Ma ei ole kunagi tahtnud siia blogisse oma emotsioone tuua, vaid panna kirja kasside lood ja pildid, et ma neid tulevikus paremini mäletaks. Ja muidugi loodan, et võib-olla aitab täpsem kirjeldus mõne kassi paremini koju. Kirjutan eelkõige enda jaoks ja oma tundeid ma ju tean, mis ma neist ikka eksponeerin.
Kiusu ootamatu surm lõi mu rivist välja ja see postitus oli erandiks.
Kahjuks olen ma jälle sellises olukorras, et tavalist, faktil põhinevat postitust teha ei saa. Kui proovida kirjeldada seda tunnet, mis minus praegu on, siis – olen saanud väga valusasti lüüa, olen pikali maas, aga ikka on valus ja paremaks ei lähe.

Helmit enam ei ole. Armas vapper Helmi läks minu juurest koju ja sinna ta suri. Seal tal lasti surra, surma saada. Ilus, sõbralik Helmi ei jõudnud saada aastasekski ja oma lühikese elu jooksul sai soojas toas elada vaid loetud kuud. Ma nutan selle ebaõigluse, kurbuse ja kaotatud elu pärast ja mitte millegagi ei saa lohutada mind ega teisi inimesi, kes aitasid Helmi tänavalt ära ja temale ilusat elu ootasid.
Kodu, kuhu ma Helmi usaldasin, vedas meid alt kõige rängemal moel. Kodu käitus minuga kõige alatumal moel.
Ma ei tea, kas sel närusel inimesel on jultumust tulla siia lugema, aga kui tuleb, siis võib-olla ta saab aru, mida ta tegelikult teinud on…

Viimane kontakt Helmi üliemotsionaalse suhtlusstiiliga koduga oli juuni lõpus. Kodu-uudised olid head. Ka sinnani oli kõik hea, kõik oli tõesti sedamoodi, et minu süda ei valutanud. Me ju suhtlesime pikalt enne kojuminekut, me kohtusime ja helistasime, kirjutasime. Inimene nagu ikka, suutis jätta endast mulje kui maailma kõige suuremast loomaarmastajast ja lõksus ma olingi.
Aga umbes nädal tagasi juhtus nii, et mu saadetud e-kiri tuli tagasi teatega, et seda aadressi enam ei ole olemas. SMS-ile ma vastust ei saanud. Avastasin, et FB konto oli kadunud. Kõnedele ei vastatud ja varsti juba ei saanud ühegi telefoninumbriga sinna helistades mingitki ühendust. Ma olin selle inimese elust blokeeritud. Küll ma proovisin endale leiutada erinevaid põhjuseid, miks see nii on. Ometi aimas mu süda, mis paraku vale inimest kohe alguses ära ei tundnud, kõige halvemat.
Ma käisin ka kodu ukse taga, aga see jäi kinni. Ma ei osanud enam mitte midagi teha, lihtsalt otsustasin, et kui mul tuleb puhkus, siis ma lähen elan seal ukse taga, kuni saan näost näkku teada, mis on juhtunud.
Sain teada aga hoopis teisiti. Vaatasin Lemmikloomaregistrist Helmi andmeid ja nägin, et omanik on Helmi paar päeva tagasi surnuks kuulutanud. Näen ka surma põhjust ja näen ka muud infot tema loomapidamise viisi kohta. Ilmselt ma pean tänulik olema, et ta nii ausalt andmeid täiendab, sain vähemalt teada, mis juhtus ja et tegu on hoolimatusega ning et tegu on südametu inimesega. Siia ma rohkem lisada ei taha. Need, kel on vaja teada, teavad.

Võib-olla ta omal moel isegi hoolis Helmist alguses, aga igatahes ei teinud ta kõike, et kassi elu oleks turvaline ja hoitud. Ei teinud ka seda, millele lepingus alla kirjutas:
“Probleemolukorras (looma kadumine, raske haigus või ootamatu surm, samuti raskused kassi pidamisel) tuleb teavitada ühingut.”
Paber ei tee muidugi inimesest inimest…
Ta ei suutnud asetada ennast minu olukorda ja mõista, et ka raske teadmine ja aus selgitus on kassi eelmisele hoolitsejale äärmiselt vajalik. Parem kui teadmatus ja hingemattev mure. Selle asemel tehti mida kõike, et põgeneda ja peituda. Kas häbi on ainuke tunne selle inimese sees?

Kallis Helmi maksis eluga selle eest, et mina ikka veel usun inimestesse. Ei, uskusin.

Mida ma nüüd teen? Ma ei saa kõiki hädasolevaid kasse endale jätta, aga ma ei saa neid ka 99% kodudesse anda. Enam mitte.

Mul oleks väga kahju lõpetada sellega, milleks mul on võimalused ja oskused ning vahendid, lihtsalt sellepärast, et kõik inimesed ei olegi head. Aga ma ei ole kivist ja ma lihtsalt ei talu enam selliseid lugusid. Muidugi ei talu ma ka õnnetuid kasse tänaval, nii et ma tõesti ei tea, mis saab..

Nutsin eile terve õhtu, ka Mimosa pärast olin kurb. Kas-Kasseri juures nutsin kõva häälega. Ta pani mulle käpad sülle ja vaatas mind tõsiselt.
AD tulid mõlemad õhtul voodisse minu juurde. Duran magas terve mu rahutu öö esimest korda mu kaisus, hästi mu vastas. Ja Andy pani pehmelt käpa mu käe peale. Kassid on imelised. Aga Helmit enam ei ole…

Advertisements

Helmi läks koju :)

Armas väike sõber Helmi läks täna päris oma koju!
Perenaine tuli praktiliselt otse lennukilt saabudes Helmile järele ja nii nad kokku saidki, pikkadeks õnnelikeks aastateks.
Helmi (uus nimi saab olema midagi muud, aga see on alles selgumas) on eriliselt armas ja jõudis mulle sügavale südamesse pugeda.
Õnn kaasa!IMG_8435

eile veel koos Duraniga lösutades

eile veel koos Duraniga lösutades

Helmit oodatakse :)

Tundub, et kallis väike kohevsaba saab oma koju 🙂 Tuleb veel paar nädalat oodata ja algab uus elu, kus kogu tähelepanu ja armastuse saab Helmi endale.

Rõõmustan väga, aga lõplikult alles siis, kui kojuminek on teoks saanud ja esimesed kodu-uudised on head. Senikaua naudin tema hoogsaid piruette ja armsaid paiküsimisi. Ja just täna hommikul tuli ka Helmi esimest korda voodisse mind oma külma ninaga tungivalt puksides äratama

IMG_8331

Diivani mittekaubanduslikus välimuses ei ole süüdi Helmi, vaid väga palju teisi kasse ja aastaid 🙂

Helmi harjub

Helmi harjub kodukassi eluga. Umbes nädala on ta saanud vabalt ringi lipata, ainult öösiti on esialgu eraldi. Tegu on väga mängulustliku tegelasega, kellele üks mõnus teise kassi tagaajamine või ise eest ära kablutamine paneb ületama igasuguse hirmufaktori. Teiste kassidega on meil ühesõnaga suhted klaarid. Kaisus ei magata, aga kõhinat enam ei ole, Helmi on täitsa kampa võetud. .IMG_7991
Minuga on natuke teisiti. Eraldi väikeses ruumis pole mingit küsimustki – paikass. Korteris ringi joostes aga olen muutunud mõnevõrra mitteusaldusväärseks, kelle eest peab igaks juhuks ära jooksma Samas ma ei heida absoluutselt meelt. Helmi nimelt on alatasa kikivarvul mööda kõiki nurki ja seinaääri vänderdamas. On selgelt näha, et ta tahab tähelepanu ja lähedust, aga natuke on ikka veel hirmus. Aga nii mitmedki korrad on ta siiski jäänud paigale ja olen saanud paid ära teha. Takistavaks asjaoluks on pigem see, et kui hakkan temaga meelitavalt rääkima, tormavad selle peale ülejäänud kolm kohale ja Helmi tõmbab tagasi. Olen sada protsenti kindel, et ta areneb ajaga täiesti julgeks kassiplikaks.
Ja loomulikult on ta kindlaks teinud, et voodi on siin majas just kassidele mõeldud.IMG_8030IMG_8006

Vaktsineeritud ja reibas

Helmi sai eile vaktsineeritud ja kiibi ka. Käitus kliinikus ja transpordil väga eeskujulikult.IMG_7761
Täna hommikul aga jätsin vannitoa ukse lahti ja jäin ootama-vaatlema, mis saama hakkab. Helmi oli pikalt aknalaual ja jälgis omakorda. Lõpuks sai uudishimu võitu ja ta hakkas lähenema uutele võimalustele. Ees ootasid aga kaks tüüpi, kes siiani täpselt aru ei saa, mis elukas see selline on. IMG_7780
Duran oli julgem ja alustas lähemat tutvust. Aru ma ei saanudki, kuidas järgnevat liigitada. Oli see kaklus või mäng. Mõlemal oli igatahes põnev ja toimusid käpavehklused ja luuramised. Lõpuks jäid õde-venda rahulikult pikutama ja lõpetasin selleks korraks tutvumise ära.IMG_7786IMG_7793IMG_7800IMG_7818IMG_7819IMG_7823-001IMG_7829Kui ei pea ennast maksma panema, on Helmi aga ilus ja malbe IMG_7771IMG_7772

 

 

 

Helmi saab ainult kiita

Helmil on esimene nädal läinud suurepäraselt. Oleme üksteist tundma õppinud ja sümpaatia, tundub, on vastastikune.
Kui arvestada, et Helmi on õppinud tubase kassi elu alles umbes kuu aega ja tänavaelu oli 7 korda pikem, siis ta on vägaväga tubli.
Kui mul oleks üks suur tasku, siis ma kannaks teda kodus kogu aeg anda küljes. Taskut ei ole, aga kõik õhtud pikutab ta minu süles ja ka näiteks praegu on ta teki sees keras minu põlvede ja arvutilaua vahe. Mul läheb paide arvelt küll kirjutamisega poole rohkem aega, aga mis siis.
Iseloom on Helmil nupsik: nurrub, puksib paisid juurde, ei küünista ega hammusta. Praeguseks julgeb ta minu nähes süüa ja mängida, kuigi viimast tagasihoidlikult, enne vaadeldes ja julgust kogudes.
Aknalaud on lemmikkoht nagu kõigil aremat sorti uustulnukatel. Ootan seda hetke, kui ta sealt alla hüppab mulle vastu. See on alati üks suur samm olnud. Praegu on ta vahel põrandal olles uje, keerutab mööda nurki ja ääri, aga päris juurde ei tule.
Mängib ta põhiliselt öösiti,kuna hommikuks on kõik asjad vannitoas oma kohad vahetanud ja mänguhiir tavaliselt veekausis.

Ülejäänud seltskond on käinud teda tervitus-nuusutamas. Triinu volksas ükspäev vannituppa sisse ja keeldus lahkumast, seades end sisse kratsika urus. Konflikti õnneks ei tekkinud, ainult väike kähin Triinu poolt.
Kähisevad ka AD, kellele tahaksin alatasa öelda, et “käppadega ei vaadata!”. Nagu Tipsigagi oli, on neil komme nuuskida, kähiseda ja siis pehme käpaga äsada. Ma küll ütlen neile, et see on ju teie armas õeraasuke!
Tips on sõbralikum, aga ka vähem huvitatud.
Iga asi omal ajal. Arvan, et varsti tutvume ja tutvustame lähemalt.
Pilte ka:
IMG_7372

IMG_7369

IMG_7498

IMG_7487

IMG_7486

IMG_7475

IMG_7470

IMG_7461

IMG_7449

IMG_7435

IMG_7431

IMG_7417

IMG_7401

IMG_7393

IMG_7386

IMG_7378

IMG_7377-001

Tere tulemast Helmi ehk vabu kohti ei ole

See oli 24.septembril 2013, kui tõin hoiukoju 5 mustvalget kassipoega.
19. märts 2014 oli aga see õnnelik kuupäev, kui saadi kätte selle pesakonna viimane lapsuke. Terve see vahepealne pikk ja külm aeg käis Mustamäel jaht ja tagaajamine sellele kassipojale, kes nagu tema emagi oli üks paras väänik, vaatamata talvistele ilmadele ning kivist pesale ta lõksu lihtsalt ei läinud. Kuni päevani, mil mõeldi enne lõksu edasi laenamist, et proovime siis täna enne püüdmispausi veel, kuigi sel õhtul see alguses plaanis ei olnud. Ja nii, täiesti ootamatult ja juba 7,5-kuuseks kasvanuna jõudis lõpuks ometi sooja tuppa väikse karvik, kes osutus tüdrukuks, üldse mitte jonnakaks ja kurjaks nagu oleks võinud arvata.
Praeguseks on selgunud, et karvik on leebe, aga sihikindel (kaevas ennast hoiupuurist välja). Istub heameelega süles niikaua, kui jaksatakse süles hoida. Laseb ennast kammida. Igalt poolt. Sööb natuke nirusti, aga on kosunud tublisti. Käpapadjandid on tänavaelust krobelised ja opihaavaga pidi mõnda aega vaeva nägema. Puudu on veel julgusest ja siin algabki minu töö. Ma loodan, et ma meeldin talle rohkem või vähemalt samapalju kui vennad AD ja Tips. Vitamiinipasta abiga on lootust.

Täna olen jõudnud temaga tunnikese istuda ja juba sundisin vaest kartlikku looma aknalaual pildi peale jääma.
Ta on oma pesakonnast teine pikakarvaline, lisaks vend Kelmile, kes elab praegu mõnusat elu Soomes.
Selle armsa kassikese nimeks panin Helmi.
Esimesed pildid:

igatepidi nässerdatav

igatepidi nässerdatav

paksu kasuka all on väike värisev süda

paksu kasuka all on väike värisev süda


ilus Helmi :)

ilus Helmi 🙂

Ja nüüd tõesti ei mahu Padi ja Pasteeti enam ühtegi looma.