Hambad ja neerud

Kolmel hoiukassid ja ühel kodukassil on kliinikus käidud.
Kuigi 10+ aastat kogemust 10+ kassiga sama teekonda tehtud, muretsen alati.
Ikka lähen eelmisel õhtul magama, mõeldes, kuidas küll kõik kujuneb ja mis tulemuseks on.
Hommikul ärkasin, Triiton tugevalt vastu käsivart. Palusin mõttes andeks, et kohe läheme kööki, siis panen magamistoa ukse kinni ja täna on kõik teisiti.
Viisin tited vannitoast ära ja kuna suurtele süüa ei andnud, oligi kõigil selge, et jama on majas.
Alustasin Trinist, kes lidus mööda elamist ringi ja siis garderoobikappi. Jätsin lükandukse prakile, kahva sinna ette ja kui Trini sealt põgenes, siis jooksis otse kahva. Kahvaga paar meetrit vannituppa ja sealt juba suurde transakasti ootama. Aega veel paar tundi.
Järgmiseks Leila. Temaga tavalised ringid, harjavarrega diivani alt välja ja paanikas vannituppa. Triitonit oodates temagi transakasti.
Triiton, vaene loom, oli pagenud ahju otsa. Sealt udjasin ta alla, kurva laulu saatel tegi temagi mõned ringid, paanikapiss taga, ja lõpuks ise vannituppa. Kuna aega oli veel palju, vabastasin ka Leila ja nii nad koos Triitoniga kahekesi tittede kratsikasse end mahutasidki.
Ma tean ju, et alati püük õnnestub, aga iga kord mõtlen, kuidas saaks neile vähem stressi. Vist ei saagi.
Triinukesega muidugi probleemi pole, 5 minutit varem kasti, kojujääjatele söök ette ja kliinikusse.

Õhtul järele.

Arsti oodates sain lugeda ravijuhiseid ja kuna registratuuris küsiti juba enne, kas tahan ühte suuuuuurt arvet või eraldi, siis sain juba aru, et midagi lihtsat ei olnud.

Leilal pidi olema ainult puhastus, aga siiski pidi eemaldama ühe hamba.
Trinil eemaldati kaks hammast ja talle tehti ka neerude uuringud. Kui ma kõigest aru sain, siis töötab tal ainult 1 neer ja teises on kivi. Algav neerupuudulikkus. Palju juttu veel, mida ma kõike ära ei suutnud fikseerida, aga ilmselt idiopaatiline.
UH ütleb, et struktuursed muutused, neeruvaagen laienenud.
Verepilt ütleb mh, et SDMA is within the reference interval and creatinine is increased. This combination of results is uncommon.
Triniga koos elades ei saa ma mitte üks gramm aru, et tal midagi viga oleks. Kahtlused olid eelmisel korral, kuna ta jõi palju, aga praegu ma seda ei ütleks.
Triitonil läks kolm hammast ja kuna ma olin kaasa pannud sõnumi, et tema järelravi on võimalik, sai ta ka kahed tuttavad valuvaigistid. Teistele – võimalusel.

Ohjah, võimalusel.
Triitoniga ongi kujunenud üsna lihtsaks. Ta jookseb mu eest natuke ära, kangestub siis kuskile nurka, teeb oma kumedat maugumist ja lubab ilusti süstlast asju suhu toppida.
Leilaga saab ka hakkama, tuleb taga ajada, kuni vannitoas saab valuvaigisti antud. Leila käitumine kliinikust tulles oli natuke veider. Ta oli tavapäratult uudishimulik ja tuli mu juurde luurama mitu korda, mida ma teen ja mida ma söön.
Trinikene aga kolis oma tavapärasele mossitamiskohale magamistoa akanalauale kardina taha. Eile rullus ta juba voodis ja lubas paitada
Mõtlesin, et proovin teda hoida ja süstlast valuvaigisti anda, aga no ei ole selle kassiga võimalik. Loopisin talle ka fliisi peale ja proovisin kuidagi nii, aga paanika läks nii suureks, et üks kätepaar jäi puudu.
Toiduga ka ei saanud, sest ta lihtsalt ei tahtnud mitte midagi.
Täna avastasin, et vot seda konservi limpsib, võtsin ära, panin rohu sisse ja magamistoa uks kinni, et teised ei saaks ligi ja no sellest piisas tema jaoks, et asi on ohtlik. Lõpuks aknalaual see taldrik tühjenes, aga ma ei teagi, kelle poolt. Nüüd nägin, et ta ampsab neerukrõbinad närimata alla, proovin homme, kui neile tilgutada, kas siis õnnestub. Ega nad välja näita, et valus on, nagu kassid ikka, aga ma ikka tahan katsetada seda “võimalusel”.
Nii et elame siin ärevates päevades, aga õnneks varsti on jälle kõik mõneks ajaks unustatud.
Uued hambakontrollid aasta pärast, Trini neerud poole aasta pärast.
Nii ka Triinul. Tal kõik endine, Prednisolon jätkub. Uriininäitajad võiksid olla paremad, aga sinna ei saavat midagi parata. Poole aastaga kilo juures, Triinukesest on saanud Tünnike.

Trini kojusaamise võimalused langesid mu meelest veel mitu pügalat, kuhugi sinna “peaaegu et võimatu” kanti.
Triitoniga kui ime juhtub, siis hammaste kontroll on tõesti vajalik. Resorptsioon ründab regulaarselt.
No ja Leilal sama.
Sellised “võib-olla igavesti” hoiukassid on mul. Ja kõik on hästi sellega, välja arvatud, et uute kasside aitamise on nad ära limiteerinud nagu kõik viimased katsed on näidanud.

Olen tänulik sõidutajatele. Anuga kliinikus oodates oli nii tore Juuli pilte vaadata.
Olen tänulik annetajatele, kes aitavad MTÜ kasside arveid maksta.
Ja muidugi dr Juliale ja kõigile teistele Vilde kliinikus, kes kõigi ja kõige eest hästi hoolt kandsid. Nagu alati.

Advertisements

Väike samm tagasi

Kunagi ei tea, mis on millekski hea. Oleks Kisense koju läinud, oleksin saanud (arvatavasti) teada, et kassipojal kõht lahti ja mis teha…
Nii eelmisel nädalal läks ja kõigil kolmel. Kisense proov läks Saksamaale laborisse.
Tegelikult juba paaril järgmisel päeval on teistel asi korras, aga Kisensel veel natuke jätab soovida. Saavad ravitoitu, said kolmandat sorti püssirohtu ka ja eks paistab siis.
Ühtpidi loodan, et tuleb mingi selgus ja midagi, mida saab välja ravida. Teistpidi tahaks, et see oli üks seedehäire ja ei peakski rohkem muretsema.
Vusserid ise muidugi ei kurda ja on ikka sama hoogsad ja isukad kui varem.
Fotokas oli vales režiimis jälle, aga no nii see neil käib,õigemini jookseb:

Kuigi mul on puhkus ja naudin iga hetke kassipoegade seltsis, ei taha need väikesed koomikud eriti kaadrisse jääda, kuigi tohutult lahedaid hetki on nendega kogu aeg.


Põgenemiskatsed vannitoast on kaasa toonud väikese märgistamise. Magama minnes tundsin kuskilt padja-tekiääre juurest oma lemmiklõhna. Igatahes oligi viimane aeg välja vahetada maailma kõige karvasem päevatekk.

Eile oli suur rõõm kohtuda Tallinnasse kassinäitusele saaunud Kelmiga ja pai teha ka toredale Veskule. Näitusel läks muidugi hästi ja Kelmi on jätkuvalt imeilus.

Homme aga on huvitav päev. Kliinikusse vaja pakkida neli kassi. Koju jäävad ainult AD.
Plaane võin ju pidada, aga loomad saavad nagunii aru, et midagi on teisiti. Hommikul viin vannitoast lapsed ära ja siis hakkan varakult kolme pujääni sinna püüdma. Triiton ja Leila võivad seal lahtiselt aega parajaks teha, aga Trini pean võimalikukt varakult ja kindlalt puuri saama. Triinuga õnneks muret ei ole, peale selle, et mis need neerunäitajad seekord on.
Oh, saab näha, kuidas siis seekord. Kahv ootab ukse taga igatahes…

Peaaegu ideaalne nädal

Praegu on nii, et Soni ja Vilips on broneeritud. Kui kõik läheb plaanipäraselt, siis koju lähevad nad pärast septembrit, kui nende tulevane pere on reisil ära käinud.
Poiste ühispilt hakkas netis oma elu elama ja kuidagi jõudis see ka ühe noore paarini, kes tahtsid jõmpsikaid oma silmaga näha. Käisid vaatamas, ja käisid teist korda veel.
Kuidas sa aga valid, kui kõik kolm on nii armsad. Valida üks või kaks. Lõpuks jäi ikka nii, et poisid koos. Anna andeks, ütlesid nad armsasti Kisensele. Sellest pole midagi, ütlesin mina. Mõtlesin ka.
Alati ju valitakse keegi kõigepealt ja pealegi ei ole teada, kas äkki hoopis Kisense esimesena koju ei lähe. See, et kahele nö tavalise välimusega kassipojale on kodu olemas, on nii rõõmustav! Päriselt rõõmustada julgen küll aga siis, kui kõik kujunebki nii, nagu lubatud. Noored on toredad, praegu usun küll, et kõik läheb hästi nüüd ja tulevikus.
Kolmik tegelikult natuke kardab võõraid, nagu välja tuleb. Mängides sulab aga see pisike kartus veel väiksemaks. Päris sama julgelt võõras süles või kättevõtmisel nad ei ole kui minuga. See kõik muutub, ma tean.

Kasutan praegu tühja korterit, kus lasen lastel joosta. Olen neid jätnud mõneks tunniks ka omapead, et väikesed kiired varsad saaksid suures koplis hullata. Ja oh seda jooksmist seal!
Ma ei ole jõudnud pildistada ja nendest rakettidest ma ei saagi korralike pilte, aga ettekujutuse toimuvast saab siit::

Nädala lõpp tõi kaasa kodupakkumise ka Kisensele. Tuli tore, sooja tooniga kiri. Lastele Kisense väga meeldib. Neli last, oma maja. Mina aga ei saanud üle ega ümber, et soov on kassiga pärast harjumist hakata õues käima.
Mõnikord õueskäimine ei ole 100% takistuseks kojuandmisel. Kõik sõltub… Ma alati kuulan ära, mismoodi kodupakkuja seda plaanib ja milline on suhtumine. Siin tegi otsustamise eriti raskeks see, et oli igati aru saada, et väga hoolitakse. Küll aga ei saa seal lubada, et neli väikest last võtavad sama vastutuse, mis täiskasvanud. Ja õueskäimise soov jäi alles ka pärast pikki kirju.
Pean tunnistama, et pani mõtlema. Mul ei olnud halba tunnet ega kõhutunnet ega midagi, mis oleks teinud äraütlemise lihtsaks. Puhas mõistuse hääl. Oma maja. Väikesed lapsed. Õue saav kass. Ei.
Ja nii Kisense potentsiaalselt väga toredast kodust ilma jäigi. Pakkusin ka alternatiivi, aga kolmekuused olid liiga suured.
Oh kuidas mulle see etapp hoiukodunduses ei meeldi.
Alati on variant, et saame kindla vastuse, et kass õue ei pääse, aga tegelikult sellest hiilitakse mööda. Järgmine variant on kodu, kes ütleb ausalt, et kass hakkab õues käima, aga teeb kõik, et oleks turvaline.
Kuidas neid kaaluda? Mis on õige?
Kas Kisense ootab nüüd veel mitu kuud, sest ma lasin neljal väikesel mängitajal temast ilma jääda? Pere, kes tegelikult ka tahtis just väikest mustvalget Kisenset. Oeh…
Aga ikkagi – mu süda oleks jäänud valutama ja seesama mõistuse hääl ütleb, et ega see viimaseks pakkujaks jää.

Nii et meie igapäevased võitlused, kas trio saab enne vannitoast välja, kui mina sisse, jätkuvad.
Söövad palju ja liivakast täitub ka kiiremini, kui ma koristada jõuan.
Olen tänulik puidugraanulisponsorile. Mis ma küll teeksin, kui ei saaks neid kotte naabermajast järjest koju vedada. Sinna nad kahe aitaja maagilisel jõul ilmuvad ja mõnikord lausa ukse ette.
Ja kuna ma pole jõudnud korralike pilte teha, siis hoopis üks kaamerauni sobib siia vihmasese päeva postitusse.

 

Sain eile aru, et olen peast ikka täitsa kassistunud – sõitsin bussijaamast koju ja kui salvestis ütles, et peatus on Püssirohu, siis mina fikseerisin, et Ussirohu.
Peabki varsti jälle andma 🙂

Üks armsam kui teine, või kolmas

Tegelikult on muidugi kõik ühtemoodi armsad. Väga armsad. See kolmekihiline nurrumine on ikka eriti võimas, mis mind tabab, kui ma end neile nässerdamiseks loovutan.

Sain sõpradega kokku, kes küsisid, mis mu otsaesisega on juhtunud. Ma ei saanud aru,millest nad räägivad, aga siis tuli meelde, et mitte mis, aga kes juhtus.
Ehk siis kortsud ja küünejäljed, normaalne 🙂

 

Muid uudiseid täna ei ole, aga võibolla homme juba on.

See on juba väga hea!

Täna alustan Buratino lauluga (loodan, et teil hakkab kummitama 🙂 :

See on juba väga hea!
See on tõesti väga hea!
See on lausa väga hea!
Vä-ga hea!

Vusserikesed käisid eile kliinikus, kaasas kolm nimelist kakanäidist. Vastus on, et nad on haigusest vabad, põnnid said esimese vaktsiini ja kiibid. Hurraa!

Kaalud 950 gr, 960 gr ja natuke üle kilo Sonil. Hurraa!

Ootame bussi. Kel on 9 hommikul ja väljas 25 kraadi

Nüüd on vaja kodud leida. Aga kuidas, kui selliseid pesakondi on Eestis veel mustmiljon…. Kuidas leida head kodud.

Noh, endale ma neid igatahes ei jäta, nii et kodud nad leiavad nii või teisiti. Küsimus on vaid ajas ja kui palju meil on seekord õnne.

Putukaid tuleb veel vaadelda ja pildistada ning siis läheb jaht kodudele lahti.

Suisel ja töisel ajal ma ei jaksa pikalt arvutis olla ja romaane kirjutada. Nagunii nendega istumised pluss muu Kassijaama asjandus võtab oma, nii et seekordki lisan veel vaid mõned pildid.

Kui nüüd konservitellimus ka ruttu saabuks. Endiselt nad ei taha krõbinaid, mustvalged veel natuke nokivad, aga Soni on jonnakas ja keeldub.

röötsakil

kärbes!

natuke veel istun, siis lähen tööle

lutsutaja, kust vähegi saab

Vilips ronib pähe

pilt niru, aga kiirus suur

kanasüdamed, lemmik!

 

 

Õhust ja armastusest

Millest elavad kassipojad, kui nad ei söö…

Vusserite giardiaasi ravi algas edukalt, aga ühel hetkel kadus jälle isu ja kasti sisu hakkas käest minema. Meie hea käpahoidja tuli jälle väikeseid põrnikaid üle vaatama ja tõi koju kätte giardiatesti, mis sellest proovist ja minu võetuna näitas negatiivset. Mis siis ometi viga…
Laupäevaks oli kliinikuaeg, kas siis vaktsineerida või edasi ravida.
Kassipojad laupäevaks mõned korrad oksendasid, ei söönud, võtsid alla, vahel natuke juurde ja no muidugi ei mingit vaktsiini.Terve see aeg nad ainult möllasid ja mängisid, aga nagu arst ütles, neil iiveldab, kõhus ei ole hea olla ja nii nad toidust loobuvadki.

Veri ei olnud neil ka päris korras. Kliinikus selgus, et mul jäi koju maha igaks juhuks kokku kogutud kakaproovid, aga kuna oli vaja leida haige olemisele põhjus, siis oli tungiv soovitus ära tuua. Nii ma takso võtsingi ja oma rumalat pead kirusin. Endale mitteomaselt ei teinud ma kliinikus ühtegi fotot.
Tagasi tulles selgus, et uus giardia proov oli siiski positiivne. Ilmselt toimus taasnakkumine, ravi jätkub nüüd tablettidega ja mina proovin olla ekstra hügieeniline.
Hea seegi, et negatiivsed olid FIV/FELV, Corona, parvo testid.

Järgnev pilt on eilsest õhtust. Hoiatan, kole! Silmad kinni ja edasi kerida, kui kakapildid ei meeldi. Sellise olluse tegi Soni minu nähes. Pärast mängis rõõmsalt edasi.

 

Pean neid nüüd ka sundtoitma, kalorid on vaja kätte saada.
Kisense oli õhtul veid tujutum, aga mu suureks rõõmuks olid nad hommikuks reipad, uut okset ei olnud ja kuna süüa ei tahtnud, siis sellest alustasingi. Päeval kaamerast nägin, et jäetud toit oli ära söödud. Juba on natuke parem!

Eile oli mul veel mõningast meeltesegadust ja just selline ma olengi. Kui muremõtted valdavad või on mingit laadi eriolukord, siis ma kaotan natuke nagu pea. Ei leia enam asju üles näiteks, mis on just seal, kus nad olema peavad.

Üldiselt saan elus siiski hakkama, paanikasse ei ole siiani läinud, isegi kui põhjust oleks olnud, aga tekivad lühised 🙂
Siiani mäletan, kuidas aastaid tagasi tänaval kassi püüdes võidurõõmsalt koos kassiga lahkusime, aga mu käekott koos kõige eluks vajalikuga jäi tänavale maha. Lõppes küll hästi tookord tänu ausatele inimestele.

Niimoodi aga on väikesed kraaded aknalaual. Kaamerapilt. Vannitoas ma seda pildistada ei saa, sest kui ma ukse avan, siis tormavad kolm põrisejat minu suunas nagu ma tuleksin poest ja tooksin neile jäätist või kommi.kaamerapilt

 

Ja kõik need muud klõpsud, mis vääriksid kõik oma kommentaari, aga pole sellel tuulel.

see on fotokapael 🙂


Mõnevõrra rivist välja on mind viinud kurb uudis mu mitu aastat tagasi Telliskivist püütud kass Nuksikust, kellest siingi mõnes postituses mainitud on. Tema jagas elukohta Triitoniga ja Nöpsikuga. Nuksik läks koju mais 2018 ja hakkas seal mühinal sõbralikuks arenema. Juulis 2019 läks ta aga üle vikerkaare 😦  Järjest hakkasid tulema suured tervisemured ja operatsioon ning siis oli juba ootamatu kasvaja võimust võtnud.
Ma ei ole niimoodi nutnud pärast Kiusu lahkumist ja siiani võin kasvõi keset tänavat jälle pihta hakata, kui mõtlema hakata. Kuidagi nii on, et mõni kass on hinges ja sealt ära ei lähe, kuigi enam iga päev ei kuule ega mõtle. Et ta sai kodus voodis magada ja palju hellust, lohutab veidi.

Lisaks on üks projekt, kus peaks töötama meie lõks ja kus peaksin mina suutma nõu anda ja suunata, aga “projektijuht” on üks omamoodi inimene, kelle peale päris kõiges loota ei saa. Ise aidata ma kahjuks ka ei suuda. Mõtlen iga päev ja kardan, loodan.

On ka üks vanem proua, kes minu väikesest abist teatud määral regulaarselt sõltub, aga kes ennast ja ka oma kassi samuti mõistlikul kombel aidata ta ei luba. Ei minul ega kellelgi teisel.

Olen jõudnud sinnamaani, et pelgan iga telefonihelinat ja uut muret.

Ahjaa, viimase kahe nädala sees on kodus olnud ka kaks uut pissi-intsidenti. Garderoobis oli suur loik ühel nahast reisikotil (nägemist) ja diivan+diivanipadi.
On keegi, kellele see olukord siin ei meeldi.

Rõõmsad patsiendid

Kolmik oli nädala alguse jätkuvalt reibas ja aktiivne. Küll aga ei olnud isuga kiita ja kõht ei saanud kuidagi korda. Lisandus oksendamist ja kõhulahtisuse tagajärgi erinevates vannitoa nurkades. Ühle päeval pärast tööd viisin lapsed kliinikusse. Diagnoosiks giardiaas.

Värskest õhust koju tagasi tulles sain hästi aru, kui valesti kõik oli. Tuba oli väga halba lõhna täis ja läks kõik see äraoleku aeg tuulutamist, et normaalseks tagasi saada.

Poolteist ööpäeva olid nad kliinikus heade ja tarkade inimeste hoole all ning tagasi sain juba raskemad ja peaagu korras kõhtudega vusserid.  Tean, et giardiaga nalja ei ole, et eriti nii väikestele on see ohtlik. Õnneks on olemas suurepärane (aga väga kibe) ravim, mida kaks korda päevas väikese süstlaga neile andma pean. Nüüd on vannitoas muu varustuse hulgas ka kalkulaator, et enne kaalu järgi õige doos välja arvutada. No näiteks 0,12 või 0,15 ml. Hea, et mul prillid on. Kriipsukeste lugemise jaoks kuluvad ära.

Tänaseks on kastis jälle täiesti eeskujulikud julgakesed, aga ravi peab veel jätkuma. Lisaks saavad Synbioticut ja Cobalaplexi. Kes oleks võinud arvata, et rõõmustada võib ka sellise asja üle, et Synbioticu uues versioonis on kapslid läbipaistvad ja nii on lihtsam doose jagada 🙂

Isu on tagasi. Vilips on eriti äge tüüp. Mõne toidu peale ta uriseb, paneb käpa õe või venna pea peale ja hoiab eemal, ise matsutades. Matsutamine on üldse üks meeldiv heli 🙂

Kaalu tulebki kenasti juurde, eriti Soni kihutab teistel eest ära.

Mul on nii-nii hea meel, et vannitoas elavad nüüd üdini rõõmsad kassipojad, kes tahavad mängida ja süüa. Süles ollaja nurruda jätkuvalt  ka. Vilips otsib iga kord mu käevarrelt mõne pehmema koha ja hakkab seda lutsutama.Oh seda beebit küll…

Maailma kõige armsamad kassipojad:

 

See on õnn, kui sööb põnn!

Kas saab olla midagi armsamat kui kassipoeg… Väike olend, kes ronib sulle sülle, kui oled vähegi end sobivasti sättinud, vaatab sulle andunult otsa ja hakkab nurruma. Tissi otsib ka, aga sorri, ei ole pakkuda 🙂
Kõik kolm on jätkuvalt väga rõõmsad mürakarud, aga kaal on pigem kukkunud kui tõusnud. Isu tuleb ja läheb. See ei sobi ja toda ei taha. Mõnele asjale kaabitakse peale ja mõnda süüakse ainult natuke hommikul, kui kuivanud, aga muud pole veel serveeritud.
Kui lisada siia veel ussirohudoos, siis läkski mureks ära.
Kõht lahti kõigil kolmel ja keegi oksendas ka. Vilipsi kaal kukkus kolinal. Üks öö möödus muretsedes ja jälgides, aga hommikune kisa ja tõusnud isu näitas, et kõigil on kehvemad hetked möödas.
Kui eile meie koolitet käpahoidja oma vetvarude kohvriga külla tuli ja lapsed üle vaatas kuulas (nurrumiste pausidel), siis selgus, et midagi hirmsat ei paista. Vaja vedelikukaotust kompenseerida ja seedimist turgutada.

Aga kust nemad siis pärit?
Talunik-vusserite vanaema tuli eelmisel aastal ühte talukohta koos poegadega. Üks poegadest ei leidnud kodu ja sirgus suureks. Sel aastal hakkas pererahvas kasside steriliseerimise plaane pidama, kuna omanikku polnud leitud ja uued pojad jälle platsis. Ootamatult selgus, et ka talu lakas on pisikesed susisejad-võitlejad ehk ka suureks kasvanud eelmise aasta poeg oli nüüd ise pojad saanud. Nemad nad ongi.
Lugu on pikem ja selle taga on tegelikult suur asjaajamine, kodude otsimine teistele poegadele ja oma aja ning vaeva panustamine kliinikus, et üks koloonia jääks tekkimata. Padi ja Pasteet aga ei teinud midagi, oli vaid ukseavaja rollis – pojad toodi piiksuva kandamina hoiukodusse ja edasine on siin juba kirjas.

Iseloomud kasvavad alles koos sabade ja kõrvade ja käppadega.
Soni on kõige jutukam, vahel ka kõige äpum. Käpad on teistest võimsamad, ju temast üks tugev poiss tuleb.
Vilips on natuke hellikum kui teised.
Kisense on kõige suurem ronija ja kui keegi on teistest vahel ka eraldi, siis on see tavaliselt tema.

Barrikaadi võtsin ära ja nüüd pean ukseavamistega ettevaatlik olema, sest proovi sa neid hüpikkirpe märgata!

Vahepealsed pildid:

 

Olen kõige tähtsam

“Kallid vusserid, istuksin teiega siin terve öö, aga selg jääb vastu kapinuppe haigeks ja kõik muu on kodus tegemata. Praokil akna vahelt kuuleb tõusvat tormi. On nii hea, et olete siin soojas ja hoitud.”

Tõusin just ja tulin kirjutama. Pikalt jälle ei tee täna, panen vähemalt pildid, muidu varsti kaob järg.

Põnnid pistavad mind näheks kisama – kolmehäälne iiiiiiii! Ronitakse üle aia, mööda mu säärt üles, saaks ainult sülle ja tähelepanu. Esimene hääletu susin on ammu kadunud ja olen neile nüüd emme.
Tööl jälgisin ja muretsesin täna, lapsed magasid u neli tundi! Mõtlesin, et nüüd on kuskil vaateväljast eemal ja kinni puntras, aga lõpuks ilmusid muidugi kõik välja. Võibolla magavad nagu inimesedki sombuse ilmaga paremini.
Söövad järjest nirumalt, proovin eri konserve ja kana. Krõbinaid ei taheta. Kisense võtab teist päeva kaalus alla 😦 Proovin siis teda suunata ja toita nii nagu õnnestub. Teistega on enamvähem, kõigu siia ja sinna.
Muidu aktiivsuselt ei ole vahet, kõik on üsna pöörased kirbud! Mul on õnneks hea nõuandja interneti kaugusel, nende päästja ja päästekorraldaja, tulevane loomaarst. Ka Frode ja Tille esimene käpahoidja. Igatahes on nii natuke julgem ja mured saavad jagatud, rõõmud ka.

Nüüd siis mõned senised pildid ja nädalavahetusel vist pikemalt. Tahaks mõned portreepildid ikka ka saada. Kisense on hea poseerija, aga teised on kaootilises liikumises kogu aeg. Soni on ainult siuh ja viuh, ei saa teda üldse kaadrisse. Niipalju siis u 130st kaadrist kannatabki näidata.

Avatud on uus sõimerühm

Lühike eeltutvustus Padi ja Pasteedi uutest minielanikest, kes praeguseks umbes ööpäeva jagu on vannitoas elanud. Täitsa mini kohe – kaalud saabudes 399, 439 ja 479 grammi. Ööpäev hiljem aga juba mõnikümmend grammi igaüks rohkem, hurraa.

Sahmimist ja valvamist on olnud palju ning täna pikemat lugu ei tee.

Nimed on inspireeritud hiljutisest ajast, kui omale uut televiisorit valisin. Pägalikud aga ise on peenest elektroonikast siiski üsna kaugel – täiesti maalapsed, emaks omanikuta talukass.

Kõige pisem on tüdruk Kisense

 

Kaalult järgmine on poiss Vilips

Kõige tragim ja “suurem”on poiss Soni


Olen väga rõõmus ja rahul, et armsad kaasjaamakorraldajad mulle sünnipäevaks veebikaamera kinkisid. Nii oli täna julge tööl olla ja kogu aeg pilk peal hoida. Keegi ei jäänud kuskile kinni, alla või muidu hätta. Nägin ka, kuidas eilne isutu Kisense täna toidukausse pidi käis. Hommikul toimus aga juba mitmes rünnak barrikaadile (no ma niisama proovisin ja lootsin :))