Kord üks, kord teine

Eile õhtul jäi haigeks Sia. Tahtis olla tubli ja asjalik, aga jalad ei kandnud. Õigemini vasak esikäpp. See rippus lõdvalt ja tundetult ning läks sissepoole tagurpidi, kui ta sellele proovis toetuda. Sia jääb sageli küüntega kuskile kinni ja mõtlesin esmalt, et minu nägemata on ta ennast kuidagi kõvasti venitanud või nihestanud. Sain arsti õnneks kätte ja juhtnöörid. Temperatuur oli õhtul normaalne, isu oli ka, aga pidin toidu panema nina alla ja aeg-ajalt tõstsin teda liivakasti, kus ta siis õnnetult proovis augukesi kaevata.
Hommikul aga oli juba palavik ja mu mõte liikus kalitsiviiruse peale. Mul on varasemast üks kogemus lonkava kassipoja ja kalitsiga, muidu seda seost ei oskakski väga leida. Liigesepõletik võib noortel kassidel sellega kaasas käia. Vaene väike Sia aga tudisebki jalgadel ja näen, et liikuda ta kuidagi ei taha, ainult pikali olla ja magada.
Mul läks kella kaheni öösel sellega, et hullumoodi aktiivset Simmot piirata õde kiusamast. Ta ikka mitu tundi kimas ringi ja oli täiesti pöörase energiaga. Mis on muidugi tore, arvestades olnut ja ümbritsevat. Asja ei teinud kergemaks seegi, et mu oma Triinul oli ka hommikuks uuringute aeg ja kell 21 võtsin kõigil toidud eest ära. Iga kord kui ma kanaga või konserviga vannituppa liikusin öösel, siis oli rongkäik järel ja ukse taga nõudlik kraapimine…

Hommikul viisin lapsed kliinikusse ja doktori esmane kahtlus oligi kalitsi. Haavandeid aga ei olnud, nii et jääme jälgima. Palavik oli aga küll ka päeval ja sain koju rohud kaasa. Väike põrnikas komberdas jälle magama. Nii-nii kurb on jälgida, kuidas teine on rõõmus kassipoeg ja üks küll tahab, aga ei suuda 😦
Simmole sidus arst mänguhiire transpordikotti, et ta õde ei kiusaks. Paningi just vannituppa transpordikasti paksu fliisiga ja tõstsin Sia sinna sisse pikutama. Ehk on seal seda maadlemist vähem ja võib-olla panen mõneks tunniks ukse kinnigi. Nojah, käisin vaatamas, Simmo on muidugi juba venna kaisus. Aga las olla, neile piskestelegi kassidele ju meeldivad kastid ja urud. Nüüd tuleb palvetada, et Simmo omakorda uuesti ei haigestuks ja Sia paraneks. Mittemängivat ja loidu kassipoega vaadata teeb südame katki. Nad mõlemad on üle mõistuse armsad ja peavad terveks saama!
Pildid on nii lühikeselt terve-ajalt ja need, kus Sia üksi, eile õhtust, kus tal oli juba paha.

siin veel terve

täna kliinikust tagasi

Simmo ja Sia

Ega ma ei arvanudki, et nii lihtne ongi – võtad pisikesed nunnud kassipojad, kes söövad, mängivad ja kasvavad ning siis lähevad koju.
Hoiukodu teeb pai ja pilti, viib vaktsineerima ja nutab, kui on kojuminek. Ei lähe see alati niimoodi kindlat rada pidi.
Tahtsin juba pühapäeval panna uusi vahvaid pilte, aga õhtuse söögikorra ajal Simmo (hele) ainult natuke nokkis konservi ja ei tulnud õega mängima. Pildid ja blogimine jäi sinnapaika ja jäin teda kullipilgul jälgima, süda aimamas halba. Sia (tume) on täiesti pöörane aktivist ja nii oli mul kogu aeg võrdlus silme ees, kuidas üks jookseb ja uperpallitab, aga teine magab. Ka hiljem ei tahtnud Simmo enam süüa ja paar korda öökis nagu tahaks oksendada. Ta tundus kuum ja ma mõõtsin temperatuuri, mis oli 40 kraadi. Teadsin, et see on liiga kõrge ja helistasin Loomade kiirabisse nõu küsimiseks. Sain soovituse teda jahutada ja juua-süüa anda. Tegin seda kõike ja vannitoast lahkusin veidikeseks ainult siis, kui mõlemad magasid. Kui Sia tahtis mängida, pidin teda kogu aeg vennast eemale juhtima, sest vennal oli paha. Nii oli kell juba kolm öösel ja Simmo tundus veel kuumem – palavik 40,8.
Helistasin uuesti kiirabisse ja kuigi mul oli oma kliinikuga ka juba suheldud, et hommikul läheme, siis enam ei lubatud oodata. Pool neli sai 480-grammine ja 40,9-kraadine Simmoke Meloxidyl süsti ja NaCl tilka. Mina istusin temaga pimedas vastuvõtutoas ja oleksin võinud tukkudagi, kuid väiksel putukas hakkas üsna kohe parem ja ta hakkas nihelema ning mul olid käed temaga tegemist täis. Pooleteise tunni pärast oli temperatuur 38,6 ja läksime koju koos NaCl pudeli ja eemaldatud tilgasüsteemiga, sain tunnikese tukkuda ja siis juba oma kliinikusse. Küll on hea, kui ei pea hommikul tööle minema 🙂

Kiirabis

kodus tagasi, valgel ööl (või hommikul)

öine abiline Sia

Esmaspäeva olid mu putukad Vilde kliinikus jälgimisel. Eriti ei tahtnud süüa ja Simmol tõusis jälle palavik.
Sia kohta aga jäi arst kahtlema, kas ta üldse tüdruk ongi. No las see sabaalune kasvab koos kassiga ja siis vaatame uuesti 🙂 Temaga oli kõik hästi.

Arsti sõnul on palavik ilmselt herpesviirusest. Silmade osas on aga vara veel võtta lõplikku seisukohta. Simmo sai kliinikust ravivarustuse koju kaasa, kanüül oli ta pisikeses käpas endiselt alles ja sealtkaudu siis pidin NaCl sisestama. Hommikuks määratud süsti aga jätsin tegemata, kuna juba eile õhtul ega ka hommikul enam palavikku polnud.

roheline side on ka ilus

kõrvuti on paranemine kiirem

Simmo küll sõi vähem kui õeraas, aga juba tahtis mängida. Üle kõige aga meeldib talle minu süles istuda või kui hoian teda kurgu all, siis sätib ennast kerra, nii et paneb pea peopessa või kaelale. Ja nurrub. Täiesti võimatu on üldse mujal olla kui kassipoegade juures, aga noh, natuke peab ju.
Täna sain kliinikust tagasi ilma palavikuta ja hea söögiisuga kassilapsed, tänan ja kiidan Vilde kliinikut, nagu ikka. Järgmisel nädalal läheme kontrolli ja niikaua hoian kõvasti pöialt, et uusi tagasilööke ei tuleks.
Siin on pildid enne haigeksjäämist:

 

ühe küüne otsas võib ka rippuda 🙂

Simmole meeldib väga mu jalal istuda

Ja tänaõhtused möllukutid – ei ole midagi paremat kui näha neid võrdväärselt maadlemas ja hüplemas (liivakasti muide keegi ei roni, ainult hüpatakse prauhti)

Tundub, et ma saan jälle magada 🙂 Aga võtame päev ja öö korraga, nagu kassipoegadega ikka.

Minikassid

Köikse armsamad kassipojad on meitel 🙂

Muidugi ei saa ma teisiti, kui jagada uute hoiulaste pilte juba vähem kui ööpäev pärast saabumist. Eriti kui need lapsed on nii erilised, nii armsad.
Väikesed põnnid jõudsid Padi ja Pasteeti Saaremaalt, kus Mustjalast leitud kassipojad võttis enda hoole alla MTÜ Saaremaa Lemmikloomade Turvakodu (kellele kuulub minu suur lugupidamine). Teades, et Stjopa jätab mul vannitoa tühjaks, olin selle pilguga ringi vaadanud, et kus on abivajajaid, juhul kui otse meile parajasti ühtegi pojamuret ei jõua. Nii märkasin nende haigete silmadega putukite hoiukodu otsimise kuulutust, samuti Ruhnu saare oma ja pakkusin oma hoiukohta. Eile toimetati väga haigeks jäänud Ruhnu kassipoeg saarelt Loomade Kiirabi kliinikusse ja sama reisiga tulid ka minu hoiulised koos toidu-, ravi- ja mänguasjavaruga. Aitäh Editile!
Süda sulas mul samal sekundil, kui neid nägin ja arvata võib, et piltide laviinist ei ole siin lähitulevikus pääsu.
Muidugi loodan, et vaatamata herpesest laastatud silmadele seni ülitublid kassilapsed samas seisus püsivad. Töönädala alguses loodan nendega kliinikus ära käia, kus meie arst silmad, ravi ja parasiiditõrje ka omalt poolt üle vaatab. Praegu saavad nad antibiootikume, silmatilkasid, probiootikumi, kõrvaravi sügelislesta vastu.
Väga huvitab mind nende vanus, sest nad peavad olema jupp maad vanemad kui nende kaal viitab. Leides olid nad veidi üle 300 grammi ja minuni jõudes 450 ja 470 grammi. Nad ei saa kuidagi olla ainult mõnenädalased. Ilmselt on nad olnud näljas oma lühikese elu jooksul. Kassipojakombed aga on neil selgemast selgemad. Fantastiline on vaadata, kuidas nad teevad kõike, mida suured kassidki teevad, lihtalt nii miniatuursel moel. Nad kasutavad kratsipuud, liivakasti, mänguasju. Pesevad ennast, söövad nii pehmet toitu kui krõbinaid. Haigutavad, nurruvad, sõtkuvad, turtsatavad hirmuäratavalt mänguhoos. Tume on eriti osav külg ees kangete jalgadega hüplemises. Lihtsalt vapustavalt armsad on nad! Tõestagu esimesed pildid seda. Hele, siiamivärvides on poiss, tume on tüdruk. Nimed selguvad tutvumise käigus.

Patsientidest

Stjopa sai terveks ja Triiton jäi haigeks.

Stjopa sai giardiale lõpuks negatiivse vastuse, kõrvad korda ja ka vaktsiinisüsti. Hakkasin siis pärast desotamist vannitoa ust lahti hoidma, et näha, kuidas suhted kujunevad. Kujunes aga nii, et Stjopa vannitoast välja tulla ei julgenud. Teised käisid tema juures hiilimas ja nuusutamas, konflikte ei tekkinud, mille üle rõõmustasin väga. Öösel küll ei tahtnud ust lahti hoida, kuna võimaliku kakluse puhul ei jõuaks reageerida. Lõpuks hakkas Stjopa siiski välja hiilima, aga komitee tuli vastu ja ta ikka ei julgenud.

Eile lehvitas ta mulle viimast korda ja väga raske südamega viisin ta Kassijaama tuppa puuri. Stjopa oli üks mu kõige lihtsamatest hoiulistest. Temaga ei olnud peale tervise mitte ühtegi muret ega pahandust. Kõige leplikum ja armsam kassipoiss. Aga mul ei ole mõistlik hoida niipalju kasse enda juures ja vannituba vajavad ju uued hädalised.

viimane lehvitus

Kassijaamas hakkas Stjopa õnneks kohe sööma ja veetsin teda paitades, sügades ja pealage musitades tükk aega. Tuleb loota, et keegi temaga kakelda ei taha, siis saab FIV+ kass teistega koos elada küll. Esialgu ei tahtnud tema lahtisest puurist välja ega teised sisse.

uue kohaga leppinud

Küll on keeruline, poevad südamesse ja vii siis veel neid ära… Aga mõistuse hääl on mul tugevat sorti.

Triiton.
Tema ravi sai ilusti lõpuni ja igapäevased kiusamised unustas ta kümne minuti pärast ära. Siis tuli esmaspäev, ma olin lõunast saadik kodust ära ja tagasi tulles leidsin eest oksendava Triitoni ja mitukümmend väikest ja suuremat okselaiku. Triiton jäigi vahulaike oksendama ja tegi seda terve öö iga tunni-paari tagant. Ma ärkasin iga kord üles, sellepärast tean. Hommikul suhtlesin arstiga ja kuna pärastlõunaks oli nagunii hammaste ülevaatuse aeg, siis varem ei tormanud. Triiton ei söönud ja ei tulnud mulle uksele vastu, sain aru, et tal on paha olla. Aga millest?
Praeguseni ma seda ei tea… Samal ajal, kui mina olin ära ja oksendamine ilmselt algas, toimus minu kodust u 500 meetri kaugusel Nisu tänava majas suur gaasiplahvatus. Meie majagi oli vappunud ja kui ma koju tulin, siis tundsin toas imelikku lõhna. Võimalik, et tundlikul Triitonil hakkas ehmatusest ja sellest lõhnast halb. Kliinikus sai Triiton tilgutit ja süsti ja soovituse ta tagasi tuua, kui ma ikka muretsen. Muretsesin küll, kuigi õhtul oli ta juba täitsa reibas ja natuke sõi. Täna hommikul ei tulnud ta jälle kööki, istus ühe koha peal ja muudkui limpsas keelt ja näugus. Viisin ta jälle kliinikusse ja palusin igati uurida. Triitoni veri oli väga hea, röntgen ei näidanud üheski organis probleemi, ärritust küll. Sai jälle tilka, aga tal oli niipalju parem, et kui eelmine päev oli ta täiesti vagusi, siis täna oli ta olnud rapsik hammustaja ning eemaldas ise ka kanüüli ja sidemed. Tubli poiss 🙂
Sain koju kaasa Promaxit ja süstid ka, et need ise talle teha, kui homme ikka paha.
Lõpuks ei osanud arstki arvata, miks Triitonil nii juhtus ja võib-olla tõesti sellest lõhnast-gaasist reaktsioon.
Vähemalt on teada, et Triiton on muidu terve kass. Ka silmade rähmasus on hammaste parandamisega korda saanud.

ootame arsti

patsient Triiton

Vaene väike Triiton, saa terveks!

Rehabiliteerin

Triiton ei ole raske juhtum. Ei hakka seda postitust kustutama ja sõnu tagasi võtta ei ole ka mõtet ega põhjust, aga meil on pärast seda ühte õhtut (kus me mõlemad olime väga õnnetud) läinud väga hästi.
Järgmisel õhtul jalutasime pool tundi, kuni Triiton alla andis, heitis end diivanile ja oli kõigeks valmis. Sealt edasi saan ma ta kätte, kui vaatan vaid otsa ja teen mõned sammud tema suunas. Ta jääb pidama, ära ei lähe, ei kurjusta. Hommikuse tableti saab voodis, kui ta tuleb mind puksima. Imeline kass 🙂
Täna sai ta viimase valuvaigisti ja mõtlesin, et proovin seda igaõhtust protseduuri natuke fotokaga filmida. Kuna ma ei ole miski režissöör ega operaator, siis pool Triitonit on enamasti kaadrist väljas, aga tõestusmaterjal selle kohta, kuidas endise tänavajeekimiga saab kõike seda teha, mida ükski kass ei salli, on olemas.
Järgmisel nädalal läheme kliinikusse kontrolli. Väga loodan, et paranemine on nagu vaja ja Triiton võib elada kiusamisvaba ja hambavaluvaba elu oma päriskodu oodates.
Nii lihtsalt see käiski: http://www.youtube.com/watch?v=Id8Fwgzxq8M

Muidupilte

Kuigi elu keerleb praegu ümber Triitoni ja Stjopa ravi, on teised kassid ka ikka täitsa olemas, üks vahvam kui teine.
Trini näiteks on saavutanud refleksi, et kui ta on pikali ja ma tulen paitama, siis ta viskub automaatselt külili. Nii tore!
Leila on täpselt samasugune armas väänik.
Triitoniga vist leppisime ära. Eile oli ainult pool tundi mööda tuba kõndimist, kui ta diivanil lubAs endaga kõike teha ja hommikul sain jälle voodis tabletiveerandiku antud. Kahv aga ootab ukse taga, sest kliinikusse peab ju, nui neljaks, õigeks ajaks saama.

Triiton sõbraga

AD 🙂

Kerge juhtum ja raske juhtum

Kirjutan oma kahest patsiendist.
Stjopa giardia ei saanud veel korda, ravimidoos kahekordistus ja isolatsiooniaeg pikenes. Kõrvad on praktiliselt korras, isegi ilma turjatilkadeta. Tema ravimisega ei ole mingit probleemi. Ta on nii haleda moega, et ma iga kord kallistan ja palun andeks seda tabletiandmist, kuigi see kestab kaks sekundit. Tema on siis see kerge juhtum, kui välja arvata, et kahtlus sai kinnitust – Stjopa on FIV positiivne. Üks asjalik ja julgustav artikkel on siin. Ma väga loodan, et see diagnoos ei sega armsa Stjopa koduotsinguid. Endiselt ei tea veel tema suhteid teiste kassidega, aga senised väikesed uudistamised eemalt ja läbi transpordikasti ei ole ühtegi vaenumärki andnud.
Teine patsient on aga Triiton. Temal tuvastas arst vaktsiini ajal tehtud ülevaatusel hambaprobleemi, vähemalt kolm auku ehk hammaste (hambakaela) resorptsioon, kui ma õigesti olen aru saanud. 08.06 oli tal operatsioon ja selle tulemusel pidi eemaldama siiski kuus hammast, tervete juurtega, aga aukudega hambad. Opile järgneb ravi ja toetus nagu ikka. Võttis mind sügavalt ohkama, sest Triiton ei ole ju siiani päris taltsas kodukass.
Kuni eilse õhtuni oli siiski kõik ok. Köögis, kui ta jalgade ümber silis oma kohvikooretilka oodates, sain anda nii hommikusi kui õhtusi valuvaigisteid, antibiootikumitabletti kui natuke ka igemeid määrida. Istun talle peale, hoian ühe käega kogu jõust kinni ja saan hakkama. Hommikuse tableti aga andsin voodis, kus ta pahaaimamatult miilustas. Enesetunne paistis õnneks ka igati hea, kappas ringi, nühkas kõiki nurkasid ja sõberkasse ning mind nähes hakkas tegema käpatõstet.
Aga eile õhtuks oli tal asi selge. Mind ei saa enam usaldada. Köögis sätib end täpselt nii, et ma ei saa teda enam krahmata. Rõduukse juures olen ka ta kätte saanud, aga enam mitte.
Tõin keldrist väikese näitusepuuri, aga ei saanud teda ka sinna. Ma ei suutnud mõelda, et ta jääb ilma valuvaigistita ja õhtuse ravimita ja panin varustuse omale vöökotiga külge, et tabades teda ükskõik kus, oleks asjad olemas. Mänguga sain ta kätte, aga ta ehmatas tugevasti ja tõmbas mu käe katki. Panin teised kassid magamistuppa. Hakkasin siis vaest Triitonit püüdma, teades, et ta enam ei ole taltsalt vagusi ja midagi lihtsat ees ei oota. Kolm tundi jalutasime mööda tuba, tema ees, mina järel. Visatud rätikud libisesid maha. Mõned korrad viskas pikali ja lubas pai teha, ajas varbad rulli, aga see oli ka kõik. Ma rääkisin temaga ja palusin tal ennast aidata, natuke nutsin ka tekkinud frustratsioonist ja mõtlesin, et mis ma nüüd siis kõik ülejäänud päevad teen.
Lõpuks väsis Triiton nii ära, et oli diivanil pikali ja lubas mul pikemalt silitada. Kobamisi sain tableti suhu ja see läks õnneks. Pani jooksu jälle. Veel sama ja sain ka valuvaigisti antud.
Täna hommikul, kui tahtsin tabletiveerandit anda (võin anda ka üks kord päevas pool), põgenes ta voodist juba mulle otsa vaadates, kuigi enne käis vanamoodi peaga puksimas. Ja jäigi andmata.
Toon kahva koju. Ja kui teisiti ei saa, siis läheb Triiton Kassijaama puuri elama ravi ajaks.
Mul on nii hirmus kahju teda kiusata, aga peab ju. Loodan väga , et ta annab mulle andeks ja oleme ilma hambavaluta Triitoniga sõbrad jälle edasi. Kliinikusse kordusvisiidile peab ju kindlaks ajaks minema, ma juba ette muretsen, kuidas sellega veel saab.
Kuidagi peab saama.

patsiendid kliinikust tagasi

pahane Triiton

Stjjopa naudib und ja päikest

Kuidas läheb

Stjopa on hoiukodus olnud nüüd juba poolteist nädalat ja meil läheb hästi. Ega päris konarusteta saa, aga ei midagi ületamatut. Lasin igaks juhuks teha giardiatesti, kuna sealtkandist meile tulnud loomad on olnud positiivsed. Ja kuigi Stjopal on kõht korras, oli vastus vägagi positiivne. Kõrvapuhastusele lisandus siis kaks korda päevas tabletiandmine ja see on natuke meie suhteid rikkunud. Rumal ta ei ole – kui alguses sain tableti antud ootamatult, siis nüüd juba teab, pean teda rätikusse mässima ja põlvedel saab siis ilusti antud. Premeerin teda ikka hea konserviga ka ja oleme sõbrad edasi.
Kõrvad on vaatamata tapmata sügelislestadele ka ainult ravimi najal päris ilusad, ainult natukene saavad vatitikud määritud ja ilmselt ka sügelus on minimaalne. Loodan, et saame giardiast jagu, siis saaks ta järgmisel kliinikuvisiidil juba vaktsiini.

Kui ma teda puudutan, siis Stjopa tõmbub kõigepealt pingesse ja natuke võbeleb. Siis fikseerib ära, kas ma tahan teda raviga kiusata või niisama paitada ja kui kõik on hästi, siis laseb lõdvaks. Nurrub, ajab varbad laiali ja naudib paitamist. Kammimine meeldib.

Tema heas iseloomus on killuke alandlikkust ka, päris hirmuks ja usaldamatuseks ei taha seda kutsuda, sest ülejäänud 99% on ta suur sõber. Konservi ajal hüppab ta sääri vastu üles ja paitamise ajal puksib pea paremini käe alla.
Endiselt piiksub ta minuga suheldes pikad jutud.
Ta oli teiste kassidega toidu pärast vanas elukohas võidelnud, väga loodan, et ta tegelikult klapib kassiseltskonda elama, aga praegu ei saa veel katsetada.