Depeche leidis kodu :)

Juhtus nii, et kui kasse vaatama tulnud pere tuppa astus, siis läks Depeche esimesena neile vastu. Muidu tagasihoidlikult eemale hoidev Depsu teadis, et see on tema pere. Viimased sõnad ja tegemised ning juba ta piiksuski transpordikastis, Andy murelikult kõrval.
Süda jäi rahule, tükike läks kalli Depsuga kaasa ja kõik mu head soovid ka.
Esimesed uudised on toredad – enamasti ikka peidus, aga nurrub, mängib ja avastab oma uut kodu. Kõik on õnnelikud 🙂
Õhtul tulid Andy ja Duran mulle kahekesi koos sülle magama.

Armsad ahistajad :)

Jälle on käes see aeg nädalast, kus ma saan pägalikega rohkem aega veeta. Möödunud nädal on neile julgust-jultumust juurdegi toonud, nii et meil on koos väga vahva. Kuidagi ei saa ma normaalsel kujul jäädvustatud kolme väikest ratsanikku, kes tuhatnelja toast tuppa jooksevad. Pildile jäävad ainult mõnusad unikassid. Näiteks niimoodi:
Täna aga jälgisin huviga, mis toimub kodukass Kiusuga, kes paha-aimamatult minu vastas diivanil pikutas ja peagi sügavasse unne jäi. Pägalikud hiilisid ükshaaval lähemale ja kasutasid võimalust nuusutada ja käpaga katsuda seda olevust, kes muidu endale ligi ei lase.
Siin on Depsu just Kiusu varbad üle lugenud
See seeria näitab, et kui Andy oli kõigepealt end mulle sülle nihverdanud, siis peagi avastas ta pehme paksu sooja kasuka, millel tahaks natuke sõtkuda. Ja siis selle peale unele jääda. See oli võimalik muidugi ainult sellepärast, et Kiusu oli sügaval unemaailmas.
Triibik hoiab tavaliselt üldse eemale, seda noort energiat on tema jaoks liiga palju
Duran aga armastab ilmselgelt soojust ja lähedust ning tuleb varem või hiljem horisontaalis inimesele teki peale sõtkuma ja siis tuttu.
Peagi on Andy ja Depsu ka kohal ja mina saan pehmetest mõnusatest kassipoegadest ümbritsetuna õnnelikke mõtteid mõtelda. Mõned niisama pildid ka. Andyst:
Depsust (tõsine nagu alati):
Ja Duranist
Olen lootusrikas, mõeldes järgmisele nädalale, ehk saab keegi poistest koju.

Kolm väikest orkaani :)

Mulle nii meeldivad puhkepäevad. Mulle nii meeldib, et mul on kodus kolm väikest keeristormi, kes inimese töövabal päeval saavad suurema võimaluse laastamistööd teha 🙂 Vaibad rulli, mis-ripakil-see-maha, kappadi-kappadi üles ahju otsa ja sealt alla voodisse maadlema.
Kõik kolm on tänaseks aru saanud, et inimene on hea loom. Andy silib mööda sääri, Depsu sätib ennast kuskile lähedusse hetkeks hinge tõmbama ja Duran ei jookse sugugi enam iga kord eest ära, vaid käivitab koheselt nurru, kui sülle võetakse. Sülle võtan ma neid alatasa, kasvõi poole jooksu pealt. Nad on niiii armsad, ja juba parajalt suured, et saab mõnusasti kallistada. Ja see, kuidas need kolm komplekti käppasid oskavad söögikutse peale kohale lennata, on täiesti aplausi väärt – iga käpapaar vänderdab eri suunas, kurve ei võeta välja ja kohale jõudes toimub pöörane tunglemine.
Eile said lapsed ka teised vaktsiinid ja on nüüd täiesti valmis oma koju kolima. Arsti oodates võtsin Durani sülle ja selle asemel, et olla hirmunud ja ennast väikeseks teha, hakkas ta hoopis sõtkuma ja nina minu põse vastu nühkama.
Arst mainis ka, et nad vist söövad palju… Vastab tõele.

Selline paus tekib alles umbes peale viietunnist möllu

Kelmi kodus :)

Kelmi, kes jõudis ainult natuke aega olla Martin, kui juba omale pere ja uue nime leidis, tegi tänase kõva tuulega laevareisi Soome, oma uude koju. Kelmi hakkab seal Traksiga eesti keeles salajuttu ajama ja Lula, kes on samuti Eestist pärist, tuleb ilmselt kampa, kui nad ei taha, et teised kassid neist aru saavad 🙂
Kodus on Kelmile seltsiks ja mängukaaslaseks veel 6 kassi ja kaks toredat teenijat on ka 🙂
Kuigi hoiukassi on alati raske ära saata, on Kelmi puhul tegemist koduga, kus kassidel on nii hea elu nagu mina pakkuda ei oskakski.
Nii ei osanudki ma täna talle õieti muud soovida kui head reisi, kui Kelmi kolis sadamas leplikult oma uuhiuude hiiglaslikku transpordipuuri.
Kõik muu on olemas, ma tean.

veel hoiukodus

kas hakkame juba minema?

sadamas, ärasõidu ootel

Rallipoisid

Kassipoisid pääsevad igal õhtul ralliringe tegema. Ka esimestel päevadel mööda seinaääri voolanud Duran ei karda enan vendade seltsis ringi liduda. Tema on küll ainuke, kes ennast kätte võtta ei lase. Aga kuna ta on väga suur söögihuviline, siis natuke meelitamist ja järgneb mulle sinna kuhu vaja.
Neli kuusksaba korraga hüplemas pole mingi haruldus ja neid jälgida on väga vahva.
Kodukassid muidugi sama ei arva, aga ega mõned tunnid päevas kannatavad ära.

Muidugi on üsna võimatu sprintereid pildile tabada, siin mõned rahulikumad hetked.