas kuude kaupa ainult vanni ja voodi all, siis Nöpsik on täiega kohanenud, lihtsalt inimene puudutust ei pea ta millekski. Vannituba ta näiteks kardab. Kui vahel sinna satub, siis mind silmates lidub kõht vastu maad ruttu ära. Tark kass, saab aru, et see on ainus koht, kus teda võimalik edasi püüda on.
Igal hommikul näen ma üllatusega, kuhu esiku pikk kaltsuvaip selle ööga on toimetatud. Kord on see elutoa põrandal, kord vannitoas, kord magamistoas. Või siis vähemalt kokku volditud või rullitud.
Nr 45 kinga meeldib talle ka paelast sikutada nii kaugele kui jaksab ja kuni keegi märkab ja teda selles takistab. Armas väike pättkass.IMG_5483IMG_5481
Et kõik päris muretu ei oleks, murran pead, kuidas leida põhjus Nöpsiku võimalikule allergiale. Veidi tavalisest rohkemat kratsimast, natuke aknet lõua all, üks hõredam koht. Arvatavasti on midagi, mis talle pakutavas toidus ei sobi. Ja allergiat võib ju kassidele põhjustada väga palju erinevaid asju, nt kala, veiseliha, mais, riis, nisu, säilitusained.
Hakkan tasapisi toitu vahetama ja katsetama, aga oi kui palju lihtsam see oleks, kui ei oleks veel kolme kassi, kellega pole vaja eksperimenteerida.

Aga nüüd Topsikust ehk minust.
Tänase pidupäeva ehk töövaba päeva plaan oli Telliskivist keegi kinni püüda. Keegi, keda ma nädalate kaupa seal ise ei näe, aga kes siiski seal olemas on ja söömas käib.
Olin valmis hommikust lõunani passima, sest sellist rahulikku päeva ei pruugi rohkem tulla. Torutöödeks oli ümberkaudu ligipääs suletud, nii et ise pidin ka üle piirde ronima, aga selle eest oli suurepärane, et keegi teine peale torutöömeeste ligi ei tulnud, õpetama ja tänitama nagu ikka.
Tund ja veerand ootamist ja kohale saabus triibik. Tegu on nii ara loomaga, et isegi mu kerge liigutamise peale ta juba põgeneb kabuhirmus. Tuunikalakonserv oli siiski vastupandamatu ja kass läks lõksu. Minu suureks jahmatuseks läks ta sealt kohe välja ka.
Ma olin toiduluugi lahti unustanud… Seda sugugi mitte esimest korda oma kassijahiaastate jooksul, aga et ma endiselt selleks võimeline olen… Kõige selle vaeva juures ehk lõks käe otsas kohale vedada, mõnusa koduse hommiku asemel rõske uduvihma käes oodata ja loota, ma lihtsalt ei kontrolli, kas luuk on kinni. Millegipärast ma ei olnud kurb, vaid mõtlesin hoopis, et ju siis ei ole vaja seda kassi püüda. Ju see on millekski hea. Äkki ma ei tahagi seda arga kassi…
Ma ei saanud aru, kas tegu on sama triibuga, kes Nöpsikut püüdes väljas oli ja kel silmad väga haiged. Tänasel, nii vähe, kui ma teda sain vaadata, olid silmad korras. Seal on näha olnud ka ühte uut, väikest musta kassi. Kõige rohkem sooviksin, et lõksu läheks mõni emane kass, sest suvel seal uusi poegi näha ei taha kohe üldse.
Kuigi niiskus oli juba jope alla pugenud, ma veel alla ei andnud. Triibik tuligi varsti tagasi. Käis lõksu alguses ja siis ka päris kaugel (meelitusrida iseenesest toimib), aga siis tuli üks suur kajakas ja arg loomake pani jälle ruttu plagama. Võib-olla ma oleksin oma vea andeks saanud, aga tuleb nii välja, et ei olnud täna seda õnne ette nähtud. Kui neli pikka tundi oli möödas ja juba 40 minutit kassita, siis ma loobusin.
Ma olen otsustanud, et ühe korra proovin veel, aga mõistliku inimesena peaks aitama hoopis sõbralikke tänavakasse, kes Kassijaama “ukse taga” ootavad ja kellele oleks mingit lootust kodu ka leida, mitte hakatuseks aasta jagu või rohkem heade kavatsustega kahejalgseid tutvustada.
Aga noh, mõistlikkuseni on minul veel arenguruumi, isegi lõksu kasutamine käib üle jõu… Siin olin ma veel südame pekseldes pildistamas:IMG_5686IMG_5687

Puuri panin juba eile valmis, Duran ja Triinu on seda juba aktiivselt kasutamas, neil seda rõõmu nüüd siis pikemalt
IMG_5691

Tunneb end nagu kodus

Nöpsik on harjumises teinud suured edusammud. Vannitoas teda enam naljalt ei näe (äkki pannakse uks kinni), nüüd on ta vallutanud terve ülejäänud elamise. Lemmikkoht nr 1 on voodi (aga ainult ilma inimeseta), nr 2 lambanahk, nr 3 diivan ja nr 4 ahjupealne. Kaks päeva vana on Nöpsiku tarkus, et söögi ajal tuleb kööki tulla. Seni pidin ma talle söögikausi nina alla viima, mitte kaugele küll, aga nt laua alla. Nüüd tuleb ta koos teistega, aga ei tungle, vaid ootab rahulikult, mis talle antakse.
Ja oh seda kasside arukest. Liivakastidega on nüüd nii, et ülejäänud kamp hakkas kohe kasutama Nöpsiku oma ja Nöpsik muidugi teiste kasside oma. Ehk kõik keelatud on vaja tagasi teha.
Nöpsik armastab pallimänge, aga huvitaval kombel teiste kassidega eriti ei mölla, toimetab rohkem omaette. Mida ta öösiti teeb, ma ei tea. Minu und ta ei häiri ja kui olengi öösel liikunud, siis olen ta avastanud diivanilt pikutamas.
Kui mul kukkus köögis ükspäev midagi kolisevat maha, siis nägin 3 musta välku sabad sirged põgenemas, aga Nöpsik takseeris rahulikult edasi. Tal ei ole sellist hirmu, et peaks kogu aeg inimese eest ära jooksma või ennast kuskil peidus hoidma. Aga nüüd, kus ta enam aknalaual ei püsi, on mul palju raskem paisessioone korraldada. Nöpsik ei ole huvitet, milleks paid, niigi on hea. Kätt nuusutab, patsutab, isegi vaikselt küünistab, kui ma ei hoidu, ja siis läheb eest ära, kasvõi nihutab end voodis 10 cm kaugemale. Aga ega ma ei jäta, harjutame edasi.
Nöpsik on minu meelest väga armas kass, sageli natuke pahura olemisega ja silmavaatega, see võlub mind väga 🙂 Ootan, et saabuks hetk, kus ta tuleb mu kõrvale pikutama.
Siin on pildid kodukass Nöpsikust puhkehetkelIMG_5083IMG_4900

IMG_4894

IMG_5103

IMG_5080

IMG_5078

IMG_5073
Siin on pildid mängutujust IMG_5096

IMG_5095

IMG_5059

IMG_5053
IMG_5024
Aga siin arvas Nöpsik, et see kala, millega mu käed tegelesid, oli päris heaIMG_5107

Jupikese julgem

Nädal tagasi laupäeval avasin Nöpsikule ukse. Ja alles eile jõudis ta niikaugele, et tegi suurele toale ringi peale. Üks päev jäi küll vahele, sest Kasserit jahtides jätsin Nöpsiku ikka ukse taha, aga muidu piirdus ta esimesed päevad, st õhtud, uksepaku peal kõõlumisega.
Kuni ülejäänud kassid ei viitsinud teda lõpuks enam üksisilmi passida ja hakkasid oma tavaelu elama. Siis sai Nöpsik julgust juurde ning liikus natukese haaval järjest kaugemale. Väikseimgi ehmatus (näiteks mina) jooksutab ta kohe vannituppa tagasi, aga on näha, et ta naudib vabadust väga. Väike kitsas koridor, mis on vannitoa ja elutoa vahel, on kõige ägedamate pallimängude koht ja praegu nt kõristab ta ennastunustavalt ühe vana kastanimuna kallal. Seal tehakse uhked õhusaltod AD-ga mürades ja seal esikurullitakse vaip kindlameelselt vannitoa põrandale. Ööseks on ta praegu veel jäänud kinni, aga arvan, et varsti vaatan, mismoodi me öise kooseluga hakkama saame.

Ma olen iga päev harjutanud teda ka oma käega – ikka sellesama paikäega, mis selja tagant on maailma mõnusaim, aga näo eest väärib käpapeksu 🙂
Ma panen talle järjekindlalt talle oma käe nina alla aknalauale, käeselg üleval, kui ta oma turvakohas-aknalaual istub. Olen saavutanud, et isegi pehmet patsutamist enam ei viitsi teha, ignoreerib. Aga kui kätt hoian õhus nina all, siis ma näen ta meeltesegadust – varbad lähevad laiali, küür tuleb selga ja saab hästi aru, et see käsi teeb head. Aga igaks juhuks tuleb ähvardada ka. Ja nii ma saan endiselt patsti ja nätaki käpahoope. Olen õppinud neid mitte kartma, sest haiget ei saa, natuke ehmatab. Mõni tou on tugevam ja mõnikord tahaks natuke hammustada ka, aga seda pole siiski juhtunud. Ilmselt läheb veel päris pikalt, kuni ta kätt enam vaenlaseks ei pea või jääbki talle see kaasavarana lapsepõlvest tänaval – ennast tuleb kaitsta, iial ei või teada. Aga eile julges ta konservi esimest korda näpu otsast lakkuda, mul oli nii hea meel.
Naljakal kombel on vasak pool see, kus saab väikese kannatusega usalduse võidetud. Nöpsik vaatab aknast välja ja mina muudkui silitan pealaest sabani. Niikaua, kui ta kätt ei näe, on kõik hästi. Kui minu suunas on parem külg, siis ei usalda, pahur nägu tuleb ette ja olgu ma ettevaatlik.
Täiskasvanud inimene saab selle joonega ilusti hakkama, väikesed lapsed kindlasti mitte.
Aga siin mõned hetked esimestest avastamistest:IMG_4849
Paraku avastas ta diivani kõigepealt kui kratsikohaIMG_4857
Fotokasse suhtub endiselt põlgusega – eemale sellega! IMG_4865
Kui naljakas rohutirtsu-asend 🙂IMG_4884-001
Ja sama eestpooltIMG_4875

Käidud-tehtud

Eilne hommik algas Nöpsikuga läbirääkimistega, kuidas ilma suurema draamata teda transpordikasti saada.
Igatahes on ta kavalam kui mina, ilma jõuvõteteta teda kasti ei saanud ja ohates pidin võtma kindad ja teki. Nöpsik sai siis kohe aru, et midagi kohutavat on juhtumas, alustas kisendamise ja paanikaga. Õnneks juhtus üsna kiiresti see, et koos peale visatud tekiga kukkus ta juhuslikult ülevalt avatud transakasti, mis oli põrandal ootel. Reageerisin kiiresti ja olin juhusele tänulik.
Hoiatasin kliinikus arsti võimaliku lendkassi eest, aga tegelikult läks kenasti – puurist teda välja ei võtnud, hoidsin teki sees teda kinni ja nii sai hirmunud ja vagusi istuv Nöpsik omale vaktsiinid ja kiibi.
Päev enne kliinikut korraldas Nöpsik mulle muret ka. Kui tal siiani oli kõht eeskujulikult korras (tänavakassi puhul peab sellega ülirahul olema), siis midagi läks tal sees ootamatult rikki ja vaest kassi tabas kohutav kõhulahtisus koos veel kohutavama haisuga.
Kuna ma olin just enne vahetanud kuivtoitu, siis süüdistasin seda. Arstiga konsulteerides olin valmis vaktsiini edasi lükkama ja hoopis analüüsi viima. Vale toit läks eest ära ja hurraa, hommikuks olid kastis üli-eeskujulikud julgakesed jälle. Lisaks avastasin mõned kahtlased karvahõredad kohad kõrval ja kõrva ümbruses, aga õnneks need seenelambi all ei helendanud ning arst arvas, et sama uus toit võis põhjustada ka allergianähud. Igaks juhuks jäi proov kliinikusse kasvama.
Vastus tuleb ära oodata ja siis ma mõtlen, kas ma julgen Nöpsiku lahti lasta. Kui oleks ette teada, et pole probleemi teda ööseks vannituppa tagasi saada, siis ma teeks seda rõõmuga, kass saaks joosta ja harjuda päriseluga. Aga iga asi omal ajal, seni tuleb rõõmustada, et kõik protseduurid kenasti tehtud on saanud.

Triinu vaatab talle tundmatu looma üle

Triinu vaatab talle tundmatu looma üle