Libedad sussid

Elu Urriga kulgeb vaikselt.
Tema territoorium on magamistuba, elutoas on ta vaid siis, kui ma meelitan ta sinna mängima. Muidu ikka voodis või aknalaual kardina taga. Voodis koos temaga olen tabanud vaid julge poisi Durani.
Huvitava loomuga kass. On rõõmus iga tähelepanu üle, aga ise kunagi ei tule pai küsima. Võibolla kunagi, või mõne teise inimesega, selle päris. Kui aga mängitamiseks läheb, siis on nagu teine loom. Unustab igasuguse tagasihoidlikkuse ja hüpleb kohmakalt maandudes. Mu ei ole siin eriti pikemakarvalisi olnud ja üldse ei mäletanud, et neil on ju libe! Tallad on karvased ja parketil lastakse liugu.
Päevad on ta lahti olnud juba terve nädala ja märke kaklustest või meelepahast pole ma leidnud.
Nüüd olen ka kaks ööd jätnud ta välja. Esimesel ööl oli mingi heli ja ärgates leidsin puhevil Leila voodi alla suundumas. Täna öösel oli aga kõik vaikne (või minu uni sügav).
Voodis ta koos minuga ei ole, mis tähendab, et teised on, aga Triinu pelgab tulla kaissu. See on ainus kurvastus kogu selle loo juures. Ei tahaks kellelegi liiga teha, aga on palju parem, kui mul on vannituba vajadusel kasutatav.
Urril olid kliinikuvisiidil kõrvad mõnevõrra mustad. Arst puhastas ära ja palus jälgida. Nädal hiljem ma siis hakkasin märkama, et raputab vahel pead ja leidsin jälle, et kõrvad ei ole puhtad. Kõrvasügelislest ei tohiks olla.
Puhastan praegu järjest, eriti paremaks ei lähe, nii et võibolla tuleb enne kordusvaktsiini veelkord kliinikus ette näidata.
Ei taha teda seepärast ka väga aktiivselt kuulutada.
Puhastamine aga pole üldse kerge ülesanne. Mässin ta fliisi, panen põrandale ja istun põlvedega hoides talle otsa. Vingerdab ta kõvasti, aga hea kass on ikkagi. Ei ole kordagi proovinud mind vastu kiusata ehk hammustada-küünistada.

Advertisements

Rahu

Üsna ennekuulmatu pealkiri siin hoiukodus, aga nii praegu on.
Ma tean, et kõik võib veel muutuda, aga elu koos Urriga on osutunud lihtsaks. Lubasin ta esimest korda (kui põgenemiskatsed välja arvata) vannitoast välja reede õhtul. Urr läks oma naiseliku ja uhke kõnnakuga ringkäigule. Nuusutas sõbralikult teelesattunud kohkunud koduloomad üle ja kõndis edasi.
Ühel hetkel ma unustasin, et mul on uus kass elamises. Nii vaikne oli. Urr pikutas kuskil magamistoas ja paistis olevat täitsa rahul selle olukorraga. Ööseks panin ta kinni ja laupäeval proovisime mõneks tunniks jälle.
Teised kassid hoiavad eemale, kes ahju otsas, kes aknalaual, ja jälgivad. Leila ei ole näidanud märke rünnakust. Kuigi üks pissi-intsident oli veidi enne ukse avamist, siis need päevad on sellega samuti hästi.
Triiton üllatab, tema on olnud Urrile täitsa lähedal uudistamas. Varem oli tal uue kassiga täiesti teine käitumine – peitu ja pikaks.
Urr lihtsalt ei tee kellelegi tüli. On leidnud omale mõned lemmikkohad, kus pikalt pikutada ja las siis teised elavad oma elu edasi.
Praeguseks on kujunenud nii, et Urr on magamistoas ja teised kassid kuskil mujal.
Kuigi ta käitumine on väga täiskasvanulik (täiesti harjumatu, arvestades viimaseid kostilisi), olen avastanud, et Urrilegi meeldib mängida. Omaette ja mänguasjadega mitte, kuid kui ma vehin mingi rippuva tuustiga, siis ta elavneb kohe.
Ma ei ole veel otsustanud, kas ma homme julgen ta pikaks päevaks lahti jätta, kui ise tööl olen. Mine tea, mis teeb Leila meel. Triinu on samuti veidi närviline. ÖöseL on ta kindlasti oma toas, et kõik saaks rahuliku ööune.
Mõned pildid ka, siin hämaruses ei võta mu väike aparaat kahjuks tema ilu paremini välja.

Ja lõpetuseks veel üks animatsioon Triitonist ja Andyst 🙂

Tere, Urr!

Kes on Urr?
Vaatasin internetist järele.

Urr on Tove Janssoni väljamõeldud raamatutegelane, kes esineb aeg-ajalt autori muumilugudes. Ta ilmub välja kummitusliku mäetaolise keha, kahe külma jõllitava silma ning sillerdava valge hambareaga olendina. 

Mul on nüüd vannitoas Urr. Aga ta ei ole üldse mäetaoline, kummituslik ega jõllitav. Urr on imeline, pehme, nurruv, pukslev ja hell.
Urr sai selle nime oma toitjatelt, kuna ilmus eiteakust, eiteamismetsast tumeda kujuna. Tuli ja jäigi käima. Aruvalla küla kass, ilma koduta, ilma pereta. Mina kuulsin temast kevadel, tegime plaani.
Urr tõi ilusad pojad, kellele leiti kodud. Võtsime plaani oppida, aga kass kadus. Tuli siis jälle, uute poegadega ja kui lapsed olid piisavalt suured, õnnestus Urri toitjatel ta nüüd sügisel steriliseerimisele viia.

Juba kevadest on ta olnud meie juures järjekorras, aga kuna me Kassijaama uusi kasse praegu võtta ei saa, tuli ta ajutiselt (khmkhm) siia. Sest väljas on kohe talv ja sooja tuba tal selles talus ei olnud. Kõhu sai täis ja elul polnud väga vigagi, kuid kodu on ju ka vaja!
Mõistan ka Urri eest hoolitsejaid, sest neile tuli ostetud majaga niigi juba üks kass kaasa lisaks olemasolevale, nii et metsast tulnud Urri aitame nüüd meie edasi. Tublid inimesed, kes otsisid abi ja panustasid ka enda poolt palju.

Urr tuli eile. Uudistas natuke ringi, nurrus, puksis mind peaga, sõi ja veel sõi. Hommikuks oli ilusti ka liivakasti kasutanud.
Väga tahab tähelepanu ja paitamist, aga praeguseks tean, et ta on ilmselt ikka rahulikumat tüüpi tegelane. Saab oma paitused kätte ja siis on omaette edasi.

Väga ilus ja armas kass on. Loodan, et keegi armub temasse varsti. Mul toas on praegu 18,4 kraadi ja vannitoavälised kassid tõmbavad kasukahõlmu koomale, et mis värk nüüd jälle on, miks me ei saa sinna ukse taha sooja.

Nohjah, Urride aitamiseks peab ohverdusi tooma. Ka Triinu ei saa nüüd oma lemmikkraanikausist juua ja liivakastimajandusega on kitsas. Aga pole viga, õhtul kütan ja kassid rändavad ahju otsa ning harjuvad jälle uue korraldusega. Urrile igatahes pakuvad teised huvi, seda märkasisn juhusliku sissetrügimise hetkel.

Homme vaatame Urri kliinikus üle ja saab ehk juba esimese vaktsiini.

Selline ilus Urr:

Ja teised loomad

On paras aeg näidata neid väheseid pilte, mis blogipausi ajal tehtud said.
Juttu pole palju rääkida, sest iseloomud on Leilal, Trinil ja Triitonil ikka täpselt samad ja mingeid enneolematusi nad ei korralda.

Triiton on küll isegi veel kraadi võrra memmekam. Kallistan teda igal hommikul enne voodist välja tulemist, sest ta on just mu kõrval ja ootab seda. Mina ka.
Leila on täpselt samasugune suslik. Kohal ainult siis, kui tahab midagi head või kui saab näiteks õuest rohtu. Puutuda ei luba, isegi magades valvab ega ma liiga lähedale tule.
Õnneks saab tal vajadusel ilusti näiteks küüsi lõigata ja vahel võtangi ta hirmust kangena lihtsalt vannitoas sülle ja räägin kasuka sisse, et kas ometi kunagi midagi ei muutu…
Leila on ka endiselt kõige suurem soojavares. Ahjukütmise aeg meeldib talle väga.
Trini areneb oma väikeste sammudega, aga ei midagi märkimisväärset. Paitamist tahab, rullub, tammub ja nühib, aga sülle võtta ei saa ja parem mitte üldse mõelda, et teda peaks millegipärast kinni püüdma.
Lasertäpi peale ilmub ta kasvõi maa alt, paneb esikäpad laua äärele ja ootab starti, et saaks hullunult liduma hakata.

Kohutavalt armsad on nad kõik, aga kas maailma parimad kodu just neid tahavad, selles ma väga kindel ei ole.
Pigem usun juhustesse, saatusesse, asjade kokkulangevusse, et kunagi kuskil keegi…
Niikaua elame siis koos.
Ja siin siis need pildid.

alati valvel

rohusööjad

Frode ja Tille on nüüd Frodo ja Sam, kes naudivad mürgeldamist ja paitamist.

Uut pausi ma välja ei kuuluta, sest kui kõik läheb plaanipäraselt, tuleb varsti üks ajutine hoiuline järjekorrakasside hulgast.

Nädalad ei ole vennad

Frode sai kuulutamise peale kolm kirja. Tundus natuke nagu ime, sest suureksveninud must aravõitu kassipoeg. Tille ei saanud ühtegi kirja. Esimene huvilispaar tuli Frodet vaatama.
Frode meeldis neile, nemad mulle ka. Minul oli keel ja aju krussis, sest kõike seda tavapärast intervjuud ja kassitarkuste jagamist pidi tegema inglise keeles. Saime õnneks ilusti hakkama ja üksteisest aru. Paar on pärit Valgevenest, aga tulevik on Eestis.
Tulevikku kuulub ka kass.
Frode valiti välja, kuigi ma rääkisin kogu tema nõrga tervise jutu mitu korda.

anna see fotokas siia!

nina, alati see nina

kohe sõidame koju

Pakkisin neile reedel Frode kaasa ja jäime Tillega rõõmsalt-kurvalt koju.
Frode nuttis uues kodus, aga sõi ja kasutas liivakasti. Ok, nutt läheb mööda.
Tille lasin laupäeval päevaks vannitoast välja. Tundus võimatu, et ta peab seal kõik selle minuta-aja üksinda olema. Tille oligi tõsine ja vaikne.
Laupäeval toimus uurimismaraton ja pühapäeval toimus jooksumaraton. Suured kassid ei teinud suurt numbrit. Triiton oli esimest korda üsna julge ja oli peidus vaid pool tunnikest. Hakkasin juba rõõmustama, et Leila ei olegi alati ründav, aga täna siiski oli. Mitte nii kurjalt kui Käksuga, aga ikka lendas talle peale. Ja lahistas jälle diivanil oleva teki täis…
Praegu puhkab Tille minu arvuti kõrval, jälgib mind ja nurrub.
Ta on heas mõttes võimatu. Kuna tal toad selged, siis nüüd on vaja olla igal pool. Köögilaual, diivanialaual, minu süles, ahju otsas. Nii, hetk tagasi nihutas ta pannil kaane pealt ära. Rüblik.

2 minutit vabadust

ja veel 3 minutit hiljem 🙂

Sellesse nädalasse on mahtunud veel tugevaid emotsioone. MTÜ-s tegutsedes on erinevad kassimured (harvem ka rõõmud), väga sagedased.
Hiljuti juhtus näiteks selline lugu, et üks tuttav proua, kelle kaudu meie juurde on järjekorras mitu suvilakassi, võttis suure murega ühendust. Kassid ei olnud enam suvilas, vaid nende toitja, 86-aastane vanahärra võttis nad oma koju, sest meil kohta ei ole.
Üks kassidest oli väga arg ja põgenes ventilatsiooniava kaudu. Härra ise ei ole kuigi asjalik enam ja nii pidi see pensionäriproua hakkama tegutsema. Mina aga olen tema nö tugiisik (kuigi ta on mõneski mõttes minust tegelikult tegijam ja tegusam) ja pidin tahes või tahtmatult sellele kaasa elama. Kassist ei olnud midagi kuulda. Palusin panna kortermajja kuulutused.
Kaks nädalat hiljem selgus, et kass oli viiendalt korruselt alla sadanud ja ilmutas end vahel esimese korruse köögis ventilatsiooniava kaudu. Laenasin prouale lõksu ja samaks õhtuks oli kass käes. Ta elas kaks nädalat maja sees!!!
Ega me tea, mis nendega seal papi juures edasi saab, sest millal me ükskord saame need kassid vastu võtta…
Vot selline lugu näris hinge (kus on kass, kas ta piinleb) ja närib edasi, sest praegune lahendus on poolik.
Eile näiteks pidin vastama kirjale, kus pakuti raha, et võtaksime neli 12+ vanuses vabapidamiskassi, kuna pere kolib kuu aja pärast välismaale. Lihtsalt tahaks karjuda jõuetusest ja kahjutundest ja tahaks, et oleks see ruum ja see võimalus, aga ei ole.
Andsin nõu, mida sellises olukorras anda saab, aga nende kasside koduta jäämise kurbus saatus on jälle teinud mulle liiga. Sest ma nii ei oska, et ma enam ei mõtle ja meelde ei tule. Ma proovin küll, aga see ei ole lihtne.

Aga elus ei ole ainult hädad ja õnnetused, eks.

Sest siis juhtub näiteks see, et Frode pere otsustas Tille ka võtta. Nad ise tulid sellele mõttele juba meie vannitoavestluses, aga mina palusin neil väga tugevalt järele mõelda. Sest kaks kassi ON parem kui üks, aga vastutus on kaks korda suurem. Ka eilse kõne peale palusin neil veelkord järele mõelda, mitte teha otsuseid emotsiooni pealt. Selle hommikul kirjutatud postituse avaldamise ajaks aga on Tille juba koos Frodega olnud mõned tunnid. Oh teid küll, mu kalliks saanud pägalikud. Saite koos koju.
Frode juba õhtuse seisuga nurrub kodus, see saab ainult hea märk olla.

Ma muidugi natuke muretsen ka, sest inimesi ikka üldse ei tunne, aga kõhutunne mulle vastu ei rääkinud ja kui inimesed on sümpaatsed ja kõik kõlab hästi, siis lähevad kassid koju. Sest kassid peavad koju minema.
Õnnelikku elu, kallid Frode ja Tille! Kasvage tublideks ja terveteks!

Siin- ja sealpool ust

Elan nüüd vannitoas.
Ok, see on väike liialdus, aga mis teha, kui sul on seal kohutavalt armsad kassid.
Ehk siis raamatulugemised ja hetked, kus ma nagunii midagi kasulikku ei teeks, mööduvad istudes koos Frode ja Tillega. Õnneks ma väga palju midagi kasulikku ei tee. Samal ajal on teisel pool ust hulluks läinud Triinu. Lõugab kurguhäälega ja kaabib ust. Kui ma telefoniga räägin, kräunub veel rohkem. Kui ma konservi annan poistele, lisab volüümi. Ma ei tea, mis tal viga on.

Leila samal ajal (või keegi teine, ega ma ei tea) pissib sinna, kuhu pole ette nähtud.
Lasin arvutitoolilt tekikese kukkuda. Muidugi loigud peal. Olen katnud sülearvuti ühekordse imava linaga ja kilekotiga. Lina ots ulatub välja – muidugi vaja märgistada. Nüüd jäi ainult kile. Õnneks pole see arvuti veel pihta saanud ja tundub, et pehmemad asjad sobivad rohkem.
Ja täna hommikul pissis keegi diivanil olnud pehme pleedi peale.
Piisab ilmselt sellest, et aimatakse vannitoa ukse taga tulnukaid. Mis siis veel saaks, kui ma laseks nad tuppa jooksma. Vist ei saagi lasta 😦

Aga aeg vannitoas on vahva, sest Tille armastab mind ja Frode peaaegu julgeb seda tunnistada.
Mõlemad on ninanühkamise meistrid, Frode teeb seda veel eriti intensiivselt, koos hammastega.

Frode istub ka rahulikult süles, kuigi sülle võttes on korraks ämblik. Tille aga tuleb sülle ise. Mõlemad on pehmed, soojad, armsad. Kuna seent enam ametlikult ei ole, siis ma olen olnud ka riietega vähem ettevaatlik ja elu on natuke lihtsam. Päris hõisata veel ei julge ja ma ei tea ka, mis ma teen näiteks kahe kratsikaga (loll, oleksin võinud ühe välja jätta). Kas need on eostega või ei, pean viskama ära või ei.
Aga need on kõigest materiaalsed mured. Oluline on, et kassipoisid saaksid head kodud.

Ma ei tea, miks Frodet niipalju rohkem pildile on saanud. Vist sellepärast, et Tille on pidevas liikumises ja rullumises ning ma kustutan pooled udupildid ära.

Maagiline öölaps ja kõige suurem sõber

Nädal on just paras aeg, et hakata aru saama, mis loomad mul siin elavad.
Istun igal õhtul vähemalt tund aega koos Frode ja Tillega, kui saan, ka rohkem. Hommikuti on hommikusöögile ja liivakastikoristusele lisaks vähemalt viis minutit puhast paitamist.
Tillest sai mõni päev pärast sissekolimist kassipoeg, kes on kohutavalt rõõmus mu üle. Et ma üldse tulen ja olen. Viskub mu susside peale ja hakkab rulluma. Kui ma maas padjal istun ja loen, siis ta tule varsti ülejäänud padjaservale ja nihutab end mu vastu. Täna tuli kaks korda ise sülle. Puksib ja müksab, nurrub ja sõtkub. Kui nüüd ometi keegi sellest mustvalgest kaugemale näeks…

Frode aga jooksis esimesed päevad iga mu liigutuse peale eest ära, kõhisedes ja kartlikult. Pesumasina otsas on turvapunkt, seal sain silma ravida ja seal hakkasid meil söötmise seansid. Tille ei ole kosunud sama kiiresti kui vennad. Nägin ka arvatavat põhjust. Ta ei ole ablas, vaid hakkab tasakesi nakitsema ja kohe loobub, kui on väiksemgi heli või segamine. Kausist ka süüa ei taha, mida madalam nõu, seda parem. Igatahes sõi ta nädal aega iga päev ka mu peopesalt ja sõi isuga. No jätkame, peaasi, et laps kasvab 🙂
Eile sain aru, et jää hakkab tasapisi murduma. Olin põrandal nagu ikka ja ta tuli esimest korda mu kõrval olevale kratsipuule, minust 10 cm kaugusele. Pani käpad muhvi ja lihtsalt jälgis mind. Lubas silitada ja ei läinud ära.
Aga täna! Täna hommikul läksin paitama ja süüa andma. Frode oli üsna vagusi aknalaual ja ei tahtnudki paikäe eest ära minna.
Ma siis muudkui silitasin ja samal ajal teise käega Tillet. Nägin, et Frode näost kadus pinge ja lõpuks ma tundsingi-kuulsingi nurrumist! 🙂
Tagumik tõusis vaikselt üles ja nurrumine läks üha tugevamaks. Olemas! Kuulsin, et eelmises hoiukodus ta oli nurrunud vaid teise kassi vastu nühates, seega oli see põhimõtteliselt esimene ametlik inimnurr.
Frode ongi üks “raske juhus”, aga aina rohkem hakkan uskuma, et ka talle on kuskil see õige kodu, kes ei karda kartlikku.
Treenime veel seda “inimene on hea” asja ja ehk sulab hirm ning ettevaatlikkus palju väiksemaks.

Eile käisime kliinikus, et vaadata, kas lõpuks õnnestub kordusvaktsiin teha. Frode silmad olid vaheldumisi põletikus, aga raviga sai päris hästi kontrolli alla. Frode oli tubli poiss ja kakssada grammi juurde võtnud ning venna ka natuke.
Lümfisõlmed olid veidi suurenenud mõlemal, aga seenekontroll oli täiesti negatiivne ja arsti otsus oli vaktsiin ära teha.
Seiklesime õnnelikult läbi esimese lörtsi koju tagasi ja nüüd veel jälgin, mis tervis teeb.

Nädala pildid:

Tille on sülekass.

 

Selline pilk esimesel nädalal. Ei usalda!

Tille oskab alati natuke murelikuna näida.

 

Vibalik-sisalik Frode

Frode ja Tille

Padi ja Pasteedis on uued väikesed elanikud. Viiekuused kassipojad Frode ja Tille. Kolmas vend Spette ja nende ema Stinne elavad veel eraldi. Spette kolib hiljem eraldi hoiukodusse ja kassiema Kassijaama.
Nende lugu sai alguse juuli lõpus, kui ühte kassigruppi lisati info Mustamäe kandi loomakliiniku taga kodututena elavatest väikestest kassipoegadest. Selle loo peategelane (mitte mina) võttis kätte ja ilma teadmiseta, kuidas üldse edasi saab, läks püüdis kaks neist kohe kinni.
Üks neist kahest oli mustvalge Tille, teine must Spette.
Mina haakusin selle looga kui inimene MTÜ-st, kes selle kassipere aitamisega seotud kulutused enda peale võttis. MTÜ siis muidugi, mitte mina. Lisaks oli mul puhkus ja sain oma väikese panuse anda ema ja kolmanda poja Frode kinnipüüdmisel sealt koledast kohast.
Mälestuseks jäid kirbuhammustused ja kaks suurt rõõmu püüdmise õnnestumise üle. Väikese kuuesajagrammise Frode puhul, kes end mitu päeva peitis ja üksi pidi hakkama saama,  ei unusta ma ka seda omamoodi püüki, et kassihäälte äpp telefonis tõesti toimis ja et ma sain ta tänu sellele natist otse poekotti tõsta. Püüda on üldse tore, kui saab värsked saagid asjatundlikule hoiukodule üle anda ja ise näiteks loomaaeda edasi minna.
Kokkuvõtet sellest suvisest loost saab lugeda siin: http://lemmikloom.delfi.ee/uudised/kassipoegade-muinasjutt-mustamaelt-kas-ka-ilusa-lopuga?id=83371689

Edasi pidi minema nii, et kassipojad saavad herpesest ja parasiitidest terveks ravitud, vaktsineeritud, kiibistatud ja leiavad siis kodu.

Praegu on oktoober ja koju pole keegi saanud. Kahe-, siis kolmekuuste kassipoiste kuulutused ilmusid igal pool ja kogu aeg, aga kassipoegade hooajal tõi see vaid mõned kontaktid, kellest asja ei saanudki.
Küll aga hakkas järjest juhtuma kasside tervisega.
Herpesest saadi hoiukodus jagu, aga Spette ja Frode põdesid lisaks veel kopsupõletikku. Frodel oli uriinis verd.
Ja siis, samal ajal septembri alguses, kui mina pidin võtma vähemalt ühe kassipoja omale hoiule ja teised kaks pidid eraldi hoiukodusse kolima, selgus, et seenhaigus on neil ka. Immuunsus oli nõrk, antibiootikumikuuri said nad kõik ja nii see välja lõigi.
Hoiukodu pakkuja, kes juba enne tegutses oma võimete piiril ja on minu silmis midagi nagu kangelasema ja imeinimese vahepealset, võttis vastu otsuse, et uusi seenepatsiente pole kellelegi juurde vaja ja keegi minu juurde teisi kasse nakatama ei tulnud. Kuigi see tegi tema elu õpingute kõrvalt veel kordi keerulisemaks, said kassid hoitud, hoolitsetud, ravitud.

Mina aga jäin ootele ja elasin mugava inimese elu. Ka kuus kassi elasid mugavat kassi elu: vaba vannitoa soe põrand, aknavaade ja kraanist jooksev vesi Triinule kestsid tavapärastult kaua.

Vahepeal oli paar korda, kus oli äärmine kiusatus hädalisi võtta, aga ei saanud. Kahjuks. Õnneks. Midagi ei olnud teha. Ei ütlemise ja ei mõtlemise oskus on minus ajaga tugevnenud ja ma olin ju lubanud…

Kuna Frode ja Tille seeneravi on nüüd väga hästi kontrolli all, nahk puhas ja nakkusoht minimaalne, siis kolisidki need kaks minu juurde.
Olen väga ettevaatlik igaks juhuks ikka. Kasutan eraldi riideid ja desotan palju.
Nad on palju väiksemad, kui ma arvasin. Frode 1,9 ja Tille 2,2 kilo, aga välja näevad nagu kassipojad. Pehmed armsad kassipojad. Ohh, kuidas mulle meeldivad kassipojad 🙂

Tillega olema saanud juba sõpradeks. Ta nurrub, sõtkub ja rullub mu paikäe all ja on päris julge poiss.
Frodest teadsin juba varem, et ta on ettevaatlikumat tüüpi ja eks seda tõestas ka see, et ta ei lubanud end koos teistega kinni püüda.
Frode väga kardab. Ta on natuke nagu Urglik. Pool ööpäeva hiljem aga tõestas ta juba, et uudishimu ja mänguisu on küll peidus, aga tulevad tasakesi välja.
Frodele kodu leidmine saab olema keeruline. Aga ehk on meil nüüd juba rohkem õnne.

Pildid on kõik esimesest ööpäevast.

Tille

Frode

teretulemast!

Jätkub…

Käksu on kodus ja blogipaus

Mul on Käksu kojumineku üle hiigelsuur rõõm! Mõtlesin, et kust ma küll selle neljanda superkodu leian kuuritriibikutele, aga praeguse seisuga julgen öelda küll, et leitud! 🙂
Õigemini kodu leidis meid, aga vahet pole. Käksu saab nautida 100% tähelepanu ja elada ilma, et keegi teda kiusaks. Ja kodukirjad teevad südamele head.

Viimase hoiukoduhommiku pildid

Ja esimesed päriskodu pildid

Ma ei tea, miks Käksu oli nii pikalt tõrges, aga välja tuli temast kohutavalt armas kass, kes viis jälle ühe tüki mu südamest endaga kaasa.

Käksu kojuminekule järgneva öö jooksul pissis keegi kassidest mu sülearvuti täis. Ilmselt oli see Leila, aga enam ma pead ei anna, sest ülejärgmisel päeval tulin õhtul koju ja Duran pissis minu nähes täiesti valesse kohta suure loigu.
Homme lähen temaga ka arsti juurde.
See kõik teeb palju meelehärmi. Rahalises mõttes nagunii, aga kahju on, et kassidel on paha ja kas ma saan midagi teha paremaks, ei tea. Noh, Duran vajab kontrolli igal juhul, kuna kaalu on liiga palju.

Jätan siia blogisse kirjutamise mõneks ajaks seisma.
Uusi (vähemalt pikemaajalisi) hoiulisi pole mõistlik võtta ja vanad elavad rahulikku, et mitte öelda igavat kassielu.
Väga loodan, et keegi leiab Leila, Trini ja Triitoni ning nad saavad lõpuks endale päriskodu. Koos kõige selle keerulise kaasavaraga, mis igaühel lisaks.

Postitan, kui on midagi uudisväärtuslikku. Loodan, et kellegi kojuminekust, aga muidugi on tõenäolisem, et ma ei suuda mõnele enda nina alla sattuvale hädalisele ei öelda.

Elu näitab.

Käksust ja Fiksust ja muust

Käksu on väga vapper ja tubli kassitüdruk. Vaatamata jätkuvale kiusamisele on tal kogu aeg hea tuju ja sõbralik olek.
Leila ei ole jätnud teda rahule ja Käksu elab kas diivani all või kui ma olen kodus, siis teab, kas vaenlane on lähedal ning otsib vastavad kohad. Võimalusel kappab ringi ja vahepeal tuleb külje alla nurruma. Ööd on ta vannitoas.
Arvan, et Käksu muutumine sai alguse sellest, et tal enam pesakonnakaaslasi ümber ei olnud, kelle taha varjuda. Kuna suured kassid kohe kampa ei võtnud, siis pidingi mina sõbraks saama.

Leila valesti pissimine on vähenenud, nii et praegu on mul tunne, et Calmex aitab, aga Feliway Friends mitte.
Käksu on nüüdseks steriliseeritud ja tundis end juba opipäeva õhtul väga hästi.

Vaatame, mida toob järgmine nädal. Käksut tullakse vaatama.

Fiksu aga on nüüd päris kindlasti kodus. Väga toredas kodus. Täiesti ilma minupoolse initsiatiivita läks nii, et Fiksu läks kodusse, kus oli katseajal Triiton.
Ruudi ja Huugo ja Juuli (Fiksu uus nimi) klapivad pärast esialgset harjumist ja harjutamist hästi. Kõigil, nii kahe- kui neljajalgsetel on seal Juuli eestvedamisel kogu aeg lõbus ja vahva 🙂
Ja mina olen taas õnnelik, et hea kodu leidis kassi ning kass hea kodu.

Kõige toredamad pühapäeva algused on aga, kui saab suurema vaevata (ainult varajane ärkamine, bussisõit ja soe suvevihm) lõksu püütud kass, keda ise pole üldse varem näinudki.
Kuskil on keegi hea, kes on võtnud südameasjaks aidata ühte kassiperet, panustades nii palju kõige muuga.
Selle kõrval üks “jahilkäik” on täitsa köömes. Aga hea meel on ikkagi, et läks hästi, sest üks poegija on tänavalt ära.

Kui nüüd oma Triinu tervise ka järje peale saaks. Kliinikus selgus, et üks neer, mis alles, töötab täiesti ootamatult hästi, aga soolestiku olukord pani Triinu Prednisoloni peale. Hambaopp veel ees ootamas.
Triinu ei ole juba kaks päeva oksendanud, see on hea märk.

Praegu paistab nii, et kui Käksu koju läheb, siis ma ei saa enam uusi hoiukasse mujal kui vannitoas pidada.
Leila pärast eelkõige ja Triinut on samuti uustulnukatest alati häiritud.
Nii et lühajalised projektid vast küll, aga suureks kasvamised ja suured kassid – ei enam…