Teekond

Kus me oleme ja kuhu me võime jõuda. Kõlab nagu küsimus, mille vastust ma ei tea. Ma ei küsigi, aga niisama kirjutan-kirjeldan lühidalt Trinist.
Praegu on Triniga nii, et kõik variandid on võimalikud. Kui ma olen liiga pealetükkiv, siis ta hammustab mind ja läheb ära.
Kui ta on unine (ja heas tujus?), siis ma saan teda natuke sügada. Talle meeldib see!
Hammustamise jäädvustasin videosse (ma loodan, et kunagi vaatan ja imestan, et kas tõesti see armas loomake tegi nii!)

Trini ei hammusta vihaga ja kõvasti. Ma ei ole nii rumal või hulljulge, et laseksin endale vigastusi tekitada, aga praegu ta arvab siiski, et ma võin olla ohtlik. Oh neid kassimõtteid küll selles pisikeses peakeses…
Ja teekonna lõpuks võiks olla see pilt. Iga kell, igast asendist. Praegu on nii vahel harva, aga siiski! IMG_4560

Tagasivaade

Juuni alguses kirjutasin selles postituses nendest kassidest mu vaateväljas, kes abi vajavad ja keda on aitamiseks liiga palju.
Nüüd, suve lõppedes, on mõned lood selgemaks saanud.
Mu koduhoovi külastav tore rõngassaba külastab koduhoovi jätkuvalt edasi, aga kui ta ühel hommikul ilmus kaelarihmaga ja süüa ei tahtnud (küll aga tahtis minuga tööle kaasa tulla), siis ma otsustasin, et ma temaga rohkem ei tegele. Ilmselgelt on tal kodu olemas, tegu on tavalise Pelgulinna uitkassiga, kellele paistavad meeldivat meie hoovi päikeselaigud ja naabrionu pakutav toidupoolis ka. Vahel näen aknast teda teise tänava hoovides kondamas, võimalik, et ta kodu ongi kohe üle tänava. Minu poolt kaelarihmale kinnitatud kontaktipalvele igatahes ei vastatud.

Punane poiss, kelle kodutuna kliinikusse viisin ja sealt tänu kiibile omanik leiti ning diagnoosiks diafragma song selgus. Keeruline teema, kus tahaks rohkem teha, aga ei oska. Igatahes on praeguseks selgunud, et siiani ei ole loomaga Tartus käidud, aga vähemalt hoitakse kassi nüüd täiesti tubasena. Kass olevat ka palju paksem ja omanikud ei näe, et tal oleks halb olla. Vaidlesin sellele vastu ja sain lubaduse, et Tartus käiakse vähemalt konsultatsioonil. Nüüd suvel ei olevat olnud selleks ei ajalist ega rahalist ressurssi…
Tõstan käpad ja ütlen, et sellist sõjakat loomakaitsja hinge minus ei ole, et ma siin poolvägisi midagi ette võtaksin. Tuleb loota, et lubadusi täidetakse.
Teisi selle kandi hoovikasse ma pole rohkem näinud, käin sealt ikka vahel läbi. Konkreetseteks tegudeks nagunii võimalusi napib, isegi kui rääbised mulle seal jälle kurvalt otsa vaataks.
Leila ema Trini oli see õnnelik, kes eelmise postituse omadest reaalselt abi sai ja nüüd minu juures elab ja päriskodu ootab.

Koos ja eraldi

Pildipostitus.
Kassid on väga mõnusalt kokku sulandunud. Kraaklemist on aina vähem, ühiseid pikutusi üha rohkem.
Täna ei olnud mul fotokat käepärast, kui tabasin haruldase hetke - Trini ja Triiton, käpad koos. Telefoni jäädvustasin aga nad ikka. Igatahes tähendab see, et ka Triiton on harjunud seitsmenda kostilisega, hurraa!.DSC_1006
Trini magas eile sügavalt, hiilisin talle lähedale ja sügasin õrnalt lõua juurest. Loom sirutas koonu ettepoole ja silmad läksid kissi. Harjutame aga edasi ja loodetavasti saab tulevikus sama teha ka muul ajal kui unise kassiga. Nii tahaks Trini väiksest sametist peakest paitada.
cropped-img_3930-001.jpg

IMG_3936

IMG_3928

IMG_3924

IMG_3900

IMG_3896

IMG_3836

IMG_3818

IMG_3800

IMG_3797

IMG_3794

IMG_3833

IMG_3824

Armas Leila

… ma ei ole sinust ammu kirjutanud. Anna andeks. Vabandusi mul ei ole, aga tea, et oled mulle sama kallis kui kõik teised siin hoiukodus.
Kohe-kohe saab täis aasta, kui sa väike rapslev kange kassilaps kahva alla jäid, oma teravate küünte ja hammastega võitlesid ning siis juba tegid oma esimese reisi – tänavalt tuppa. Koos vennaga, kes juba ammu oma inimese leidnud. Juba siis, aasta tagasi imestasin, et olete nii erinevad. Venna hakkas kiiremini usaldama, nurruma, puksima. Sina olid teistsugune ja usaldamatuse helk ei olegi su silmist siiani kadunud.
Ma pole seda mõistatust siiani ära lahendanud – miks sa vennast nii erinev oled, aga mis sellest. Sellel pole tähtsust, kui, siis ainult siin inimeste maailmas, kes peavad tänavakassidele kodusid leidma. Need, kes omale kassi otsivad, selle üle pikalt ei juurdle, sest valikut on lihtne teha, kui kass on kohe sõber ja teisi lihtsalt ei märgatagi.
Mul on nii kahju, et sind ei ole märgatud. Ikka on keegi toredam, ilusam, sõbralikum. Ma olen ise ka süüdi, sest alati saaks rohkem reklaamida, kuulutada. Olen tunnistanud, et ma ei oska hästi. Sõnade seadmine ei olegi alati lihtne ja kui ühes kassis puudu on just see, mida “tavalised” inimesed tahavad, siis on veel raskem. Ma võin ju kirjutada sinust et:
– ilusa mustvalge siidise kasukaga
– armsa näolapiga, kus oleks justkui alati naeratus, selline väike ja muhe
– kange iseloomuga, aga ilma igasuguse tigedusekriipsuta
– sülle ei tule, nurruma ei hakka, paisid ei taha, aga…
– sülle saab võtta, kavalusega
– küüsi lubab lõigata
– usaldamatus väheneb peaaegu usalduseni, kui mängus on midagi head süüa
– väga mängulustlik ja uudishimulik
– saab läbi teiste kassidega
– jumaldab olla rõdul, tundide kaupa
– kasutab korralikult liivakasti ja kratsipuud (ja diivanit natuke ka)

Seda kõike saab aga kirjutada tuhandete kasside kohta ja mul on tunne, et olen natuke käega löönud lootusele, et sind leitakse nende tuhandete hulgast. Ja et leiab inimene, kellele ma sind julgeksin usaldada.
Armas Leila, tea, et sa võid elada turvalist ja armastatud elu nii kaua kuni leidub see inimene. Ma olen pigem seda usku, et massreklaam alati ei toimi, vaid elus on õnne ja õnnelikke juhuseid ka vaja. Sul juba on seda õnne tohutult palju olnud, sa said tänavalt ära. Natuke on veel puudu.
Nii et Leila, isegi kui ma sinust sageli ei kirjuta, ei tähenda see midagi muud kui seda, et mul parajasti ei tule õigeid mõtteid ja sõnu või siis seda, et ükski foto pole nagu päris see. Ma kirjutan ju eelkõige endale, mälestuseks ja ajaarvamiseks, aga sina oled mul meeles ju ikka. Ja täpselt seitsmendik minu kassidele põksuvast südamest kuulub sulle.

IMG_2412

IMG_3741

IMG_3765

IMG_3779IMG_3820IMG_3301

IMG_3306

Naudib elu

Trinil läheb väga hästi.
Ma ei kujuta ette, mida need kassid, kes on mitu aastat tänaval elanud ja siis saavad kõigi mugavuste peale, mõtlevad, tunnevad.
Kas nad mäletavad. Või elavad hetkes. Ei tea, aga ma näen, kuidas Trinil on hea olla, kogu aeg, ja see teeb mulle suurt rõõmu.
Ta jookseb hästi palju ja reeglina ajab kedagi taga. Oma olekult on ta kassipoja moodi, hästi aktiivne ja lustlik, kuigi näoilme on tõsine. Kui ära väsib, viskab keset põrandat röötsakile.
Igal võimalikul juhul maadleb Komaga. Tore on, et Leila on samuti mängukaaslaseks sobima hakanud ja Triiton (võib-olla meeltesegaduses) puksib teda vahel peaga.
Trini jookseb koos teistega kööki, kui on söögiaeg, aga seal ootab ta isegi üsna tagasihoidlikult oma portsu ja sööb alati kõik ära. Joob koos Triitoniga kõrvuti kohvikoort.
Magab sageli voodis ja on seal ka minuga samaaegselt, samuti diivanil, aga sel juhul on ikka meie vahel turvaline vahemaa.
Ma jätkuvalt suhtlen temaga ja kõhinat peaaegu ei ole enam, aga ega ta pole usaldama hakanud, valib ikka äraminemise, kuigi väga unisest peast laseb end natuke paitada-sügada ka. Võib-olla oleks ta ilma teiste kassideta teistsugune, aga mulle meeldib, et tal on sõbrad, kellega mürada.
Toit on temalgi suur motivaator, kipub diivanilauale hüppama, kui seal midagi lõhnavat tunneb.
Trimi on väga ilmekas ja armas väike kass. Kui ta satub AD-ga kõrvuti, siis on vahe kohe märgatav. Ta on selline madalake ja pea on kohe eriti pisike. Tahaks hirmsasti teda sülle krabada, ei tea kas kunagi õnnestub.
Noh, Triitoniga ma ka ei uskunud, aga eile lõikasin Triitonil viis küünt ära, nii et kõik on võimalik.
Viimase nädala hetked:
IMG_3320

IMG_3322IMG_3377

IMG_3379IMG_3575

IMG_3572

IMG_3556

IMG_3601

IMG_3597
Ma loodan väga, et Trini hakkab kellelegi üle kõige meeldima.

Triiton, see nupsik

Triitonil on sõltuvus – mu armas hüljeskass Duran🙂
Olen ennegi kirjutanud, et Durani nurr kutsub Triitoni ka sügavaimast unest kohale ja kuna Duran on minu kõige suurem kaisukass, siis sageli juhtub see just varahommikuti. Äratuskella pole mul vaja, sellise kassikarjaga võib kindel olla, et keegi ikka millegagi kolistab või mõne uue häälega üllatab. Nii viie-kuu ajal, parematel öödel varemgi.
Niisiis, Duran tajub, et ma hakkan liigutama ja tuleb minu peale nurruma. Umbes minuti pärast on kohal Triiton ja siis on nii: (ja kuna ma päris fotokas öökapil ei maga, siis pildid on nagu on, pimedas toas ja telefoniga)


Maailma toredaim ärkamine!

Triiton saab hellust mujalt ka – Komalt, sellelt kasside peapesijalt näiteks
IMG_2446

No ja ta on ka ilma igasuguste lisakassideta üliarmas rõngik
IMG_2427

Sellised hetked ravivad hinge, sest mured, mida muretseda, ei lõpe kunagi…
(ei midagi ülitraagilist, aga naabruskonna kassid, keda on keeruline, kui mitte võimatu aidata, pitsitavad südant…)
Edit: 9 tundi hiljem on üks mure vähem🙂

Tubli ja Tragi

Dokumenteerin Trini esimesed päevad tavalise kodukassina. Endine tänavakass kalpsab nüüd mööda korterit ringi ja tunneb ennast – nagu kodus. Trini on naljakas, natuke väljaveninud ja keskmisest ehk pisut madalamate jalgadega vorstike. Ta on praeguseks kõik kohad üle inspekteerinud ja teiste kassidega on ka suhted enam-vähem selged.
Koma on maadlusteks, väsimatuteks maadlusteks. AD-ga on vastastikune uudishimu ja mänguline tagaajamine. Leila, Triiton ja Triinu hoiavad ise eemale, kohtudes kuulen undamist.
Trini kohta võib arglik öelda ainult suhte kohta inimesega. Kui sedagi. Eest läheb ära, ligi ei lase, aga hirmu tema silmades ei ole. Mängime suleridvaga ja selle või toidu abil olen suutnud ta ööseks ikka vannituppa meelitada, aga kaval on ta küll ja saab aru, kui ma midagi plaanin. Juba sellepärast tahan teda natuke eraldi hoida, et ta ei kasvaks ainult kassikambaga kokku, vaid meil oleks oma koht ja aeg, oma mängud ja paikatsed.
Tubli ja tragi, uudishimulik ja asjalik armas naaskel on Trini.
IMG_2589

IMG_2594

IMG_2602

IMG_2612

IMG_2631

IMG_2672

IMG_2722

IMG_2723

Tähtis nädal Trinile

Tänaseks,10. juuliks 2016 on kass Trini kogenud väga palju uut. Täiesti teistsugust ja uut, võrreldes tema eelmise eluga. Et kõike ei oleks korraga liiga palju, panen kirja, kuidas me eile vaktsineerimas käisime ja kuidas täna hommikul esimesed retked juba vannitoast väljas tehtud on.
Nagu ma juba kord suur muretseja olen, et kuidas ma kassi ikka õigeks ajaks ilma suuremate traumadeta mulle ja talle transakasti saan, hakkasin juba nädala alguses harjutusi tegema. Transpordikasti panin näitusepuuri ja konservi hakkas Trini saama selle sisse. Loomult kahtlustav, ei julgenud ta ükski kord õhinaga sinna sisse ronida, vaid iga kord ikka mõtles, kas tasub ja tiirles enne tükk aega mujal. No aga ega pasteedi lõhna vastu saa. Et ta üleni kasti ei läinud, siis proovisin, mismoodi ta käitub, kui teda puudutan. Selgus, et sabaotsakest katsudes tõmbas ta pahaselt ennast üleni kasti sisse, mitte ei hüpanud välja. Ja nii iga kord.
Seega olin eile küll ärevuses, aga kindel, et kliinikusse sõiduks läheb kõik plaanipäraselt. Läkski. Ei pidanudki harjavarre ega rätikutega rapsiku kassiga maadlema. Kass kastis, panin mina juba suure puuri kokku, et Trini omale normaalse toa saaks. Bussis tegi Trini kõvahäälselt miouuu ja mul õnnestus olla tähelepanu keskpunktis, väga tore.
Kliinikus pakkusin mina kohe süstimispuuri, aga arst arvas, et proovime niisama ikka ja toppis teki kasti. Kui seda lahti kangutasime, tegi Trini äkkliigutuse ja pages kapi alla. Nojah, mõtlesin mina, nüüd läheb pool tundi arsti väärtuslikku aega tagaajamise peale, aga oh imet, Trini roomas ise kohe kasti tagasi. Arst toppis ta jälle tekiga nutsakuks, käpp läks puuri jäänud konservi sise ja süst sai tehtud. Mul on tõeliselt hea meel, et on olemas veterinaare, kes tahavad ja oskavad tänavaloomadega tegeleda.
Kunagi ammu oli üks teine kliinik mu nn kodukliinik ja kui siis samast kliiniku kõrvalt leitud tänavakassi palusin lihtsalt üle vaadata, siis sellest keelduti. Isegi ei mäleta enam põhjust, aga jah, ajapuudus see ei olnud.
Ega muud moodi saakski ju selliste arglike ja metsikutega tegeleda, kui ei oleks kliinikut, kes neid vastu võtab ja aitamiseks võimeline on. Vahel läheb meelest, et see polegi nii endastmõistetav, isegi raha eest.
Tagasiteel oli Trini õnneks vait ja kodus tühjas vannitoas oli nuusutamast palju.
Terve nädala tegelesin muidugi ka Triniga sõprust luua üritades. Tulemus on see, et ma tean, kuidas ta hammustab ja kuidas ta lööb, sest ma enam ei karda teda. Viha ja agressiivsust temas minu suureks õnneks ei ole, pigem ta hingab mu peale ja proovib tasakesi hammastega, kui see käsi ikka ära ei lähe. Järjest rohkem juhtus, et ta puksis vastu mu kätt ja eile lasi ta mul sõrme seljaga kümme korda pea pealt silitada. Tavalist moodi pai teha mitte. Klassikalist pai teha ei saa talle üldse mitte.

päris ilusad valged hambad

päris ilusad valged hambad

TrIni igapäevased kõrvad

TrIni igapäevased kõrvad

pilt on poolik, aga iseloomustab hästi Trini käitumist

pilt on poolik, aga iseloomustab hästi Trini käitumist

IMG_2422

mängime ka juba

mängime ka juba

Hirmsasti tahaks teda kammida, tal on nii kummaline villa moodi karv, eriti kukla piirkonnas. Ja seda karvaudu muudkui pudeneb. Ilmselt kukub see tuhm tänavakarv kõik nüüd maha ja asemele tuleb sile ja läikiv kodukassi oma.
Igatahes, kuna isu ja olek oli kassil hea, siis avasingi juba täna hommikul Trinile vannitoa ukse, esialgu prooviajaks. Pooled elanikud istusid rõdul ja passisid andunult tuvi katusel, aga Andy sai siis esimesena võõrustajat mängida. Kähmluseks õnneks ei läinud ja Trini ei langenud kohe ka teise kassi eufooriasse, vaid hakkas tutvumisringi tegema. Kasutas kratsikat, hüppas diivanile, kurises ja näugus.
Duran tuli rõdult tupppa ja roomas vannituppa, aga minu suureks üllatuseks tema ei olnudki ihaldusobjekt, vaid Trini pigem oli temale hoopis natuke pahane. Äkki sellepärast, et tegu nii palju suurema kassiga. Triiton kardab ja hoiab eemale, Triinut huvitab ainult, kas saaks ka tema toidu ära süüa ja ei lase mingeid sõprussuhteid algatadagi. Leilale ma võin öelda, et palun saa tuttavaks, see on sinu emme, aga kohtunud nad veel pole, Leila ka pigem kardab ja vajab harjumist. Komas on palju uudishimu, usun, et nemad hakkavad läbi saama.
Mulle on väga oluline, et Trini ilmumine ei tekitaks teistele suurt stressi, sest kasse on siin juba tõesti natuke liiga palju. Oma nurgake peaks kõigil siiski olema ja loodan, et saame ilusti hakkama.
Trini saab vabadust nautida sammhaaval ja esialgu ainult siis, kui olen ise juures.
See on alles algus:

IMG_2463

IMG_2475

IMG_2477

Nühkerdis

Meil on Triniga nii huvitav! Susinat on grammikese võrra vähem, uudishimu järjest rohkem ja harjutused iseseisvaks eluks käivad täie hooga.
Kõige paremini iseloomustab Trini käitumist see väike videolõik. Kõigepealt nuusutatakse kätt. Mõned korrad on ta eksinud ja lisaks mööblile ka minu kätt müksanud. Siis hakkab edasi-tagasi kenutamine. Söögiootamise ajal eriti reipalt.

Mulle ta piuksub, aga teistele kassidele teeb ta imelisi hääli – vibreerivat kurinat, näuksatusi, mäuksatusi. Selline tunne on, et ta annaks pool elu, et saaks mõne sõbraga koos olla. Keegi muidugi ei taha enam tema juurde tulla, sest ta lämmatab nad oma õrnusega ära🙂 See pildil olev pikaliviskamine on alles algus, kui pead saavad kokku, siis toimub tohutu nüksamine ja pugemine ja käpaga võtaks ka ümbert, kui saaks.

IMG_2015
Aga mina sõbrustan toidu abil. Sööb mul peost ja näpu vahelt
IMG_2022IMG_2160
Trini oli kaval ja purustatud ussirohtu pasteediga ei söönud mitte raasukestki. Hankisin siis kõige maitsetuma tableti, aga enne tuli meelde, et on olemas Easypill. Toppisin Drontali selle massi sisse kuulikeseks ja Trini sõigi tableti ära. Nüüd saab vaktsineerima minna (kui ma olen võitluskunstis osav), nädal veel oodata ja siis läheb põnevaks, kui tuleb aeg uks avada!
Vannitoas on alati see eelis, et kassil ei ole pääsu, peab minuga suhtlema, aga suures elamises on tema silmis ilmselt ainult sõberkassid ja hea, kui ma ta toidu abil endaga suhtlema saan.
Pai ma talle veel teha ei julge, sest ta ikka äigab mulle pehme käpaga ja kähiseb ka valede liigutuste peale, aga ikkagi on edusammud parajalt suured. Tubli tüdruk!