Kuidas läheb

Stjopa on hoiukodus olnud nüüd juba poolteist nädalat ja meil läheb hästi. Ega päris konarusteta saa, aga ei midagi ületamatut. Lasin igaks juhuks teha giardiatesti, kuna sealtkandist meile tulnud loomad on olnud positiivsed. Ja kuigi Stjopal on kõht korras, oli vastus vägagi positiivne. Kõrvapuhastusele lisandus siis kaks korda päevas tabletiandmine ja see on natuke meie suhteid rikkunud. Rumal ta ei ole – kui alguses sain tableti antud ootamatult, siis nüüd juba teab, pean teda rätikusse mässima ja põlvedel saab siis ilusti antud. Premeerin teda ikka hea konserviga ka ja oleme sõbrad edasi.
Kõrvad on vaatamata tapmata sügelislestadele ka ainult ravimi najal päris ilusad, ainult natukene saavad vatitikud määritud ja ilmselt ka sügelus on minimaalne. Loodan, et saame giardiast jagu, siis saaks ta järgmisel kliinikuvisiidil juba vaktsiini.

Kui ma teda puudutan, siis Stjopa tõmbub kõigepealt pingesse ja natuke võbeleb. Siis fikseerib ära, kas ma tahan teda raviga kiusata või niisama paitada ja kui kõik on hästi, siis laseb lõdvaks. Nurrub, ajab varbad laiali ja naudib paitamist. Kammimine meeldib.

Tema heas iseloomus on killuke alandlikkust ka, päris hirmuks ja usaldamatuseks ei taha seda kutsuda, sest ülejäänud 99% on ta suur sõber. Konservi ajal hüppab ta sääri vastu üles ja paitamise ajal puksib pea paremini käe alla.
Endiselt piiksub ta minuga suheldes pikad jutud.
Ta oli teiste kassidega toidu pärast vanas elukohas võidelnud, väga loodan, et ta tegelikult klapib kassiseltskonda elama, aga praegu ei saa veel katsetada.

Advertisements

Stjopa

Valge kass sai nime – Stjopa. Ei taha ära sõnada, aga temaga on lihtne. Ta on üdini hea ja armas, ei tee pahandusi, sööb kõike ja kasutab korralikult liivakasti.
Stjopa on väga suur. Vähemalt mulle tundub nii. Ilma igasuguse rasvapolstrita kaalub ta umbes viis kilo, põrandal annab temast ikka mööda astuda ja kui ta veel hea elu peal nagunii kosub, siis tuleb temast üks jääkaru. Silmad on tal hele-helesinised.
Kui ma tema juurde lähen, hakkab ta kohe “kaeblema” ja vähimagi puudutuse peale nurruma ning sõtkuma. Kuna mul on aega, saab ta päevas ikka palju paimaratone ja paistab, et ta lepib kõigega-tähelepanu ei ole liiga palju ega liiga vähe.
Kui tal nüüd tervis ka korda saaks. Näo armid ja kriimud hakkavad tasapisi kaduma ja tasanduma. Samuti loodan, et ta sobib teiste kassidega. Valgeid kasse sageli kiusatakse, aga ehk läheb temaga siiski kõik hästi.
Stjopa kolis kolmandal päeval ka pehmele pinnale ja vahel on ka aknalaual. Magab palju, ma arvan, et kogu seda eelmise elu kurnatust välja.
Mul on väga hea meel, et saame teda aidata ja külmetamisel ning napil toidulaual on nüüd igaveseks lõpp…

milleks tõusta 🙂


Toreda juhusena sain neil päevil armsa kingituse, valge kassiga 🙂

Jälle valge kass

Laiskus, laiskus, lase mind lahti…
Aus ülestunnistus on, et olen olnud pärast pikki tööaastaid teadmata ajaks puhkama saades korralik laiskloom. Teinud ainult hädavajalikku, ajanud küll palju kassiasju, aga kirja panna pole midagi viitsinud osanud.
“Korraks külas” rubriiki aga saan nüüd täiendada ühe toreda kassi looga, kes eile sisse kolis. Korraks kujuneb vähemalt kahenädalaseks, aga täpsemalt selgubki järgmisel arstivisiidil.
Olin valmis majutama mõnda kassipoega, aga läks hoopis nii, et tuli üks valge kõuts. Tema peaks maanduma lõpuks Kassijaama, aga kuna seal on ravi saavate kasside tõttu keeruline kedagi majutada praegu, siis tuli ta hoopis minu juurde.
Kass on olnud 100% õuekass, elanud u kaks aastat väljas ja ainus, mida inimesed tema jaoks on teinud, on toitmine.
Eile läks ta otse loomakliinikusse ja õhtul sain ta sealt siis kätte. Eelmisel õhtul kell 22 oli ta veel kadunud, aga lõpp hea, kõik hea.

Puuke oli paksult täis. Kõrvas sügelislest ja põletik, aga kuna puugirohtu pidi ka saama, siis ei saanud kõike kohe panna. Nii et nüüd saab ta küll leevendust ja ravi, aga Stronghold läheb turjale alles kahe nädala pärast ja lestad on seni elus, prrr. Valuvaigistit saab ka mõned päevad.
Kahe nädala pärast tehakse kõrvades narkoosi all uus puhastus.
Kõrvaotsad on vaesel loomal külmunud, aga võib olla ka hullem variant, halvaloomuline kasvaja. Mina seda ei taha uskuda, sest külmumise poolt räägivad õues veedetud talved, aga jääme jälgima, mis tema kõrvadest saab.
Kasukas on tal paksult arme ja kärnakesi täis. Vanus keskmine. Teeme ka FIV testi, arvatavasti on see positiivne.
Iseloom aga on nunnu. Väga tore on vahelduseks hoiustada kedagi, kellega ei pea kavaldama, maadlema ja hiilima. Nurrub, sõtkub ja nühib. Kui on vaja midagi öelda, teeb seda naljaka kaebleva peenikese, vahel käheda häälega. Natuke proovib näksata ka, kui ma liiga kõvasti või valesti paitan.
Väga näljane. Konserv läheb sekundiga.
Tänase kõrvaravi olen juba ära teinud. Räti sisse kookonisse ja ise selga istudes saab täitsa hästi. Olen väga õrn nagu arst soovitas ja eriti ei puhasta algul, oluline, et saaks ravimi panna. Ta sai kohe aru, miks ma rätikuga lähenen ja proovis kisades põgeneda.
Teistmoodi on see, et ta ei taha üldse olla pehmetel pindadel ja ülemistes pesades. Ainult põrandal olen näinud teda. Keerasin siis põrandakütet pügalakese jälle tagasi juurde.
Liivakastis pole ka veel käinud, kuigi toppisin teda kasti ja panin teiste kasside liivakest natuke juurde. Alustasin saviliivaga igaks juhuks, äkki ei tunnista puidugraanuleid see metsaelanik.
Vannituba juba lõhnab isase kassi järele, ilma tualetti kasutamatagi.

veel kliinikus

sellised kõrvad

 

x

kõrvaravi eest põgenedes

Nimi ka vaja leida talle, praegu ei tule ühtegi varianti pähe, mis oleks tema moodi. Teda kutsuti varem Kolõma, aga see ei lähe mitte.

Kõige ilusam külaline

Täiendan rubriiki “korraks külas”.
Padi ja Pasteet osutab umbes nädalaks hotelliteenust ühele teisele Kassijaama hoiukassile. Hoiukodu väikese reisi ajaks tuli minu juurde Floki, kelle päritolu kohta saab lugeda siit. Floki on sealt number kolm. Kass, kes puges juba piltidelt millegipärast mu südamesse. Nüüd on ta siin ja ma saan seda imelist mõmmikut igatepidi väntsutada!
Floki võiks oma ilu ja hea iseloomu tõttu olla juba ammu kodus, tahtjaid on tal olnud, aga tema hambad vajavad erihoolt, igapäevast puhastamist. Noh, see võtab mikroskoopilise aja inimese päevast, aga ju see on siis ikkagi liiga tülikas… No ja kammima peab ka. Õnneks Floki lubab mõlemat teha. Mitte just rõõmust huilates, aga lubab.
Floki tuli minu juurde neljapäeva õhtul. Täna on pühapäeva hommik ja ta keeldub siiani söögist. Kokku ehk 20 krõbinat on ta söönud iseseisvalt suure meelitamise peale. See tähendab, et mina pean olema paha inimene ja topin talle pehmet toitu suhu, sest kümnest erinevast tootest ta mitte ühtegi ei taha. See kass, kes tavatingimustes sööb ära kõik ja kohe.
No mis teha, kohanemisraskused, aga neist saab ju jagu. Õnneks on Floki ise reibas ja rõõmus, uudishimulik ja sõbralik pugejakass. Talle meeldib rulluda vannis ja pikutada kraanikausis. Enamasti lebab ta aknalaual, kõikide hoiuliste lemmikkohal.
Lasin ta teiste kassidega kokku ka, intsidente ei juhtunud, aga muidugi on kõik kes rohkem, kes vähem häiritud. Floki ainult sahmis ringi, sest kõik oli ju vaja üle nuusutada. Lõpuks läks vannituppa ise tagasi.

Minu kuuiku emotsioone väljendab Trini ilme
Fotosid fantastilisest Flokist:

Luka

Täieneb rubriik “korraks külas.”
Külas käis Luka (või Luca, ei tea), Devon Rex tõugu aastane kassipoiss. Tõukass, kes uitas sellel nädalal minu kodutänaval, jooksis mul eest ära ja näugus haledalt auto all. Ma juba ammu kõikidele oma tänava kassidele ei reageeri, enamasti on neil kodu moodi koht olemas, aga seda tegelast ma ei olnud varem näinud. Kui ma ta auto alt välja meelitasin, siis ta jooksis ikka eest ära, aga lõpuks jäi seisma ja siis sain ta juba sülle. Nurr tuli kohe. Ja mina sain aru, et tema küll üks tavaline triibik ei ole. Karv oli sametine ja lainjas ning silmnägu ka teistsugune. Pikemalt mõtlema ei jäänud, vaatasin ringi, peremeest ei paistnud ja hea naabrinaise abiga sain ta vannituppa maha poetatud.
Pärast selgus, et põhjustasin oma tegevusega ühele perele suurt muret, aga sel hetkel oli minu mure suurem. Ehmunud olekuga kass tänaval, tõukassi välimusega, mitte just igapäevane olukord. Järgmine hetk võib-olla auto all või hoopis kurjade kavatsustega inimese süles.

Esimese asjana helistasin varjupaika, siis panin kohalikku FB gruppi kuulutuse ja hea juhuse tõttu sain kohe autoga ka kliinikusse kiipi kontrollima. Kiip oli, aga andmeid registrites mitte. Võttis ohkama…
Sain kinnitust, et tegu tõukassilaadsega. Mu oma majas elab samasugune, sellepärast tuli tuttav ette.
Kuulutasin veel siin ja seal, aga samal hilisõhtul ma enam paberkuulutustega ei jaksanud tegeleda.
Olin küll üsna kindel, et see kass koduta ei ole või koduta ei jää, aga ühe ööpäeva ta oli siiski külas, sest omanikuni jõudsin läbi FB vihje kassi kodumaja kohta, aga omanik mind üles ei leidnud.
Pärast tööpäeva läksin siis võimaliku kodumaja juurde luurele. Sain jutule sõbraliku meesterahvaga, kes lasi mind sisse ja näitas uksi, kuhu koputada pole mõtet. Kohe esimene uks aga teadis, kelle kass see on. Kodus kedagi ei olnud, aga juba mõne minuti pärast sain kõne.
Ma pikalt meie vestlusel ei peatu, sest õnneks oli tegemist mõistliku ja mures inimesega. See, et kass 15 minutit iga päev väljas käib, oli siiani positiivne kogemus neile, aga nüüd said nad õppetunni kätte ja enam väidetavalt kass välja ei saa. Kiibi osas oldi lihtsalt teadmatuses, arvati, et kliinik tegi kõik ära.
Samast majas on pärit selle blogi esimene päästetud kass – Belka koos pojaga. Olin ärevil, kas ma pean taaskord hakkama suhtlema hoolimatute ja ükskõiksete inimestega, kellele kuidagi ei tahaks kassi tagasi anda, aga õnneks seekord olid asjad teisiti. Pidasin oma tavapärase loengu, kass puges perenaise põue ja läks oma koju tagasi.
Mina sain tänutäheks maitsva koogi ja mingis mõttes toreda kogemuse, sest Luka oli väga-väga lahe kass. Tahtis istuda vannis ja kui õhtul mu peale ärevalt undas ja kõhises, siis hommikul juba andis kontserdi ja rullus ja nühkas.
Sellele kassile tuli ööpäevase kuulutamise perioodi ajal mitu kodu- või hoiukodu pakkumist.
Aga Leila, Triiton, Koma ja Trini ikka ootavad…

Punane pelgulinski vol 2

Lugu punase kassiga võttis ootamatu pöörde. Ma ei tahaks siia kogu tänast emotsionaalset päeva kirja panna, aga lõpptulemusena on punakarvaline kõutsik täna õhtul tagasi oma kodus.
Kliinikus selgus, et kassil on kiip ja selgus ka omanik, kellega võtsin ühendust nii mina kui ka arst. Arst sellepärast, et kassi tervisega on suur mure. Tal on diafragma song, mis tähendab lühidalt kokku võetuna ja veidi üldistatuna, et tema kõhuõõs asub rinnaõõnes. Kui see vaene loom sööb, siis see mass saab vales suunas liikuda, surub kopsudele ja südamele ning tal on sellepärast raske hingata. Ilmselt ta väldib söömist, seostades seda ebamugavuse ja valuga ja sellepärast on nii kõhn. Sain ka ise röntgenpilte vaadata ja võrrelda ka terve kassi omaga ja sain aru, et midagi head selles olukorras ei ole. Seda saab leevendada keerulise operatsiooniga, mida oleks kõige õigem teha Tartus Maaülikooli kliinikus. Kas aga üheksa aastat vana loom sellele vastu peab, on eraldi küsimus ja vajab veel lisauurimist. Igatahes asus omanik asja uurima ka omal käel ja esimene mulje on, et vajadusel tehakse asi ära.
Ilmselt on see song tekkinud aastatetagusest traumast ja ajapikku hullemaks süvenenud.
Kahjuks aga jääb ta õue ikka käima. Nad on proovinud teda toas hoida, aga see ei õnnestu. Inimesed olid tegelikult toredad ja mõistlikud, kui kassipidamise põhimõtete osas eriarvamused kõrvale jätta, aga jah, just see on asi, milles ei taheta nii sageli vaeva näha ega pingutada… Nö loengu ma pidasin ja abi pakkusin, milles võimalik, aga saab siis näha, kas midagi toimub.
Peres oli ka väga tore koer, varjupaigast võetud. Tema välimus ja olek oli igati terve ja rõõmus. Kassi kohta aga oldi arvamusel, et on lihtsalt vanaks jäämas ja üks üldine ülevaatus kliinikus mõned kuud tagasi neile songa kohta infot ei antud, sest ilma röntgenita seda olukorda ei näe.
Kodu teab, et oleme valmis kassi oma hoole alla võtma. Seda tegelikult tahaks kõige rohkem, sest rahulikke, turvaliselt tubaseid ja võimakult hea elukvaliteediga aastaid tahaks sellele toredale kiisule väga. Pere aga tahab oma kassi muidugi edasi pidada.
Hoian kätt pulsil.

See pilt kandis minu jaoks emotsiooni, kus üks tänavakass sai lõpuks end välja puhata, aga pildi taga on teinekord hoopis teine lugu…IMG_0580
Peaks nagu rõõmustama, et kassil on kodu olemas, aga tunne on hoopis kurvavõitu ja segane.

Punane pelgulinski

Punane kassipoiss, kellest Kassijaamale teada oli antud, oli mitu päeva kadunud, kuni täna hommikul tuli temast teatajalt kõne, et kass on transpordikastis. Kes teab, kus radadel ta käis, aga nüüd on tal nii või teisiti uus teekond alanud. Tõin kiisu enda juurde vannituppa.
Kirjutan temast rubriigis “korraks külas”, sest väga kaua ma teda hoida ei tahaks. Kindlasti hakkab ta aga ravi saama ja sellega arvestan.
Punane poiss on äärmiselt sõbralik. Kui ma ta kastist välja lasin, ei läinud ta uute lõhnadega tutvuma, vaid hakkas kohe vastu mu jalgu nühkerdama ja nurruma. Kuna leidjad panid talle puuri natuke vett mu ootamise ajal, siis ta oli veidi märjaks saanud.
Kass sai turjarohu, aga õnneks tal vähemalt kõrva sügelislesta ei ole. Tänavamustust tuli kõrvadest küll mitme vatipadja jagu.
Puudu on tal üks ülemine kihv ja tagumised hambad vajavad ka ilmselt arstiabi, ma väga täpselt ei saanud vaadata, mis olukord tal seal on. Silmade limaskestad on paistes, ilmselt herpesviirus.
Kass kaalub neli kilo. Ta on siiski väga kõhn.
Mulle natuke ei meeldi, et ta hingab kiiresti ja sügavalt, aga loodan, et ta tervis peab esmaspäevani vastu, kuni saan ta kliinikusse viidud.
Tänase päeva on ta ainult maganud, võib-olla esimest korda, võib-olla üle pika aja soojas toas ja pehmel padjal.

veel tänaval

veel tänaval

peaaegu luu ja nahk ainult

peaaegu luu ja nahk ainult

puurist väljas

puurist väljas

kirbud? võib-olla

kirbud? võib-olla

IMG_0576

IMG_0573

IMG_0571

IMG_0566

IMG_0515

Eelmises postituses mainitud oma hoovikassi ei saanud ma transpordikasti, temal sellist soovi ei olnud ja mina jäin alla. Nii et temaga peab veel plaani pidama. Üks kass korraga.

Nils – oli tore tutvuda

Mõnikord käitun ma ainult emotsiooni najal. Näiteks siis, kui sotsiaalmeedias on kuulutus ilmselgest kodukassist, kes minu kodust paari minuti kaugusel eksleb, siis ma ei mõtle ja lähen. Leian kassi sealt, kus lubatud ja alles siis tuleb esimene mõte ka. Ruttu tänavalt ära ja küllap kodu sellist kiisut juba pikisilmi otsib.
Nii võtsin ma kolmapäeva õhtul ühe sõbraliku halli mütaka praktiliselt autoteelt lihtsalt kaenlasse ja tõin ta otsejoones oma koju, vannituppa, mis hetkel kassivaba. Söök ja jook nina alla, esimesed paid ja kaelarihma kontroll ning läksin maja juurde tagasi, kus kass ootamas oli. Kuigi ma suuremat osa koduümbruse vabakäigukasse tean, võib ju alati keegi uus elanik sellist kassipidamisviisi harrastada.
Loopisin jultunult kivikesi aknalaua suunas, mille aken oli valge ja kus üks kodukass mind huvitatult jälgis. Lõpuks avanes hoopis üks teine aken ja sain teada, et selle maja kass see ei ole, aga käib seal vahel külas, lastakse lausa ööbima. Nojah…
Siis läksid kuulutused üles.
Tutvusin kassiga lähemalt.

Ei saa salata, et tegu oli äärmiselt atraktiivse tegelasega. Pikutas rahulikult siin ja seal. Lähenes puksides ja sõtkudes, lubas ennast mõnuledes silitada. Nii leidsin näiteks ühe terava liigikaaslase küüne otsapidi tema turjalt. Mõned paranenud võitlushaavad olid ka kasukas tunda.
Mõni tund hiljem taipasin ka kaelarihma sisse vaadata ja sealt leidsin nime ning telefoninumbri. Saadetud sõnumile järgnes kohe kõne ja selguski, et tegu naabertänava kassiga, kes tuleb ju alati koju tagasi… aga vähemalt hakati kohe järele tulema.
Noor neiu oli oma kassi kätte saades rõõmus ja tänulik ja kuulas kõik mu hirmulood tänaval valitsevatest ohtudest ära. Palusin väga kassi nimega Nils toas hoida, aga kas nii läheb… ei ole kindel. Oleksin tahtnud väga sellele kiisule turvalisema kodu otsida, aga äkki siiani tõesti inimene lihtsalt ei teadvustanud ja arvas, et kassil on õues ju tore…
Soovin vahvale kass Nilsile arukaid omanikke ja pikka ning õnnelikku kassielu.

Pisikesed külalised

Hoiukodus käisid külalised, kaks imetillukest kassipoega. Nad olid hoiul ainult poolteist ööpäeva, aga nii märkimisväärsed tegelased tahan jäädvustada ka siia, kuigi ma ei unusta neid nagunii.

Pühapäeva hommikul sain kõne, mille lõpptulemusena lubasin suures mures aidata. Sain seda teha ajutiselt, kasutada oli Kas-Kasseri vannituba, ja seda loetud päevadeks. Külalised olid väikesed, õuest leitud kassitited. Emata, abitud, seenes. Tagatipuks olnud veidi aega Loomade Hoiupaigas, kust kästi nad ära viia ja selles mure oligi.  Lisaks pani südame valutama teadmine, et nad oska veel ise süüa ja et kauba peale on nakkussohtlik seenhaigus.

Hankisin piimaasendajat ja sobivat konservi, seenešampooni ja laenasin suure transpordikasti pesaks. Köögikaal ütles väikese triibikupoisi kaaluks u 370 grammi ja tema alajahtununa leitud õe kaaluks u 340 grammi. Minu juures pole kunagi nii väikeseid olnud, kogemust ka napivõitu, aga süda sulas sees ja kõik muu oli juba teisejärguline. Öine vahtkond, lutist toitmine, lõputu deso ruumist ruumi liikudes. Esmaspäeval ei jäänud muud üle, kui tited tööle kaasa võtta. Leidus sobiv pappkast pesaks, soojapudel teki sisse, radiaator kõrvale ja nii ma kolm korda tööpäeva jooksul kassiemaks kehastusingi. Põnnid oskasid liivakasti kasutada ja maadlesid omavahel naljakalt tuterdades. Kuni jälle magama kukkusid, armsuse kehastustena.

Kuni selgus, et Pesaleidja oli leidnud oli neile hoiukodu ja nii ma nad üle andsingi, et normaalse elurütmi juurde naasta. Väikestele põnnidele soovin terveks saamist ja hoolivaid kodusid.

Nii nad mulle saabusid
IMG_2300
Ja tööl tehtud mobiilipildidDSC_0503

DSC_0493

Uuendatud:
Väikesed külalised jäid alla kassikatkule…
Kõigepealt mustake ja hiljem triibik.