MM ja SS pildid

Igav meil siin ei ole, aga kirjutada ka ei taha.
Panen lihtsalt nunnusid pilte.
MM pirtsutavad toiduga. Zooplusi konservivarud on kõik otsas, aga nad viimasel ajal enam neid konserve ei tahtnud ka. Nüüd ostan järjest erinevaid ja proovin leida midagi kindlat, mida siis jälle hulgi tellida.
Kana on menüüs edasi nagunii, aga krõbinaid need väikesed gurmaanid põlgavad ja ma olen juba üsna meelt heitmas. Uusi konserve proovitakse, aga isuga ei sööda mitte ühtegi. Toorest MM ei taha. Õnneks SS söövad kõik jäägid ära, eriti Simmo.
Kassipoegade krõbinaid aga ma ei saa neile ette jätta, et äkki näljaga söövad, sest kodu on pakse kasse täis, kes ei tohi juurde võtta.

Endiselt istutakse mulle seltsiks arvutilambi või öökapilambi all.
Või arvuti taga
Või joostakse ringi, saak hambus
SS kasukad muutuvad aina paksemaks ja kohevamaks ning MM muutuvad aina siledamaks ja läikivamaks.
Ühtemoodi armsad on nad kõik. Et mitte öelda kohutavalt armsad.

Advertisements

Simmo haigusenädal

Pealkiri on veidi dramaatiline, aga praeguseks on kõik juba hästi. Esmaspäeva varahommikul vaatas Simmo mulle otsa pea veel rohkem viltu kui tavaliselt ja ma sain isegi hommikuhämaruses aru, et midagi on väga valesti. Tema ainus silm oli nii paistes, et peaaegu kinni.
Veel pühapäeva õhtul ei olnud midagi aru saada. Võib-olla oli mingi punetus juba tekkinud, aga kui ei tea spetsiaalselt vaadata, siis ei näe. Nii oligi ehmatus suur.
Sedalaadi silmamuret on meil ju ennegi olnud, aga ühesilmalisega on kuidagi eriti hirmus ja kurb, kui ainus silm on täitsa haige.
Nii tõsises olukorras ma ei julge ise ravimist alustada ja hommikul saigi kliinikuga virtuaalkonsultatsioon tehtud. Olin valmis Simmoga ka kohale minema, aga herpeseravi jaoks ei olnudki seda vaja. Õhtuks olid ravimid käes ja kasutuses. Juba ööpäev hiljem oli Simmokesel palju parem ja nüüd ei saa enam arugi.
Kust see nii äkki tuli, ma ei saa üldse aru. Ei mingi stressi, milest mina võiksin aru saada, ei külmetamist, ei nakkust. Ei tea… Herpes lihtsalt on kogu aeg valvel ja vahel jälle tahab võitlemist.

mis siis, et kitsas


ei saa sabapildita 🙂

Nädala pildid

Uudiseid ei ole, aga endale ja sõpradele panen jõmpsikate pildid ikka.
Kõigepealt Mirjam, kes istub peaaegu alati minu ja arvutiklaviatuuri vahel, kui ma vähegi pikemaks kirjutama jään. Nihutab end nurrudes mu vastu.
Kuna lambi all ja arvuti juures on soe, siis see on ka tavaline vaatepiltKui ahi on jahe, on vannituba hõivatud. Pesin ühe vana pesa ära ja vahet polnud, et niiske, ikka oli vaja sinna sisse ja peale ronida.

 

Minu sõbrad Mirjam ja Mäuram

 

 

 

tavaline hiireralli

Natuke MM-i väikese SS-iga

Nädal on jälle läbi saamas, ilma suuremate uudisteta.
Eile olid Mirjam ja Mäuram rahvusvahelisel kassinäitusel oma erilist mustvalget siledakarvalist kasukat demonstreerimas. Igatahes ütlesid paljud, et “väga ilusad”! Ja veel rohkem kuulsin ma seda, et mul on juba kass, vahel ka, et mul on juba kaks kassi. Korra ka, et mul on neli kassi. Jah, siis muidugi, ütlesin ma. Isegi, kui alati ei mõelnud.
MM, kes on kodus julged ja rõõmsad, olid selles müras ja massis natuke õnnetu moega. Mäuram eriti, keeras vahepeal lausa selja. Mirjam viitsis isegi natuke mängida ja puuris ringi liikuda. Süüa ja liivakasti kasutada nad ei tahtnud. Mõlemad talusid vapralt palju paisid, väga palju. Ma arvan, et peaagu kõik lapsed ja mõned suured kassisõbrad ka, tegid neile seal pai. Lastele väga meeldis, MM aga nuusutasid väikeseid varrukaid või siis hoidsid madalat profiili.

Kodupakkumisi ei tulnud, aga mõni näitas natuke huvi üles küll. Eks siis paista, ma eriti ei looda ega arva. Ootame edasi.

Ja mõned muud klõpsud ka

kolm suurt silma 🙂

 

Igasugused

Pildipostitus möödunud nädalast.

Kassidel käisid külalised, mis oli väga tore, sest kõik said mängitatud ja väsitatud. Isegi Leila oli ninapidi juures ja tahtis oma osa saada
Arvutilaud on tavaliselt kaetud väikeste nurruvate kassidega.

Sain teada, miks on tikutopsid kogu aeg kadunud.

Mirjam saab Triitonilt sõbramüksu

Mirjam ja Trini

see saba muudkui kasvab!

Blogisügis

Padi ja Pasteedi postitused hakkavad nüüd jälle hõrenema. Vastavalt uudistele ja minu elutempole on neid muidugi tulemas, aga enam mitte nii tihedalt nagu selle aasta suvel. Läksin pärast (kassi)lapsepuhkust jälle tööle 🙂 Põnnid kõik on juba nii tublid, et saavad pikad päevad hakkama. Vaja oleks küll veerand kohaga kanakeetjat, aga läbi häda süüakse konserv ka päeva lõpuks ära. Simmo ronib õhtul mööda säärt üles, kui kõht tühi ja teised teevad oma nõudlikku kajakakisa.
Olen silmanud, et Mirjam ampsab vahel harva isegi paar suurte krõbinat ja Simmo sööb kittenit, kui tühja kõhuga kauss nina alla panna. Sia varastab võimalusel Trini/Triinu neerukrõbinaid.
Ma tegelikult ei uskunud, et SS ei saa väikeste poegadena koju. Aga eks inimesi peab mõistma. Usun, et kasuka ja iseloomu pärast oleks kindlasti kojuminek õnnestunud varakult, aga eesseisev operatsioon on hirmutav igale inimesele ja eks see jättiski nad ootele. Tänu parimale arstile sujus kõik väga hästi ja niidid ning kraed on nüüd unustatud.


SS olid tublid ja said ka kraedega hästi hakkama. Ainul söögiajaks võtsin ära ja lasin neil end ka puhtaks lakkuda ja sügelused ära sügada.

anna süüa!

ikka koos

Olen valmis Simmole ja Siale ootama maailma parimat ühist kodu ja aega selleks ei mõõda.

Mirjami ja Mäurami koduootuse pikaks venimist aga oskasin oodata. Kohe, kui ma neid seal pappkastis mustvalgetena nägin. Nüüd on nad juba kõige nunnumast east väljas ja ega ma imesta, kui nad minu juures opitudki saavad. Iseloom on neil tõeliselt tore ja usun, et oma kodu neile lõpuks leidub kindlasti.

esimene ahjusoojus

Väga tahaks, et Trini saaks proovida elu üksiku kassina või siis ühele-kahele seltsiks. Ma näen, kuidas ta tahab suhelda, nühkab mööda nurki ja tipib varvastel, aga Triinu kiusab teda ja nii on ta sageli voodi all või ei julge eriti liikuda 😦

primadonna Triinu

Kole on möödas

Teisipäeval olid Simmol ja Sial operatsioonid. Kolmapäeva hommikul tõin ma nad koju (hommikuseks ergutuseks veel Leila seiklusrikas püüdmine vaktsineerimiseks kaasa võtta).
Ma olin väga-väga mures. Väikesed süüta lapsed ei teadnud, kuhu ma neid viin ja mis neist saab. Mõtlesin üle. Tegelikult ma ju teadsin, et viin nad parima arsti juurde ja kui neil alguses ongi paha, siis on ju ravimid ja pärast on kõik palju-palju parem.
Teisipäeva päeval arst juba helistaski, et kõik läks hästi. Mõlemal sai eemaldatud pisike silmamuna ja on tehtud ka steriliseerimine-kastreerimine. Kuigi nad on veel väikesed, siis mitte enam niiväga. Simmo kaalus minu kaalul 2,8 ja Sia 2,4 kilo. Vähemalt ei pea nad kaks korda narkoosis olema. Kaasa sain kliinikust antibiootikumid ja valuvaigistid. Tuttav skeem juba Koma ajast.
Kraed olid neil kaelas, aga Sia sai sellest ruttu jagu, kui mõni tund ära olin. Ja veidi aja pärast ka Simmo. Panin siis tugevamalt ja annan neile natuke hõlpu, kui nad söövad. Jube ruttu on vaja hakata käpaga silma sügama, nii et hetkekski ei saa unustada. Kraekandmine jätkub veel mõnda aega, kuni niitide eemaldamiseni. Hoidsin neid arsti palvel paar päeva eraldi, vannitoas.
Alguses ehmatas mind verise vedeliku lekkimine, aga sain rahustatud, et nii võib olla.

Praegu on silmad ilusad puhtad ja kuivad, SS ei käi enam tagurpidi ega võimle krae eemaldamise nimel. Lasin nad hommikul välja ja uued torbikkassid tekitasid kohe suure draama. Kõik neid silmanud kassid tõmbasid end kuusekesteks ja toimus masspõgenemine. SS aga vabastasid kogunenud energia hakates ringi kimama ja väiksemaid kiusama.
Nüüd on aeg lihtsalt oodata paranemist ja siis ei ole kojuminekul enam mingeid takistusi (välja arvatud emotsionaalseid).

oskavad poseerida õiget pidi 🙂

Ühe kassipoja lugu

Ühe kassipoja saatus on teinud selliseid uperpalle, et see kõik ei taha kuidagi minu sisse jääda. See ei ole päris minu lugu, aga olen olnud siin tükis üks kõrvalosatäitjatest, samas ka pealtvaataja. See on ajanud nutma ja naerma ning teinud mu südame veel auklikumaks.
Ette rutates ütlen, et lõpp (kuigi lõplik lõpp ei ole veel käes) on õnnelik.

Juulis tuli meie MTÜ postkasti abipalve kassipere kohta, kes ühe talu vanas rehielamus olid välja ilmunud. Kirjutajast sai selles loos väga tähtis tegelane, nimetan teda edaspidi Heainimeseks.
Mina sattusin sellele kirjale vastama, vastates nii nagu sel hetkel seda teha sai. Tavaliselt tähendab sellisele murele meie vastus püüdmispuuri laenutamist, koduotsingute kuulutamist, nõu andmist. Hoiukohta pakkuda meil ei olnud. Kuu hiljem saime uue kirja, kus oli juba viimane aeg tegudele asuda.
Heainimene oli kirjades üsna emotsionaalne ja tundis end oma mures üksi. Samas oli aru saada, et ainult väike tõuge veel ja kõigega saab hakkama. On äärmiselt positiivne, kui abipaluja on ise ka abipakkuja. Nii siin ka oli, Heainimene oli väga paljuks ise valmis, peaasi, et keegi teda natukenegi aitaks ja suunaks. Mina sattusin olema rohke vaba ajaga, kodus oli olemas lõpuks pikka aega laenus olnud lõks, pisike näitusepuur, kahv ja kõik muu varustus. Sõitsime siis ühel õhtul koos sinna tallu. Olemas oli ka olulisim – esialgne plaan, kuhu kassipojad paigutada.

stardivalmis

Ei läinud kaua, kui esimene väike imearmas karvik läks vana rehielamu laka peale pandud lõksu. Seadsime talle koha valmis ja mul oli aeg tagasi koju sõita.
See poja leidis tänu oma imelisele välimusele pildi avaldamisest mõne tunni jooksul oma kodu. Abiks oli ka see, et Heainimene käis temaga kohe järgmisel päeval lähimas loomakliinikus ülevaatusel. Pisike Miina sai heasse kodusse, selles sain ise veenduda.
Sama nädalavahetuse lõpus läks lõksu teine kassipoeg, Mikk.

ehmunud Mikk, paar päeva pärast püüdmist

Tugevam, kurjem kui õde, aga kohutavalt armas karvik. Heainimene oli juba välja koolitatud, sai Miku kantseldamisega hakkama ja kolis temagi ajutisse hoiupaika sealsamas talu lähedal, Heainimese korraldatud kohta. Mina käisin mõni päeva hiljem kohal turjarohtu panemas ja pilte tegemas. Kassipoegadele koduotsimiseks olid kuulutused kohalikus vallas juba üleval ja varsti oligi üks huviline kohal, kes tundus Heainimesele igati ok koduna. Oli valmis harjutama ja harjuma, tubaseks kassiks jätma. Tore uudis oli see, üks hingeke jälle päästetud, mõtlesime.

Vähemalt üks kassipoeg vajas veel püüdmist ja Heainimene sõitis igal nädalavahetusel püüdmispuuriga tallu. Kahjuks aga ei ole enam kolmandast teateid ja ka ema ei näita ennast. Kassiemaga proovime varakevadel uuesti tegeleda. Kõiki ei saa päästa, jälle pidi seda kurba tõsiasja kordama.
Niisiis, Mikk oli uues kodus, Heainimene palus kindlasti öelda, kui on mingeid muresid ja uuris ikka kassipoja käpakäigu kohta. Vastused jäid aina napimaks, kuni lõpuks selgus, et Mikk, viibides üksi kodus olnud teismelise lapsega, kukkus kolmandalt korruselt aknast alla…
Selle kohta vaikiti mitu päeva ja siiani pole selge, millal Mikk tegelikult kaduma läks. Kui ma sellest kuulsin, siis ma nutsin kodus kõva häälega. Abitult, jõuetult, vihaselt. Samad, kui mitte raskemadki tunded olid Heainimesel. Ütlesin talle ja mõtlen seda siiani, et süüd ei tohi tunda kassi andja, kui süüdi on võtja.  Inimeste sisse ei näe, lubadused ei maksa pahatihti midagi ja vahel lihtsalt ei ole õnne… Jälle käis peast läbi mõte, et ma ei taha kassidega enam tegeleda, ei taha. Ei taha seda valu ja ängistust.
Ma ei ela loomulikult kaasa niimoodi igale kadunud kassile, see ei ole võimalik, aga Mikk oli natuke nagu minu jagu ka.

Esimesel võimalusel, see oli (vist) neljandal päeval pärast kadumist läksime koos otsima. Mõlemad jätsime oma plaanid kus see ja teine, läksin kahvaga bussi peale ja alevis saime kokku. Esimese asjana palusime kuulutused teha, seda polnud sinnamaani ette võetud. Käisime läbi keldrid, aiamaa, kõrval asuva ehituspoe hoovi, kõrvalhoovid. Otsisime, kutsusime, rääkisime naabritega. Otsisime kahekesi, ilma omanikuta, keda ei olnud kodus. Ainult see laps/teismeline, kellega mõistlikul kombel suhelda ei saanudki. Juba eelmisel õhtul sinna jäetud lõksu Mikk ei läinud. Pärast mitut tundi tulutut otsimist loobusime. Võimalusi peituda oli liiga palju ja möödunud aega samuti. Heainimene pani ise kuulutused kohalikku FB gruppi ja paberajalehte. Lubasime vaevatasu. Tuli mitu vihjet, aga mitte õiget. Ma ei osanud ega julgenud midagi loota, olin lihtsalt kogu aeg kurb. Mõtlesin, et nüüd viies päev söömata, nüüd nädal külmas ja vihmas. Ja nii edasi…  Aga siis tuli veel üks teade! Karvane väike kass, tutid kõrvades, kadumiskohast 500-600 meetrit linnulennul oli ühte kuuri ilmunud ja käib seal söömas.
Süda tegi jõnksu, aga head tunnet ei olnud, lihtsalt lootus tekkis.
Heainimene sai viia lõksu sinna järgmisel päeval ja kui tuli teade, et Mikk läks lõksu ja “ma sain ta tagasi!”, siis ma nutsin jälle. Hommikul nutsin tulekahjus hukkunud kassidest kuuldes ja hiljem juba Miku pärast õnnepisaraid. Nii palju silmavett viimasel ajal… Pealtnäha Mikul vigastusi ei paistnud. Vapper väike kassipoiss oli lõpuks jälle soojas kohas, täis kõhuga. Kuidas ta küll võõras kohas ilma emata hakkama sai… Kassid, ka kõige pisemad, on ikka palju visamad kui me arvatagi oskame.
Mikuke tuli enne uude hoiukodusse kolimist ööpäevaks minu juurde. Juba teadsin, et ta oli vahepeal nurruma õppinud. Nii oli tõesti. Kuigi väga kartlik, oli ta nurrumas kohe, kui teda puudutada. Süles oli pehmelt ja mõnusalt.

Kui õnnelikud me koos tema päästjaga, armsa ja tubli inimesega oleme nüüd, et Mikk sai elus uue võimaluse ja pääses selle halva, hoolimatu pere käest. Olen lisanud selle inimese ühingute musta nimekirja ja kahjuks küll liiga hilja, kuid hilisem kohalikust kandist tehtud uurimine selgitas tema veelgi mustema loomapidamisajaloo.
Mikuga käisin juba ka kliinikus, ta sai esmase vaktsiini ja ülevaatuse. Kukkumisega on üks titekihv natuke kannatada saanud, aga muidu on ta üks õnnelik kolmekuune kassipoiss ja me teeme kõik, et tema elu oleks edaspidi ilus ja hea. Kui Mikk on uues hoiukodus kohanenud, hakkame talle uut kodu otsima.

Kassipoegade kaisutuses

Sellest nädalast alates on Mirjam ja Mäuram vabastatud igasugustest liikumispiirangutest. See tähendab, et nad ei pea enam vannitoas öösiti kinni olema. Tulemus on see, et minu und nad ei puutu, aga ärkamine on veel sada korda mõnusam. MM, eriti Mirjam, on avastanud, et kõige parem on ööd veeta vastu minu vasakut külge. Nii ma nad siis hommikul nihelema hakates leian. SS aga on kuskil jalgade vastas ja no mõni suur kass mahub ka ära. Nende võit on, et sooja põrandaga vannituba on nüüd avatud ja hoopis see tuleb ära kasutada.

Kui ma diivanil pleedi all loen, siis samuti on MM kohe platsis (kui nad parajasti ei mürgelda). Kõhu peal, külje vastas, jalaõnaruses. Üksi või üksteise kaisus, vahepeal asendeid vahetades, mind üle nuusutades, puksides, aeledes, nurrudes. Mäuram on kuidagi eriti hellikuks muutunud, eriti võrreldes tema beebiaegse tõrksusega. Ilmselt see meie koos kasvamine kannab nüüd vilja.
Ma vaatan nende kollaseid sõbralikke ja uudishimulikke silmi ning tahaks üle kõige, et neil oleks kogu ülejäänud elu sama hea ja turvaline nagu praegu.
Siin üks eileõhtune hetk, kus mul fotokat käepärast ei olnud, aga tundes vastu ennast kahte väikest sooja mügarikku, nägin, et nad on jälle lihtsalt võimatult armsad ja tegin tahvliga klõpsu
SS nii suured kaisukad ei ole, aga miilustamas käivad mõlemad.
Sia ja Mirjam on sageli mul arvutinurgas lambi all seltsiks. Mirjamil on komme toetada pea mu hiirekäele. Veel mõned viimaste päevade klõpsud Simmost. Simmo kasvamine on nii põnev. Saba on hakanud karvaseks minema, tumedamad kohad lähevad tumedamaks ja mustrid-jooned selgepiirilisemaks.
Eile õhtul oli üks ootamatu hetk, kus avastasin Trini diivanilt. Trini krabas Simmo kaissu ja maadles natuke. See oli täiesti üllatav, sest pärast teisipäevast kliinikuskäiku Trini väga magamistoast välja ei kipu. Toit ja vesi on tal sealsamas nurga taga ja pesa on teki peal garderoobi taga nurgas. Ometi ei suhtu ta minusse halvasti. Pai saan teha, tipib varvastel ja keerutab nagu enne. Lihtsalt ei usalda kaugele minna, äkki ma jälle tulen kahvaga.

Trini on ka väga tugev ja osav (või mina hooletu). Kliinikusse minekuks püüdsin ta varakult kahva sisse ja toppisin transpordikasti. Panin ta vannituppa ukse taha ootele tunnikeseks, kuni oli aeg minna. Kui läksin teda võtma, oli ta aga aknalaual ja mina täiesti jahmunud. Kuidagi oli ta puurist ja kahvast välja saanud. Õnneks oli ta üsna kangestunud ja rätiku all sain ta juurde tõstetud kasti sokutatud ning esimest korda ta ilma kahvata kliinikusse viidud.
Tagasi tulin heade uudistega. Põletikku enam ei ole ja Trini sai lõpuks ka vaktsineeritud 🙂

Kui ma ainult saaks kassipojad kuidagi krõbinaid sööma. Titekrõbinaid ma ei saa lahtiselt jätta, sest paksul Duranil on jahikoeranina selle peale ja ta on sekundiga kohal. Kui ma aga neile nina alla panen, siis nad ei taha. Nii ongi meil üks lõputu kanaliha- ja konserviralli. Näljane Mirjam teeb kajaka häält ja Simmo ronib mööda säärt üles. Teised ootavad viisakalt ja suured kassid väga enam kööki ei trügigi, kui see nelik seal tungleb. Ainult Triiton ootab oma kooretilka.

Triinu ja Leila aga rivistuvad järjepidevalt rõduukse ette, sest seal on ainus koht, kus nad rahu saavad.

Kümme kassi on ikka palju…

Kärpsejaht… ja ültse

Täna istusid kolm tegelast aknalaual ja jälgisid kärbest – kes lagistas hambaid, kes võngutas saba. Kätte sai saagi ja ära sõi Sia.

Suur, väike, keskmine

Mõtlesin siis, et panen muud kogunenud pildid ka üles kõigist mu sõpradest.
Triniga hakkame järgmine nädal jälle jooksma ja maadlema ning SS-i opiaeg veidi kaugemas tulevikus on samuti paigas.
Hommikul oli Leila pahaaimamatult vannitoas, ma nihutasin ukse kinni ja olin julm. Andsin ussirohtu ja lõikasin küüned. Jõudu peab kasutama, aga ta õnneks ei hammusta ja küünista. Käime vaktsineerimas ära. Kuidas ma tema aja peale kätte saan, ei tea. Võib-olla peab rõduboksis püüdma, kuigi üldse ei tahaks.

MM on ka nüüd saanud teise vaktsiini, on tublid lapsed 1,5 kilo per käblik.

Mirjam istub mu selja taga toolil ja nurrub, nii mõnus on 🙂 Ja kui ma loen, siis tunneb temagi end hästi:
Mäuram tuleb ka vahel miilustama, siis nühitakse mu nina ja põsed kõvasti üle ja otsitakse kaisukoht.

Simmo ja Sia muudkui kasvavad ja on juba päriskassi moodi.

nii ilus sinine silm

Simmo kasukas võtab aga uusi toone ja mustrid joonistuvad välja. Imestan, et tal on talla all sellised tutid, muidu ju lühikese karvaga

Kodus ma ei saa mitte midagi rahulikult ja normaalselt teha. Asjad ei ole oma kohtadel, kogu aeg midagi kukub ja kassipoegade ninad, sabad ning käpad on igal pool. Praegu ma näiteks tõstan Siat klaviatuuri pealt ära juba 27 korda. Vahel on päris tüütu, aga armsad hetked kaaluvad selle kõik tuhat korda üles.

Natuke suuri kasse ka:

laiskloom (umbes nagu mina)

 

Muul kassirindel vaheldub suur õnn suure masendusega. Kuna ma olen käppapidi sees nii siin kui seal, mis puudutab kadunud, leitud, päästetavaid kasse, siis emotsioone jätkub igasse suunda. On suurt vedamist ja rõõmu. On raskeid lööke ja kurbust.

Pealkirju on alati nii raske panna. Tänaseks sain inspiratsiooni kassiteemalistest foorumitest. Teenisin ehk vähemalt mõne kulmukergituse 🙂