SS juures, MM-ist ja Leilast ka

Käisin SS-i kodus külas. Mina olen minevik ja mitte mingeid emotsioone meie taaskohtumine neile ei tekitanud. Mu kott pakkus rohkem huvi kui mina. 🙂 Muidugi lubasid nad end paitada ja nässerdada, nurrusid ja mängisid, aga jällenägemisrõõmu või äratundmist ma ei tuvastanud. Ega mind see ei kurvasta. Ikka rõõmus olen, et neil on nii-nii mõnus kodu ja tore kassielu!
Maja igas nurgas on kassidele mõeldud (või kasside vallutatud) lebokohti ja mänguasju. Mulle tundub ka, et nendega mängitakse rohkem, kui mina seda tegin. SS on endiselt koos magamas-müramas. Vanem-vaatleja Raul on nende olemasoluga kenasti leppinud, kuigi igatseb oma vana kaaslast. Mul on hea meel, et SS on oma noore energiaga toonud elurõõmu koju, kust eelmine sõber hiljuti lahkus.
Mõlemad on kasvanud, pigem laiusesse. Simmo üritab kahest taldrikust korraga ahnitseda ja teeb sööki oodates erinevaid armsaid häälitsusi. Sia aga on natuke suurem inimesesõber. Pahandusi nad eriti ei genereeri, ju väsitavad teineteisega mürades üksteist piisavalt ära.

Mu kallid MM ehk Relika ja Panda aga on endiselt koos mängimas-müramas-magamas ja kokku nad jäävadki. Ei suudeta neid enam lahutada 🙂
Mu tänasesse kurvavõitu päeva tõi see teadmine küll rõõmu juurde ja südamel hakkas soe. Ma olen ka nende koduga väga rahul, tunnen iga sõnumiga, kuidas nad on hoitud ja armastatud. Ja koos!!!IMG-20180114-WA0001

Leilaga aga käisime kliinikus kontrollimas, kuidas elab tema põis. Koduses vaates elab hästi, sest valesti pissimine lõppes. Täielikult siis, kui noorkassid välja kolisid, aga juba enne jäi järjest vähemaks.
Leila talus vapralt ultraheliprotseduuri, ise hirmust kange. Pea keerles ja suured silmad vaatasid kord ekraani, kord lage, kord mind. Põie seinas olnud “mups” olid kadunud ja kõik teised organid igati korras ja paremad kui enne.
Analüüs oli ka täiesti korras, ei mingit põletikku. Külla aga oli mikroskoobi all näha veidi kristalle, mida eelmisel korral ei olnud. Selle vastu saab Leila nüüd veel lühikest aega Uro-Pet pastat ja kui see saab läbi, siis lõpetame ka Calmexiga tagaajamise.
Kümmet kassi siia enam kunagi ei tule ja ma tõesti loodan, et Leila tunneb end edaspidi paremini.
Hiljuti jäid mulle silma Leila lapsepõlvepildid, panen ühe siia ka. Ka väikesena oli tema hirm suur.

Advertisements

Jälle kuuekesi

Elu hoiukodus on jälle täiesti tavaline. Kuus kassi on ju igati normaalne 🙂
Triinu saab jälle jooksvat vett juua, sest samal ajal ei tule neli uudishimulikku pead kraanikausi äärele.
Triinu tahab nüüd jälle minu peal magada.
Mina saan panna teleka käima ja hakkabki mängima – kõik juhtmed on omal kohal.
Saepuru asub üsna liivakastide ees, mitte terves korteris, voodil ja diivanil.
Pesukuivatusrest püsib püsti.
Köögis on endiselt tunglemine, aga mitte kiiruse peale kandikute jagamine.
Mina ei jookse igalt poolt ära kohe koju, sest seal on näljased kassipojad.

Trini liigub rohkem ja sirutab varbaid ning keerab kõhtu ette aina rohkem. Muutub üha armsamaks!

Võib-olla kõige tähtsam on, et Leila ei pissi enam valesti. Nädala aega on kuivaks jäänud ka arvutilaua all asuv varuliivakast, vahed vähenesid juba ravi alguseks kahe-kolmepäevaseks ning valedesse kohtadesse pole ta vist teinud juba umbes kolm nädalat.
Leilat ajan Calmexi andmise pärast küll iga päev taga, aga see on juba vaid mõneminutiline rutiin. Magamistoa uks kinni, Leila diivani alt välja ja vannitoas või garderoobis saab vaene hirmunud loom ühe ml vedelikku suhu hops. Järgmisel nädalal on kliinikus kontroll.

Triiton aga hakkas mõni aeg tagasi konservi sööma!
Kõigepealt märkasin, et ta sööb kassipoegadest jäänud Felixi kuivanud liblesid. Siis hakkasin pakkuma muud ka ja sööb! See kass, kes kaks aastat põlgas praktiliselt kõik konservid ära. Väga veider minu meelest, aga nüüd on tema siis ka oma kausikesega jaol ja teeb instensiivset käpatõstet järjekorras oodates. Kõige rohkem sobib Gourmet pasteet ja no kohvikoor loomulikult
Triitoni elus toimub veel põnevaid asju, aga rohkem kirjutan sellest alles veebruari teises pooles.

SS-il ja MM-il läheb kodudes väga-väga hästi!

Relika ja Panda

Kes need veel on? Uued kassid?
Ei, Relika on Mirjam ja Panda on Mäuram. Uued nimed uues kodus.
Eile oli väga eriline päev, sest MM sõitsid ära oma koju. Mina käisin juba mitu päeva varem ringi, kõva tükk rinnus ja ei tahtnud midagi mõelda, sest nii oli lihtsam. Jah, see on viimane öö siin voodis minu kõrval. Viimane kapak hommikust sööma. Viimased mängud, viimased paid. Rääkisin nendega pikalt, kui olime veel omavahel. Sellest, kui kallid nad mulle on ja kui kalliks jäävad. Et ma ei unusta kunagi. Aga et elu on ilus ja toob teile palju head ja uued, armastavad inimesed. Ärge kartke, olge tublid.
Ma ei saanud samas kindel olla, kas nad koju lähevad, sest ma ei olnud uute peredega varem kohtunud. Kindel oli ainult see, et külalised Soomest tulevad otse laevalt ja kui kõik üksteisele meeldivad, siis…
Meeldisid küll. Väga. MM meeldisid nende inimestele ja nemad mulle. MM piilusid alguses voodi alt, aga lasertäpiga meelitati nad välja. Minu kivi kahanes pisikeseks, kui kuulsin, et MM jäävad alguses mõneks nädalaks kokku harjuma ja siis kolivad koos teise korterisse harjuma ja siis alles toimub kodudesse, ema ja tütre juurde jagunemine. Tahtsin midagi sellist isegi pakkuda. Tegelikult hakkavad nad elama üksteisest kümne minuti kaugusel ja tasapisi selgub, kuidas nad eraldi hakkama saavad ja kas külaskäigud teineteise juurde teevad head või pigem mitte. Kodud on kassiturvalised, kassipidamiskogemus on olemas, ka argliku ja pirtsutava kassiga. Suhtumine on õige, sümpaatia tekkis kohe. Kõik oli õige. Oli põhjust avada vahuvein ja klaase kokku lüüa.
Lõpuks saabus aeg MM sisse pakkida ja nad laevale saata. Kallistused, lubadused, peidetud pisarad. Kaasa pakkisin lemmiktoidud, karvase ja tuttavalõhnase fliisi. Mänguasjad, palliraja, tuttavat liiva, Mirjami kaasavara-pesa, europassid.

Triinu, sina jääd koju 🙂

Viimane pilt. Head teed, kallid väikesed sõbrad!

Kui tulin tuppa, külalisi saatmast, siis laual oli mõnelt singirullilt kadunud singid 🙂
Koju jõuti ilusti, laevareis möödus rahulikult kajutis. Tean, et saan pilte ja kodu-uudiseid.
Tänane hommik oli imelik, ärkasin väga vara. Kaissu tulid AD ja Triinu valvas öökapil, Trini käis korra nuusutamas, aga väikeseid nõudlikke ninasid ei olnud kuskil. MM, ei, Relika ja Panda ärkavad täna esimest korda päris kodus, kus kõik on uus ja natuke ilmselt hirmus, aga nad saavad olla üksteisele toeks. Ka uus aasta võetakse vastu koos, uusi pereliikmeid ei jäeta üksi koju.

Ma arvan, et Mirjamil ja Mäuramil väga vedas. Kes oleks võinud arvata, et need tundmatu päritoluga pappkasti hüljatud abitud pojakesed leiavad omale kodud hoopis Helsingis, Lauttasaaris, suurtest loomasõpradest soome naiste juures.
Ka nende õde Murjam, uue nimega Mirri, on saanud väga tubli, hooliva kodu, kes ühendust peab ja käpakäigust teada annab. On põhjust rõõmustada ja õnnelik olla. Ju oli nende saatuses kirjas, et minul oli suvi vaba, et sain nad võtta ja suureks kasvatada.
Jälle sain kastikiisude looga kinnitust, et mustvalgetele tormi ei joosta, aga ma tuhat korda enne ootan kuid või aastaid, kui annan oma hoolealused ära lihtsalt sellepärast, et mul oleks nii lihtsam ja keegi ju küsib. SS ja MM said head kodud hoopis nagu nõukaajal – tutvuste kaudu. Nii et siinkohal veelkord tänu kõigile suunajatele, vihjajatele ja abistajatele 🙂 Tänu kodupakkujatele, muidugi!
Aitäh kõigile, kes toetasid Kassijaama MMM suureks kasvatamisel. Ilma dr Juliata ei oleks me hakkama saanud, olen lõpmata tänulik.

Lisan siia omale mälestuseks viimase nädala pildid.
Aga kana ei keeda ma ilmselt enam järgmised pool aastat.

2017 lõppes väga hästi. Soovin, et 2018 tuleks ilus ja hea. Kassidele, teile, mulle.

Eriti tähtsad uudised

Teisipäeval läksid koju mu kallid Simmo ja Sia. Ja ma ei ole sellepärast üldse kurb.
Nukrusega segatud tunne on küll, sest SS said omale kodu, kuna armas Mau suri, jäädes alla kurjale haigusele…
Kass Raul aga vajab seltsilist ja mõte uue kassi võtmiseks sai pikalt selles peres küpseda.
Minul aga ei ole seda tavalist kripeldust, muret ja kahjutunnet, kui keegi mu hoiulistest koju saab.
Põhjus on ka tegelikult selge – ma ei muretse nende pärast mitte üks gramm. Ma tean, et neil on väga hea kassielu, väga hoolivad inimesed ja palju paremad tingimused kui minu juures. Ma lähen ilmselt jaanuaris neile külla, saan Simmot ja Siat kallistada-nässerdada ja nii polegi ühtegi põhjust kurta ega kurb olla. Muidugi tunnen natuke puudust nende pugemistest, kurinatest ja vaatan-sind-pea-viltu-hetkedest, aga see ei ole mulle raske.
Lisaks on mul ka praktilistel põhjustel lihtsam nüüd, kui on kaks traageldist vähem. Köögis on vähem tunglemist, vahel üle taluvuspiiri minevat mürgeldamist on vähem ja voodisse mahub ka paremini ära 🙂 SS magavad uues kodus ka voodis muide, loomulikult.
Kodupilte ma praegu ei pane, saan neid ja videoid küll iga päev, aga seal on rohkem kodu kui ringinuuskivaid kasse näha. Panen hoopis paar pilti ajast, mida ma kunagi ei unusta. Suvest, mil ma elasin ainult väikestele abivajavatele kassidele.

Mirjam ja Mäuram. Sel nädalal pidid neid vaatama tulema huvilised Helsingist. Läks aga nii, et nad ei saanud tulla ja nüüd selgub päris aasta lõpus, kas MM lähevad koju, välismaa koju, üle lahe. See paistab küll üsna kindel ja nad on praegu nö broneeritud staatuses, aga kunagi ei tea.
Niikaua rõõmustan iga hetke üle nendega koos, sest millegipärast on nii, et silm läheb märjaks, kui mõtlen, et nad lähevad ära. Eks see 200-300-grammiste taskukasside üleskasvatamine tekitab vist sellise nähtamatu niidi, mille katkiminek ei saagi päris valutu olla. Ja kuigi kodudel on minu sõpradest soovitajad, on tunne mu sees veidi teistsugune kui SS-iga. Üldse mitte halb tunne, aga ma ei oska olla nii muretu.
Ühisesse koju nad ei lähe, aga saavad üksteisel külas käia.

Leilaga on endiselt keeruline. Pissimine on natuke vähenenud. Kuna ta Calmexit toiduga ei söö, siis toimub meil igal õhtul, väikeste eranditega, Leilajaht. Kuigi ta muidu on kaval rebane, siis ometi teeb ta iga kord sama asja, mis mulle sobib. Jookseb siis, kui hirmuringid on tehtud ja diivani alt välja aetud, esikusse garderoobi ja jääb sinna nurka kükitama. Mina siis lükkan ukse enda tagant kinni ja kuidagi mahun seal talle rohtu andma.
Vahepeal oli tühi liivakast lausa kaks päeva tühi, aga ei, selle kasutamine jätkub. Lisaks muud üllatused, aga siiski palju vähem.

Triitonil on ka üks uudis (mitte kodu-), aga sellest kirjutan siis, kui eriti tähtsad uudised hakkavad otsa saama 🙂

Uudised

Uudised ei ole tähtsuse järjekorras, aga enamvähem kronoloogiliselt.

Alustan Leilast, kellel on põiepõletik.
Leilale tehti teisipäeval kliinikus põhjalikud uuringud ja muud probleemi kui idiopaatiline tsüstiit välja ei tulnud. Neerud ja muud organid on korras, struviite-kive ei leidunud, aga uriin sisaldas verd. Põies on ultrahelis siiski näha u 2-millimeetrine tükike, mida arst tahab kuu aja pärast uuesti vaadata. Kui vajalik ja õnnestub, siis võib-olla saan varem viia ka pissiproovi.
Ehk siis suure tõenäosusega on see põletik stressist tingitud.
Leila, kes oli kliinikus hirmust kange olnud, sai seal pikatoimelise antibiootikumisüsti, koju kaasa valuvaigistid ja rahustava toimega toidulisandi Calmex Cat. Seda peaks kirjade järgi kass sööma ka koos toiduga, aga Leila ainult nokib natuke. Mis tähendab, et meil ei ole lihtne, sest ega ta ei anna ennast mulle kätte juuu….  Kaks korda olen saanud kuidagi ta vannituppa. Ükskord ta lubas end korvis silitada ja võtta sülle (jõuluime!?). Aga päris ideaalselt see andmine ei õnnestu. Valuvaigisti sõi ta vähemalt oma pasteediga limpsti sisse. Pissimine tühja liivakasti ja mujale ei ole praeguse seisuga eriti vähenenud. Ta ise on rõõmus ja kepsleb ringi. Feliway pudelid on kahe ja poole nädalaga otsa saanud, peab juurde ostma. Päris kalliks on läinud Leila uurimine-ravimine-toetamine, aga Leila on muidugi kallis kassike ka.
Loodan väga, et stress väheneb, kui kasse jääb hoiukodus vähemaks.
Leila pikutab vahel garderoobis, kus ma olen mütsid-sallid-kotid katnud vihmakeebiga. Üldse ei taha enam asju ära visata. Aga tema jaoks paistab see mõnus koht olevat. Ilmselt jälle sellepärast, et seal ukse taga saab pägalikest rahu.
Teine mõnus koht on tal korvpesas sooja ahju kõrval. Andy on tema sõberkass, kellega koos võib pikutada küll

Minu juures kodus käis taaskord üks hea inimene, kellele olid teised head inimesed ka kaasas, üks suur ja üks väga väike. Padi ja Pasteedi kassidele toodi hiigelkogus konserve, lisaks hullamistelk, pesa ja mänguasju. Konserve kaabivad agaramad tegelased lausa kastidest välja. MM söövad ainult kanaga varianti, aga SS on täiesti nagu tolmuimejad. Mul on nii palju lihtsam seda kassiparve praegu toita. Ei pea iga päev mõtlema, kust mida ja millal saab, kuidas koju vedada ja kas nad seda ikka söövad. Lihtsalt võtan ja annan. Ja telk on täielik hitt!
Veelkord siiras tänu, Ruth Maria! 🙂

Oma panuse on andnud ka puidugraanulipäkapikk, aitäh!!!

Ja just tõin ära üllatuskingituse pakiautomaadist. Kaks alust Gourmet pasteete, täpselt neid õigeid. Huvitava kokkusattumusega limpsis Triiton täna esimest korda kalkunipasteeti natuke. Suur-suur aitäh Põlvamaale! 🙂
Simmo aitas lahti pakkida ja Sia leidis omale uue magamiskoha

Simmol ja Sial on käinud külalisi. Tänagi käidi ja otsus sai kindel. Järgmisel nädalal lähevad nad kahekesi ja proovivad kooselu üheksandat eluaastat käiva kass Rauliga, kelle sõbra viis vikerkaare taha raske haigus. Sellest kõigest aga tuleb kindlasti eraldi postitus, kui õige aeg on käes.
Mina pean harjuma mõttega, et need karvapallid-südameröövlid kolivad ära. Küll aga tean, et ma võin neile külla minna, sest SS uued inimesed ei ole täiesti võõrad. Toredad, hoolivad, head inimesed on.



kasutage ikka helkurit 🙂

Muid kassikomplekte ka

Mirjamil ja Mäuramil on samuti kojuminekulootus, aga sellegi kohta toob järgmine nädal rohkem selgust.

Teisipäeval olid nemadki terve päeva kliinikus – steriliseerimine on nüüd tehtud. Mirjam on end õest suuremaks söönud. Tema kaalub 2,5 ja Mäuram 2,3 kilo. Nad on sellised natuke rääbised, aga karv läigib ja tuju on hea. Juba opiõhtul möllasid nagu poleks midagi olnud.

Varsti jälle uued lood.

Tore Triibik Triiton :)

Käisime eile Triitoniga varjupaigakasside näitusel Kaunim Koduotsija.
Viisin Triitoni mugavustsoonist välja, aga õnneks läks ta sinna koju jõudes kohe tagasi.
Hommikul haarasin ta keset koorelimpsimist kaenlasse ja viisin vannituppa ära, et ei peaks pärast jahti korraldama. Alguses kaebles natuke, aga silitasin teda seal pikalt ja siis oli suur sõber nagu ikka. Nägu on küll pahameelest kantud.

Siis tõstsin ta reisikasti ja Simmo arvas, et tema võiks ka tulla või siis vähemalt natuke valvata ja tähtis olla.

Näitusepuuris oli Triiton solvunud ja pahur ja isegi mu pikad paid ei lohutanud. Seda suurem oli üllatus ja heameel, kui kasse hinnanud dr Tiina Toomet Triitoni Toreda Triibiku tiitlile välja valis. Kõik saavad aru, et võimatu on kasside vahel valida, aga ju siis Triitonis ikka on see x-faktor. Mina tean, et on, aga ega ta seda ju võõrastele taha näidata.


Ma ei uskunudki, et sealt see päriskodu tuleb, aga auhindu saada, inimestega suhelda ja teisi kasse vaadata oli täitsa vahva. Õnneks ei kestnud üritus pikalt  ja nii ei olnud Triitoni trauma väga suur. Koju jõudes oli vaja kiirel sammul peitu pugeda. Kaua ei läinud, kui ta jälle välja tuli ja oli tema ise.
Kuhu ma selle suure karika panen, seda küll veel ei tea.
Pildistasin mõnda lähemat kassi ka. Üks armsam kui teine.

Arno oli väga lahe!

Pahupoolest ka

Ma olen pikalt varjanud ühte muret, mis eelkõige minu elu häirib. Praeguseks aga on teadmist juures ja kirjutan siia ka, et esimest korda Padi ja Pasteedi hoiukodu pikas ajaloos on meil valesti pissija. Juba 2-3 kuud tegelikult, aga viimasel ajal rohkem. Kuigi ma olen üsna kodune, ei sattunud ma kunagi peale, kes on süüdi.
Kes pissib esiku pikale kaltsuvaibale, lambanahale, diivanikattele, diivanipadjale, uksematile, saabastele, vannitoa magamispesasse, arvutilaua alla ajalehekasti, niisama põrandale, liivakasti ette…
Peaaegu iga päev olen leidnud loigu sealt, kus ei peaks olema. Kõigepealt panin ajalehekasti asemele laua alla tühja liivakasti ja sinna hakkasid loigud tekkima. Ok, koristan ära, las olla siis liivakast siinsamas kus ma arvutis olen. Ei ole raske see sorts ära kallata, kast pesta ja tagasi.
Pidin kurvalt ära viskama lambanaha ja kaltsuvaiba, sest vaatamata pesule Smellnetiga läks vaip ikka ja jälle loosi ning lambanahka isegi pese ju. Niisama nühkimisest ja haisupeletamisest polnud tuhkagi kasu. Ka diivanikate läks korduspissimisele ja seda ma praegu lihtsalt ei kasuta. Natuke on sattunud diivanile ka ja ma ei ole kindel, kas ma olen kogu lõhna ära saanud.
Lõpuks, lõpuks ometi nägin Leilat väljumas tühjast liivakastist ja sain aru, et see on tema.
Seni on säästetud mind voodimärgamisest ja samuti hoiab pissirott kuivana oma kaks pesakohta ahju kõrval.

Eelmiseks laupäevaks olin siis teinud plaani, et kui vähegi jõuab ja ta jälle kasti pissib (aitäh sellegi eest, proovi võtmine on ju niigi raske), siis lendan kliinikusse. Läkski nii – Leila jäi vahele, viimasel hetkel kimasin taksoga kliinikusse ja hiljem arst helistas, et midagi seal on, erütrotsüüte natuke rohkem ja midagi oli veel. Aga kuna mu anum ei olnud vist 100 % puhas ja selget vastust sealt ei koorunud, siis ilmselt peame minema kohale ka. Siis saab otse põiest võtta analüüsi ja arst arvas, et neerude tööd peaks ka vaatama. Kuna Leila lakub (stressist?) endiselt kratsipuu nööre, siis soovitati ka Feliwayd. Alates teisipäevast mul ongi nüüd kaks tükki korteri ise otstes paigas, üks lausa Leila lemmikkoha kõrval.
See kohe ei mõju muidugi ja arvan, et pean ta ikka kontrolli viima. Arvatavasti katsetan varsti diivanikattega – kas tekib ahvatlus.
Kui praeguseks on pissimine jäänud peaaegu et ainult kasti (tühja), sest senised kohad olen lihtsalt likvideerinud, siis reedel läks ta ja pissis minu nähes uksematile. Võttis ikka ohkama küll. Aga kass ju väljendab sellega midagi ja küsib abi.

Mõistan paremini neid inimesi, kes tahavad viimases hädas loobuda oma lemmikust, kel sarnane mure. Ei mõista muidugi neid, kes midagi ei tee, ei proovi, arstile ei vii. Aga kui sul kodus kõik kohad täis pissitakse, siis on ikka raske küll.
Mina olen alles mure alguses, kui nii võib öelda ja natuke arvan, et liiga palju kasse ei ole Leilale hea. Muuga ma seostada ei oska stressi poole pealt. Kui mõni organ streigib, siis see on muidugi teine teema, aga ülejärgmiseks nädalaks otsustan tema kontrollimise ära.
Kogu see lugu siin viib Leila koduväljavaateskaala miinustesse ilmselt… Aga mis ma teha saan? Kasse vähemaks, Feliway seina, vajadusel ravi. Seda saan teha ja teen. Loodan väga, et saame sellest murest jagu.
See pilt on tehtud Feliway teisel õhtul, kus magamistuppa minnes avastasin Leila sellises asendis. Kuna ahi oli kuum, siis tegelane muidugi lihtsalt mõnules, aga mulje jäi küll, et õnnehormooni mõju all 🙂

Trinijuttu

Täna kirjutan vahelduseks noorkassidele hoopis Trinist. Mirjami pea toetub mu käele, nii et see ei ole lihtne 🙂
Kui ma oleksin inimene, kellele veel ei ole kassi või otsiksin oma kassile seltsilist, siis ma tahaksin võtta Trini. Ma tahaksin võtta Trini, et näha, mis temast edasi saab. Et näha, kuidas äärmiselt armsa olekuga kass saab veel armsamaks. Jälgida tema erinevaid ilmeid ja üha julgemaid etteasteid. Et tunda seda jätkuvat pisikest, aga tasakesi kasvavat õnnetunnet, kuidas arast tänavakassist saab tavaline tore kodukass. Et nautida seda, kuidas paitada saab järjest rohkem ja julgemalt. Et avastada kassi, kes kunagi ei ole toas jooksnud, jooksmas!
Trini areneb. Vaatamata sellele, et olen mitu korda tema usalduse katki teinud kliinikusse viimisega, ta ikkagi areneb. Trini tuleb koos teise kassidega mulle ukse peale vastu. Ta lubab ennast kõhu alt sügada. Ta ei lähe ära, kui ma tulen tema juurde. Kõrvad on küll sageli horisontaalis, aga ta ei taha mind kunagi hammustada ega küünistada.
Trinile meeldib, kui ta saab midagi head süüa spetsiaalselt talle serveerituna. Talle meeldib soojus – leian ta sageli soojaks köetud ahju otsast või kuumalt vannitoapõrandalt.
Trinile meeldivad teised kassid. Need, kellele tema meeldib. Ta hoolitseb pealimpsiga väiksemate eest ja tunneb erilist sümpaatiat Triitoni vastu. Kahjuks ei ole minu enda Triinul tema vastu häid tundeid ja see mõjutab Trini elu kõige rohkem. Näen teda hiilimas tooli alt nurga taha ja laua alla. Ainult siis, kui ta on kindel, et Triinu on eemal, on Trinil hea olla ja ta käitub nagu tavaline kass. Samas ei ole ta ka väga alandlik, vaid seisab enda eest.
Midagi ei ole teha, sellises ühiselamutingimustes ikka keegi kannatab. Kahjuks kannatab ka Triinu, kellele ei meeldi kõik kassid, aga millegipärast Trinit peab ta lausa vaenlaseks. Kuidagi saame siiski hakkama.
Ma tahan väga näha, mis Trinist edasi saab, aga veel rohkem tahan, et seda näeks keegi teine. Keegi inimene, kes julgeks ja tahaks anda võimaluse mustvalgele mittesülekassile.
Ma ei julge lubada Trini tervise kohta midagi. Hea oleks tema näitajaid aeg-ajalt kontrollida, kuigi viimati ei antud loomakliinikust isegi ühtegi hoiatust kaasa. Näidud olid korras ja praegu elame hästi.
Ussirohtu saab talle panna turjale ja vaktsineerida pole järgmised kaks aastat vaja – põhi on all.
Minu meelest on Trini väga-väga ilus kass.

lapsed kolistavad selja taga 🙂

Mirjamiga

sõber Triitoniga

MM ja SS pildid

Igav meil siin ei ole, aga kirjutada ka ei taha.
Panen lihtsalt nunnusid pilte.
MM pirtsutavad toiduga. Zooplusi konservivarud on kõik otsas, aga nad viimasel ajal enam neid konserve ei tahtnud ka. Nüüd ostan järjest erinevaid ja proovin leida midagi kindlat, mida siis jälle hulgi tellida.
Kana on menüüs edasi nagunii, aga krõbinaid need väikesed gurmaanid põlgavad ja ma olen juba üsna meelt heitmas. Uusi konserve proovitakse, aga isuga ei sööda mitte ühtegi. Toorest MM ei taha. Õnneks SS söövad kõik jäägid ära, eriti Simmo.
Kassipoegade krõbinaid aga ma ei saa neile ette jätta, et äkki näljaga söövad, sest kodu on pakse kasse täis, kes ei tohi juurde võtta.

Endiselt istutakse mulle seltsiks arvutilambi või öökapilambi all.
Või arvuti taga
Või joostakse ringi, saak hambus
SS kasukad muutuvad aina paksemaks ja kohevamaks ning MM muutuvad aina siledamaks ja läikivamaks.
Ühtemoodi armsad on nad kõik. Et mitte öelda kohutavalt armsad.