Hambad korras

Urr käis hambaeemaldusopi järelkontrollis ja selgus, et ta on olnud tubli paraneja. Kõik on väga hästi.
Huvitav, et sellises “ohuolukorras” on ta suur pugeja-puksija. Kodus niisama ringi uidates läheb pigem eest ära ja paisid ei taha.

Advertisements

Karvasjalg-kass, ei kakk ikka.

Mõtlesin, et mul ei ole midagi kirjutada, sest ei padja ega pasteediga pole midagi uut nädalaga juhtunud. Urr on tubli olnud ja teised ka.

Ma kirjutan siis hoopis endale mälestuseks kuidas täna hommikul kaku leidsin. Läksin oma pühapäevahommikust rutiinset rada mööda Kassijaama (uus kass tulemas, põnevus ja ootusärevus sees). Keset Heina tänava kõnniteed aga kössitas tuules võbelev suline kogu. Vaatasin esmalt et surnud, nii liikumatu. Aga tegin pai õrnalt ja siis avas linnuke silmad. Rohkem ta ei liikunud.
Helistasin Eesti Metsloomaühingule, aga neil oli telefon väljas. Ei imesta ega pane pahaks, pühapäevahommikul vara ei peagi vabatahtlikud valmis olema.
Ometi olid. Facebooki grupi kaudu sain väga kiiresti õige inimesega, Virgega, kontakti ja tema leidis juba transpordigi.
Kaasjaaamakorraldaja elas lähedal, tema tõi karbi kuhu kakuke panna. Kohale tuli ka Loomapäästegrupi inimene, kuid selleks ajaks oli juba kõik organiseeritud.
Olen väga tänulik ja rõõmus, et ma ei jäänud selle abivajava linnuga hätta.
Praeguseks tean, et see lind on karvasjalg-kakk ja temast kirjutab Metsloomaühingu FB leht:
https://www.facebook.com/EestiMetsloomayhing/

Paistab päris haruldane tegelane olevat. Loodan väga, et ta kosub seal heades kätes ja saab tagasi metsa.
Tegin ülekande neile. Kui Padi ja Pasteet lugejate hulgas on keegi, kes pole oma selle kuu annetust veel kuhugi suunanud, siis palun aita seekord Metsloomaühingut, sest metsaasukate aitajaid on väga vähe.
https://www.metsloom.ee/toeta-meie-tegevuse-jaetkamist
Eesti Metsloomaühing
EE952200221067573100 Swedbank
või helistades
nr 9009933 – annetad 5€
nr 9009955 – annetad 25€
(kuula palun kogu jutt ära, sest muidu annetust ei toimu)

Fotokas oli mul kaasas, aga hetkekski ei tulnud meelde, siin siis telefonipilt põrutada saanud karvasjalg-kakust.

Neljapäeva hommikul aga umbes täpselt samas kohas oli nii:
Kes need jäljed siia jättis…

Sõbralik patsient

Urril oli hambaopp lõpuks ära. Eemaldati 5 hammast, sh üks ülemine kihv.
Poole aasta pärast vaadatakse üle, mis seis on, sest vähemalt üks kihv on veel natuke kahtlane.
Urr on olnud tubli patsient ja praegu olen saanud elamise korraldada nii, et kellelegi väga liiga ei tehta.

Urriga toimus väike huvitav muutus. Kui talle võiks inimlikke omadusi külge pookida, siis mulle tundub, et ta on nii tänulik ja õnnelik, et sai tagasi koju. Juba kliinikus oodates ja läbi puuri pai tehes ta surus kõvasti-kõvasti pead vastu mu kätt. Kodus panin ta vannituppa juba sellepärast, et ta peab mõned päevad sööma vaid pehmet toitu. Öösiti ta ongi koos konserviga vannitoas ja päeval lahti olles on kuivtoit eest ära. Kui talle päeval konservi tahan anda, siis on kõik teised ka kohe järjekorras. Puhas õnn, mitu korda päevas jagatakse head kraami.
Isu tal küll eriti polegi, aga enesetundel ei paista viga olevat, sest mängima hakkas peaaegu kohe. Valuvaigistid aitavad muidugi.
Öösel ärkasin tormi ja uksekraapimise peale. Ega talle seal kinni olla ikka üldse ei meeldi.

Vannitoas ta muudkui nühkerdab vastu mu kätt, jalga, ükskõik mida. Asjata oli ka muretsemine, kuidas ma ta õhtul kätte saan. Ta ei näe mind praegu ohtlikuna ja laseb endale ilusti ligi. Kuigi rohu andmine vihastab korraks välja.

Duran arvas ilmselt terve ööpäeva, et õhk on puhas, aga võta näpust. Kui vannitoa uks avanes, tuli see karvane vaenlane jälle ootamatult välja.

Imekombel ei ole ma nädala jooksul uusi loike avastanud, aga hõisata muidugi on veel vara.

Uus nimi on tal ka – Kooreprits!

Urr-Kooreprits on väga-väga armas.

Kassikeelekursus

Täna hommikul juhtus nii, et kui mina juba ärkvel, aga veel voodis lugedes, hüppas Duran mu juurde nagu ikka.
Käib mul vastu külge pugemas ja nurrumas.
Täna tundsin, et käsi läks märjaks. Ja kui ma siis vaatasin, soristas ta otse mu kõrvale tekile. Ma olin täiesti jahmunud ja ei osanud midagi teha. Jõudsin vaid mõelda, et ei hakka kohe kiljuma ja teda tõstma. Lihtsalt vaatasin, kuidas tiigist sai järv ja nihkusin vaikselt alt ära.
Duran tuli mulle ütlema, et kas ma NÜÜD saan aru, et tal on kõrini sellest viimati tulnud karvasest loomast.
Saan küll 😦
Eile ütles ta seda arvutitooli kaudu.
Ma näen, kuidas nad üksteist jõllitavad ja kuigi kaklusi oleks nagu vähem, need kaks omavahel üldse ei klapi.

Raske on niimoodi ja kiireid lahendusi ma ei tea.

Aga pildid panen hoopis Triitonist ja Trinist. Seda teise poolega pildi ma ei julgenud suuremale ringile postitada, aga siia see sobib. Elu nagu näitaks natuke tagumikku.