aprill 2017

Tavaliselt ma ei kirjuta esmaspäeva hommikul postitusi.
Tavaliselt ma ei pane endast pilte.
Tavaliselt ma ei jaga oma isiklikku elu selles väikeses kassiblogis.
Aga tavalist enam polegi 🙂
Tegin järgmise sammu oma elumuutuste reas ja olen nüüd töötu. Seda küll omal soovil ja kahetseda pole midagi. Kui, siis vaid seda, et mul on nüüd tunduvalt vähem (või üldse mitte) isiklikku raha toetada erinevaid päästeprojekte, aga teadmata ajaks, uue töö leidmiseni, on mul tunduvalt rohkem aega teha neid asju, mida ma armastan. Et midagi võita, peab millestki loobuma. Ilmselt ei ole see alati nii, aga minu puhul praegu küll.
On väga tõenäoline, et maikuus kolib sisse uus hoiuline ja eks siis tuleb neid tavalisi postitusi jälle uue hooga.

Eile oli Triiton jälle päikeselaigus ja kuigi neid pilte erinevates asendites on mul juba hulgim, võtsin jälle fotoka ja nihutasin end tema kõrvale pikali. Triiton oli nii soe ja pehme ning ei läinud ära, kui ma pea tema peale panin.
Loodan, et elu hoiab mindki päikeselaigus…

Ei edasi ega tagasi

Leila, see müstiline kass, kellele loodus (ja ema Trini) on kaasa andnud loomuse, milles inimesega sõbrustamine puudub. Suhe inimesega taandub ainult tema ärakasutamisele. Inimese käest saab süüa. Inimese voodis on hea magada, eelkõige siis, kui ta ise sealt puudub, aga kõige parem, kui ta on just tõusnud ja ase veel soe on. Inimene kütab ahju, mille peal ja kõrval on hea põõnata. Kahju, et ta ei tee seda aastaringselt. Kahju, et suvel vannitoa põrandaküte ka jahedamaks keeratakse.
Inimese võib ära kannatada, kui ta pettusega sülle krabab, et küüsi lõigata või vägisi pai teha. Mingil juhul aga ei tasu inimest asja ees, teist taga endale lähedale lasta. Tuleb ära minna, ka sügavas unes tuleb märgata, et oht on lähedal.

Nii on. Mina ei usu, et siin hoiukodus Leila enam muutub. Mina ei oska selle heaks või jaoks midagi rohkemat teha. Võib-olla kodus, kus ei ole teisi kasse või on neid vähem, aga ma arvan, et tema iseloom ongi selline, sellisena tuleb teda võtta ja armastada. Mulle ei ole see raske, aga mina olen ju ajutine. Mis sellest et pikaajaline ajutine.
Ka pildile jääb ta teistest harvem, sest noh, ta läheb ju pildi seest ära. Tükk tagaajamist ja passimist on temaga, et midagigi saada ja ka siis on ettevaatlikkus igast tema asendist ja pilgust näha.
Suur soojalemb on ta tõesti. Kui ahi on äsja köetud, siis leiab ta tihti kassivoodist või ahju otsast. Vannituba on tagavaravariant, aga seal ta teab, et ma võin ta kätte saada ja esimesel võimalusel põgeneb.


Siin aga ta passib, ja sõbrad ka, kas ma ehk ei unusta kotist välja ripakile kõrvaklappide juhtmepundart, närimiseks.

Ilus on ta ju küll. Väga.

Pelgulinna kassid

Hoiukasside-postituste vahele panen siia omale mälestuseks umbes aasta jooksul jäädvustatud kohtumised Pelgulinna kodu- ja tänavakassidega. Kohtumisi on olnud muidugi palju rohkem, aga neil hetkil on käsi haaranud kotis oleva fotoka järele ja olen teinud spontaanse klõpsu. Ilma midagi sättimata, nii nagu parasjagu jõudsin. Paljud neist kassidest jäävad mu radadele korduvalt.
Mõni kass nagu näiteks Kalamaja August on veidi koduasumi piirist väljas, aga üks Põhja-Tallinn kõik.
Mitmel pildi taga on lugu, aga enamasti on need lihtsalt toredad kohtumised. Ma kohe ei saa peatumata olla, kui mu silmad mõnda kassi näevad. Kui mul on aega, ütlen tere, räägin natuke juttu ja ei hooli möödujate kõõrdpilkudest. Kui kass on õues, hakkan mõtlema, kas tal on kodu. Vahel jään ootama, kas majarahvas liigub ja küsin.
Piltidel on kaks tegelast, kelle välimuses põhjal olen olnud kindel, et ei ole kodune kass, aga hiljem on selgunud, et on.
Neid inimesi, kes arvavad, et linnatingimustes võib kass vabalt õues käia, ei kõiguta seadused ega argumenteeritud soovitused. Soovin lihtsalt, et neil loomadel oleks õnne ellu ja terveks jääda.

Trini ja Triiton – paras paar

Põmaki! Triiton tuleb, keerab kaugelt juba pea rinnale ja tuleb puksib minu pead, kui see satub sobivas kõrguses olema. Või puksib mõnda leplikumat sorti kassi. Mis siis et teine magab sügavat und, ikka on vaja oma hellust näidata.
Trini puksib ka. Triitonit iga kell, sest koos nad põrandal marsivad, külg külje vastas, pead viltu. Trini armastab väga neid kasse, kes teda armastavad. See tähendab kõiki peale Triinu. Mina hakkan ka tasapisi tema edetabelis tõusma. Viimane edusamm oli see, et toitu oodates nühkas ta paar korda peaga vastu mu kätt. Ja muidugi saan ma teda paitada pikalt ja laialt kui ta on unine või soojal vannitoapõrandal, st kui ta ei viitsi ära minna. Külili viskab ta mu pai peale end juba sageli. Kord proovisin teda ka maast õhku tõsta, aga see ehmatas teda väga. Väljateenitud usaldust ei tohi kaotada, rohkem ei tee. Mõnda aega 🙂
Mõlemad kassid on nii palju arenenud. Triiton on suur-suur hellik, tahab väga sügamist-paitamist temale sobival, turvalisel moel. Trini pole veel täiesti kindel, et inimene talle liiga ei tee, aga ma veenan teda selles iga päev ja natuke hakkaks ta nagu juba uskuma.

süüa kraban ise


See on tüüpiline hetk, kus ma teen Trinile pai ja kuskilt kalpsab välja Triiton, et oma peapuks ära teha

Kõige ilusam külaline

Täiendan rubriiki “korraks külas”.
Padi ja Pasteet osutab umbes nädalaks hotelliteenust ühele teisele Kassijaama hoiukassile. Hoiukodu väikese reisi ajaks tuli minu juurde Floki, kelle päritolu kohta saab lugeda siit. Floki on sealt number kolm. Kass, kes puges juba piltidelt millegipärast mu südamesse. Nüüd on ta siin ja ma saan seda imelist mõmmikut igatepidi väntsutada!
Floki võiks oma ilu ja hea iseloomu tõttu olla juba ammu kodus, tahtjaid on tal olnud, aga tema hambad vajavad erihoolt, igapäevast puhastamist. Noh, see võtab mikroskoopilise aja inimese päevast, aga ju see on siis ikkagi liiga tülikas… No ja kammima peab ka. Õnneks Floki lubab mõlemat teha. Mitte just rõõmust huilates, aga lubab.
Floki tuli minu juurde neljapäeva õhtul. Täna on pühapäeva hommik ja ta keeldub siiani söögist. Kokku ehk 20 krõbinat on ta söönud iseseisvalt suure meelitamise peale. See tähendab, et mina pean olema paha inimene ja topin talle pehmet toitu suhu, sest kümnest erinevast tootest ta mitte ühtegi ei taha. See kass, kes tavatingimustes sööb ära kõik ja kohe.
No mis teha, kohanemisraskused, aga neist saab ju jagu. Õnneks on Floki ise reibas ja rõõmus, uudishimulik ja sõbralik pugejakass. Talle meeldib rulluda vannis ja pikutada kraanikausis. Enamasti lebab ta aknalaual, kõikide hoiuliste lemmikkohal.
Lasin ta teiste kassidega kokku ka, intsidente ei juhtunud, aga muidugi on kõik kes rohkem, kes vähem häiritud. Floki ainult sahmis ringi, sest kõik oli ju vaja üle nuusutada. Lõpuks läks vannituppa ise tagasi.

Minu kuuiku emotsioone väljendab Trini ilme
Fotosid fantastilisest Flokist:

Kasside kaasaeg

Panin tahvlisse kassidele mõeldud video mängima. Toimus elavnemine, sisse võeti mugavad ja ka mitte nii mugavad asendid. Ma tean muidugi juba ammu, et selline meelelahutus on olemas, aga olen unustanud seda kasutada. Ma loodan, et see ei mõju neile halvasti, kui nad näevad linde ja oravaid, aga rohkem võimalusi pole. Igatahes huvi on ja natuke elevust argipäeva ei tee halba.
Esimestel piltidel on Triiton oma suurima sõbraga ja viimasel kõõlub Trini.

img_1035

img_1034img_1040

Trinist veel eraldi, tema on teinud paar armsat väikest asja viimasel ajal. Tulnud mõnel õhtul kassidest esimesena minu juurde voodisse, meetri kaugusele. Ükskord tuli aga Durani kõrvale, vastu mu jalgu. Samuti viskas ta kord mu paitamise peale külje ette ja siis kõhu üles. Endal nii kahtlustav nägu peas nagu ma tahaks ta valged sokid ära varastada, aga tal oli hea!!! Ma väga loodan, et see kordub.

Ma meeldin talle. Ta meeldib mulle.

Triiton.
See pilk tema silmades, kui ta on kratsika pesas, ma lähen mööda ja ei teegi pai. Teen-teen, peaaegu alati teen. Teen ka ninaotsa musi ja otsaette teen paipai ja panen lihtsalt oma nina tema kasukasse. Ma saan seda teha! Sellele kassile, kes kartis nii väga, et hoidis veel õues elades lõkspuurist eemale kaheksa nädalavahetust. Ta nurrub. Sõtkub. Rullub. Järgmisel hetkel pageb ootamatu heli või ükskõik mille pärast voodi alla, aga see ei loe. Triitonist on saanud hellik-kass, kellele mina lähen korda, isegi ilma teise, motivaator-kassita.
Ja ma saan tal küüsi lõigata! Siin on tulemus näha:
1kdg3c
Ja mõned teised toredad hetked veel:
img_0891

img_0889

img_0883

img_0874

img_0843

img_0729

img_0732

Selliseid peamükse aga on meil päevas mitu-mitu! img_0298

Külaliseid aga Triitonit peaaegu kunagi ei näe, nii et te peate lihtsalt uskuma.

Trinist ja Leilast

See on sulle, kes sa satud siia lugema, olles klõpsanud näiteks Kassijaama lehel Trini või Leila nimele. Või oled sattunud siia hoopis muu otsisõnaga, kassihuvi siiski taustal. Palun ära pane kohe seda lehekülge kinni, olles eelnevalt märganud sõna arg või tagasihoidlik või arenemisvõimeline.
Palun anna neile võimalus, loe nende kohta mõni sõna veel. Seda ei ole palju, sest suurem töö on juba tehtud  – Trini ja Leila ei pea enam elama tänaval, nad elavad nagu päris tavalised (ei, mitte tavalised, vaid eriti hästi hoitud) kodukassid. Lihtsalt nad ise ei tea, et võib-olla kunagi peavad nad ära kolima mujale, päriseks.

Trini, kuigi mustvalge, see kõige tavalisem välimuselt, ei ole tavaline siiski. Ma ütleksin, et on omaette nauding jälgida tema ilmeid ja tegevusi. Kui kaval ja terane ta on. Kuidas isegi silmakuju otsekui muutuks, kui esimene silitus on kangestunult ära kannatatud ja siis saabub äratundmine, kui hea see tunne on. Kuulda ja tunda sellise kassi nurru on justkui auhinna saamine. Ma olen täiesti veendunud, et kui Trini leiab talle pühendunud inimese, siis toimub murrang. Teda saab paitada, ta tahab tähelepanu, tema sees on peidus kodukassipoeg, kellel ei lastud kodus üles kasvada.

Leila on üheltpoolt vaadates kergem, teiseltpoolt keerukam juhtum. Kui neid võrrelda, siis on Leilaga teatud mõttes lihtsam – saab küüsi lõigata, saab transpordikasti panna, saab kõike teha, mida vaja. Enne muidugi natuke kavaldades. Kui aga Trini lubab ennast paitada ja unise peaga ei viitsi kuhugi eest äragi minna, vaid hakkab hoopis nurruma, siis Leila… Leila lõpetas nurrumise kassipojana ja suuremaks saades otsustas, et inimene on see, kes annab süüa, muul ajal ta ei ole tähelepanu väärt. Müstiline kass, sellist tagurpidi-arengut ma ei ole kunagi varem kohanud. Ometi olen kindel, et see võib õige inimesega, sobivas kodus muutuda jälle nö õigesse suunda. Leila on oma olekult muidugi armsus ise, alati muheda, natuke naeratava näoga, lustlik ja parajalt energiline. Lihtsalt mitte mingit katsumist ega lähenemist ei taha. Saan teda paitada ainult siis, kui ta on kuskil pesas. Aga noh, ei löö, ei hammusta, ei rapsi, see ju ka tore omadus. On ju 🙂
Mõlemad sobivad teiste kassidega hästi, välja arvatud juhul kui see teine kass ei sobi nendega.

Keegi väljastpoolt tänavakassi-inimeste maailma võib-olla küsiks, et miks ma neid üldse ära tahan anda? Ega ma tahagi, olen kõigisse oma loomadesse väga-väga kiindunud ja tahaks ise nende eest hoolt kanda, sest ainult nii tean, et kõik on hästi (noh, minu mõningaid hajameelsusatakke arvesse võttes 100% garantiid ei ole muidugi olemas).
Paraku aga on selliseid inimesi väga vähe, kas tahavad, saavad, oskavad ja viitsivad otse tänavalt mõnda kassi võtta ja neile hakata uut kodu otsima. Minul on selleks kõik olemas, aga enne uue kassi aitamist peab keegi teine lahkuma – päriskodusse. Minu piir ja kasside piir on ära katsetatud. 6-8 on maksimum ja ka siis juba keegi kannatab.
Olen varemgi öelnud, et ma ei usu niipalju massreklaami, vaid pigem imelistesse juhustesse, aidaku sellele kasvõi kaasa kasvõi ainult see pisike postitus. Mind jääb ilmselt eluks ajaks piinama Soovi kaudu tulnud kassihuviline, kellega algas kõik väga ilusti ja lõppes väga halvasti. Sealt on ilmselt jäänud see blokk kuulutada oma hoiukasse üle terve Eesti, ükskõik kuidas ja ükskõik kellele.
Nii et loodan edasi, et need õiged kodud jõuavad meieni. Kuidagi. Kunagi.

tõestusmaterjal

tõestusmaterjal

img_0455

img_0446

ei ole nurka, mida Trini ei nühkaks

ei ole nurka, mida Trini ei nühkaks

nii naksakas!

nii naksakas!

kahtlustav ja stardivalmis

kahtlustav ja stardivalmis

tütar ja ema

tütar ja ema