Luka

Täieneb rubriik “korraks külas.”
Külas käis Luka (või Luca, ei tea), Devon Rex tõugu aastane kassipoiss. Tõukass, kes uitas sellel nädalal minu kodutänaval, jooksis mul eest ära ja näugus haledalt auto all. Ma juba ammu kõikidele oma tänava kassidele ei reageeri, enamasti on neil kodu moodi koht olemas, aga seda tegelast ma ei olnud varem näinud. Kui ma ta auto alt välja meelitasin, siis ta jooksis ikka eest ära, aga lõpuks jäi seisma ja siis sain ta juba sülle. Nurr tuli kohe. Ja mina sain aru, et tema küll üks tavaline triibik ei ole. Karv oli sametine ja lainjas ning silmnägu ka teistsugune. Pikemalt mõtlema ei jäänud, vaatasin ringi, peremeest ei paistnud ja hea naabrinaise abiga sain ta vannituppa maha poetatud.
Pärast selgus, et põhjustasin oma tegevusega ühele perele suurt muret, aga sel hetkel oli minu mure suurem. Ehmunud olekuga kass tänaval, tõukassi välimusega, mitte just igapäevane olukord. Järgmine hetk võib-olla auto all või hoopis kurjade kavatsustega inimese süles.

Esimese asjana helistasin varjupaika, siis panin kohalikku FB gruppi kuulutuse ja hea juhuse tõttu sain kohe autoga ka kliinikusse kiipi kontrollima. Kiip oli, aga andmeid registrites mitte. Võttis ohkama…
Sain kinnitust, et tegu tõukassilaadsega. Mu oma majas elab samasugune, sellepärast tuli tuttav ette.
Kuulutasin veel siin ja seal, aga samal hilisõhtul ma enam paberkuulutustega ei jaksanud tegeleda.
Olin küll üsna kindel, et see kass koduta ei ole või koduta ei jää, aga ühe ööpäeva ta oli siiski külas, sest omanikuni jõudsin läbi FB vihje kassi kodumaja kohta, aga omanik mind üles ei leidnud.
Pärast tööpäeva läksin siis võimaliku kodumaja juurde luurele. Sain jutule sõbraliku meesterahvaga, kes lasi mind sisse ja näitas uksi, kuhu koputada pole mõtet. Kohe esimene uks aga teadis, kelle kass see on. Kodus kedagi ei olnud, aga juba mõne minuti pärast sain kõne.
Ma pikalt meie vestlusel ei peatu, sest õnneks oli tegemist mõistliku ja mures inimesega. See, et kass 15 minutit iga päev väljas käib, oli siiani positiivne kogemus neile, aga nüüd said nad õppetunni kätte ja enam väidetavalt kass välja ei saa. Kiibi osas oldi lihtsalt teadmatuses, arvati, et kliinik tegi kõik ära.
Samast majas on pärit selle blogi esimene päästetud kass – Belka koos pojaga. Olin ärevil, kas ma pean taaskord hakkama suhtlema hoolimatute ja ükskõiksete inimestega, kellele kuidagi ei tahaks kassi tagasi anda, aga õnneks seekord olid asjad teisiti. Pidasin oma tavapärase loengu, kass puges perenaise põue ja läks oma koju tagasi.
Mina sain tänutäheks maitsva koogi ja mingis mõttes toreda kogemuse, sest Luka oli väga-väga lahe kass. Tahtis istuda vannis ja kui õhtul mu peale ärevalt undas ja kõhises, siis hommikul juba andis kontserdi ja rullus ja nühkas.
Sellele kassile tuli ööpäevase kuulutamise perioodi ajal mitu kodu- või hoiukodu pakkumist.
Aga Leila, Triiton, Koma ja Trini ikka ootavad…

Peidukassid

Nädal on nii kiire olnud, et kassikamba pildistamiseks pole aega jätkunud. Jagan lihtsalt kahte toredat hetke, mis mind muigama on pannud.
Mul on kombeks enne kodust lahkumist kassid üle loendada, et keegi kuskile kinni poleks jäänud. Häbi mulle, aga ühel õhtul unustasingi Leila rõdule umbes kella üheteistkümneni, õnneks magamistoa lahtiseks aknast kuulsin piuksumist.
Leila on see tüüp, kes võibki rõdul tundide kaupa istuda ja nii mu aju trikitabki, et küllap ma kümnendal korral ta ikka tuppa meelitatud sain. Peab kontrollima, ei saa teisiti.
Hiljuti aga olid mitu kassi korraga kadunud ja kõik tavalised kohad neid ei peitnud. Lõpuks avastasin Triitoni, Durani ja Trini garderoobi kõige tagumisest nurgast, kuhu ma pean läbi riiete end kaevama. Talvevarustuse on ka paharetid kuidagi välja kaevanud🙂IMG_4301
Ühel päeval aga, kui külalised olid ja argloomad magamistoa nurkadesse kohe ei pääsenud, siis avastasin Trini hoopis uuest turvakohast.IMG_4936
Külalistega ongi nii, et Triitonit ja Trinit nad tavaliselt ei näe. Teised tulevad varem või hiljem eputama, eriti Koma.

Mul on mustvalge ja triibuline kodu

Mõtlesin teha pildipostituse, aga sõnad trügivad vägisi kaasa.
Vaatan oma kasse, päris- ja ajutisi ja näen, et nad kõik on nii armsad ja ilusad, vahvad ja tublid. Ma olen kõigist neist vaimustuses. Iga päev ajab keegi neist mind südamest naerma, isegi siis, kui ma olen täiesti väsinud või üdini kurb.
Triiton, Koma, Leila ja Trini – mustvalged ja triibikud. AD, kes ei leidnud pojana kodu ja jätsin endale – mustvalged.
Olen leppimas kogetud paratamatusega – mustvalged ja triibikud otsivad kodu kaua. Kui iseloom on keeruline, veel kauem. Arvatavasti ei tule kasuks kka nähtav puue – ühe silma puudumine.

Ma olen aru saanud, et inimesed vajavad esteetilisi naudinguid. Ma mõistan seda. Kui sul on kodus pikakarvaline või erilist värvi kass, siis oleks elul justkui lisaväärtus. Teda on kogu aeg hea vaadata, silm nö puhkab. Oleks nagu lemmikkunstniku teos seinal. Külalised imestavad ja kadestavad, isegi inimesed tänaval, kui see ilus loom ka aknast välja paistab.
Kõik need, kes valivad kassi välimuse järgi, on tavalised inimesed, tublid ja toredad. Värvieelistus võib olla ka lihtsalt põhjusel, et lapsepõlves oli just selline kass või tahetakse eelmisele kassile sarnast. Ma ei arva sellest mitte midagi halba, kui keegi otsib just punast, kolmevärvilist, valget, halli või sageli maskiga siiamilaadset kassi. Mustvalge pikakarvaline on ka seal nimekirjas. Mulle endale meeldivad nad samuti.
Sageli ei oma eriti ilusa kassi puhul ka iseloom suuremat tähtsust. Üks pikakarvaline Püha birma tõulaadne kass elas mul kunagi ainult vanni või voodi all, puutuda ei saanud, aga talle leidus tore kodu, kuna ta oli imeilus.

Aga praegu on mu kodu täis mustvalgeid ja triibikuid. Neid on ka igal pool mujal väga palju ja kui keegi soovibki kassi ilma kasukatingimusteta, siis on konkurente nii palju, et alles jääb ainult õnn ja tutvused, millele loota. Lisaks töötab ju filter täisvõimsusel – kodupakkuja peab olema nii hea, et jään teda kõigis punktides uskuma.
Viimati rõõmustasin hingepõhjani, kui suunasin töökaaslase kassipoja otsinguil ka uude Tallinna varjupaika vaatama ja ta sealt just mustvalge, väikese tervisemurega kassipojaga ära tuli ja kes nüüd väga hoitud on.
Lisan siia nüüd need pildid, millega alul tahtsin piirduda.
Mu mustvalged ja triibikud on võrratud ja mul ei jää muud üle, kui loota, et keegi märka märkab seda veel.

Energiline Trini hetkeks hinge tõmbamas

Energiline Trini hetkeks hinge tõmbamas

Leila väsis korraks ära

Leila väsis korraks ära

tütar ja emps

tütar ja emps

tütar ja emps

tütar ja emps

Trini puges Komale kaissu

Trini puges Komale kaissu

ilmekas Koma

ilmekas Koma

maailma ägedaim Trini!

maailma ägedaim Trini!

"kunstfoto" Triitonist

“kunstfoto” Triitonist

Leila ja kellegi sabast sarv

Leila ja kellegi sabast sarv

Lapsele hoolitsust

Lapsele hoolitsust

just ärganud

just ärganud

samuti just ärganud

samuti just ärganud

Komalgi magus haigutus

Komalgi magus haigutus

rivistus

rivistus

see sink oli päris hea, tahavad veel

see sink oli päris hea, tahavad veel

Trini unistab

Trini unistab

toredad triibikud

toredad triibikud

tüüpiline - Koma lakun möödujal pead

tüüpiline – Koma lakub möödujal pead

Teekond

Kus me oleme ja kuhu me võime jõuda. Kõlab nagu küsimus, mille vastust ma ei tea. Ma ei küsigi, aga niisama kirjutan-kirjeldan lühidalt Trinist.
Praegu on Triniga nii, et kõik variandid on võimalikud. Kui ma olen liiga pealetükkiv, siis ta hammustab mind ja läheb ära.
Kui ta on unine (ja heas tujus?), siis ma saan teda natuke sügada. Talle meeldib see!
Hammustamise jäädvustasin videosse (ma loodan, et kunagi vaatan ja imestan, et kas tõesti see armas loomake tegi nii!)

Trini ei hammusta vihaga ja kõvasti. Ma ei ole nii rumal või hulljulge, et laseksin endale vigastusi tekitada, aga praegu ta arvab siiski, et ma võin olla ohtlik. Oh neid kassimõtteid küll selles pisikeses peakeses…
Ja teekonna lõpuks võiks olla see pilt. Iga kell, igast asendist. Praegu on nii vahel harva, aga siiski! IMG_4560

Tagasivaade

Juuni alguses kirjutasin selles postituses nendest kassidest mu vaateväljas, kes abi vajavad ja keda on aitamiseks liiga palju.
Nüüd, suve lõppedes, on mõned lood selgemaks saanud.
Mu koduhoovi külastav tore rõngassaba külastab koduhoovi jätkuvalt edasi, aga kui ta ühel hommikul ilmus kaelarihmaga ja süüa ei tahtnud (küll aga tahtis minuga tööle kaasa tulla), siis ma otsustasin, et ma temaga rohkem ei tegele. Ilmselgelt on tal kodu olemas, tegu on tavalise Pelgulinna uitkassiga, kellele paistavad meeldivat meie hoovi päikeselaigud ja naabrionu pakutav toidupoolis ka. Vahel näen aknast teda teise tänava hoovides kondamas, võimalik, et ta kodu ongi kohe üle tänava. Minu poolt kaelarihmale kinnitatud kontaktipalvele igatahes ei vastatud.

Punane poiss, kelle kodutuna kliinikusse viisin ja sealt tänu kiibile omanik leiti ning diagnoosiks diafragma song selgus. Keeruline teema, kus tahaks rohkem teha, aga ei oska. Igatahes on praeguseks selgunud, et siiani ei ole loomaga Tartus käidud, aga vähemalt hoitakse kassi nüüd täiesti tubasena. Kass olevat ka palju paksem ja omanikud ei näe, et tal oleks halb olla. Vaidlesin sellele vastu ja sain lubaduse, et Tartus käiakse vähemalt konsultatsioonil. Nüüd suvel ei olevat olnud selleks ei ajalist ega rahalist ressurssi…
Tõstan käpad ja ütlen, et sellist sõjakat loomakaitsja hinge minus ei ole, et ma siin poolvägisi midagi ette võtaksin. Tuleb loota, et lubadusi täidetakse.
Teisi selle kandi hoovikasse ma pole rohkem näinud, käin sealt ikka vahel läbi. Konkreetseteks tegudeks nagunii võimalusi napib, isegi kui rääbised mulle seal jälle kurvalt otsa vaataks.
Leila ema Trini oli see õnnelik, kes eelmise postituse omadest reaalselt abi sai ja nüüd minu juures elab ja päriskodu ootab.

Koos ja eraldi

Pildipostitus.
Kassid on väga mõnusalt kokku sulandunud. Kraaklemist on aina vähem, ühiseid pikutusi üha rohkem.
Täna ei olnud mul fotokat käepärast, kui tabasin haruldase hetke - Trini ja Triiton, käpad koos. Telefoni jäädvustasin aga nad ikka. Igatahes tähendab see, et ka Triiton on harjunud seitsmenda kostilisega, hurraa!.DSC_1006
Trini magas eile sügavalt, hiilisin talle lähedale ja sügasin õrnalt lõua juurest. Loom sirutas koonu ettepoole ja silmad läksid kissi. Harjutame aga edasi ja loodetavasti saab tulevikus sama teha ka muul ajal kui unise kassiga. Nii tahaks Trini väiksest sametist peakest paitada.
cropped-img_3930-001.jpg

IMG_3936

IMG_3928

IMG_3924

IMG_3900

IMG_3896

IMG_3836

IMG_3818

IMG_3800

IMG_3797

IMG_3794

IMG_3833

IMG_3824

Armas Leila

… ma ei ole sinust ammu kirjutanud. Anna andeks. Vabandusi mul ei ole, aga tea, et oled mulle sama kallis kui kõik teised siin hoiukodus.
Kohe-kohe saab täis aasta, kui sa väike rapslev kange kassilaps kahva alla jäid, oma teravate küünte ja hammastega võitlesid ning siis juba tegid oma esimese reisi – tänavalt tuppa. Koos vennaga, kes juba ammu oma inimese leidnud. Juba siis, aasta tagasi imestasin, et olete nii erinevad. Venna hakkas kiiremini usaldama, nurruma, puksima. Sina olid teistsugune ja usaldamatuse helk ei olegi su silmist siiani kadunud.
Ma pole seda mõistatust siiani ära lahendanud – miks sa vennast nii erinev oled, aga mis sellest. Sellel pole tähtsust, kui, siis ainult siin inimeste maailmas, kes peavad tänavakassidele kodusid leidma. Need, kes omale kassi otsivad, selle üle pikalt ei juurdle, sest valikut on lihtne teha, kui kass on kohe sõber ja teisi lihtsalt ei märgatagi.
Mul on nii kahju, et sind ei ole märgatud. Ikka on keegi toredam, ilusam, sõbralikum. Ma olen ise ka süüdi, sest alati saaks rohkem reklaamida, kuulutada. Olen tunnistanud, et ma ei oska hästi. Sõnade seadmine ei olegi alati lihtne ja kui ühes kassis puudu on just see, mida “tavalised” inimesed tahavad, siis on veel raskem. Ma võin ju kirjutada sinust et:
– ilusa mustvalge siidise kasukaga
– armsa näolapiga, kus oleks justkui alati naeratus, selline väike ja muhe
– kange iseloomuga, aga ilma igasuguse tigedusekriipsuta
– sülle ei tule, nurruma ei hakka, paisid ei taha, aga…
– sülle saab võtta, kavalusega
– küüsi lubab lõigata
– usaldamatus väheneb peaaegu usalduseni, kui mängus on midagi head süüa
– väga mängulustlik ja uudishimulik
– saab läbi teiste kassidega
– jumaldab olla rõdul, tundide kaupa
– kasutab korralikult liivakasti ja kratsipuud (ja diivanit natuke ka)

Seda kõike saab aga kirjutada tuhandete kasside kohta ja mul on tunne, et olen natuke käega löönud lootusele, et sind leitakse nende tuhandete hulgast. Ja et leiab inimene, kellele ma sind julgeksin usaldada.
Armas Leila, tea, et sa võid elada turvalist ja armastatud elu nii kaua kuni leidub see inimene. Ma olen pigem seda usku, et massreklaam alati ei toimi, vaid elus on õnne ja õnnelikke juhuseid ka vaja. Sul juba on seda õnne tohutult palju olnud, sa said tänavalt ära. Natuke on veel puudu.
Nii et Leila, isegi kui ma sinust sageli ei kirjuta, ei tähenda see midagi muud kui seda, et mul parajasti ei tule õigeid mõtteid ja sõnu või siis seda, et ükski foto pole nagu päris see. Ma kirjutan ju eelkõige endale, mälestuseks ja ajaarvamiseks, aga sina oled mul meeles ju ikka. Ja täpselt seitsmendik minu kassidele põksuvast südamest kuulub sulle.

IMG_2412

IMG_3741

IMG_3765

IMG_3779IMG_3820IMG_3301

IMG_3306

Naudib elu

Trinil läheb väga hästi.
Ma ei kujuta ette, mida need kassid, kes on mitu aastat tänaval elanud ja siis saavad kõigi mugavuste peale, mõtlevad, tunnevad.
Kas nad mäletavad. Või elavad hetkes. Ei tea, aga ma näen, kuidas Trinil on hea olla, kogu aeg, ja see teeb mulle suurt rõõmu.
Ta jookseb hästi palju ja reeglina ajab kedagi taga. Oma olekult on ta kassipoja moodi, hästi aktiivne ja lustlik, kuigi näoilme on tõsine. Kui ära väsib, viskab keset põrandat röötsakile.
Igal võimalikul juhul maadleb Komaga. Tore on, et Leila on samuti mängukaaslaseks sobima hakanud ja Triiton (võib-olla meeltesegaduses) puksib teda vahel peaga.
Trini jookseb koos teistega kööki, kui on söögiaeg, aga seal ootab ta isegi üsna tagasihoidlikult oma portsu ja sööb alati kõik ära. Joob koos Triitoniga kõrvuti kohvikoort.
Magab sageli voodis ja on seal ka minuga samaaegselt, samuti diivanil, aga sel juhul on ikka meie vahel turvaline vahemaa.
Ma jätkuvalt suhtlen temaga ja kõhinat peaaegu ei ole enam, aga ega ta pole usaldama hakanud, valib ikka äraminemise, kuigi väga unisest peast laseb end natuke paitada-sügada ka. Võib-olla oleks ta ilma teiste kassideta teistsugune, aga mulle meeldib, et tal on sõbrad, kellega mürada.
Toit on temalgi suur motivaator, kipub diivanilauale hüppama, kui seal midagi lõhnavat tunneb.
Trimi on väga ilmekas ja armas väike kass. Kui ta satub AD-ga kõrvuti, siis on vahe kohe märgatav. Ta on selline madalake ja pea on kohe eriti pisike. Tahaks hirmsasti teda sülle krabada, ei tea kas kunagi õnnestub.
Noh, Triitoniga ma ka ei uskunud, aga eile lõikasin Triitonil viis küünt ära, nii et kõik on võimalik.
Viimase nädala hetked:
IMG_3320

IMG_3322IMG_3377

IMG_3379IMG_3575

IMG_3572

IMG_3556

IMG_3601

IMG_3597
Ma loodan väga, et Trini hakkab kellelegi üle kõige meeldima.