Lemps ehk Pemps

Mul on ääretult hea meel, et Lembituga on uues kodus kõik kõige paremas korras. Nimi on tal nüüd Peemot, kutsutakse ka Pempsiks.
Ta on kõigiga suur sõber, öösiti magab kaisus. Ärkvel olles on pätt – näiteks varastab ja peidab järjepidevalt pesunuustikuid.
Alles on komme pea vastu süllevõtja õlga suruda (tunnen sellest puudust).
Üritab manipuleerida inimesi toidu osas. Teeb sellele inimesele etenduse, kes talle süüa pole andnud, et ta on juba mitu päeva näljas.
Ühesõnaga täiesti normaalne kooselu kassiga 🙂
pemps1

Advertisements

Lemps läks koju!

Mu kallis Lembit leidis päris oma kodu! 🙂 Praeguseks on ta uues kodus olnud ühe ööpäeva ja paneb oma noore perenaise natuke muretsema, sest ei ole veel söönud ega kastis käinud ja ka nuttis öösel.
Olen kindel, et kõik hakkab kohe-kohe sujuma ja varsti paneb ta kõik oma käpa järgi joonduma.
Veel viimastel kodupäevadel ma ikka jälgisin ja muigasin, kuidas ta lihtsalt istus Triitonile pähe, kui tahtis tema kohal olla ja kuidas tema pidi kõige enne ja kõige rohkem süüa saama.
Lembit sai mulle vägaväga armsaks – kuidas teisiti saakski, kui väikesest susisejast saab suur sülemütakas.
Uus kodu asub vähem kui kilomeetri kaugusel tema püüdmiskohast ja tema perenaine on mõistlik ja hea, kassivõtmise otsus põhjalikult läbi mõeldud.
IMG_4473

IMG_4127

IMG_4129

IMG_4139

IMG_4476
Siin jätab Leila vennaga hüvasti (ja ei nuta üksi, vaid leidis kohe omale lohutajad, Triitoni ja Durani)
IMG_4518

Ole hoitud, armas Lembit!

Leila ja Lembit said suureks

Täna hommikul oli nii kurb, kui Lemps ja Leila vannituppa kappasid ja ma nad tühja kõhuga jätsin. Siis tulin kahe hirmsa kastiga, toppisin nad sinna sisse ja edasine oli veel kohe hoopis kole kogemus neile. Lemps hakkas taksot oodates kohe puurivõret järama ja Leila tegi kõik, et end välja kaevata.
IMG_4228
Lõpptulemus on muidugi vajalik, mõlemad on nüüd opitud kassid ja koju minna selle võrra lihtsam.
Lempsi kaal kliinikus oli 4,4 ja Leilal 2,7 kilo. On ikka vägilane küll see napilt kuuekuune kassipoiss, aga ma näen, kuidas ta õest umbes poole rohkem sööb ka 🙂
Tagasi sain ilusti ärkvel kassid, kelle panin sooja põrandaga vannituppa, aga mõlemad arvavad, et mujal oleks parem ja tunglevad välja. Ma ikka hoian neid hilisõhtuni soojas, kuigi ma näen ukseklaasi tagant, kuidas nad hüplevad seal. Olen täna täiesti kodune käpahoidja oma putukatele. IMG_4233
Leila ja Lempsi steriliseerimise ja kastreerimise kulud aitab tasuda Eesti Loomakaitse Selts. Suur tänu!

No brain? :)

Sain Helsingis käies Traksi ja Kelmi perelt kingituseks kasside intelligentsusmängu või mis ta nimi eesti keeles olla võikski. IMG_4182
Brain Mover on tal igatahes karbi peal. Panin siis ahvatlevaid maiuseid siia-sinna avadesse ja peitu ning loomad kogunesid ümber uue asja. Ükski kuuest igatahes oma ajusid ei vaevanud ja iseseisvalt maiuseid nuppe liigutades, sahtleid tirides või kangist lükates kätte ei saanud. Nojah 🙂
IMG_4181

IMG_4177
Mitte et nad sellepärast grammigi vähem kallid mulle oleksid. Kõik on nii armsad, et ma tahaksin kogu aeg nendega koos olla ja lihtsalt jälgida ja paitada.
Triitoniga on mu järgmine samm proovida ta hiigelküüniseid lõigata. Kui ta pikutab, saan võtta ta käppa kätte ja ühest varbakesest küüne välja sirutada ilma, et ta rapsiks. Varsti proovin tangidega läheneda.
Leila ja Lemps aga möllavad endiselt hullul kombel ja vahepeal siis magavad ka natuke. Kõik eelistavad Durani kaissu pugeda millegipärast
Siin on galerii selle nädalavahetuse hetkedest.IMG_4175-002

IMG_4190

IMG_4187

IMG_4185

IMG_4170

IMG_4168

IMG_4162

IMG_4160

Pätid ja paskaagid

Lemps ja Leila õpivad järjest rohkem lollusi ära. Triiton vaatab õnneks lihtsalt pealt. Ma muidugi saan aru, et kui ma liiga ausalt kirjutan, siis see võib kodu otsimisel kätte maksta, aga ma arvan, et parem on siiski mitte varjata väikeste armsate kasside mitte nii armsaid hobisid.
Paber. Paberi rebestamine. Ajalehed. WC-paber. Kõik, mis ei ole käpaulatusest väljaspool. Tapeet, jah, paraku ka ta tapeet. See, mis juba varem samade huvidega kasside poolt oli otsapidi isuäratavaks jäetud, on nüüd kõik küünte ja hammaste abil “kaunimaks” jätkatud. Remont on mul nagunii plaanis ja tapeet kahjuks enam valikutesse ei kuulu.
Lisaks ajasid väikesed pätid maha aknalauale kasvama pandud muruseemnete ja mulla segu, otse oma joogi ja söögi sisse.
Mitte mingi probleem ei ole neil joosta üle inimese õlgade või kõhu või käte oma hullumeelsetel ratsaringidel.

Lemps on läinud nii ülbeks, et kui tema tahab minna kratsipuu lohku, siis ta istub Triitonile lihtalt pähe või teeb ta elu võimalikult ebamugavaks. Ise on samal ajal nii armas, et mina temaga küll ei pahanda 🙂 IMG_3521
Triiton ka kauaks ei solvu, läheb hoopis ahju otsa mõnulemaIMG_3541
Leila on ka armasIMG_3553
Koos on nad eriti nupsikud ja saavad kõik andeks 🙂 IMG_3397

Argipäevad jätkuvad

Leila ja Lembit ei ole enam ka öösiti vannitoas kinni. Põrandaküte läks rikki ja mul ei olnud südant neid sinna jätta, kuigi praegu ei ole veel külm.  Esimesel ööl ma ärkasin mitu korda puhtast uudishimust ja ärevusest ja avastasin mitmeid erinevaid kombinatsioone ühismagamisest. Küll nad on naljakad ja armsad, nii ärkvel kui magades.
Igatahes olen ma lapsed hästi välja treeninud, ei mingit öist möllu. Leila sätib end rohkem mu kõrvale või jalgade juurde, Lemps aga  tuleb vahel ka täitsa kaissu ja keerab käpsud püsti.
Muul ajal on ralli muidugi meeletu, nagu hipodroomil elaks koos traavlitega.

Õhtud on pimedad, nädalavahetused kiired ja pildistamiseks võimaluse leidmine on jäänud napiks.
Seekord staar on mu kallis Lemps – kass, kes sülle võttes keerab kohe pea vastu mu põske või õlga.IMG_2595 IMG_2604 IMG_2607 IMG_2671 IMG_2768

Argipäevad

Kätte on jõudnud aeg, kus kassipoegade kasvamine on juba nii märkamatu ja sujuv, et uudiseid ja põnevat iga päev ei juhtu.
Meie argirütm on nüüd selline, et Leila ja Lemps on vannitoas ainult öösiti. Kahel põhjusel – et nad sööks oma eakohast rammusat toitu lisaks igapäevastele liha- ja konserviportsudele, samuti ei saa teised kassid nii nende toidu kallale. Teise põhjusena on kahejalgsete öörahu. Ma ei ole küll isegi katsetanud, kuidas nad öösiti vabalt olles käituksid, aga esialgu piisab ka neljast karvasest voodikaaslasest ja niigi varajastest äratamistest. Triitoni kiituseks peab muidugi ütlema, et tema on oma öised rallid lõpetanud ja magab nüüd vahelduseks hoopis minu kõhu peal 🙂
Hommikuti saavad kõik oma söögi kätte, siis avan põnnidele ukse, kes alustavad ringitraavimisega. Suured omakorda hiilivad vannituppa, lootuses saada mõned titekrõbinad.
Õhtul koju jõudes tulevad kõik kuus uniste nägudega mulle vastu ja algab jälle rutiin – põnnid tormavad minu järel vannituppa, sest teavad, et nende söögikoht on seal. Sama ka enne magamaminekut. Mitte mingit probleemi ei ole oma öömajja minekuga, toit on ikka väga tugev motivaator. Vannitoas me veel kallistame ja paitame, sest ülejäänud tubades on “jooksuaeg”. Tegelikult on Lemps selline, kes aegajalt ikka peatub ja teda saab siis mõnusasti sülle võtta. Lemps süles on tõeline teraapiakass, ta on nii pehme ja soe ja paraja suurusega mütsak, kes toetab ennast vastu su nägu või kätt ja nurrub talle omase rütmiga. Leila ei taha süllevõtmist eriti, aga tema on tulnud mu kõrvale pikutama niisama. Leila nurr aga on ületamatu, ülitugevalt kõlav ja käivitamiseks piisab sageli ka lihtsalt otsa vaatamisest.
Pahandusi nad pole korraldanud, niikaua kui ma ise asjad turvalistel kohtadel hoian ja ka kratsipuu kasutamine meeldib neile väga.
Tore on, et Triiton enam ei stressa. Sõbrustama pole ta väikestega hakanud, aga näen neid vahel lähestikku mängimas, Triiton mänguasja vabanemist ootamas. Samuti on ta veidi nukralt kannatlik, kui Leila tema lemmikkoha kratsipuu pesas on hõivanud. Siis ma näen, et ta ootab, pea kuklas ja läheb lõpuks diivanile kerra.
Triitoni areng rõõmustab mind aga iga päev. Eile sain talle kratsika lohkpesas pai teha, siiani läks ta sealt alati ära, kui ma käe sirutasin. Ma olen täiesti kindel, et varsti on ta täiesti sõbralik kodukass ja see annab ju lootust, et ehk leidub kunagi tallegi päriskodu.
Leila ja Lembitu osas ma ei kahtle, küsimus on lihtsalt ajas. Maailma parimate kodude leidmine võtabki palju aega, sellega ma olen algusest peale arvestanud.
Nii et kokkuvõtvalt – elu kuue kassiga on täiesti normaalne 🙂
Siin on hetked viimasest nädalast.
IMG_2568

IMG_2355

IMG_2360

IMG_2578

IMG_2461

IMG_2566

IMG_2424

IMG_2442

IMG_2455

Hullu ja pööra

Pealkiri käib Leila ja Lembitu kohta – need on praegu parajad nimed neile 🙂 Pägalikud on kogu energia, mis vannitoas elades alles jäi, panustanud üle terve korteri lendamise peale. Täiesti segasel kombel kappavad nad ringi, üks ees, teine järel, siis suunda muutes, kihutades nii ahju otsa kui sealt alla kui ka lihtsalt mööda kogu vaba pinda, mis ette jääb. Leilal jooksu stiilinäide on kõrgele õhku tõusnud esikäpad´- niimoodi naljakal kombel teeb ta eriti hoogsaid jooksusamme. Mõlemad peatuvad korra kratsikat kasutama ja pallirajaga kolistatakse ka ikka nii, et tahaks kõrvad katta. Kui mõni suur kass ette jääb, siis hoidku alt või veel parem, tulgu jooksuga kaasa. AD seda rõõmuga teevadki ja ei lase ennast neist kahest hullukesest häirida. Triiton õnneks enam väga ei stressa, aga uriseb küll, kui lapsed lähedale satuvad.

Sööki lauale ei tohi unustada, varastavad 🙂
Voodi on üles leidnud, seal keeratakse ennast magama, kui lõpuks väsimus murrab.
Toiduga meelitan nad ka vannituppa ööbima, õnneks see toimib. Leila on küll ettevaatlikum, aga ma olen siiski temast kavalam.
Leila on üldse erakordselt energiline põnn. Lemps võtab rahulikumalt, pikutab ja jälgib ikka vahepeal ka, aga Leila kukub ainult jalapealt hetkeks hinge koguma, kui enam ei jaksa. Täiesti segased kassipojad. Tegelikult küll vist normaalsed, aga mul pole ammu selliseid kihutajaid olnud 🙂
Lemps (kes kaalub juba 3 kilo) on võimatult armas – võtan sülle, toetub kohe vastu mu õlga või pead ja nurrub lõputult. Praegugi istub mul süles ja jälgib mu kirjutavaid sõrmi. Leila (kes kaalub kaks kilo) endiselt sülehuviline ei ole, aga ka tema hakkab peale vaadates nurruma, ülitugevalt. Samuti hakkab varbaid liigutama ja näeb eriti nups välja oma veidi naeratava näoilmega.


Eile said nad ka kordusvaktsiinid ja on nüüd kojuminekuks täiesti-täiesti valmis.

Kasse kuus – normaalsus uus?

Tegin Leila ja Lembitu ukse lahti. Leila on juba varem näidanud välja, et tema tahaks hirmsasti suurte kassidega mürada ja peaga põksida. Lemps on ettevaatlikum. Tundub, et tema on rohkem inimese sõber. Süles võib olla pikalt ja rahulikult, samas Leila tahaks kohe mujale minna. Olen varasemalt neid võtnud sülle elutuppa õhtuti ja see on lõppenud sellega, et vannituppa üksi jäänuna Leila hakkab nutma ja Lembit uksele hüppama. Nad on ju harjunud sünnist saadik koos olemaIMG_1683
Ukse avanedes oligi Leila esimene julge. Olid mõned väikesed ehmatamised, kui suured kassid liiga äkiliselt kohale tormasid, aga muidu läks kõige uuega tutvumine rahulikult. Juba umbes veerand tunni pärast hakkasid Andy ja Leila tagaajamist mängima, varsti ühines ka Duran. Leila võtabki kõike toreda mänguna, ei karda suuri kasse, vaid on rõõmus, et keegi temaga jookseb. Lembit vaatleb rahulikumalt ja jooksusamme väga veel ei tee.
Ma alati muretsen, kuidas ma uued tegelased vannituppa tagasi saan, sest esialgu on toaeluga tutvumine piiratud, niipalju, kui ma ise juures saan olla. Esimene katse läks aga kenasti, natuke suunamist ja juba nad õige ukse poole jooksidki. Tean, et varsti on mujal palju põnevam ja siis enam nii lihtsalt ei lähe. Õnneks ei ole nad ju metsikud kassipojad, kui saan natukenegi ligi, siis sülle saan ikka. Juba sellepärast pean neid vahepeal eraldi hoidma, et nad korralikult oma toitu saaksid süüa ja suured kassid jälle nende titekat mitte.
Toidust rääkides – lihakraami läheb meil ikka mehiselt. Ostan paki kanasüdameid või -pugusid või -maksa, jagan kõigile õhtul pool ja hommikul pool ning ongi otsas. Ja nii iga päev, kui juhuslikult varud otsas, siis lepivad konserviga ka. Kuivtoit on kogu aeg ees.

Nii et jälle on käes aeg, kus mu kodus kappab ringi 6 kassi. On seda ennegi juhtunud, aga natuke harjumatu ikka. Seekord siis kolm kodust ja kolm koduootel.
AD ja LL sobivad hästi, praegu veel on natuke naginat, aga tean, et see läheb üle. Proua Triinu on see, kes kannatab kahjuks – ei ole tal suurt kuskile eralduda ja rõdul on juba liiga külm. Palun välja-palun sisse, lugematu arv kordi.
Triitoni esimene reaktsioon on samuti pigem stressirohke kui “oo tore, veel kasse, keda jumaldada!” Jälgib mureliku näoga ja susiseb, kui keegi liiga lähedale tuleb. Loodan, et ta tasapisi harjub ja lepib ja leiab omale veel ühed sõbrakesed. Mitte ei tahaks, et tema ennast halvemini hakkaks tundma kui seni.
.
Lembitul oli tegelikult üks tõsine huviline ka vahepeal, aga ta loobus, või õigemini vist lükkas kassivõtmise edasi. Tore on teada, et on veel inimesi, kellel ei ole kassi kasuka värv kõige olulisem. Ma kardan, et ma oma pika monoloogiga võisin loobumise ise põhjustada. Ma toon alati igasugu kurje näiteid, mis võib kassidega juhtuda (tervise ja turvalisuse mõttes) ja räägin nii hoolimisest kui vastutusest kui kuludestki väga tõsiselt. Lisaks ei ole mu kodu just parim eeskuju inimesele, kes tahaks, et kass võiks diivanit mitte kratsida (ja ma täiesti mõistan sellist soovi).
Minu diivan on juba üsna armetu ja tapeet ka.
Nii et nii Lembit, Leila kui ka Triiton peavad kannatlikult edasi ootama.

Siin aga on pildid sellest, kuidas kõik kuus kassi esmakordselt kokku said.
IMG_1553IMG_1562IMG_1574

IMG_1590

IMG_1593

IMG_1627

IMG_1636

IMG_1639

IMG_1674
Pildid lisatud, vaatasin, et Lempsi peaaegu polegi näha. Tegelikult on temagi igal pool uudistamas, aga pigem kuskil varjus esialgu ja pildid temaga tulid tumedad ja igavad. Praegu näiteks aga jookseb ta juba ahju otsa. Järgmine kord tuleb siis ikka Lempsi pilte ka.
Ma lähen nüüd lasen jälle Triinu rõdule, saab seal natuke omaette olla.
Keeruline on see erinevate vanuserühmade kooselu ja saab näha, kuidas meil selle seltskonnaga minema hakkab.
Viimasena lisan, et hetkel mu selja taga kohutava müdinaga uusi meetreid vallutades:)