5,6

Viis. Koma. Kuus.
Koma kolis eile minu juurde ehk viie kassi asemel elab nüüd koos minuga kuus. Padi ja Pasteet filiaal pandi kinni. Väga kahju on ühest lisahoiukodust ilma jääda, aga parata pole midagi.
Koma sai nimeks Komandant, kui ta elas Treppojal heade inimeste õues, aga lühemalt Koma sobib talle palju paremini. Mul on tegelikult üks Koma-nimeline armas kassipoeg ammustel aegadel juba hoiul olnud, temaga läks kõik ilusasti, nii et tunne on hea.
Tunne on hea esialgu küll vist ainult minul ja Komal, sest ülejäänud seltskond on ärevuses.
Tegin eile päeva teises pooles vannitoa ukse lahti ja Koma lendas kohe välja. Eks ma teoorias tean küll, kuidas kasside tutvustamine sammhaaval käib, aga otsustasin vaadata ja jälgida, mis saab. Vannituba ma kaua ei tahaks kinni hoida nii või teisiti, sest sealne liivakast on agaralt kasutades ja soe põrand ka.
Praeguseks tean, et Koma peab ikka vannitoas olema, kui ma ise kodust ära, sest stress teistel on suur. Kähisevad kõik peale Durani, kes on alati väga leplik lapsendaja olnud.
Triiton istub ahju otsas. Triinu otsib võimalusi, et saaks kuhugi ära. Oh, see teeb mind kurvaks.
Andy on uudishimulik käpaga vehkija. Leila lihtsalt jälgib ja susiseb.
Koma aga rändab mööda kõiki pindu ja tervet elamist julgelt saba püsti ja jutustab vaiksete häälitsuste ja kurinaga. Kellegagi läks ta korra kaklema ka, kui mu tähelepanu korraks mujal oli. Leilaga vist, aga kes alustas, ma ei näinud. Esimese asjana lõikasin ma tal igatahes küüned ära, et võimalikke haavu vältida. Kui ta läks esikuvaipa kraapima, tõstsin ta kratsika külge ja näen, kuidas ta juba tublisti seda kasutada mõistab. Lisaks oskas ta teleka otsa ronida ja köögipinnad oli samuti vaja kohe vallutada.
Koma tunneb end igatahes nii nagu oleks kogu aeg siin elanud.

Ta on ääretult inimsõbralik kass. Tuleb ise sülle ja püsib seal. Kui sülle ei tule, siis sätib end kõrvale. Praegu ma veel ei tea, mis ta öösel teeks, aga arvatavasti eelistaks kaisus magada. Ta on väga intensiivne nühkaja ja teeb seda vahel päris tugevalt, hammasteni välja. Kipub oma hellusehoogudes ka veidi hammustama. Päris väikeste lastega ta võib-olla seetõttu ei sobiks, aga inimesele, kellele sobib selline kleepkassi tüüp, oleks ta just õige kaaslane. Muidugi olen ma alles liiga vähe Koma tundma õppinud, nii et aeg näitab, kuidas teda täpsemalt kirjeldada saab.
Koma “turuväärtust” kahandab mõnevõrra tema haige silm. Herpesviiruse kahjustuse tõttu tuleb see arvatavasti eemaldada, aga järgmisel arstivisiidil saabki selles osas juba selguse. Praegu saab ta silmaravimit mitu korda päevas ja seda juba nädalaid, aga sellega ilmselt silma ei ole võimalik päästa.

Usun, et hea iseloomu tõttu leiab Koma kodu nii või teisiti. Minu jaoks on oluline, et ta sulanduks mu kassikarja, sest aitamine teiste heaolu arvelt ei ole õige. Kassijaamas on praegu aga liiga palju kasse, nii et tuleb üritada hakkama saada.

Niimoodi möödusid esimesed tunnid vannitoasIMG_7041

IMG_7048

 

Ja sellised olid esimesed tutvumised eile õhtul.IMG_7051IMG_7052IMG_7061IMG_7065

Advertisements

Soojasõbrad

Panin postitusele pealkirja “Laiskloomad”, aga siis vaatasin, et aasta tagasi olen sama kasutanud. Noh, mõte jääb samaks, aga muudan siiski pealkirja ära.

Kadestamisväärne elu mu kassidel. Kui mina olen laisk (ja ka jaheda-eelistaja) ja lükkan ahju kütmist veidi edasi, siis loomad kolivad ahju ümbert lihtsalt vannituppa põrandaküttega põrandale ja jätkavad laisklemist. Magavad, mõnulevad, vahepeal söövad, kihutavad ringi ja jälle magavad. Saan kohe aru, kui tuba on neile liiga külm, siis nad ei maga isegi voodis. Pildil on natuke näha ka Leila peanuppu. Ainult Duran (kellel on ka kõige rohkem polstrit) oli kuskil mujal põõnamas.
IMG_6812
Eile hakkas kuidagi kahju, peavad seal palja põranda peal lebama, ostsin neile vaibakese ka (jah, just neile). Andy võttis selle kohe kasutusse, aga sellises sirges asendis püsib see vähe, ikka rullis ja viltu ja volditud. IMG_6821
Mõned klõpsud veel koduotsijatest:

IMG_6817

IMG_6810

IMG_6832

Tujutõstjad

Keegi koju ei ole läinud ja juurde pole tulnud, seega on meil päevast päeva täiesti tavaline (hoiu)kodune elu. Kassid tunnevad üksteist, keegi ei stressa, vaikne kulgemine. Üksvahe tundsid mitu inimest Triitoni vastu huvi, aga kadus see sama äkki kui tuli ja eks ma ise olen ka hirmus nõudlik.
Lisaks sellele olen ma väsinud ja tujutu, aga ka selle vastu on rohtu – needsamad viis karvavarvast.
Õnneks oskan ma hetki nautida ja kassiomanikud saavad seda teha ju iga päev.
Muidugi ei saa ma kõike pildile, aga midagi ikka.
Kõige suuremad näljad Triinu ja Leila jälitavad mind igal pool. Diivaninurgas ei peaks ju korralikud inimesed midagi sööma ja kasse ahvatlema, aga kui ma seda teen, siis on tüüpiline pilt selline. Leila pilk on küll korraks valesse suunda fokusseeritud, aga ju mõni lind lendas akna taga. IMG_6648
Hea võimalus Leilat silitada.

Lebasklevad ja haigutavad kassid tõstavad mu suunurki alati IMG_6651

IMG_6655IMG_6650
Ja Triitonpoiss, vaene kass, kel pole ühtegi mänguasja peale pastakaIMG_6683

IMG_6681
Mis mu tuju veel tõstab…
Kui Triiton teeb prääks ja krääks.
Kui ta tõuseb kümme korda päevas tagakäppadele ja paneb põse vastu mu kätt, vahel käppadega käest kinnigi hoides.
Kui ta sülle võttes surub oma pea vastu mu põske (jumalik!)
Just praegu kõnnib Duran mööda tuba, sajandivanune kapi alt välja õngitsetud heegeldatud ussike hambus.
Leila kummalised kurguhäälitsused ja lugulaulud, mis hakkasid pihta pärast Lempsi väljakolimist.
Andy, kes hüppab hommikuti köögilauale ja ei lase mul mitte midagi teha oma intensiivse nühkamisega.
Triinu, kes saab täpselt aru, kui ma olen kurb ja tuleb just siis minu lähedusse.
Paide eest kõige tänulikum kõvahäälne nurruja Duran.
Hullumeelsed kapakud mööda elamist, vahel kõik viis korraga.
Kui Leila vahel unustab end ja toetab end tukkuma vastu mind või ei lähegi ära, kui ma käe sirutan ta suunas.
Isegi väikesed pahandused. Unustasin eile ostetud suhkrupaki kappi panna. Unustasin, et see on ju paber! Hommikul on suhkur ilusti laua peal hunnikus, et mul oleks kergem kooki teha. Leila oli oma tööd korralikult teinud.