Voodikassid

Meil on endiselt rahulik ja tore. Andy ja Duran on nii vahvad, et ma lihtsalt ei kujutagi ette, kui neid ei oleks mul enam jalus jooksmas. Aga veel kahte kassi sisse kirjutada nagu ka päris ei tahaks. Vaatame, mis elu toob. Unistan, et tooks unistuste kodu, kelle jaoks oleks nemad kahekesi koos unistuste kassid.

Seni aga kasutavad poisid iga müramisvaba hetke voodis pikutamiseks. Ikka nii nagu korralikule kassile ja mitte nii korralikule kodule kohane.
IMG_4646IMG_4491
Siin aga lendas akna taga kajakaparvIMG_4623

Pilte pägalikest

Kuna kirjutada pole mitte midagi põnevat, siis postitan lihtsalt mõned pildid.
Ilma piltideta ei saagi – blogi pean ma eelkõige seetõttu, et kunagi hiljem mäletaksin paremini, kes ja millal mul siin elutsesid.

Vaimustun Andyst ja Duranist iga päevaga aina rohkem. Näiteks on täiesti uskumatu, kui kiiresti nad jooksevad õhtul vannituppa, kuhu saavad oma õhtusöögi. Ma ei pea isegi midagi ütlema, võtan toidu välja ja sellest piisab stardipauguks. Sabad sirgeks ja kõrvuti kapatakse nii et maa müdiseb. Need väikesed rutiinid on armsad – hommikuti nad tormavad samamoodi välja, aga siis tulevad kohe tagasi mu jalgu puksides tervitama. Eraldan ma aga ööseks nad hoopis seetõttu, et nad natukenegi sööks eakohast toitu, Kitteni krõbinaid. Kui see oleks kogu aeg saadaval, siis kodukassid peaks iga päev pidu, aga seda ei saa lubada. Nii söövadki poisid päeval Sterilised krõbinaid, aga muidugi saavad nad ohtralt pehmet toitu juurde.
Duranile meeldib vett limpsida alati veekausi servast. Pildil teeb ta seda mu värskelt ostult ELS-i heategevusmüügilt. Olen väga rahul selle praktilise ja samas ilusa “mööbliga” 🙂IMG_4463

punase peremehe isaliku pilgu all

punase peremehe isaliku pilgu all


poevad igale poole

poevad igale poole

koos hea uneleda

koos hea uneleda

Rahulikult joostes

Selline imelik pealkiri tähendab seda, et praegu on hoiukodu jaoks kõige mõnusam aeg. Kassilapsed on sellises vanuses, et kodukassielu on selge, nendega ei pea tundide kaupa tegelema ja valdavad on ainult naeruhood igapäevatempude ning ringimüdistamiste jälgimisest.
Muidugi on eesmärk neile head kodud leida, aga ma praegu isegi natuke pelgan seda hetke, kui üks neist peaks minu juurest lahkuma. Teine jääb ju siis üksi lasteaeda…
Duran ja Andy kasvavad silmaga nähtavalt ja on juba sellised mõnusad väljaveninud, natuke kohmakad loomad. Eriti Duran, kelle käpad kasvavad kuidagi kõrgustesse ja siis vänderdavad joostes naljakal kombel, Andy on kuidagi kompaktsem, aga samas natuke soolikam. Koos nad magavad, lakuvad üksteist ja teineteise võidu sahmivad mul jalgades.
Siis kui see mustvalge pesakond minu juurde saabus, ma mõtlesin realistlikult, et kindlasti on mõni veel jõuluajaks hoiukodus. Praegu paistabki nii minevat, aga jah, ma ei muretse, vaid olen nendega koos veedetud aja üle rõõmus. Küllap tuleb see õige aeg kojuminekuks ja leidub ka inimesi, kes tahavad just teismelisi kassipoisse.

Duran oskab ahjusoojust nautida
IMG_4106
Andy on osalise tööajaga päkapikk, aga mütsile peab veel järele kasvama 🙂
IMG_4188
Andy valvab venna und
IMG_4246

Külmetavatele

Internetis on mitmeid erinevaid õpetusi, kuidas õuekassidele pesasid ja varjumiskohti teha. On plastist hoiukarpidest, penoplastist ja puidust versioone.
Kuna Telliskivi sõbrakesed mul ikka hingel, siis mõtlesin, et proovin ka. Penoplastist karbile tegin kaks auku sisse (sisse- ja väljapääsuks). Lisapõhja panin alla, et oleks soojem ja hein sisse. Mullikile läks aukude ette tuulekaitseks. Nojah, augud said võib-olla liiga väikesed, aga saan minna noaga uuesti kallale, kui nii tundub ka edaspidi.
IMG_4103

IMG_4105
Aga eks ma üritan aru saada, kas üldse tekib huvi sinna pugeda. Pesakast sai pandud aia taha maasolevate puude varju. Loodetavasti ei viida seda sealt kohe ära, vaid saaks natukenegi aega kassidele ulualust pakkuda. Kui lumi jääb maha, siis käpajäljed reedavad…