Simmo ja Sia, võluvad vallutajad

Südamevallutajad. No vaadake neid nägusid ja asendeid.

Harva, kui nad on üksi, omaette, see tähendab õe või vennata kohe kõrval. Täna öösel küll magas Sia mu kaisus ja Simmo oli vist diivanil.
Simmo kõrvad ja saba ja tagumiste käppade liigeste kohad on muutumas järjest tumedamaks. Sia kasukas aga järjest siidisemaks.

Eile said aga nad kordusvaktsiinid. Kaalunumbrid on ka uued – Simmo on 1,8 kilo ja Sia 1,6. Nemad söövad kõike isuga, va krõbinaid ainult siis, kui ma muud ei anna.

Kliinikupildid:

Kliinikus selgus ka silmade osas uus otsus – operatsioonidid tehakse mõlemale ja samas kliinikus, kus steriliseerimine ja kastreerimine ehk meie oma kliinikus. Tuleb oodata, kui kaal on kaks kilo täis. Kuna kodupakkujatest just järjekorda ei ole, siis jõuan ilmselt hooldusõde olla neile ja eks see ongi kõige parem. Mul on nii kahju mõelda, et nad peavad selle läbi tegema, aga ükskord on see möödas ja siis on ainult ilus elu ees.

Tublid tüdrukud

Mirjam ja Mäuram on nüüd veel sammukese kojuminekule lähemal. Tehtud on esmane vaktsiin ja kiibid-passid said nad muidugi ka.

Ma olin mures nende kaalu ja kasvamise pärast, praktiliselt ainult kana ja vitamiinipasta toel, millele lisandus viimasel ajal natuke ka Whiskasi titekrõbinaid, sest muu peale kaabiti põlglikult põrandat ja suu läks kriipsuks. Aga selgus, et lapsed on väga kepsakalt kasvanud. Mirjam oli 920 grammi, Mäuram 970 ja Murjam 980 grammi. Väga hästi!

Võib-olla mul SS-iga võrreldes lihtsalt silmamõõt vale.

Murjam-Mirrit oli nii tore näha, ta muudkui piuksus ja tahtis suhelda. Mirri kasukasse on väga palju valgeid karvu tekkinud.

Ka Mäuramil on üsna sama asi ja sabad on neil valgetriibulised. Alumisel pildil näevad nad sissetunglevat Andyt ja tekkis üks väike pudelihari 🙂Kliinikus:

 

Ma arvan, et täna-homme saavad nad Sia ja Simmoga ninapidi kokku ja eks ma siis dokumenteerin. Tunnevad nad end oma uues toas aga väga hästi. Vahel vaatasime MM-iga koos MM-i 🙂

Südame tegi soojaks aga veel üks annetus minu hoolealustele. Suur-suur aitäh “vanale võitluskaaslasele!”:) Konservi-ja kanavarud saavad kindlasti täiendatud.

 

Ümberkorraldused

Jälle üks ühine kassipojapostitus. Kätte jõudis aeg, kui ajutine hoiukoht kastikiisude jaoks sai otsa. Kastitoojal on sellest muidugi ükskõik, aga mul halle juukseid veel rohkem. Ühtegi head lahendust ei ole, aga sai siis lõpuks nii, et eile kolisin Mirjami ja Mäurami Simmo ja Sia asemel vannituppa. SS aga jäid minu koju lahtiselt, ilma oma toata. Olen neid tasapisi sellega harjutanud ja üksiolemisi järjest pikemaks venitanud. Kõik on olnud hästi, kaklusi suurtega ja ootamatusi pole ette tulnud. Pigem mõtlesin, et mis meie öörahust kahe möllukutiga saab. Saigi siis see esimene öö koos kuue suure ja kahe väikese kassiga mööda ja äratas mind kell kuus hoopis Leila, kes mööda aknalaudu ja kardinaid mingit putukit taga ajas.

Simmo aga tuli mulle õhtul hoopis kaissu, kurgu alla täpsemalt, varsti tundsin, et keegi pisike tuli veel, aga rohkem ei mäleta. Nii nad hommikuni kuskil minu juures olidki, enamasti omavahel pead-jalad koos. Võib-olla see mõjutab, et ma ise olen harjumatult kaua üleval ja lapsed ka. Vaatan MM-i ja samal ajal SS teevad oma sporti – tõkkejooksu, kaugus- ja kõrgushüppeid, sprindidistantsidest rääkimata.  Väsitavad end ära ja siis on uni magus. Eks paistab, kuidas edasi.

Simmo ja Sia on uskumatult toredad kassipojad. Nad on inimese küljes kinni, aga parajalt. Nad on nii rõõmsad, helged, hea iseloomuga. Välimuselt imeliselt armsad. Simmo justkui naerataks kogu aeg, pea läheb tihti viltu. Nurruvad lõputult, kana peale tehakse aga spetsiaalset kiurrrrrrrrri.

Sial aga on tüdrukkkassi kohta naljakas natuke jämedamat sorti koon, mis teeb teda omanäoliseks. Nad ei ole sugugi tüütud, va kui Simmo ei lase mul rahulikult arvutis trükkida, vaid udjab mu hiirekätt 🙂 No ja rõdukäikudeks pean neid eraldama. Selleks kasutan meile hiljuti kingitud koertele mõeldud kergpuuri, kus neile meeldib tukkumas käia.

Mina ei tea, kas toredamaid kassipoegi on üldse olemas ja järjest enam tunnen, et niikaua kui nad on väikesed ja üksteisest sõltuvad, ma neid lahutada ei saa. Kui koduotsimine kestab pikalt ja nad ajapikku üksteisest eemalduvad (nii nagu tegelikult juhtus AD-ga), siis mõtlen uuesti. Pikalt võib siin minna küll. Ma küll ei arvanud, et ükssilmsus võib niipalju mõjutada, sest kahe silmaga ja oma suurepärase iseloomuga ja ilusa välimusega oleks nad ilmselgelt küsitumad. Aga kui nii, siis nii. Meie oleme kannatlikud.

Muidugi ei ole midagi lihtsat sellise kassiseltskonna toitmisega. Ma ei saa jätta suurtele kassidele ööseks titekrõbinaid. Simmo neid sööb, Sia eriti mitte, aga tema õnneks näksib suurte omi. Õnneks tähendab, et ta ei ole näljas, kui muud toitu ees ei ole. Pehmet toitu andes koguneb parv teisi kasse, kes kõik tahaks seda rammusamat. Teistest kassidest paar peaks saama neerutoitu ja vähemalt üks üldse mitte midagi kaloririkast. Nojah… Head süsteemi mul veel ei ole välja mõeldud. Võib-olla saan hakata poegi koos vannitoas hoidma ja nad saavad vähemalt öösiti omale kohast toitu süüa.

Ühtlasi on nad anastanud suurte kasside lemmikkohad kratsipuul ja pole üldse tähtsust, et seal keegi ees on, ikka tuleb minna ja istuda peaaegu otsa. Lapse siiruse peale onu Triiton ei oska väga pahandada ka, läheb lihtsalt ära 🙂

Leila on neid vahel käppadega üsna kõvasti toginud, aga Trini lakub neil pead, see on küll väga armas.

eraldus- ja tukkumispuur

vitamiinipastat tahaks veel ja veel

teised otsigu muud kohad

ükskord magati diivani all
kes sealt küll oskaks otsida 🙂

 

Mirjam ja Mäuram aga kohanesid oma uues, natuke suuremas ja valgemas uues toas päris ruttu. Tuttavad lõhnad ja asjad tulid ju kaasa. Muidugi on nemad ka üliarmsad, aga kui SS kosuvad, muutuvad ümaramaks ja pehmemaks, siis MM on praktiliselt näljastreigil. Nad söövad peaagu ainult keedetud kana. Ühtegi konservi nad ei taha, krõbinaid (nelja erinevat olen proovinud) heal juhul 10 ööpäevas.

Nad on sellised kõhnakesed, rääbud ja kuigi müravad väga aktiivselt, siis  teeb see muret ikkagi.

Täna rääkisin arstiga ka, kes vangutas pead. Ütles, et tõelised kassid ja soovitas Whiskasit proovida. Hiljem saab segada juba ja edasi katsetada. Ostsingi siis titevarianti, aga peale nuusutamise seni edusamme pole.

Veel vana elukoha viimased pildid

triibusabad 🙂

Ja üks kolimisjärgne.

Pean mõtlema, millal SS ja MM kokku viia. Järgmise nädala alguses saavad kõik esmase või kordusvaktsiini ja õige oleks pigem sinnani oodata, aga paljad laigud on kuu noorematel tagasi kasvanud, vannituba on nagunii SS-i kaasavara täis ja ilmselt toimub kohtumisõhtu juba varem. Siis juba uued jutud.

 

Mäuram ja teised

Kuna aega mul on, siis tegelen meeldivaga – istun väikeste mustvalgete põnnide juures, fotokas kõrval ja vaatan, mis nad korda saadavad. Kuidagi on juhtunud nii, et Mäuramist on saanud naljatilk-kass. Ta on selline natuke häbelik, kohmetu, kohmakas ja võtab veidraid asendeid, isegi kaamera ees. Tavaliselt ju kunagi parimaid hetki pildile ei saa. Kohe, kui ta aga kohaneb olukorraga, on aga tavaline lõbus kassilaps. Mirjami intensiivsetele maadluskatsetele jääb isegi natuke alla. Mirjamiga on endiselt ka see vahe, et Mirjam istub hea meelega süles ka, aga Mäuram mitte. Samas paikäe eest ära ei lähe ja nurrub kõvasti. Ilmselt toimub areng siis, kui saab rohkem inimesega aega veeta, mitte ainult õega koos. Mulle väga meeldib, et nad on sellised erinevad naasklid.

Söömisega on keeruline – endiselt söövad kana, aga mitte enam nii isuga. Konservi ei taha (topin suhu), krõbinaid ei taha. Mõne grammi haaval krõbinad vähenevad, aga võib-olla loobivad neid kausist välja lihtsalt.

Murjam aga läks reede õhtul koju 🙂 Ei olnud üldse seda plaani ja vaim ei olnud valmis (loe: Murjam ei olnud saanud sada lisapaid- ja musi), aga nii läks. Väga noor, aga minuga haakuvate mõttekäikudega paar tuli teda vaatama ja küsisid häbelikult, kas nad saaksid ta juba täna… Pärast seda, kui olin tund aega neid küsimustega pinninud. Murjam oli terve aja diivanil nagu üks hästikasvatatud laps. Istus tagumiku peal, nurrus ja ei tahtnud kuhugi põgeneda. Kui saime kokkuleppele, et Murjam tuleb koos teistega vaktsineerima, siis oligi kõik otsustatud ja autost toodi transpordikast välja.

viimane hoiukodupilt

Murjam on nüüd Mirri, ärkab kell kuus, magab kaisus ja vabal ajal tegeleb kardinate ning juhtmetega. Ole hoitud, kallis Murjamiplika!
Ülejäänud kaks võib-olla isegi ei osanud märgata õe puudumist, sest mängukaaslane on ju olemas. Mul on nüüd palju lihtsam, kahest käest piisab, et neid ohjeldada. Ühe korra enne Murjami minekut olin unustanud vannitoa ukse lahti ja toimunud oli põgenemine. Kaks julgemat tulid diivanikatte alt välja ja Mäurami leidsin pärast otsinguid riiuli ja seina mõnesentimeetrisesse vahesse litsutuna.
Selle nädala lõpus pean hakkama saama uue elukorraldusega ja MM vanast kohast välja kolima.

Viimased pildid, mõned veel koos Murjamiga, on siin:

vot ei tule sülle!

ei taha seda uut palli 🙂

 

Olukorrast riigis (Padis ja Pasteedis)

Et kõik postitused ainult kassipoegadest ei oleks, teen väikese kokkuvõtte muust ka. Nädalauudiste pingerida, ja analüüsi nagu pealkirjas mainitet raadiosaates siiski ei tee.
Kõige ärevam on olnud Triniga, aga ärevus sai ootamatu lõpu. Ootasin ja ootasin analüüside vastuseid. Helistasin, ei ole veel. Helistasin, ootasin tagasikõnet. Helistasin jälle, sain teada, et analüüsid olid negatiivsed. Nii lühike jutt oligi. Kui arsti näen, küsin juurde, aga kui ma õigesti aru saan, on põhjust rõõmustada – midagi otseselt ravima ei pea, antibiootikume pole vaja. Hurraa!?
Tore muidugi, aga ma tahaks ikkagi aru saada, mis siis Trinil diagnoosiks on ja mis edasi saab. No uurin välja. Õnneks sööb ta ikka neerutoitu ka. Otsin võimalusi, kus teised kassid on natukenegi eemal ja panen talle nina alla. Sööb küll. Muidu ei saa ma kuidagi aru, et ta haige oleks. Natuke rohkem hoiab end magamistuppa ja vett joomas ma ka ei näe teda enam niipalju.
Täna oli Simmoga ninad vastamisi ja ootas, kas hakkab mängima või peab ise selleks pingutama.
Sellel pildil on nurrrrrr

Triiton puksib uusi ja vanu sõpru. Duraniga on endiselt kõige suurem armastus
Ükspäev aga oli enneolematu hetk, kus Triiton litsus end Triinule ligi ja nii nad siis mõnda aega olidki. Kummaline. Eriti Triinu poolt vaadatuna.


Andyga kallistab ka
Leila aga on täpselt sama – inimvaenulik, aga ülimalt armas

Meil kulub praegu ohtralt nii puidugraanuleid kui toitu. Korralagedus toitlustamisega on ka, sest Simmmo ja Sia jooksevad köögis, söövad vahepeal köögis, jätavad järele ja siis tulevad jääke ahnitsema need põrsad, kes ei peaks – ülekaaluline Duran näiteks. Titetoidud, pole ju paha.
Neerutoitu annan siis nina alla, kui kassid on rahulikult kuskil ja ei ole kohe ninapidi teiste kausis, aga seda aega ei ole just palju. SS ei taha endiselt kuivtoitu ja see on paras peavalu.

Kuhu ma selle ohtra kulutamisega aga jõuda tahan, on see, et ma ei ole üksi, mul on aitajaid. Vanu ja uusi, toredaid lahkeid inimesi. Muidugi katab MTÜ põhilised asjad ja tänu kuulub alati kõigile, kes meile annetavad. Eriti rõõmus olen, kui oma sõbrad meeles peavad. Aga on ka inimesi, kes tahavad aidata just Padi ja Pasteet hoiukodu ja seda ma ei oska sõnadesse pannagi. Lihtsalt nii äge!

Ma saan alati minna naabermajja puidugraanulite järele, muretsemata, kuidas ma neid raskeid kotte kuskilt toodud saan. Ma ei pea nende eest ka tasuma. Selle eest hoolitseb ammune hea sõber, kes toetab vajadusel ja küsimata ka palju muuga.

Hiljuti sain blogilugejalt siiralt üllatava sihtotstarbelise annetuse, mille eest ostsin südamerahuga kõigile kassidele hunniku konserve Zooplussist.
Leila luges üle ja ütles, et piisab päris tükiks ajaks.
Sama inimene saatis mulle postiga ka suure koti kvaliteetset neerutoitu, mis kulub vägagi ära.

Kui kastikiisud tulid, tekkis neile armas kaasaelaja, kellele läks (ja läheb) väga korda, kuidas pisikestel põnnidel läheb. Väike võitleja Mirjam sai temalt kingituseks oma isikliku pesa, mis läheb tema tulevasse koju kaasa. Lisaks saabus samas pakis ka vajalik piimapulber ja sobilik liivakast.

Tuttavad-sõbrad toovad oma kassidest-koertest seisma jäänud asju, mida mina rõõmuga kasutusse võtan.

Ma ei taha nimesid nimetada, teadmata kas see sobib, aga ilmselt kõik te loete. Ja te kõik teate ju eks, kui tänulik ma olen. Igasugune abi, ka toetav mõte, ootamatult pakutud autosõit, teise inimese sünnipäeval minu kassidele toodud kingitused ja iga hea sõna tähendab mulle väga palju.
Aitäh!

Veel üks pilt, mis näitab kui kokkuhoidlik ma olen 🙂
Ja lõpuks väike nali ka – oleksin ma jõudnud fotokat sättida, oleksin selle väikese hullunud Mirjami pildi Rakvere AQVA SPA reklaamnäo kandidaadiks saatnud 🙂

Kõik see kamp

Panen värsked pildid kõigist viiest koduotsijast.

Simmo ja Sia on fantastilised – lustlikud, julged, paraja iseloomuga. Suurte kassidega oskavad käituda. Kellega vaja, kummardavad ette ja taha. Kellega võib, näritakse saba või mängitakse luurekat ja keksu.
Mina olen väga Väga Tähtis Isik. Minule piiksutakse, kui kõht läheb tühjaks ja minu sabas joostakse, kui ma kutsun. Minu sülle võib tulla ja minu nähes toidulaual käia (veepritsi juba õpime).
Oh kuidas ma tahan, et ei peaks neid kahte lahutama.

Duran ei lase oma puhkust segada

mis seal klaasi taga on?

Kastikiisud on samuti äraütlemata tublid, söövad ja mängivad. Vist magavad ka, aga seda ma ei näe 🙂
Keeruliseks teeb, et söövad nad peaaegu ainult kana. Natuke krõbinaid ka ja öösel on konservi paar korda limpsatud. Tuleb ikka vitamiini juurde anda. Homme pean olema umbes kümme tundi ära ja just keetsin terve kana purkidesse. Peavad hakkama saama, öö on ainult natuke pikem ja täitsa roosad ja rõõmsad on hommikul.

Mäuram korraldas eile õhtul väikese ehmatuse. Et mul igav ei hakkaks, hoidku selle eest. Hoidsin nende vannitoas transpordikasti, selle sees veidi aega Murjamit, kes oli saanud turjarohtu. Istusin ise nende juurde, kõik said mängima ja jälgisin.
Mäuram hüppas kastilt wc-potile ja sadas sealt alla. Nutuga. Esikäppa hoides. Oh islandisland küll… Kuidas saab põlvekõrguselt niimoodi kukkuda… Võtsin ta tuppa ja kuna süles ei püsi, siis pessa, et teised ei teeks talle haiget juurde. Pikali olles sudis veidi mänguasja sulgesid, siis jäi magama, siis ärkas, aga käppa kasutada ei tahtnud, natuke toetas. Magades ja ärgates nurrus väga tugevasti. Käppa lubas samas katsuda. Helistasin Loomade Kiirabisse ja nagu ikka, soovitati kohale tulla kui rahakott lubab, sest kassil on valus.
Kliinikus saime tükk aega oodata ja see inimpõlgur oli täitsa vagusi mu süles.

Arst katsus tugevalt ta käpad läbi, lasi tal kõndida nii laual kui põrandal, aga see oli muidugi rohkem madalroomamine.
Proovisime veel ja veel, aga lõpuks tulime ära ilma valuvaigistita, sest lonkamist enam nagu ei olnud ja ta on ikka nii väike. Visiiditasu ei võetud, mille eest olen väga tänulik toredale arstile.
Tegelikult Mäuram hoiab veidikene ikka seda käppa, aga jookseb ja mürab endiselt.
Sellised need mudilased Mirjam, Mäuram ja Murjam praegu on:

Suured rõõmud, väikesed mured

MMM-iga on suures plaanis kõik kenasti. Hästi on see, et nad kasvavad ja on rõõmsad-aktiivsed mängumutukad. Mirjam on võtnud teistele jõudsalt järele ja milleski peale kaalu maha ei jää, sellegagi vahe teistega ühe väheneb, silma järgi ei saagi suurt enam aru.

Mis siis muret teeb. Seda väikest.
See, et Mirjamil tuleb laiguti karv maha ja Mäuramil koonu pealt on paljas.
Esimene mõte on olnud, et seen. Olen juba kirjutanudki, et Mäurami koon lambi all ei helendanud. Hiljem aga avastasin Mirjami koivakestel paljad ketendavad laigud ja no võttis ikka kõhedaks, sest seenhaigus ühes hoiukodus tõesti veel puudub.
Kliinikusse jälle, lamp endiselt negatiivne ja proov läks kasvama. Esmaspäeval pandud igatahes neljapäeval veel ei kasvanud ja ei usu ka. Esmaspäevast alates on kassipojad ilma piimaasendajata, sest üks arvamine arstil on, et allergia sellele. Varsti saab nädal ilma, siis võib juba edasi oletada. Ka vitamiinipasta sain soovitusena tasapisi ära jätta, sest vitamiine said nad ka vedelikuna enne ja ehk on seda olnud liiga palju.
Kui piim jäi ära, sai minust poole kohaga kanakeetja, sest neid peeneid konserve nad eriti ei taha, aga sööma peab. Jätkasin Mirjami konserviga sundtoitmist, jättes küll ööd üha pikemaks, aga kui siis ühel hommikul Mirjam läks koos teistega kanakausi kallale ja toimus kolmekordne matsutamine, jäi suhu toppimine täitsa ära. Endiselt maksimum viie tunni tagant päeval serveerin neile konserve kui kanapüreed puljongis kui krõbinaid (kes neid sööb, ei näe, ei tea, aga natuke keegi sööb). Öösel saan juba kuus tundi jutti kenasti magada ka, aga unevõlg veel kimbutab. No mis siis. Eks ma siin katsetan üha pikemaid vahesid. Kisades jooksevad mulle vastu, aga konservilõpud on alles.
Keegi enam valesti ei pissi, va kui mina olin loll ja panin vana pesa, millel lõhn juures. Puhaste asjadega on nad korralikud tüdrukud.
Mäuram on endiselt jonnakas, aga meenutan Duranit – tema oli pesakonna tõrksaim ja pahuraim, aga mis on praegu – ronib kaissu ja nurrub naabriteni välja.
Kõik kolm on saanud ussirohtu ja kui Murjamil ma neid ei näinud, Mäuramil natuke, siis Mirjamil tuli neid ikka korralikult, terve junn kaetud vingerdistega ja järgmine ja tagumikust tolgendas niisamagi. Oeh-väkk-jube. Vaene kassilaps. Kes teab, võibolla just ussidest on need reaktsioonid.
Järgmisena saavad nad Profenderi turjale ja siis veel on vaktsiini ootamine.

Ma ei tea praegu, kui kaua nad saavad elada seal, kus nad praegu on. Kui varsti (ja see, et varsti, ma tean) enam ei saa, aga kodusid veel ei ole neil ega SS-il, siis on väga keeruline… Loodan, et meil on õnne ühel või teisel kujul.

Varsti kirjutan ka sellest, kuidas mind aidatud on, see on midagi, millest jõudu ja rõõmu ammutan.

Igatahes loovutasid SS neile lahkelt oma väikseks jäänud voodi, mille peale panin kratsilaua ja see on nüüd neile meelispaik – ikkagi kolm korrust kus all ja peal traageldada. 
Ühel päeval üritasin mäurameid veidi ohjeldada ja tegime natuke pilte. Nagu näha, siis kolme korraga eriti näha ei ole, sest keegi oli kuskil jooksus kogu aeg 🙂

Rõõmus lasteaed

Simmo ja Sia on saanud umbes nädal aega korteris vabalt kapata, kui olen ise kodus ja jälgimas. Kui esimene päev läks uurimisretkedele ja nuusutamistele, siis nüüd kihutatakse otsejoones vannitoast välja. Keegi ei pidurda.
Süsteem käib nii, et hommikul vara lähen MMM juurde, toidan ja koristan, siis panen SS-ile ja suurtele söögid. Siis lasen neli suurt rõdule boksi ja Trini ning Triiton jäävad või lähevad magamistuppa, kuhu lasteaed ei saa. Uks on küll viimasel ajal natuke praokil, aga nad ei oskagi sinna minna, kuid teised saavad piiluda ja liikuda. Las olla oma rahulik koht neil, kes seda vajavad.
Kui kõik on söönud ja oma kohtadel, saavad SS lahti. Mina võtan kohvitassi ja asun etendust vaatama. Näiteks täna on nad möllanud kaks ja pool tundi järjest. Ühel päeval olin nendega päris mitu tundi järjest, siis nad väsisid ära ja tulid mulle kõhu peale nurruma ja magama 🙂 Kes ei tahaks selliseid kassipoegi?
Kahjuks ei ole keegi neid seni tahtnud…

Söögist armastavad nad väga lihakraami. Ostsin näiteks kallihinnalise 260-grammise delikatessveisehakkliha paki, see hingati vähem kui poole päevaga sisse. Kugistades. Konserv läheb ikka ka, aga vahel jäetakse alles. Krõbinaid süüakse ainult toidu sisse peidetuna.

Päeva jooksul saavad nad veel mitu korda jooksma, nii nagu ma kodus olen. Üritan neid jälgida ka, aga juhtub ikka asju. Simmo kukkus ahju otsast otse alla, see on rohkem kui kahe meetri kõrguselt. Ma pidin ära minestama suurest ehmatusest ja kuigi oli peaaegu öö ja ma pidin minema teisi põnne toitma, siis jäin teda jälgima, hoidsin süles ja paitasin lõputult. Jumal tänatud, Simmoga oli kõik korras, kuigi kukkumine oli hirmus näha.
Kõik kassid (va Triiton ja Trini, kes neid pigem kardavad) panid lastele alguses käpaga vastu nina. Nüüd teevad nad seda siis, kui putukad väga tüütuks muutuvad. AD isegi natuke mängivad ja jooksevad koos nendega ja Leila on jätkuvalt uudishimulik. Triinu naudib seda, et saab olla jälle vannitoa aknal või pesakastis.
Simmo ja Sia on täiesti kartmatud ja imelised koduvalmis kassipojad. Mina ei tea, kuidas ma suudan neid loovutada, aga ma suudan. Noh, võib ka juhtuda, et kui enne saavad kõik teised kassi pojad Eestis kodu, siis opid teeme veel ise ära ja minu kodune kassilimiidi piir on jälle nihutatud veel kaugemale…
Siin on viimased klõpsud:

MMM – kuidas läheb

Plikad pajatavad jälle ise:

Mirjam

Mina kasvan. Aga vähe. Pole veel nelisada grammi käes, samal ajal kui Murjam on juba 500. Ma söön küll, hakkasin ise konservi ka natuke limpsima, aga vahel tahan, vahel ei taha. Emme siis topib mulle piima ja vitamiinipastat ja konservi ja mingit pulbripuru ka. Ma olen üks suur pudilõug ja ei näe just kõige puhtam välja, aga küll ma ilusamaks muutun. Eile õppisin ma mängimise ka ära! Ma nüüd juba jaksan õdede saba sikutada ja nendega natuke maadelda. Joosta jaksan ka. Praegu on mu ainus töö kaalus juurde võtta.
Milles ma aga olen kõige tublim – emme nina nühkimises. Mulle väga meeldib ja talle ka! Kui meil on söögiaeg, siis ma võin pärast tema süles magada. Inimene, see on päris tore.

 

Murjam

Mina olen endiselt kõige suurem, täitsa kassipoja moodi juba. Kuna ma kaalusin juba pool kilo, siis ma sain arsti juures ussirohtu. Teised peavad veel ootama. Usse pole me emmega küll näinud, loodan, et ei näe ka.
Täna hommikul ma hüüdsin “barrikaadidele!” ja olingi üleval – vabaduuus! Aga emme pomises “oioioi, seda oligi karta, pani mu koos õdedega kotti ja hakkas midagi lammutama.
Kui me kotist välja saime, oli pesa natuke teistmoodi ja palju suurem. Ma sain joosta, kiiresti joosta, ja õed kappasid minu järel, peaaegu sama kiiresti. Vahepeal nuusutasime, maadlesime ja siis jälle jooksime. Aga emme toriseb, et ta peab nüüd ust kinni hoidma. Vahel ta ju võtab meid sinna ukse taha kaasa, siis me istume diivanil, üks on süles ja teised pesas. Mina oskan pesast välja minna, emme sülle, seal võib ronida ja mängida ja miilustada.

niimoodi magame Mirjamiga

Mäuram

Mina hakkan muutuma pallikujuliseks. Ma ei ole ka veel poolt kilo, aga veeren sinnapoole. Ma olen väga nunnu, ütleb emme. Vastutasuks ma undan. Süles olla ei taha, aga ma ei tea, miks, hakkasin ükspäev ikkagi nurruma, kui ta tegi mulle pai. Siis, kui ma põrandal olin. Kui ta on liiga pealetükkiv, ma mäuran nurrumise asemel. Minu ilus valge mustriga nägu muutus millegipärast imelikuks – punakaks ja kuivaks, nii et arstitädi vaatas mind mingi imeliku lambiga. Kuulsin, et ei helenda. Vot ei teagi. Aga nunnu olen ma ikka, maadlen nagu Mäe ja tavaliselt võidan.


Ja mõned ühispildid ka:

See, kes palju joob… on haige

Trinil sai aasta esmasest vaktsiinist ja olin juba mõnda aega mõtetes plaani pidamas, kuidas ma ta kokkulepitud ajaks kliinikusse saan. Kuna vannituba on kinni, siis on keerulisem veel. Ühtlasi olin otsustanud, et lasen teda ka natuke uurida, sest eriti nüüd kodus olles hakkas silma, et ta joob keskmisest rohkem. Päris kindlasti. Rääkisin kliinikus ära, et toon ühe hullukese söömata, ilmselt kahva sees ja palun võtke verd ja tehke mis vaja. Ja vaktsineerige.

Kätte jõudis see päev, mina maganuna kokku umbes kaks korda poolteist tundi tõusin, toitsin tited ära ja hakkasin Trinit püüdma. Süda klaperdas magamatusest ja ärevusest. Transakastiga ma olin teda juba varem meelitanud ja see vedeles toas mitu päeva kui mitte-kahtlusalune objekt, aga ei mingit õnne sellega.

Hakkasin siis otsima võimalust talle rätik peale panna, sest siis kui pea kaetud, saan üldiselt kõikide kassidega hakkama. Ei. Trini ei püsinud mitte kuskil paigal, vaid lendas ringi. Ahju otsast ajasin ta harjaga jälle alla ja lõpuks oli ta lõõtsutades aknalaual, aga ikka ära jooksmas, kui sentimeetrigi lähenesin. Kahv oli mul läheduses ja pärast veel mõnda stressirikast ringi oli ta kahvas, keerd peale ja enamvähem viskusin ise ka sinna otsa. Tegelikult surusin ta koos kahva võrguga rätiku abil transakasti ja ei hakanud riskima, et teda võrgust vabastada. Ruumi jäi, uks turvaliselt kinni ja mina ootasin kuni adrenaliin lahkus.

külmkapi otsast lendas üks karp

nii ta püsis, oli aega pildistadagi 🙂

valmis minema, lõpuks

Võtsin seekord takso, muidu bussi nr 33 juhid, kes mind ilmselt juba terve suve teavad Kolde pst ja Vilde tee peatustes ootamas kõigi mu kottide ja kastidega, oleks vaadanud, et nüüd on täitsa segi pööranud. Kassipojad olid ju ka vaja kaasa võtta.

Trini jäi sisse ja õhtul järele. Kui nägin juba vastuvõtus arvel pikka nimekirja protseduuridest ja kolmekohalist summat, passi ilma vaktsiinita, siis teadsin ilma arsti nägematagi, et asi on jama. Nutt tuli peale. Mitte Trini, ei taha, ei taha uut muret… Ma tavaliselt ei ole nii emotsionaalne, aga unepuudus ja närvipinge mõjuvad, mis teha.

Arst näitas mulle röntgeni- ja ultrahelipilte. Trini neerud ei ole korras, uh-s on näha nende selged piirjooned, mis ei ole ok. Analüüsis Crea on tõusnud, punases.  Aga… järgnes hiina keel. Trinil on ka midagi veresoontega, verevooluga. Seda aga ei saa narkoosis kassil korralikult analüüsida. Millekski peaks sõitma Viljandisse (südamega seotud uuring oli vist), millekski peaks võtma biopsia, neerust vist. Võib-olla on olnud insult, infarkt. Ei tea, ei ole näinud, Trini on olnud terve ja tubli, ainult joob palju. Kas mürgistust on olnud. Ei, minu juures pole olnud. Uriiniproovid läksid laborisse kasvama, enne ei tea ka seda, kas ja millist antibiootikumi peaks kasutama. Ilmselt kuu aega. Kuidas? Trini kord sööb konservi, kord ei söö. Ipakitine neerudele pulbriga. Tänaseks on selgunud, et natuke sööb, rohkem jätab alles.

Neerutoit on hädavajalik. Kuidas? Kõigi teiste kassidega. Triinu kusjuures peaks ka neerutoitu sööma, aga saab seda siis, kui saab ja elame sellega. Triniga aga sain arsti tõsidusest aru, et kohe ja peab. Kuna ma ei olnud väga adekvaatne, siis ma ei saanud pooltest asjadest aru. Käis läbi ka vaskuliit, aga selle ees oli rodu veel mingeid võõrsõnu. Kõik on “võib-olla”, kindlat diagnoosi ei ole veel. Niipalju kui ma arsti tunnen ja aru sain, siis meditsiinilises mõttes on lugu väga keeruline Triniga. Ja muidugi mitte ainult meditsiinilises mõttes.
Ma saan Trinit kõhu alt sügada, aga ma ei saa talle anda ravimit muud moodi kui toiduga. Ta ei luba mul end hoida, tekib paanika. Välja arvatud, kui ta oleks-elaks näitusepuuris, ma mässiks ta tekki ja maadleks-püüaks iga päev, võib-olla kaks korda päevas tableitiravi ajal, mõlemad oleksime hullus stressis. Kas ma üksi üldse saaksin… Ma ei tea, tunnen, et see ei ole hea mõte. Kas ma mõtlen valesti, kas kassi pärast peab seda ikkagi tegama? Kas ma saan hakkama? Mis tunne tal on, kui teised käivad vabalt ümberringi. Hetkel ma ei tea ka, kas ja millal järgmine kontroll on. Järgmine õudne püüdmine.

Eraldi hoiukodu Trinile? Kes teda tahab… Eks peab proovima.

Ainus, mida ma suudan välja mõelda, on see, et kui vannituba jääb vabaks, hakkan teda sinna meelitama ja kasvõi öösiti seal hoidma, et ta saaks oma toitu ja toidulisandeid. Ma ei tea, kas see õnnestub. Sinna läheb pealegi aega.

Ja see tähendab, et ma ei saa võtta uusi hoiukasse enam…
Öelge veel, et ei aja nutma.

Trini ei tulnud magamistoast välja enne kui laupäeva öösel. Püüdmine oli neljapäeval. Ju ta ikka liivakastis käis, aga süüa-juua panin talle voodi alla. Mõtlesin, et olen kaotanud kogu seni teenitud usalduse, aga ta oli pärast seda veel hellem kui enne. Kuni ma ei taha temaga midagi ette võtta.

Sel nädalal selguvad siis igasugu analüüside vastused ja saab edasi mõelda.
Minu kallis Trini

IMG_5796

kliinikust tagasi palja kõhuga

Ma ausalt ei tea, mis saab 😦