Mustad jõulud

Asjade seis 03.01
Olen saanud kaks kõnet veel. Üks nendest viitas samale Kunderi mustvalgele, keda olen näinud ja teine andis kribakese lootust. Jakobsoni tänava alguses nähti sarnast kassi katusel. Aga kuulutust nägi märkaja ülejärgmisel päeval ja ega ta kindel ka ei olnud. Sama inimesega sain hiljem ka kokku ja ta rääkis loo, kuidas tema kaduma läinud kass tuli poolteist kuud hiljem välja, oli jõudnud Pronksi tänavale ja kuna oli kiibistatud, siis leidja poolt kassi loomakliinikusse viimisest oli suur kasu.
Teisel pool Gonsiorit on Faehlmanni kandis üks kohalik kassitädi, kes paraku samuti ei ole Kasserit näinud.
Miks küll Kas-Kasser ennast kellelegi ei näita ja aidata ei lase…
Oma kodutänavatel on mul juba refleks välja kujunenud – kui näen koeraga inimest, postkasti või sobivat posti, läheb käsi kotti kuulutust võtma.
Uuest nädalast me enam päris iga päev otsimas ei käi. Abivalmid silmad ja kõrvad on seal olemas, ka ehitusplatside onud on lubanud jälgida. Nii et lihtsalt peab edasi lootma, et äkki kunagi, kuskil kuulen ma veel sellest armsast loomast, kelle aitamisest ei tulnud lõpuks jälle midagi välja …
_____________________________________________________________________________________________________________________________________

Asjade seis 29.12.
Kasserist ei ole ühtegi märki 😦
Me oleme otsinud teda iga päev mitu tundi, on abivalmis inimesi, kes selles aitavad ja ka peaaegu kõik kohatud möödujad-koerajalutajad on olnud mõistvad ning lubanud silmad lahti hoida. Olen kõigile väga tänulik.
Oleme otsiringe üha enam ja enam laiendanud, aga mitte midagi, mitte ühtegi märguannet, et teda oleks nähtud. Võpatan iga telefonikõne peale. Kuulen näugumist seal, kus seda ei ole. Näen varje. Nutan ja samas proovin olla asjalik.
Kindlasti otsime edasi, aga ma ei oska enam loota.
_______________________________________________________________________________________________________________________________________

Plaan oli pikkade pühade ajal midagi rõõmsat kirjutada. Ühest väga toredast üllatusest näiteks.
Plaan oli pühade ajal kassidega kodune olla ja nautida seda koosolemise aega.
Jõululaupäevaks sõitsime siiski linnast ära ja nii imelikult kui see ei kõla – sellepärast läkski kõik halvasti.
Õhtul pärast kümmet sain kõne Kas-Kasseri kodust, et nad teda üles ei leia ja et ta on ilmselt toast välja saanud. Ma olin 130 kilomeetri kaugusel ja linna jõuda enne järgmise päeva ennelõunat kuidagi ei saanud. Hommikul lootsin, et nad leidsid Kasseri ikka kapist või ehk mõnest uuest peidukohast üles, sest mõnedki mured saavad seal peres alguse väikesest mälusegadusest, aga ei…
Praeguseks tean, et Kasser lipsas ilmselt poest tulnud peremehe jalgade juurest välja ja kuigi majast välja saamiseks peab veel kahest uksest minema, siis oli samal ajal trepikojas jõuluvana, lapsed, võõrad ja palju sagimist. Kui Kasseri inimesed aru said, et ta ei olegi oma tavalisel pikal uinakul, siis oli juba viis tundi möödas… Ei leidnud nad teda pööningult, keldrist ega õuest.
Ja mina, kes ma olen aastas ainult üksikud ööd kodust ära, ei saanud appi tulla.

Praegu mööduvad mu õhtud ja hommikud kadumiskohas jalutades, inimestega rääkides, kuulutusi pannes. Otsijaid-abilisi on veel. Kasseri väga eakad peremees ja perenaine sellise aktiivse otsimisega kahjuks aidata ei saa. Ühel on jalad viletsad ja teisel pole mälu ja endaga hakkamasaamine enam see… Seni on kõik hästi sujunud, aga seekord läksid mitu asja halvasti.
Mu süda on väike valus tomp ja ainult üleloomuliku pingutusega hoian endast kõiki neid haledaid mõtteid eemal, et mitte vahetpidamata pisarates olla – kus ta on, kas ta midagigi süüa saab, kas ta on leidnud natukenegi sooja koha.
Muidugi ma ei ole lootust kaotanud. Kas-Kasser on vapper ja tubli. Oleks nüüd natukenegi õnne ka, et ta hea inimesega kokku satuks. Oleks, et keegi helistaks ja ütleks, et on teda kasvõi eemalt näinud.
Palun. Palun. Palun.

Advertisements

Tublim kui enne

Skip harjus oma inimesega ära. Kui mina külla lähen, siis ma teda ei näe, aga oma usaldusisiku jaoks on ta juba täiesti tavaline kass.
Näitab ennast ja lubab puudutada.
On parandanud oma käitumishinde puudulikust eeskujulikuks (ma siin pikalt valesti pissimisest ja öistest koerustest ei räägi, muidu läheb huviliste järjekord miinustesse).
Selline ilus poiss:IMG_4990Image2-001

Sõber Triiton

Minu sõprus Triitoniga on jõudnud niikaugele, et mina olengi tema parim sõber.
Ta on hommikul esimene, keda ma näen, sest ta tuleb ja sätib end mu kõhule või külje vastu veel enne, kui ma jala voodist maha panen. Ta rõõmustab ogaralt, kui ma üles tõusen, sest siis saab pai ja tähelepanu.
Köögis rõõmustab ta selle üle, et teised kassid saavad konservi või liha ja tema saab veelkord pai.
Triiton eelistab endiselt ainult kuiva toitu. Ühte konservi ta mu suureks üllatuseks isegi natuke limpsas, aga see on nii kallis, et iga päev mu toidukorvis ei ole.
Kui ma aga pakun talle vahel mingit saialaadset toodet, siis ta rõõmustab ja sööb, armas naljatilk 🙂IMG_4860
Kratsika lohus hakkab ta nihelema, kui ma tulen ta suunas, sest ta teab, et siit tuleb silitustelaviin.
Süllevõtmiseharjutused on jõudnud nii kaugele, et ta naudib ka seda – käpad hakkavad käima ja ta kallutab end mu vastu. Talle sobib ka see, et ma ninapidi tema kasukasse poen ja nurrumist kuulatan. Ainult kui ta pead pöörab ja avastab, et ta on mu näole nii lähedal, siis natuke ehmatab. Sülesolekut on raske pildistada, sest ta natuke pelgab fotokat, aga käpad hakkavad sõtkuma ja kiiret pole kuskile.IMG_4985
Ilme on tal kogu aeg natuke pahur ja tõre, aga selle taga on nii suur hellusevajadus, mis pole tegelikult veel lõpuni välja jõudnud, ta kindlasti areneb veel.
100% usaldust meie vahel veel ei ole ja võõrastega sellist miilustamast ei toimu.
Ka küünte lõikamiseni ei ole ma veel jõudnud, aga see on nii väike asi kõige selle suure kõrval, mis on kevadest talvehakuni toimunud

Ilme on kahtlustav, aga käpad reedavad head

Ilme on kahtlustav, aga käpad reedavad head


Siia lõppu ka 18 sekundit ettekujutust sellest, mismoodi Triiton paisid küsib ja saab.

Kadunud nurr

Kirjutan Leilast.
Kõik, kes kassipesakondadega pikema aja jooksul tegelevad, teavad, et õed-vennad võivad olla väga erineva iseloomuga. Koduski mul näited võtta – AD on küll ühisnimetusega sõbralikud kassid, aga tegelikult käituvad täiesti erinevalt.
Ka koos kasvanud, koos püütud Leila ja Lembit arenesid nagu ise suunades. Susisevast Lempsist sai peaaegu et sülekass, aga kohe alguses enda eest küünte ja hammastega võidelnud Leila on osutunud mulle parajaks pähkliks.
Niikaua kui nad vannitoas elutsesid, olin rõõmus ja rahulik. Leilal käivitus silitamise peale ülikõva nurrupõrin ja kuigi ta süles ei tahtnud üldse olla, teadsin, et temast tuleb kindlasti üks inimsõbralik loomake. No alati ju tuleb… Tegelesin mõlemaga ühtemoodi ja ühepalju.
Nüüd olen olukorras, kus Leila on mu kodus kõige keerulisem kass ja ma ei tea mitte raasugi, kuidas teda reklaamida, ehk mis on see, mis peaks inimese tema juures ära võluma.
Minu jaoks on ta kahtlemata armas ja ilus ja hea. Aga temas ei ole palju seda, mida inimesed kodukassilt tahavad. Leila ei tule ise juurde. Kui ta pikutab, ma sirutan käe, siis kaheksal juhul kümnest läheb ta ära. Kui ülejäänud neli kassi on õhtusel puhkehetkel minu juurde kogunenud, siis Leila on kas teises toas või ahju otsas. Vahel on ta küll teistega voodis ja käib mind vargsi nuusutamas.

Ma ei teagi, millal ta viimati nurrus, sest viimasel ajal, isegi kui õnnestub teda pikalt paitada, ta nurruma ei hakka.
Ma võtan teda igal hommikul ja õhtul sülle. Saan seda teha, sest restoran on meil endiselt vannitoas. Leilakene kappab saba püsti minu ees ja nõuab häälekalt ja armsalt oma toiduportsusid. Siis ma kraban ta sülle, jalutan natuke ringi, räägin ja silitan. Ta ei hakka rapsima, aga muutub kangeks ja tahab ära.
Ma ei saa öelda, et ta on arglik kass. Kui käivad külalised, siis ta julgeb mängida. Tolmuimeja ei aja teda kabuhirmus põgenema nagu teisi noorkasse. Ta ei ole peidus, vaid nähtaval. Aga ta ei usalda ja peab kaua meeles. Pärast steriliseerimisel käimist ei tahtnud ta ligi nädal aega söömiseks vannituppa tulla, sest mäletas, et seal pandi ta kasti ja viidi kuhugi.
Kui annan ussirohtu või lõikan küüsi, olen jälle kaotanud osa võidetust. Ta on nüüd juba kuuekuune ja võiks ju oletada, et ligi neli kuud kodust elu oleks võinud temast vormida midagi muud.
Ma ei ole kurb ega pettunud. Ma lihtsalt tean, et sellistele kassidele ei ole järjekorda. Leila välimus on minu silmis ilus ja ta on ka hea poseerija fotode jaoks, aga jälle – siledakarvaline lehmalapiline ja mittesõbralik kass, kui kaua ta oma päriskodu ootab?
Hipsikuga, kes oli välimuselt väga sarnane, läks uskumatult hästi, aga tema oli ka loomult teine.
Eks aeg näitab, kas leidub keegi, kellele just Leila on see õige. Praegu tundub mulle, et enne leiab kodu Triiton, kes on teatud võtmes mu kassidest kõige suurem inimsõber. Tema arengust kirjutan varsti.

Ma ei saa ega taha võtta uut hoiukassi enne, kui vähemalt üks veel on koju saanud. Juba praktilistel põhjustel. Viis kassi kasutavad kahte liivakasti, mida ma pean koristama kaks korda päevas. Kui mul on keegi vannitoas kinni, ei ole mul teist kasti kuhugi panna. Üks on WC-s ja teine vannitoas ja muud sobivat kohta lihtsalt ei ole.
Ja ega ma arva, et mul PEAB kuus hoiukassi olema, ka viis on rohkem kui ma kunagi olen planeerinud.
Samas on hädas kasse nii palju, et ega ma pääse – kohe, kui veel üks koht vabaneks, koliks ilmselt keegi sisse.

Leila sobiks hästi teisele kassile sõbraks, sest kassisuhted on tal väga head. Kui Lemps läks koju, avastasin ma ta Durani kõhualust lutsutamas ja ta saab kõigiga peale Triinu hästi läbi, nende vastu end reipalt nüheldes ja mängima kutsudes.IMG_4573

IMG_4568
Ja muidugi mängib ta palju nagu mürsikule kohane.IMG_4684

IMG_4678

Leila

Leila

Niimoodi ta poseerib. Lambiga pildi tegin täna hommikul. Mul oli fotokas jäänud öökapile ja kui pilkases pimeduses kella vaatasin, avastasin Leila end jälgimas.IMG_4720

IMG_4688
Loodan, et ma leian Leila nurru varsti üles.