Jälle paus

Urril läheb teiste kasside juures ootamatult hästi. Ta hoiab omaette, tuleb vaid söögi- ja mänguajaks põrandale. Kellegagi tüli ei nori ja teised aktsepteerivad teda. Saan teda palju paitada, sest tal pole just palju ruumi eest ära minna.
Nüüd tuleb vaid külalisi-kassivaatajaid oodata, kes kohe ära armuksid.
Üks inimene käis (küll mitte kassi valimas) ja kohe nägi just Urri – oi kui ilus!!

Kodus aga pole ühtegi loiku vales kohas leidnud (sülitan üle õla) ja elu on tavaline. Nii tavaline, et ei oska millestki kirjutada.
Teen seda jälle siis, kui on uudiseid.

Tänahommikune:

Advertisements

Pissed off

Karmi pealkirja taga on rohkem sõnamäng, aga siiski. Pissimine läks meil siin täitsa käest ära ja nüüd on Urr juba mitu päeva hoiukodust off – Kassijaamas elanud.
Esmaspäeva hommikul enne tööleminekut otsisin midagi arvutinurga juurest ja tundsin seda “lemmiklõhna” jälle. No ja siis nägin, et ookean kassipissi on mu arvuti juures. Olen pärast viimast korda katnud arvuti kilega, aga mõnikord veidi lohakamalt viimasel ajal, kuna uusi intsidente pole olnud. Kahtusalune (aga mitte teolt tabatud) Duran oli natuke kilet kaapinud ja tulemus on pildil näha
Võtsin ruttu aku ära, kuivatasin mis sain ja õhtul koju tulles siis proovisin, kas olen jälle mõnisada eurot vaesem, sest põhja alla oli vedelikku ikka sattunud.
Ellu jäi. Pleed oli saanud ka järjekordse märgistuse ja nii see otsus Urri minekuga saigi kiiremini tehtud, kui ma algul olin plaaninud.

Olin mures, kuidas ta selles väikeses toas kohaneb nii paljude kassidega. Jälgisin esimesel õhtul, mis toimub ja selgus, et Urr lihtsalt urras kõigi peale või vehkis käpaga. Ise kellelegi kallale ei läinud, no seda ei teinud ta siin ka. Enamasti istub pesakasti urus, aga käib julgelt söömas ja liivakastis.
Praeguse seisuga on selge, et saame hakkama. Ajas võvad muidugi suhted muutuda, aga ma ei pea hetkel paaniliselt plaan B-d välja mõtlema.
Samuti usun, et Urri kojusaamise võimalused on seal suuremad.

Eks see Urri majutus pidigi ajutine olema, aga muidugi harjusin ja kiindusin, nii et kurb on ka.

Niisama koduseks jutuks, et panin diivanilauale uue lina. See on taaskasutusest selline natuke vanaaegne pehmest materjalist ja tulemus on see, et kassid käivad seal peal kogu aeg magamas 🙂 Või siis leian selle hoopis nt vannitoa ukse all ehk on kasutatud liulaskmiseks.

Natuke targem

Nädalavahetusel kirjutama ei jõudnud, sest ületasin oma tavalise mugavuse ja laiskuse ning võtsin osa ühest kursusest.
Õppisin kolmel päeval koos loomamassööriõpilastega loomade haigustest ja patoloogiast. Maksin raha ära ja läksin põnevusega kohale. Ei pidanud kahetsema. Oma tarkuste jagamist üritasid kolme päeva sisse mahutada Eesti Maaülikooli väikeloomakliiniku veterinaarid ja mul ei hakanud hetkekski igav.

Endokriinorganite haigused
Gastrointesinaalhaigused
Hepatobiliaarsed ning ekrokiirse pankrease haigused
Kardiovaskulaarhaigused
Muskoloskeletaalsed haigused
Neuroloogilised haigused
Respiratoortrakti haigused
Urinaartrakti haigused
Ortopeedilised haigused
Lümfisüsteemi haigused
Nahahaigused
Onkoloogia

Võib arvata, et kõigest sai vaid üle libiseda, aga kliinilised tunnused, diagnostika ja ravi räägiti ära ning küsimist-vastamist oli palju nii loengute ajal kui vaheaegadel.
Sõbrad teavad mind kui haiglaseriaalide vaatajat, nii et teema sobis mulle 🙂
Koertest ja kassidest oli umbes pooleks ja ka see oli huvitav. Sain teada nii mõnegi koeratõu omapäradest ja ilmselt kraaksatan mõnele tuttavale, kes tehab mõnd kuuldud tõukoera hankida, et ära seda küll tee.
Lahe oli kohata loengumaterjalis pealkirja nagu “kassid on kassid” ja korduvalt käis läbi sõnum, et sagedamini esinevad haigused esinevad sagedamini 🙂 Ja see, et loom ei ole inimene.
Juhtumid veterinaaride praktikast ajasid naerma ja ajasid nutma.
Võib juhtuda, et tunnen tulevikus mõne haiguse ära, vaatan saadud materjali veel üle ja oskan ehk õigemini reageerida. Võib juhtuda, et saan veterinaari selgitustest paremini aru.
Ja üldse – see mis mulle sealt kõige rohkem külge jäi, oli suur aukartus loomaarstide vastu. Sain veel rohkem aimu, kui keeruline on loomi ravida. Kui palju on vaja kogemusi teadmistele lisaks. Ja samas, veterinaarmeditsiin areneb nii kiiresti, et mõneti on noored loomaarstid paremas seisus kui nende vanemad kolleegid.
Nii paljude haiguste põhjusi ei teata ja nii palju “oleneb”. Küsid jälle midagi ja vastus on – oleneb. Palju küsiti nö teist arvamust oma või tuttavate loomade ravi kohta ja sellest sai aru, et väga palju sõltub sinu looma saatus ikka sellest, millise arsti juurde satud.
Ja lõpuks – kui ikka tark inimene su ees, kes iga päev loomade ravimisega tegeleb, ütleb et loomapidamine on luksus, siis hakkad seda uskuma veel rohkem kui enne.

Uudiseid ei ole, välja arvatud see, et pissimine väljaspoole liivakasti tuli pärast mõningat pausi tagasi. Üldse ei ole tore. Plaan on varsti viia Urr Kassijaama ja vaadata mis saab.

Hambad korras

Urr käis hambaeemaldusopi järelkontrollis ja selgus, et ta on olnud tubli paraneja. Kõik on väga hästi.
Huvitav, et sellises “ohuolukorras” on ta suur pugeja-puksija. Kodus niisama ringi uidates läheb pigem eest ära ja paisid ei taha.

Karvasjalg-kass, ei kakk ikka.

Mõtlesin, et mul ei ole midagi kirjutada, sest ei padja ega pasteediga pole midagi uut nädalaga juhtunud. Urr on tubli olnud ja teised ka.

Ma kirjutan siis hoopis endale mälestuseks kuidas täna hommikul kaku leidsin. Läksin oma pühapäevahommikust rutiinset rada mööda Kassijaama (uus kass tulemas, põnevus ja ootusärevus sees). Keset Heina tänava kõnniteed aga kössitas tuules võbelev suline kogu. Vaatasin esmalt et surnud, nii liikumatu. Aga tegin pai õrnalt ja siis avas linnuke silmad. Rohkem ta ei liikunud.
Helistasin Eesti Metsloomaühingule, aga neil oli telefon väljas. Ei imesta ega pane pahaks, pühapäevahommikul vara ei peagi vabatahtlikud valmis olema.
Ometi olid. Facebooki grupi kaudu sain väga kiiresti õige inimesega, Virgega, kontakti ja tema leidis juba transpordigi.
Kaasjaaamakorraldaja elas lähedal, tema tõi karbi kuhu kakuke panna. Kohale tuli ka Loomapäästegrupi inimene, kuid selleks ajaks oli juba kõik organiseeritud.
Olen väga tänulik ja rõõmus, et ma ei jäänud selle abivajava linnuga hätta.
Praeguseks tean, et see lind on karvasjalg-kakk ja temast kirjutab Metsloomaühingu FB leht:
https://www.facebook.com/EestiMetsloomayhing/

Paistab päris haruldane tegelane olevat. Loodan väga, et ta kosub seal heades kätes ja saab tagasi metsa.
Tegin ülekande neile. Kui Padi ja Pasteet lugejate hulgas on keegi, kes pole oma selle kuu annetust veel kuhugi suunanud, siis palun aita seekord Metsloomaühingut, sest metsaasukate aitajaid on väga vähe.
https://www.metsloom.ee/toeta-meie-tegevuse-jaetkamist
Eesti Metsloomaühing
EE952200221067573100 Swedbank
või helistades
nr 9009933 – annetad 5€
nr 9009955 – annetad 25€
(kuula palun kogu jutt ära, sest muidu annetust ei toimu)

Fotokas oli mul kaasas, aga hetkekski ei tulnud meelde, siin siis telefonipilt põrutada saanud karvasjalg-kakust.

Neljapäeva hommikul aga umbes täpselt samas kohas oli nii:
Kes need jäljed siia jättis…

Sõbralik patsient

Urril oli hambaopp lõpuks ära. Eemaldati 5 hammast, sh üks ülemine kihv.
Poole aasta pärast vaadatakse üle, mis seis on, sest vähemalt üks kihv on veel natuke kahtlane.
Urr on olnud tubli patsient ja praegu olen saanud elamise korraldada nii, et kellelegi väga liiga ei tehta.

Urriga toimus väike huvitav muutus. Kui talle võiks inimlikke omadusi külge pookida, siis mulle tundub, et ta on nii tänulik ja õnnelik, et sai tagasi koju. Juba kliinikus oodates ja läbi puuri pai tehes ta surus kõvasti-kõvasti pead vastu mu kätt. Kodus panin ta vannituppa juba sellepärast, et ta peab mõned päevad sööma vaid pehmet toitu. Öösiti ta ongi koos konserviga vannitoas ja päeval lahti olles on kuivtoit eest ära. Kui talle päeval konservi tahan anda, siis on kõik teised ka kohe järjekorras. Puhas õnn, mitu korda päevas jagatakse head kraami.
Isu tal küll eriti polegi, aga enesetundel ei paista viga olevat, sest mängima hakkas peaaegu kohe. Valuvaigistid aitavad muidugi.
Öösel ärkasin tormi ja uksekraapimise peale. Ega talle seal kinni olla ikka üldse ei meeldi.

Vannitoas ta muudkui nühkerdab vastu mu kätt, jalga, ükskõik mida. Asjata oli ka muretsemine, kuidas ma ta õhtul kätte saan. Ta ei näe mind praegu ohtlikuna ja laseb endale ilusti ligi. Kuigi rohu andmine vihastab korraks välja.

Duran arvas ilmselt terve ööpäeva, et õhk on puhas, aga võta näpust. Kui vannitoa uks avanes, tuli see karvane vaenlane jälle ootamatult välja.

Imekombel ei ole ma nädala jooksul uusi loike avastanud, aga hõisata muidugi on veel vara.

Uus nimi on tal ka – Kooreprits!

Urr-Kooreprits on väga-väga armas.

Kassikeelekursus

Täna hommikul juhtus nii, et kui mina juba ärkvel, aga veel voodis lugedes, hüppas Duran mu juurde nagu ikka.
Käib mul vastu külge pugemas ja nurrumas.
Täna tundsin, et käsi läks märjaks. Ja kui ma siis vaatasin, soristas ta otse mu kõrvale tekile. Ma olin täiesti jahmunud ja ei osanud midagi teha. Jõudsin vaid mõelda, et ei hakka kohe kiljuma ja teda tõstma. Lihtsalt vaatasin, kuidas tiigist sai järv ja nihkusin vaikselt alt ära.
Duran tuli mulle ütlema, et kas ma NÜÜD saan aru, et tal on kõrini sellest viimati tulnud karvasest loomast.
Saan küll 😦
Eile ütles ta seda arvutitooli kaudu.
Ma näen, kuidas nad üksteist jõllitavad ja kuigi kaklusi oleks nagu vähem, need kaks omavahel üldse ei klapi.

Raske on niimoodi ja kiireid lahendusi ma ei tea.

Aga pildid panen hoopis Triitonist ja Trinist. Seda teise poolega pildi ma ei julgenud suuremale ringile postitada, aga siia see sobib. Elu nagu näitaks natuke tagumikku.

Mängud ja kakelungid

Urr ei käinudki veel hambaopil, kliiniku palvel lükkasime selle edasi, 8ndaks märtsiks. Mis seal ikka.
Urr on hakanud vähem voodis magama, sellevõrra on teised jälle oma vanu kohti hõivamas. Näen, et tülinorija on pigem D. Tema alustab ja Urr paneb vastu. Jälle olen õppinud, et mitte kunagi ei ole võimalik eeldada, et mõni kass sobib või ei sobi teistega. D pole kunagi olnud tülinorija, aga vot nüüd on. Triiton on alati olnud eemalehoidja, aga nüüd pole mingit probleemi kellegagi.
Enamasti saavad nad kõik rahulikult oldud, aga paratamatult põrkuvad siin vahel.

Urr on kõige suurem mängija ja jäin mõtlema, et ta on ju üks noorimatest, koos Leilaga. Muidugi peab mängima!
Alatasa togib ta käpaga palli omale kõhu alla ja hakkab seda siis omaette udjama, aeg-ajalt kiirendades. Jätkuvalt ei kaota ta huvi laua küljes rippuva tuusti vastu.

Lisan mõned pildid eilsest mängutoast. Ainult Leila magas ahju otsas ja osa ei võtnud.

Väike hala

Pissilõhnaline.
Olen avastanud kolm uut kohta, kuhu on loigud tehtud.
Ühe avastasin nii, et D jooksis süüdlase nägu peas sealt ruttu ära. Nii et kahtlusalune on olemas. Ja põhjus ilmselt rahulolematus elanikuga, kel nimeks Urr. Ära olen pidanud viskama asju, millest mul väga kahju ei ole, aga midagi toredat ei ole siin muidugi kohe üldse.
Ma praegu ei teagi, mida edasi teha. Loodan, et Urr saab koju ja jälgin, mis juhtub.

Kõik viitab sellele, et ma tulevikus ei saa rohkem kasse sellele 3+3 üksteisega harjunud seltskonnale enam lisaks tuua. Mis oleks juba ammu mõistlik otsus olnud, aga südamehääl kipub ju ikka võitma.

Väikese hala lõpetan aga pildiga armsast hellikkass Triitonist, keda ma igal võimalusel kaisutan.