Pahupoolest ka

Ma olen pikalt varjanud ühte muret, mis eelkõige minu elu häirib. Praeguseks aga on teadmist juures ja kirjutan siia ka, et esimest korda Padi ja Pasteedi hoiukodu pikas ajaloos on meil valesti pissija. Juba 2-3 kuud tegelikult, aga viimasel ajal rohkem. Kuigi ma olen üsna kodune, ei sattunud ma kunagi peale, kes on süüdi.
Kes pissib esiku pikale kaltsuvaibale, lambanahale, diivanikattele, diivanipadjale, uksematile, saabastele, vannitoa magamispesasse, arvutilaua alla ajalehekasti, niisama põrandale, liivakasti ette…
Peaaegu iga päev olen leidnud loigu sealt, kus ei peaks olema. Kõigepealt panin ajalehekasti asemele laua alla tühja liivakasti ja sinna hakkasid loigud tekkima. Ok, koristan ära, las olla siis liivakast siinsamas kus ma arvutis olen. Ei ole raske see sorts ära kallata, kast pesta ja tagasi.
Pidin kurvalt ära viskama lambanaha ja kaltsuvaiba, sest vaatamata pesule Smellnetiga läks vaip ikka ja jälle loosi ning lambanahka isegi pese ju. Niisama nühkimisest ja haisupeletamisest polnud tuhkagi kasu. Ka diivanikate läks korduspissimisele ja seda ma praegu lihtsalt ei kasuta. Natuke on sattunud diivanile ka ja ma ei ole kindel, kas ma olen kogu lõhna ära saanud.
Lõpuks, lõpuks ometi nägin Leilat väljumas tühjast liivakastist ja sain aru, et see on tema.
Seni on säästetud mind voodimärgamisest ja samuti hoiab pissirott kuivana oma kaks pesakohta ahju kõrval.

Eelmiseks laupäevaks olin siis teinud plaani, et kui vähegi jõuab ja ta jälle kasti pissib (aitäh sellegi eest, proovi võtmine on ju niigi raske), siis lendan kliinikusse. Läkski nii – Leila jäi vahele, viimasel hetkel kimasin taksoga kliinikusse ja hiljem arst helistas, et midagi seal on, erütrotsüüte natuke rohkem ja midagi oli veel. Aga kuna mu anum ei olnud vist 100 % puhas ja selget vastust sealt ei koorunud, siis ilmselt peame minema kohale ka. Siis saab otse põiest võtta analüüsi ja arst arvas, et neerude tööd peaks ka vaatama. Kuna Leila lakub (stressist?) endiselt kratsipuu nööre, siis soovitati ka Feliwayd. Alates teisipäevast mul ongi nüüd kaks tükki korteri ise otstes paigas, üks lausa Leila lemmikkoha kõrval.
See kohe ei mõju muidugi ja arvan, et pean ta ikka kontrolli viima. Arvatavasti katsetan varsti diivanikattega – kas tekib ahvatlus.
Kui praeguseks on pissimine jäänud peaaegu et ainult kasti (tühja), sest senised kohad olen lihtsalt likvideerinud, siis reedel läks ta ja pissis minu nähes uksematile. Võttis ikka ohkama küll. Aga kass ju väljendab sellega midagi ja küsib abi.

Mõistan paremini neid inimesi, kes tahavad viimases hädas loobuda oma lemmikust, kel sarnane mure. Ei mõista muidugi neid, kes midagi ei tee, ei proovi, arstile ei vii. Aga kui sul kodus kõik kohad täis pissitakse, siis on ikka raske küll.
Mina olen alles mure alguses, kui nii võib öelda ja natuke arvan, et liiga palju kasse ei ole Leilale hea. Muuga ma seostada ei oska stressi poole pealt. Kui mõni organ streigib, siis see on muidugi teine teema, aga ülejärgmiseks nädalaks otsustan tema kontrollimise ära.
Kogu see lugu siin viib Leila koduväljavaateskaala miinustesse ilmselt… Aga mis ma teha saan? Kasse vähemaks, Feliway seina, vajadusel ravi. Seda saan teha ja teen. Loodan väga, et saame sellest murest jagu.
See pilt on tehtud Feliway teisel õhtul, kus magamistuppa minnes avastasin Leila sellises asendis. Kuna ahi oli kuum, siis tegelane muidugi lihtsalt mõnules, aga mulje jäi küll, et õnnehormooni mõju all 🙂

Trinijuttu

Täna kirjutan vahelduseks noorkassidele hoopis Trinist. Mirjami pea toetub mu käele, nii et see ei ole lihtne 🙂
Kui ma oleksin inimene, kellele veel ei ole kassi või otsiksin oma kassile seltsilist, siis ma tahaksin võtta Trini. Ma tahaksin võtta Trini, et näha, mis temast edasi saab. Et näha, kuidas äärmiselt armsa olekuga kass saab veel armsamaks. Jälgida tema erinevaid ilmeid ja üha julgemaid etteasteid. Et tunda seda jätkuvat pisikest, aga tasakesi kasvavat õnnetunnet, kuidas arast tänavakassist saab tavaline tore kodukass. Et nautida seda, kuidas paitada saab järjest rohkem ja julgemalt. Et avastada kassi, kes kunagi ei ole toas jooksnud, jooksmas!
Trini areneb. Vaatamata sellele, et olen mitu korda tema usalduse katki teinud kliinikusse viimisega, ta ikkagi areneb. Trini tuleb koos teise kassidega mulle ukse peale vastu. Ta lubab ennast kõhu alt sügada. Ta ei lähe ära, kui ma tulen tema juurde. Kõrvad on küll sageli horisontaalis, aga ta ei taha mind kunagi hammustada ega küünistada.
Trinile meeldib, kui ta saab midagi head süüa spetsiaalselt talle serveerituna. Talle meeldib soojus – leian ta sageli soojaks köetud ahju otsast või kuumalt vannitoapõrandalt.
Trinile meeldivad teised kassid. Need, kellele tema meeldib. Ta hoolitseb pealimpsiga väiksemate eest ja tunneb erilist sümpaatiat Triitoni vastu. Kahjuks ei ole minu enda Triinul tema vastu häid tundeid ja see mõjutab Trini elu kõige rohkem. Näen teda hiilimas tooli alt nurga taha ja laua alla. Ainult siis, kui ta on kindel, et Triinu on eemal, on Trinil hea olla ja ta käitub nagu tavaline kass. Samas ei ole ta ka väga alandlik, vaid seisab enda eest.
Midagi ei ole teha, sellises ühiselamutingimustes ikka keegi kannatab. Kahjuks kannatab ka Triinu, kellele ei meeldi kõik kassid, aga millegipärast Trinit peab ta lausa vaenlaseks. Kuidagi saame siiski hakkama.
Ma tahan väga näha, mis Trinist edasi saab, aga veel rohkem tahan, et seda näeks keegi teine. Keegi inimene, kes julgeks ja tahaks anda võimaluse mustvalgele mittesülekassile.
Ma ei julge lubada Trini tervise kohta midagi. Hea oleks tema näitajaid aeg-ajalt kontrollida, kuigi viimati ei antud loomakliinikust isegi ühtegi hoiatust kaasa. Näidud olid korras ja praegu elame hästi.
Ussirohtu saab talle panna turjale ja vaktsineerida pole järgmised kaks aastat vaja – põhi on all.
Minu meelest on Trini väga-väga ilus kass.

lapsed kolistavad selja taga 🙂

Mirjamiga

sõber Triitoniga

MM ja SS pildid

Igav meil siin ei ole, aga kirjutada ka ei taha.
Panen lihtsalt nunnusid pilte.
MM pirtsutavad toiduga. Zooplusi konservivarud on kõik otsas, aga nad viimasel ajal enam neid konserve ei tahtnud ka. Nüüd ostan järjest erinevaid ja proovin leida midagi kindlat, mida siis jälle hulgi tellida.
Kana on menüüs edasi nagunii, aga krõbinaid need väikesed gurmaanid põlgavad ja ma olen juba üsna meelt heitmas. Uusi konserve proovitakse, aga isuga ei sööda mitte ühtegi. Toorest MM ei taha. Õnneks SS söövad kõik jäägid ära, eriti Simmo.
Kassipoegade krõbinaid aga ma ei saa neile ette jätta, et äkki näljaga söövad, sest kodu on pakse kasse täis, kes ei tohi juurde võtta.

Endiselt istutakse mulle seltsiks arvutilambi või öökapilambi all.
Või arvuti taga
Või joostakse ringi, saak hambus
SS kasukad muutuvad aina paksemaks ja kohevamaks ning MM muutuvad aina siledamaks ja läikivamaks.
Ühtemoodi armsad on nad kõik. Et mitte öelda kohutavalt armsad.

Simmo haigusenädal

Pealkiri on veidi dramaatiline, aga praeguseks on kõik juba hästi. Esmaspäeva varahommikul vaatas Simmo mulle otsa pea veel rohkem viltu kui tavaliselt ja ma sain isegi hommikuhämaruses aru, et midagi on väga valesti. Tema ainus silm oli nii paistes, et peaaegu kinni.
Veel pühapäeva õhtul ei olnud midagi aru saada. Võib-olla oli mingi punetus juba tekkinud, aga kui ei tea spetsiaalselt vaadata, siis ei näe. Nii oligi ehmatus suur.
Sedalaadi silmamuret on meil ju ennegi olnud, aga ühesilmalisega on kuidagi eriti hirmus ja kurb, kui ainus silm on täitsa haige.
Nii tõsises olukorras ma ei julge ise ravimist alustada ja hommikul saigi kliinikuga virtuaalkonsultatsioon tehtud. Olin valmis Simmoga ka kohale minema, aga herpeseravi jaoks ei olnudki seda vaja. Õhtuks olid ravimid käes ja kasutuses. Juba ööpäev hiljem oli Simmokesel palju parem ja nüüd ei saa enam arugi.
Kust see nii äkki tuli, ma ei saa üldse aru. Ei mingi stressi, milest mina võiksin aru saada, ei külmetamist, ei nakkust. Ei tea… Herpes lihtsalt on kogu aeg valvel ja vahel jälle tahab võitlemist.

mis siis, et kitsas

ei saa sabapildita 🙂