Mängivad

Kui mu kassikamp oskaks palvetada, siis nad ilmselt teeksid seda nii: “Meie igapäevast mängu anna meile nüüd ja kohe…”

Päris iga päev ei õnnestu, aga ma üritan. Võtan lasertäpi, toimub rivistus, ja hakkan jooksutama Trinit ja Leilat. Varsti ühineb A, siis ka D (kes teeb oma hülgekerega kõige kõremaid hüppeid!) Triiton krabistab küüntega hullunult diivanil edasi-tagasi ja vahel jookseb kentsakalt ka põrandal täpile järele.

Urri täpp ei huvita, tema jaoks võtan vasakusse kätte nööri otsas tuusti ja samal ajal hüpitan sellega. Pärast mõningat jooksmist hakkavad täpijahtijad teineteise järel langema ja väsimatu Urr saab siis eraldi tähelepanu. Palli ajab ta nagunii taga ka ilma minuta, iseseisva tööna.

Kolmandat kätt mul fotoka jaoks ei ole ja pime on ka kogu aeg, aga mõned hetked tavalistest mänguminutitest jäid ikka kaadrisse. Enamasti jäid pildile vaid vuhh ja siuhh, sest väga kiire kapak käib siin ikka.

Triitoni ootamatu spurt tooli alt

Palliviske norm tuleb hülgepoisil ära

Võib ka Trini vastu liuelda, neil kahel probleemi pole

rullumine pärast kiireid täpijahiringe


Advertisements

Urri hambaplaanid

Urr käis eile arsti juures ja ütles “aaa”.
Määri või ära määri, hammaste eemaldamiseks läheb ikka. 19ndaks sain ainsa veebruari vaba aja. Mõtlen juba ette, et mis nipiga ma pärast teda kaks korda päevas kätte saan ilma suurema jandita. Nagunii tulevad antibiootikumid, valuvaigistid, määrimised.
Viimaste püüdmistega ta läks nii kavalaks, et olin juba täitsa raskustes ja täna on isegi kohvikoor kahtlusalune. Aga küll me saame kuidagi.
2-3 hammast võetakse ära.
Need kaks kindlasti

 

Triinu aitas valida, millise transpordikastiga Urri viima peaks. Ma pole ühtegi peale oma esimese pidanud ise ostma, kõik on head inimesed aja jooksul kinkinud. Ja huvitaval kombel kõik samades toonides.

Bussis teeb Urr kaeblikke mjausid. Kodus aga ülbitseb endiselt, mingi konflikt peab ikka iga päev olema. Väga kahju, sest see vähendab tema koduvalikuid. Eriti ei julge teda teise kassi juurde anda.
Ehk tinistab tema ilu siiski kellegi ära. Ja väga toredasti mängulustiline on ta ka.

Triinu

Triinu jäi ühel päeval nii kaunilt kaadrisse, et kirjutan mõne sõna hoopis temast.
Triinu on minu esimene tänavakass. Ma ei olnud siis veel kuskil MTÜ-s ega teadnud midagi sellest, kuidas need asjad käivad. Aasta oli 2005 ja tööle läksin siis vahelmööda Telliskivi tänavat. Pelgulinna Rahvamaja ees istus igal hommikul üks väike triibik, mitte enam poeg, aga selline lapseohtu. Toidukarbid olid ka.
Kuna ammu oli mõte Kiusule sõber võtta, siis läksime ühel õhtul vaatama, kas see kass tahaks kaasa tulla. Tahtis küll, hoopis sülest enam maha tulla ei tahtnud. Kodus magas ta diivanil väga kaua ja reageeris ainult sõna Triinu peale.
Siis oli Tiina Toometi kliinik veel Kopli tänaval ja seal selgus, et tegu on umbes pooleaastase tüdrukuga. Steriliseerimine sai ruttu tehtud ja Triinu sünnipäevaks sai 13.05.2005.
Nii et ta saab varsti 14-aastaseks. Kiusu, kes ei saanud iseloomude sobimatuse tõttu Triinust kunagi endale päris sõpra, on juba mitu aastat üle vikerkaaresilla, aga Triinu on selle maja primadonna edasi.
Juba mitu aastat tagasi hakkas ta sagedasti oksendama ja ultraheliuuring ütleb praegu, et ta elab vaid ühe neeruga. Õnneks on selle tubli neeru näitajad üsna head, mitte väga normist väljas. Proovin selles kassikarjas talle neerutoitu anda, aga sellega on nagu on – ideaalselt ei õnnestu. Ultraheli on näidanud muutusi ka soolestikus ja maos ning varsti seamegi sammud uutele uuringutele. Viimatine, kuu tagasi tehtud vastus viis Triinu jälle tagasi Prednisoloni kasutamisele, mille vahepeal saime ära jätta, kuid oksendamine tuli siis tagasi.
Triinule teised kassid eriti ei meeldi, välja arvatud Andy on kõige lähemal sõbrastaatusele.
Ta näitab oma suhtumist välja närviliste kräunatuste, seljanaha võbeluse ja ühest toast teise kappamisega. Sellega, et ta peab saama igaõhtuse minu peal lamamise minutid justkui kinnitades, et tema on kõige tähtsam. Aga voodis vanamoodi kaissu ta enam ei tule, kuna Urr on seal kuskil ka.
Vahel on mul tõsiselt kahju, et Triinu elu ei ole parim võimalik. Talle päris kindlasti meeldiks olla ainus kass. Paraku tal ei ole vedanud perenaisega – sattus selline, kes tahab samas elukohas veel mitmeid tema liigikaaslasi pidada. Ei teagi, mis on hullem – kas see, et paljud neist ei lähe väga kaua ära või see, et neid siiski muudkui vaheldub. Just kui jõuab enamvähem harjuda.
Ohjah, kõike head ei saa mitte kuidagi.
Hakkama siiski saame, tervisenäidud on iga poole aasta tagant kontrollimisel ja elu koos Toidulao Juhatajaga ehk Näljaga on jätkuvalt võluv.

Elu Urriga

Urriga kuigipalju põnevat ei juhtu. Tunneb ennast nagu kodus. Voodi on tema oma ja teised julgevad seal käia väga harva. Mul õnneks on ikka lubatud oma poolel magada 🙂
AD saavad ta käest vahel sugeda, millest on kahju ja mis on üllatav. Nemad ju tavaliselt võtavad uued kõige leplikumalt vastu. Teistega hullu ei ole, kuigi ma näen, kuidas ta vahel luurab ja varitseb.
Samas võib minna terve päev ilma et keegi kurdaks.
Minu eest on ta õppinud põgenema, sest määrin tal iga päev igemeid. Ainult sügava une pealt saan ta kätte.
Võrreldamatu varasemaga on tema mänguisu. Kui ta päris alguses ainult magas ja vaatles, siis nüüd ta muudkui kargleb oma lemmiktuustiga. Olen selle kinnitanud laua külge rippuma. Pallid sobivad ka väga hästi. Sellest videojupike

ei oska kommenteerida 🙂

lumepalliga

Pesa

Ma peaksin tegelikult Urrist kirjutama, aga pole jõudnud teha uusi pilte. Pime on kogu aeg ja mis ma neist tumedatest varjudest näitan.
Urr korra päevas ikka teeb Duranile tuule alla, siis kõik ehmuvad ja Leila läheb kaitsma. Duran pissis minu nähes valesti – otse uuele pleedile, mis ma diivanile panin. Võibolla märgistab selle hirmsa looma teadmiseks, et see siin on tema kodu, mitte sinu!
Alati peab ikka mingi jama olema, aga eks ma seda tean niigi, et kasse on mul siin liiga palju.

Pildid on aga hoopis Kattipuoti pesast, mis Laura kinkis ja mis ma Kassijaamale toodud kingipakist Laura loal koju tõin.
Nagu oli arvata, siis pesa tühjana peaaegu ei seisa. Ahju kõrval ka ja no tõesti on mõnus, tõmbaks isegi end sinna kerra kui mahuks.

Nagu näha, siis Trini on kõige suurem kasutaja, viidaku see pesapostitus siis eelkõige temale.

Häid pühi!

Soovin kõigile, kes siia satuvad, ilusat pühadeaega! Et oleks aega enda ja teiste jaoks. Et oleks hea olla.

Aitäh, et teil on olnud häid soove ja reaalset abi Padi ja Pasteedi elanike jaoks ka 2018ndal. Inga, Merle, Krista, Piret, Tiia, Ulvi, Anu, Erle, Agnes, Laura, Jari, Katriina, Kirsikka, Erika, Markus ja kõik teised. Kassijaama omad nagunii.

Ja vabandust, kui unustasin kellegi nime siia lisada. 2018ndal on meeltesegadus olnud minuga nii mõnelgi korral 🙂

Ka kõik teised on väga tähtsad.

Aitäh.

Häid pühi!

 

Triiton: “Lähme vaatame, kas praad on juba valmis!”

Üksildane uitaja Urr

Kui Urr koos teistega hommikuti-õhtuti sööma ei sahistaks, siis ma ei saaks arugi, et mul on siin kuue kassi asemel seitse.
Urr elab üsna omaette. Elab põhiliselt voodis. Ju teeb tagasi kõik need ajad, mil pidi magama külmas ja niiskes.
Kolm korda on midagi juhtunud – kuulen kräunatust, keegi sai pihta, aga kes ja miks, ei näe. Vist on nii, et kui keegi Urrile liiga läheneb, siis ta hoiatab. Selle kräunami peale aktiveerub Leila. Saba kuuseke, lendab ta kohale, käed puusas ja küsib – keda peksta on vaja, kes on süüdi, näidake siia! Ma siis pean Leila maha rahustama ja rahu jälle kassiriigis.
Nägin korra, kuidas Urr pani Triniga pead leebelt kokku, küll oli armas hetk.

Jalutab oma pehmel kõnnakul ja ajab endale teadaolevaid asju. Vahel tuleb väike hulluhoog ja siis kepsleb. Proovin iga päev kasvõi 15 minutit vaid temaga mängida. Urr unustab siis kohe, et ta on tegelikult rahulik kass ja hüpleb-lendleb. Kõrvapuhastusperiood veidi rikkus me suhteid, sest see ei meeldinud talle (ega mulle) kohe sugugi. Olen nüüd natuke vaenlane, aga pole hullu midagi, unustab.

ootame arsti

Eile, sobivasti 10 külmakraadiga oli meil kliinikuskäik, kordusvaktsiin  Sattusin ootamatult hoopis oma lemmikarsti juurde ja oli ka kasu, sest selgus, et Urri igemed punetavad. Veebruaris teeme plaani ja ilmselt läheb opiks. Oeh.
Õnneks mu enda väljamõeldud mure kõrvadega kadus, sest kuigi päris puhtaks need ei saanud, siis korralik ülevaatus ühtegi probleemi ei leidnud. Sügaval-sügaval mõni karv võib teha ärritust vaid.
Urr oli kliinikus väga tubli ja armas, kaalus 4 ilusat kilo.

Palusin lausa Urri sussid üle vaadata, sest tema libisemine on mu jaoks ikka päris veider. No ikka karvajalg on, mis teha 🙂 Võiks neid tutte lõigata, aga ei ma hakka.

Eks see hambateema lükkab mõne huvilise eemale, aga mis parata. Hea, et saime jaole ja saab korda.

Pilte ma temast endiselt eriti ei saa. On üks tume kogu mul siin tumedas toas.  Aga väga armas!
Kahel esimesel pildil on kusjuures väike lisalamp mängus, muidu ei saaks üldse.

joogiküna ääres 🙂

 

Pai Trini

Tere!

Kirjutan sulle, kes sa sattusid siia Trini kuulutust nähes.
Ilmselt oli seal kirjas, et vajab veel harjumist, ei ole sülekass või on arglikuvõitu. Midagi sellist, mitte eriti julgustavat.
Ega saagi ju teisiti kirjutada kui teisiti ei ole. Trini on endine tänavakass ja miks ta peaks inimest usaldama…

Ometi on ta tegelikult väga tubli. Trinit ei saa küll sülle võtta ja ta ei tule ise su juurde, aga paid talle meeldivad. Väga meeldivad. Samuti keerutada-kenutada-nurgad ümaraks nühkida.
Mina usun, et Trini areneb veelgi.

Siin on video, mis tõestab, et umbusklikku tänavakassi on jäänud vaid natuke kuskile Trini sabaotsa.

Libedad sussid

Elu Urriga kulgeb vaikselt.
Tema territoorium on magamistuba, elutoas on ta vaid siis, kui ma meelitan ta sinna mängima. Muidu ikka voodis või aknalaual kardina taga. Voodis koos temaga olen tabanud vaid julge poisi Durani.
Huvitava loomuga kass. On rõõmus iga tähelepanu üle, aga ise kunagi ei tule pai küsima. Võibolla kunagi, või mõne teise inimesega, selle päris. Kui aga mängitamiseks läheb, siis on nagu teine loom. Unustab igasuguse tagasihoidlikkuse ja hüpleb kohmakalt maandudes. Mu ei ole siin eriti pikemakarvalisi olnud ja üldse ei mäletanud, et neil on ju libe! Tallad on karvased ja parketil lastakse liugu.
Päevad on ta lahti olnud juba terve nädala ja märke kaklustest või meelepahast pole ma leidnud.
Nüüd olen ka kaks ööd jätnud ta välja. Esimesel ööl oli mingi heli ja ärgates leidsin puhevil Leila voodi alla suundumas. Täna öösel oli aga kõik vaikne (või minu uni sügav).
Voodis ta koos minuga ei ole, mis tähendab, et teised on, aga Triinu pelgab tulla kaissu. See on ainus kurvastus kogu selle loo juures. Ei tahaks kellelegi liiga teha, aga on palju parem, kui mul on vannituba vajadusel kasutatav.
Urril olid kliinikuvisiidil kõrvad mõnevõrra mustad. Arst puhastas ära ja palus jälgida. Nädal hiljem ma siis hakkasin märkama, et raputab vahel pead ja leidsin jälle, et kõrvad ei ole puhtad. Kõrvasügelislest ei tohiks olla.
Puhastan praegu järjest, eriti paremaks ei lähe, nii et võibolla tuleb enne kordusvaktsiini veelkord kliinikus ette näidata.
Ei taha teda seepärast ka väga aktiivselt kuulutada.
Puhastamine aga pole üldse kerge ülesanne. Mässin ta fliisi, panen põrandale ja istun põlvedega hoides talle otsa. Vingerdab ta kõvasti, aga hea kass on ikkagi. Ei ole kordagi proovinud mind vastu kiusata ehk hammustada-küünistada.