Mimosa – kolme näoga kass

Mimosa hamba- ja kõrvaopp läks väga hästi ning Mimosa kosumine veel paremini.

Hoiukodu ütleb tema kohta nii: Mimsu on väga reibas ja traksis, jookseb ja tuiab ringi. Meelsasti on öösiti kaisus ja mõnikord veeretab ööpimeduses pallikesi.  Aga siis äkki poeb  jänku nahavahele ja jookseb peitu, susiseb nii et sabakarvast moodustub pudelihari. Aga kui kätte saan ja diivanile tõstan, siis on maailma parim kass tagasi.
Temas elab endiselt kolm erinevat elukat – väike arglik kassike, vihane draakon ja maailma kõige suurem sõber 🙂

 

 

Muksu argipäev vol 2

Jaganud mõned päevad eraldi hoidmisest pääsenud Muksuga argielu, on pilt Muksu-maailmast veel natuke selgem.

Öid ei veedeta enam päris kaissu kleebitult, aga kuskil läheduses ikka. Väikeste kurnjautamistega antakse oma kohalviibimisest märku ja tavaliselt lähenetakse suurel kiirusel ning siis joonelt pikali.

Veidi piinlik küll, aga Muksule meeldib jälgida kohalike kasside tualeti-toimetusi 🙂

Teiste kassidega võib ta sobida küll – tore oleks isegi sama nooruslik ja mängulustiline kaaslane. Kiuslik  või kartlik ei ole ta sugugi. Tagaajamis- ja luuremängud sobiksid Muksu igapäevarutiini ülihästi.

Praegu katavad argipäeva põhiosa mängud hiirtega. Hiir hambusse ja kapates minema, vaip rulli, mööbel paigast.

 

Kui kõik hiired on järjekordselt kadunud, kõlbab ka fooliumist keeratud pallike.

 

Ja kui puhkamine ja mängimine on väga ära väsitanud, siis leiab Muksu kõige mõnusamalt kohalt selga soojendamas – ahju kõrval oleval lemmiklesilal.

 

Muksu on julge nagu tiigrikutsu, ei ehmu ühegi olukorra peale, ei lase millelgi oma und segada ja oskab paidele nurruga vastata. Ühesõnaga – kodu otsib üks ontlik kassipoiss.

Esimesed ööd

Migril oli eilne öö tema esimene uues kodus. Uudised kuuldud – kõik on hästi. Neiu küll pirtsutab toiduga, mida ta huvitaval kombel hakkas juba ka hoiukodus tegema, aga värske liha ja vitamiinipasta  on õnneks siiski veidi leevandanud elumuutusest tulenevat väikest stressi. Suures elamises ka palju huvitavat avastamist alles ees. Õnn kaasa, armas Migri!

Vend Muksu aga sai esimese öö, mil ta “vangikongi” uks avatuks jäi ja vaba voli kuhu iganes põõnama kerida. Loomulikult ei kulunud sekunditki, kui ta leidis, et voodi on ju loomulikult see koht, kus magatakse. Millegipärast avastas ta esmakordselt siis ka oma saba, mis ähvardavalt jõngeldes ilmselt hädaohtu kujutas ja oli vaja kiirelt ringeldes maha murda. Lõpuks niheles Muksu end nii kaissu kui sai ja ülejäänud öö möödus rahulikult  (kui kohalike küljesoojendajate mõningane solvumine välja arvata).

Muksu hakkab kaelaga armsalt kenutama juba siis, kui näeb eemalt mind tulemas ja juba ta ongi räntsti selili ja keerutab, oodates paitamist ja sügamist.  Ma armastan väga ka tema väikeseid kurnjautamisi – kõrgehäälseid üllatunud kurinaga tervitushüüdeid.  Muksu armastab aga valgete tagakäppade välkudes palle taga ajada, mis sest, et mõned kurvid jäävad välja võtmata.

Ahjaa, väike avastus veel millestki, mis Migri ja Muksu ühte pesakonda kuuluvust vast veidi tõestab. Muidu nii erinevad, aga väga sarnane must laik mõlema vasakul tagakäpal on justkui nähtamatu side õe-venna vahel. Vähemalt mulle meeldib nii mõelda…

Muksu laiguke

Migri laiguke

Mimosaga kliinikus

Ei tea sa kunagi, mis komplekti tervisemuresid saad kassiga kaasa, kui otsustad ta tänavalt ära tuua. Mimosa elab hoiukodus tasast ja pealtnäha mõnusat elu, aga arsti juures ülevaatusel selgusid terviseprobleemid, millega peab kindlasti tegelema.

Mimosal on silma vikerkesta põletik ehk iriit. Kõrvas kasvaja, mis asub väga sügaval, aga on siiski lootust, et arst saab selle operatsioonil kätte. Koledaks läinud hambad, mis vajavad kindlasti eemaldamist. Nii lähebki Mimsu järgmisel nädalal operatsioonile, kus saab hambad-kõrva korda ja järelravi aitab ka silmade paranemisele kaasa. Õnneks olid Mimosa FeLV (kasside leukeemiaviirus) ja FIV (immuunpuudulikkuse viirus) testid negatiivsed.

Kass, kes alguses puuri laes küüntega kinni rippus ja paukus ning sülitas, kui üritati sülle võtta, on nüüd leebus ise. Laseb kõike endaga teha, on kannatlik ja leplik.

Õnneks arvab arst, et kõigist muredest saame jagu ja mina arvan ka, et Mimosa elu saab ainult paremaks minna. Hoiukodus läheb tal väga hästi – tuleb tihti voodisse magama, nurrub-sõtkub ning saab hästi läbi teise kassiga.

Lootus on suur, et operatsioonil läheb kõik hästi ja pärast paranemisperioodi on Mimosa jälle sammuke lähemal päriskodu leidmisele.

Hei, kas keegi saaks meid vangistusest päästa!?

Muksu argipäev

Muksu leian ma vahel lisaks kraanikausile ka vannist oma täies hiilguses.Hommikud algavad loomulikult Migriga võidu uksel söögijärjekorras ootamisega, sabad püsti, kurr ja murr. Päeval on magamine, magamine, magamine. Õhtul jälle tipphetkena konservijaht, kusjuures Migri hävitab ruttu enda toidu ja siis kohe venna oma kallale.

Muksu saab hiljem tuppa patseerima. Kuna kõige rohkem vaatamist koguvad millegipärast pildid koos kohalikega, siis lisan taas mõned peaaegu-musi hetked. Musitamiseks küll ei lähe, pigem toimub madalsagedusega urina saatel eemaldumine, oravasabad taga.

Sobivad ka harjutused erinevate atraktsioonidegaMuksu leiab seaduslikud kratsimise kohad kenasti üles ja võtab kasutusse. Millegipärast peab vahel kohalike kasside liivakastis püherdama ja oma kauni mutikasuka ära parfümeerima, aga kui uks on kinni, siis Muksu ei protesteeri.

Tubli patsient hr Donald

Hoiukodu märkas, et Donald on hakkanud ennast pea piirkonnast kratsima, sinna oli tekkinud ka katkisi kohti ja nii läksime arsti juurde kontrollima, mis seda võiks põhjustada. Selgus, et tõenäoliselt on tegu allergiaga ja ilmselt toidust. Vahetasimegi siis kõigepealt kuivtoidu välja ja uued kliinikukonservid ka juurde. Õnneks ei ole Donald toidu osas valiv ja kohanes uue menüüga kohe. Lisaks soovitas arst eemaldada ühe kihva, mis paistis kassile valu tegevat.

Eile käiski hr Donald kliinikus uuel visiidil, kus oli meeldiv kuulda, et toiduvahetusest on kasu olnud, aga muidugi on liiga vähe aega möödas, et midagi lõplikku saaks öelda. Ka kiuslik kihv sai eemaldatud ja seegi läks kenasti. Narkoosi all protseduurid panevad alati muretsema, aga Donald ärkas ja kosus kiiresti. Kuigi loomaarsti juurde minnakse ikka mingi mure või tülika protseduuri kartuses, siis vähemalt seda küll pelgama ei pea, kuidas Donald seal end üleval peab. Ikka härrasmehelikult, kuidas muidu – rahulikult, kannatlikult, arstitädi ründamata.

Hoiukodus on Donald endistviisi heas kirjas. On muutunud mängulustilisemaks. Oskab endale tähelepanu tõmmata, kui seda parasjagu arvab vähevõitu olevat, nt veidikese tugitooli- või diivanikatte parandustöödega 🙂 Jumaldab põrandakütte peal pikutamist ja kaisus magamist. Tõeline sõber!

Muksu special

Proovin iga päev Muksut natuke rohkem tundma õppida, et teda paremini “müüa”.  Täna otsustasin proovida, mis juhtub, kui Muksu saab natuke oma valdusi laiendada. Kuna ta tundub vaatamata mürsikueale rahulik ja tasakaalukas kassike, siis ma  ei kartnud eriti ka intsidente kohalike diivanivallutajatega. Need tegelased nimelt lasevad külaliskassidel olla, kui neil lastakse olla. Migri  jääb just seetõttu luku taha kuni kojuminekuni, sest kui ta juba üle ukse märkab võõrast kass-konkurenti, siis  toimub kiire kehastumine kuusekeseks ja madalstart võetakse urina saatel sisse. Õnneks saab Migri tulevases kodus üksinda kõige tähtsam olla.

Muksul läks aga esimene ringkäik hästi. Nagu ikka, nuusiti kõigepealt  kõik nurgatagused ja muud põnevad kohad üle ja ei mingit paanikat. Millegipärast puges ta lõpuks siiski kuuse alla turvaliselt peitu, aga vapper kiisu ikka. Muksu kiituseks võib veel öelda, et ta on väga kohusetundlik kratsipuu kasutaja ja alguses kõlanud öised serenaadid on nüüdseks unustatud. Põhiline hääl, mis kõlab on nurr ja ka mõnus kurguhäälne kurr, kui käes on söögiaeg või mänguaeg.

Mõnus müttaja

Kohtumine tundmatuga

Toasooja ikka jagub?

Uudishimulik ja ilus

Kodu ootel

Uus aasta algas Muksul tõenäoliselt kraanikausis, mis tundub olevat tema tõeliseks lemmikkohaks saanud. Isegi pärast eilset kastreerimisoppi, kui keerasin põrandakütet kõvasti juurde ja valvasin tema toibumist niipalju kui sain, eelistas ta pikutamiseks kõvemaid ja külmemaid pindu. Igatahes on Muksuga kõik korras, nurrmootor töötab, pallimängud on käpas ja tuju kassipoisil hea. Muksu võttis esimese nädalaga hoiukodus juurde lausa pool kilo, täitsa tubli mütakas on ta juba.

Kuigi ka Migri söögiisu on endiselt üüratu, (kokkuvõtvalt – kogu aeg on kõik otsas), on ta siiski vennast pisem ja steriliseerimiseni läheb veel veidi aega. Eile sai ta esimese vaktsiini ja arst tunnistas ta üheks terveks ja vahvaks kassipreiliks. Migril on  kodu juba olemas, kes läbis edukalt 2 intervjuuvooru ja ootab nüüd kannatlikult, kuni Migri saab “valmis”.

Muksu ja Migri uusaastahommikul

Minu uusaastalubadus on, et uued hoiukassid saavad suupärasemad nimed  – praegu läheb mu keel alalõpmata sõlme, kui kassikestega suheldes kõlab selliseid versioone nagu Miksu ja Mugri, Miksi ja Mugru, Muksi ja Migru jne 🙂