Trinist ja Leilast

See on sulle, kes sa satud siia lugema, olles klõpsanud näiteks Kassijaama lehel Trini või Leila nimele. Või oled sattunud siia hoopis muu otsisõnaga, kassihuvi siiski taustal. Palun ära pane kohe seda lehekülge kinni, olles eelnevalt märganud sõna arg või tagasihoidlik või arenemisvõimeline.
Palun anna neile võimalus, loe nende kohta mõni sõna veel. Seda ei ole palju, sest suurem töö on juba tehtud  – Trini ja Leila ei pea enam elama tänaval, nad elavad nagu päris tavalised (ei, mitte tavalised, vaid eriti hästi hoitud) kodukassid. Lihtsalt nad ise ei tea, et võib-olla kunagi peavad nad ära kolima mujale, päriseks.

Trini, kuigi mustvalge, see kõige tavalisem välimuselt, ei ole tavaline siiski. Ma ütleksin, et on omaette nauding jälgida tema ilmeid ja tegevusi. Kui kaval ja terane ta on. Kuidas isegi silmakuju otsekui muutuks, kui esimene silitus on kangestunult ära kannatatud ja siis saabub äratundmine, kui hea see tunne on. Kuulda ja tunda sellise kassi nurru on justkui auhinna saamine. Ma olen täiesti veendunud, et kui Trini leiab talle pühendunud inimese, siis toimub murrang. Teda saab paitada, ta tahab tähelepanu, tema sees on peidus kodukassipoeg, kellel ei lastud kodus üles kasvada.

Leila on üheltpoolt vaadates kergem, teiseltpoolt keerukam juhtum. Kui neid võrrelda, siis on Leilaga teatud mõttes lihtsam – saab küüsi lõigata, saab transpordikasti panna, saab kõike teha, mida vaja. Enne muidugi natuke kavaldades. Kui aga Trini lubab ennast paitada ja unise peaga ei viitsi kuhugi eest äragi minna, vaid hakkab hoopis nurruma, siis Leila… Leila lõpetas nurrumise kassipojana ja suuremaks saades otsustas, et inimene on see, kes annab süüa, muul ajal ta ei ole tähelepanu väärt. Müstiline kass, sellist tagurpidi-arengut ma ei ole kunagi varem kohanud. Ometi olen kindel, et see võib õige inimesega, sobivas kodus muutuda jälle nö õigesse suunda. Leila on oma olekult muidugi armsus ise, alati muheda, natuke naeratava näoga, lustlik ja parajalt energiline. Lihtsalt mitte mingit katsumist ega lähenemist ei taha. Saan teda paitada ainult siis, kui ta on kuskil pesas. Aga noh, ei löö, ei hammusta, ei rapsi, see ju ka tore omadus. On ju 🙂
Mõlemad sobivad teiste kassidega hästi, välja arvatud juhul kui see teine kass ei sobi nendega.

Keegi väljastpoolt tänavakassi-inimeste maailma võib-olla küsiks, et miks ma neid üldse ära tahan anda? Ega ma tahagi, olen kõigisse oma loomadesse väga-väga kiindunud ja tahaks ise nende eest hoolt kanda, sest ainult nii tean, et kõik on hästi (noh, minu mõningaid hajameelsusatakke arvesse võttes 100% garantiid ei ole muidugi olemas).
Paraku aga on selliseid inimesi väga vähe, kas tahavad, saavad, oskavad ja viitsivad otse tänavalt mõnda kassi võtta ja neile hakata uut kodu otsima. Minul on selleks kõik olemas, aga enne uue kassi aitamist peab keegi teine lahkuma – päriskodusse. Minu piir ja kasside piir on ära katsetatud. 6-8 on maksimum ja ka siis juba keegi kannatab.
Olen varemgi öelnud, et ma ei usu niipalju massreklaami, vaid pigem imelistesse juhustesse, aidaku sellele kasvõi kaasa kasvõi ainult see pisike postitus. Mind jääb ilmselt eluks ajaks piinama Soovi kaudu tulnud kassihuviline, kellega algas kõik väga ilusti ja lõppes väga halvasti. Sealt on ilmselt jäänud see blokk kuulutada oma hoiukasse üle terve Eesti, ükskõik kuidas ja ükskõik kellele.
Nii et loodan edasi, et need õiged kodud jõuavad meieni. Kuidagi. Kunagi.

tõestusmaterjal

tõestusmaterjal

img_0455

img_0446

ei ole nurka, mida Trini ei nühkaks

ei ole nurka, mida Trini ei nühkaks

nii naksakas!

nii naksakas!

kahtlustav ja stardivalmis

kahtlustav ja stardivalmis

tütar ja ema

tütar ja ema

Nii nad söövad

Ma olen nad ära hellitanud. Kui  kööki liikuda ja eriti veel mõnda ust või sahtlit avada, toimub müdin ja madin ning kõik on kohal.
Triinu niheleb närviliselt söögilaua peal.
Andy hüppab köögilauale, et mind võimalikult palju segada.
Duran jälgib natuke eemalt ja toore maksa peale piiksub.
Leila kügeleb jalus ja tahab saada esimesena oma kausile ligi.
Trini sõtkub ja nühkab ja kenutab, teatud gurmee-toiduga ettevaatlikkuse unustades.
Triiton tammub esikäppadega ja määgib.

Miks ma aga selle postituse panin Triitoni rubriiki? On juhtunud väike ime. Triiton sõi Rainbow tuunikalakonservi! Ma ostan seda tavaliselt vaid tänavalt kasse püüdes ja pole kodus väga kaua pakkunud, ilmselt Triitonile ei olegi. See siis on nüüd üle väga pika aja üks pehme toit, mida ta sõi. Muidu ikka ainult krõbinad ja kaussi kohvikoor samal ajal kui teised saavad midagi head.img_0202
Pildil ei ole Triinut, kes sööb kuninglikus üksinduses laual kõigepealt oma toidu ja siis käib kõikide teiste kausid üle.

Arvatavasti jäävad postitused nüüd hõredamaks. Kui on midagi uut, siis kirjutan, aga praegu on nii stabiilne ja rahulik, et lamavatest ja istuvatest kassidest pilte panema ei hakka.

Tool

Kui ma oleksin teadnud, kui palju üks toolikate võib kassidele pakkuda, oleksin seda ammu kasutanud. Millalgi enne jõulupühi vaatasin, et lisaks toale natuke värvi ja otsisin välja mõnusa punase pleedi. Panin selle toolile peale ja momentaalselt tegid kassid sellest oma onni.

Kõik kassid peale Triitoni kasutavad seda. Peaaegu kogu aeg istub keegi pleedi all, enamasti Trini, kel on seal hea turvaline oma vaenlast Triinut passida. Tihti on ka Leila tema juures. Väga sageli lamab keegi selle tooli peal, nt Triinu jälgib oma vaenlast Trinit. Viimasel ajal aga on keegi ka pleedi ja tooli vahel ning see on üha enam sassis. Ja karvane.

Igatahes olgu neil tore ja las olla punane laik keset tuba, varsti on jälle jõulud.

 

Lihtsalt kass

Postituste regulaarsus hakkab ilmselt hõrenema, kuna uudiseid ei ole. Kassid teevad küll iga päev toredaid ja armsaid nägusid-tegusid, aga ma ei saa neid alati jäädvustada.

Täna panen lihtsalt eilse pildi, kus koristamine jäi pooleli, põrandalt eest ära voodisse tõstetud kassivoodi koos uksehoidja-kassiga jäi sinna pikemaks ajaks. Tagasi tulles leidsin Durani ennast voodis olevasse voodisse mahutanuna. img_9771

Trintsu

Trinikene, igavesti äge loomake. Kavalate silmadega tüsenev vorstike 🙂
Mul ei ole kahjuks nii palju aega kui ma tahaksin, et temaga tegeleda. See tähendab, et ta ei ole teinud mingeid märgatavaid edusamme inimsõbralikkuse suunas. Pai saan teha, kui ta on uimane ja rahulik, söögi ajal ka. Sööki oodates nühib ta kõik nurgad ümmarguseks ja tipib varvastel, just nii nagu tegi seda tänaval prügikonteineri kõrval. Igal muul ajal olen ma ohtlik ja ta jookseb küünte klõbisedes eemale.
Hiilib maadligi kui proua Triinu on silmapiiril, aga kui ma neid kahte singiga meelitasin, oli lahe vaadata, kuidas Trini esimesena väikese kiusliku käpatou Triinule pani ja siis ise kohe kavalalt eemale tõmbus.
Ma tean, et Trinist saab asja, oleks ainult üks kodu, kes tahaks ja jaksaks seda oodata ning temale anda palju rohkem tähelepanu kui mina seda praegu suudan.

Siin on väike galerii maailma kõige tavalisema mustvalge kasukaga Trinist, kes ometi on täiesti eriline.

Leila uus komme

Leilal on tekkinud uus veider komme kratsipuu poste lakkuda. See näeb üsna naljakas välja, aga ma ei tea, miks ta seda teeb.
Guugeldamine viitab mingit sorti stressile või frustratsioonile, aga ma ei oska selle teadmisega midagi pihta hakata.
Ma ei tea, mis tema mured võiks olla. Võib-olla see, et ma jätkuvalt tahan teda paitada, aga tema ei taha. Või et Triinu kiusab tema empsi Trinit vahel ja siis peab kaitsma ja kaklema.
Seda ei juhtu küll päris iga päev, aga siiski.

img_9293img_9285

ei tohi või?

ei tohi või?

img_9270

nii armsad käpad

kohutavalt armsad käpad

Triiton – kuidas mina teda näen

Kui see oleks võimalik, siis ma ei annaks Triitonit kunagi ära.
Võib-olla minu kiindumine on kuskil kõrgemate jõudude poolt märgatud ja sellepärast teda keegi ei tahagi…
See, kuidas ta jumaldab Durani. Ja mind, kui talle parajasti sobib mind jumaldada ja mitte ära joosta 🙂
Kuidas ta niiväga tahab koos teiste kassidega midagi head süüa, aga ei tee seda kunagi. Rõõmustame siis koos natukese kohvikoore üle tema kausis sel ajal, kui teised konservi või lihaga matsutavad.
Ta laseb mul panna pea tema pea vastu, lihtsalt hingata vaikselt ja mõelda, kui armas ta mulle on.
img_9100img_9108img_9081img_9121img_9078img_9077

Närilised majas

Ühel õhtul eelmise aasta lõpus juhtus nii, et Leila suutis end tagakäppapidi kinni mässida ühte nahast nööri. Nööri otsas oli üks kotike ja mina ei mäletanudki, et see asi mul kuskil kasside käpaulatuses oli. Leilat haaras tohutu paanika, kui midagi tema küljes tilbendas ja ta suutis vaatamata takistusele alustada metsikut galoppi mööda korterit. Mina ei saanud midagi aru, mis toimub ja paanika tahtis mullegi kallale tulla. Leila jooksis magamistoa garderoobi – arglike kogunemispunkti ja seal sain ma talle ligi. Roomasin riiete ja kastide vahele ja kuidagi sain ta kinni hoitud, et mittevajalik lisa ära harutada. Õnneks ei olnud see uudishimu ohver Trini, sest temaga ma ei tea, kuidas oleks saanud. Leila siiski süles taltub.
Niipalju siis kassikindlast elamisest… Leila sai vastumeele-pai ja konservi ning unustas ehmatuse kiiresti.
Aga… Garderoobist, mille kõige kaugemasse nurka ma umbes pool aastat järjest ei satugi, avastasin papipuruhunnikud. Mul on seal mitmeid pappkaste asjade hoiustamiseks ja paljudel neist olid servad näritud. Eriti meeldis mulle aga üks väiksem karp. Olin aastaid tagasi ostnud ühe korraliku ahjunõu, aga kuna see on köögikapi jaoks liigas suur, siis pannud ta taha nurka ära, selle sinna unustades. Nüüd siis avastasin. Sellisena 🙂 img_8916
Ma nimelist süüdistust ei saa esitada, aga arvan, et see võib olla Leila töö ja vaev, sest titena hekseldas tema näiteks wc-paberit. Samas – toas asuv pappkast on pikka aega puutumata, ilmselt on varjatud tegevusel oma võlu.
Igatahes loodan, et mul koos kuue kassiga siiski kodus rotte või hiiri ei ela.

Täna on selle aasta esimene päev, aga kokkuvõtvat ega ettevaatavat postitust ma teha ei oska. Alanud aasta tuleb minu jaoks teistmoodi, kassidel aga sama – nad on hoitud ja hoolitsetud.
Aitäh kõigile lugejatele, kaasaelajatele ja toetajatele. Soovin uueks aastaks palju sama mõnusaid hetki nagu Triitonil – voodis ja ahjusooja nautides.
img_7447

Jakob kodus

Jakobi uus nimi on Mica. Mul on tema üle nii hea meel, ta sai just sellise kodu nagu ta vajas. Sai kassist sõbra (siin oli ta teistel takjana kannul, aga keegi ei viitsinud tegeleda), kellega koos tehakse kõike. Koos müratakse päeval ja öösel, koos magatakse, Miiu aina lakub Micat ja hoolitseb igati. Mica on juba niipalju kasvanud, et enam ei ole neil lihtne eemalt vaadates vahet teha.
Mica on oma inimesega ka juba täiesti ära harjunud ja on armas sülekass.
Vedas hirmsasti sel valgel kassipoisil, tuli ainult natuke kaasa aidata.

img_9268

img_9244-001

img_9153

img_9093

img_9085

Jõulud 2016

Üle pika aja on selline hommik, kus ma ei pea kuhugi aja peale minema, kiirustama, kohustuma tegema midagi kindlaks kellaajaks. Sellepärast, et keegi teine ka ei pea, keegi ei oota ega taha midagi. On pühad, rahulikud ja vaiksed.
Ma sain ärgata nii nagu mulle meeldib, tõustes väga vara, aga vedeledes edasi. AD nurrusid mu kõhupeal ja väikese üllatusena tuli mu käeulatusse ka Trini. Ta on tavaliselt vasakul nurgas ja eemal, aga täna oli täitsa lähedal, nii-nii tore.
Läksin vannituppa ja seal olid kaks argpüksi, Leila ja Triiton. Panin ülikiiresti ukse kinni. Küüned ammu lõikamata ja kassid lõksus, väga hea. Kes oleks seda arvanud, et Triiton lamab põrandal ja laseb mul küüned ära klõpsata. Natuke hirmus on muidugi, aga ta ei ole kuriloom, kohe üldse mitte.
Oh, ma praegu mõtlen, et kedagi ju ei huvita, mida ma jõulupüha hommikul teen, aga minu jaoks on need mu aja(elu)loo verstapostid, kus kassidel on märkimisväärne osa.
Vannitoas on muide kassid sellepärast, et seal on soe põrand ja kui ahi jupp aega kütmata, siis toimub seal väike tunglemine. Seal on ka üks korvpesa, mida mitte keegi ei tahtnud kasutada, kui see oli magamistoas või elutoas, aga mis on kogu aeg hõivatud, kui see on pesumasina peal. Väga sageli leiab vannitoa põrandalt Trini, kes suure osa oma elust on pidanud magama kuskil murul, kivil, parimal juhul pappkarbil. Ma vaatan teda ja mõtlen tänuga headele inimestele ja õnnelikele juhustele tema teel, kui hästi tal on lõppkokkuvõtteks läinud, et ta saab seda soojust ja täis kõhtu praegu täiega nautida. Täpselt sama ka Triitoni ja Leilaga. Ja ka kolmikuga, kes minu pärisloomad ja kes kõik tänaval sündinud.
Muidugi mõtlen ma ka neile, kel nii hästi ei läinud ja ma ei unusta mitte kunagi eelmise aasta jõule, mis tõid minu ellu nii palju kurbust, mis on siiani alles. Lihtsalt taha, pimedasse nurka surutud, kus ta nõrkusehetkedel välja pitsitab. Kurbusele aga ei tohi keskenduda, nii ei jää jõudu edasi minna.
Kui sain eile teada, et Kiusu haual, kuhu ma ise enam kuigi lihtsalt ei pääse, põleb jõuluõhtul küünal, siis ma küll nutsin ühe padja märjaks.
No aga siis teeb see tore karvane kamp mulle komöödiat ja kodud saadavad pilte ja kõik see tuletab meelde, et elus on palju rõõmu, millest kinni hoida.
Jakobi kodupiltidest teen peagi eraldi postituse, aga tänasesse sobivad hästi Traksi ja Kelmi jõulupildid Soomest. Ma sain kingituseks ka nende piltidega jõuluehted ja järgmise aasata kalandri. No on üks imeline kodu seal Soomes. Kui saaks, saadaks kõik oma hoiulised sinna…

img-20161224-wa0000

img-20161224-wa0001

Siis veel mõned niisama klõpsud eilsest ja tänasest. Just sellised nad praegu ongi, 2016nda aasta lõpus. Kes kodus, kes koduootel.

Trini, alati naksis

Trini, alati naksis

Trriton tahab ka sinna karpi, kus Triinu on

Trriton tahab ka sinna karpi, kus Triinu on

mõmmik Duran

mõmmik Duran

see kohutav pai Leilale

see kohutav pai Leilale

rõõmurull Andy

rõõmurull Andy

Triinuke

Triinuke

Triiton on agar kratsikakasutaja

Triiton on agar kratsikakasutaja

see voodi ahju vastas on väga nõutud

see voodi ahju vastas on väga nõutud

Soovin head aastalõppu kõigile, kes siia lugema satuvad. Pange küünal põlema, siis polegi nii pime 🙂
img_8733