Mäuram ja teised

Kuna aega mul on, siis tegelen meeldivaga – istun väikeste mustvalgete põnnide juures, fotokas kõrval ja vaatan, mis nad korda saadavad. Kuidagi on juhtunud nii, et Mäuramist on saanud naljatilk-kass. Ta on selline natuke häbelik, kohmetu, kohmakas ja võtab veidraid asendeid, isegi kaamera ees. Tavaliselt ju kunagi parimaid hetki pildile ei saa. Kohe, kui ta aga kohaneb olukorraga, on aga tavaline lõbus kassilaps. Mirjami intensiivsetele maadluskatsetele jääb isegi natuke alla. Mirjamiga on endiselt ka see vahe, et Mirjam istub hea meelega süles ka, aga Mäuram mitte. Samas paikäe eest ära ei lähe ja nurrub kõvasti. Ilmselt toimub areng siis, kui saab rohkem inimesega aega veeta, mitte ainult õega koos. Mulle väga meeldib, et nad on sellised erinevad naasklid.

Söömisega on keeruline – endiselt söövad kana, aga mitte enam nii isuga. Konservi ei taha (topin suhu), krõbinaid ei taha. Mõne grammi haaval krõbinad vähenevad, aga võib-olla loobivad neid kausist välja lihtsalt.

Murjam aga läks reede õhtul koju 🙂 Ei olnud üldse seda plaani ja vaim ei olnud valmis (loe: Murjam ei olnud saanud sada lisapaid- ja musi), aga nii läks. Väga noor, aga minuga haakuvate mõttekäikudega paar tuli teda vaatama ja küsisid häbelikult, kas nad saaksid ta juba täna… Pärast seda, kui olin tund aega neid küsimustega pinninud. Murjam oli terve aja diivanil nagu üks hästikasvatatud laps. Istus tagumiku peal, nurrus ja ei tahtnud kuhugi põgeneda. Kui saime kokkuleppele, et Murjam tuleb koos teistega vaktsineerima, siis oligi kõik otsustatud ja autost toodi transpordikast välja.

viimane hoiukodupilt

Murjam on nüüd Mirri, ärkab kell kuus, magab kaisus ja vabal ajal tegeleb kardinate ning juhtmetega. Ole hoitud, kallis Murjamiplika!
Ülejäänud kaks võib-olla isegi ei osanud märgata õe puudumist, sest mängukaaslane on ju olemas. Mul on nüüd palju lihtsam, kahest käest piisab, et neid ohjeldada. Ühe korra enne Murjami minekut olin unustanud vannitoa ukse lahti ja toimunud oli põgenemine. Kaks julgemat tulid diivanikatte alt välja ja Mäurami leidsin pärast otsinguid riiuli ja seina mõnesentimeetrisesse vahesse litsutuna.
Selle nädala lõpus pean hakkama saama uue elukorraldusega ja MM vanast kohast välja kolima.

Viimased pildid, mõned veel koos Murjamiga, on siin:

vot ei tule sülle!

ei taha seda uut palli 🙂

 

Kõik see kamp

Panen värsked pildid kõigist viiest koduotsijast.

Simmo ja Sia on fantastilised – lustlikud, julged, paraja iseloomuga. Suurte kassidega oskavad käituda. Kellega vaja, kummardavad ette ja taha. Kellega võib, näritakse saba või mängitakse luurekat ja keksu.
Mina olen väga Väga Tähtis Isik. Minule piiksutakse, kui kõht läheb tühjaks ja minu sabas joostakse, kui ma kutsun. Minu sülle võib tulla ja minu nähes toidulaual käia (veepritsi juba õpime).
Oh kuidas ma tahan, et ei peaks neid kahte lahutama.

Duran ei lase oma puhkust segada

mis seal klaasi taga on?

Kastikiisud on samuti äraütlemata tublid, söövad ja mängivad. Vist magavad ka, aga seda ma ei näe 🙂
Keeruliseks teeb, et söövad nad peaaegu ainult kana. Natuke krõbinaid ka ja öösel on konservi paar korda limpsatud. Tuleb ikka vitamiini juurde anda. Homme pean olema umbes kümme tundi ära ja just keetsin terve kana purkidesse. Peavad hakkama saama, öö on ainult natuke pikem ja täitsa roosad ja rõõmsad on hommikul.

Mäuram korraldas eile õhtul väikese ehmatuse. Et mul igav ei hakkaks, hoidku selle eest. Hoidsin nende vannitoas transpordikasti, selle sees veidi aega Murjamit, kes oli saanud turjarohtu. Istusin ise nende juurde, kõik said mängima ja jälgisin.
Mäuram hüppas kastilt wc-potile ja sadas sealt alla. Nutuga. Esikäppa hoides. Oh islandisland küll… Kuidas saab põlvekõrguselt niimoodi kukkuda… Võtsin ta tuppa ja kuna süles ei püsi, siis pessa, et teised ei teeks talle haiget juurde. Pikali olles sudis veidi mänguasja sulgesid, siis jäi magama, siis ärkas, aga käppa kasutada ei tahtnud, natuke toetas. Magades ja ärgates nurrus väga tugevasti. Käppa lubas samas katsuda. Helistasin Loomade Kiirabisse ja nagu ikka, soovitati kohale tulla kui rahakott lubab, sest kassil on valus.
Kliinikus saime tükk aega oodata ja see inimpõlgur oli täitsa vagusi mu süles.

Arst katsus tugevalt ta käpad läbi, lasi tal kõndida nii laual kui põrandal, aga see oli muidugi rohkem madalroomamine.
Proovisime veel ja veel, aga lõpuks tulime ära ilma valuvaigistita, sest lonkamist enam nagu ei olnud ja ta on ikka nii väike. Visiiditasu ei võetud, mille eest olen väga tänulik toredale arstile.
Tegelikult Mäuram hoiab veidikene ikka seda käppa, aga jookseb ja mürab endiselt.
Sellised need mudilased Mirjam, Mäuram ja Murjam praegu on:

Suured rõõmud, väikesed mured

MMM-iga on suures plaanis kõik kenasti. Hästi on see, et nad kasvavad ja on rõõmsad-aktiivsed mängumutukad. Mirjam on võtnud teistele jõudsalt järele ja milleski peale kaalu maha ei jää, sellegagi vahe teistega ühe väheneb, silma järgi ei saagi suurt enam aru.

Mis siis muret teeb. Seda väikest.
See, et Mirjamil tuleb laiguti karv maha ja Mäuramil koonu pealt on paljas.
Esimene mõte on olnud, et seen. Olen juba kirjutanudki, et Mäurami koon lambi all ei helendanud. Hiljem aga avastasin Mirjami koivakestel paljad ketendavad laigud ja no võttis ikka kõhedaks, sest seenhaigus ühes hoiukodus tõesti veel puudub.
Kliinikusse jälle, lamp endiselt negatiivne ja proov läks kasvama. Esmaspäeval pandud igatahes neljapäeval veel ei kasvanud ja ei usu ka. Esmaspäevast alates on kassipojad ilma piimaasendajata, sest üks arvamine arstil on, et allergia sellele. Varsti saab nädal ilma, siis võib juba edasi oletada. Ka vitamiinipasta sain soovitusena tasapisi ära jätta, sest vitamiine said nad ka vedelikuna enne ja ehk on seda olnud liiga palju.
Kui piim jäi ära, sai minust poole kohaga kanakeetja, sest neid peeneid konserve nad eriti ei taha, aga sööma peab. Jätkasin Mirjami konserviga sundtoitmist, jättes küll ööd üha pikemaks, aga kui siis ühel hommikul Mirjam läks koos teistega kanakausi kallale ja toimus kolmekordne matsutamine, jäi suhu toppimine täitsa ära. Endiselt maksimum viie tunni tagant päeval serveerin neile konserve kui kanapüreed puljongis kui krõbinaid (kes neid sööb, ei näe, ei tea, aga natuke keegi sööb). Öösel saan juba kuus tundi jutti kenasti magada ka, aga unevõlg veel kimbutab. No mis siis. Eks ma siin katsetan üha pikemaid vahesid. Kisades jooksevad mulle vastu, aga konservilõpud on alles.
Keegi enam valesti ei pissi, va kui mina olin loll ja panin vana pesa, millel lõhn juures. Puhaste asjadega on nad korralikud tüdrukud.
Mäuram on endiselt jonnakas, aga meenutan Duranit – tema oli pesakonna tõrksaim ja pahuraim, aga mis on praegu – ronib kaissu ja nurrub naabriteni välja.
Kõik kolm on saanud ussirohtu ja kui Murjamil ma neid ei näinud, Mäuramil natuke, siis Mirjamil tuli neid ikka korralikult, terve junn kaetud vingerdistega ja järgmine ja tagumikust tolgendas niisamagi. Oeh-väkk-jube. Vaene kassilaps. Kes teab, võibolla just ussidest on need reaktsioonid.
Järgmisena saavad nad Profenderi turjale ja siis veel on vaktsiini ootamine.

Ma ei tea praegu, kui kaua nad saavad elada seal, kus nad praegu on. Kui varsti (ja see, et varsti, ma tean) enam ei saa, aga kodusid veel ei ole neil ega SS-il, siis on väga keeruline… Loodan, et meil on õnne ühel või teisel kujul.

Varsti kirjutan ka sellest, kuidas mind aidatud on, see on midagi, millest jõudu ja rõõmu ammutan.

Igatahes loovutasid SS neile lahkelt oma väikseks jäänud voodi, mille peale panin kratsilaua ja see on nüüd neile meelispaik – ikkagi kolm korrust kus all ja peal traageldada. 
Ühel päeval üritasin mäurameid veidi ohjeldada ja tegime natuke pilte. Nagu näha, siis kolme korraga eriti näha ei ole, sest keegi oli kuskil jooksus kogu aeg 🙂

MMM – kuidas läheb

Plikad pajatavad jälle ise:

Mirjam

Mina kasvan. Aga vähe. Pole veel nelisada grammi käes, samal ajal kui Murjam on juba 500. Ma söön küll, hakkasin ise konservi ka natuke limpsima, aga vahel tahan, vahel ei taha. Emme siis topib mulle piima ja vitamiinipastat ja konservi ja mingit pulbripuru ka. Ma olen üks suur pudilõug ja ei näe just kõige puhtam välja, aga küll ma ilusamaks muutun. Eile õppisin ma mängimise ka ära! Ma nüüd juba jaksan õdede saba sikutada ja nendega natuke maadelda. Joosta jaksan ka. Praegu on mu ainus töö kaalus juurde võtta.
Milles ma aga olen kõige tublim – emme nina nühkimises. Mulle väga meeldib ja talle ka! Kui meil on söögiaeg, siis ma võin pärast tema süles magada. Inimene, see on päris tore.

 

Murjam

Mina olen endiselt kõige suurem, täitsa kassipoja moodi juba. Kuna ma kaalusin juba pool kilo, siis ma sain arsti juures ussirohtu. Teised peavad veel ootama. Usse pole me emmega küll näinud, loodan, et ei näe ka.
Täna hommikul ma hüüdsin “barrikaadidele!” ja olingi üleval – vabaduuus! Aga emme pomises “oioioi, seda oligi karta, pani mu koos õdedega kotti ja hakkas midagi lammutama.
Kui me kotist välja saime, oli pesa natuke teistmoodi ja palju suurem. Ma sain joosta, kiiresti joosta, ja õed kappasid minu järel, peaaegu sama kiiresti. Vahepeal nuusutasime, maadlesime ja siis jälle jooksime. Aga emme toriseb, et ta peab nüüd ust kinni hoidma. Vahel ta ju võtab meid sinna ukse taha kaasa, siis me istume diivanil, üks on süles ja teised pesas. Mina oskan pesast välja minna, emme sülle, seal võib ronida ja mängida ja miilustada.

niimoodi magame Mirjamiga

Mäuram

Mina hakkan muutuma pallikujuliseks. Ma ei ole ka veel poolt kilo, aga veeren sinnapoole. Ma olen väga nunnu, ütleb emme. Vastutasuks ma undan. Süles olla ei taha, aga ma ei tea, miks, hakkasin ükspäev ikkagi nurruma, kui ta tegi mulle pai. Siis, kui ma põrandal olin. Kui ta on liiga pealetükkiv, ma mäuran nurrumise asemel. Minu ilus valge mustriga nägu muutus millegipärast imelikuks – punakaks ja kuivaks, nii et arstitädi vaatas mind mingi imeliku lambiga. Kuulsin, et ei helenda. Vot ei teagi. Aga nunnu olen ma ikka, maadlen nagu Mäe ja tavaliselt võidan.

---

Ja mõned ühispildid ka:

Mirjam, Murjam ja Mäuram

Kastikiisud tutvustavad end natuke ise.

Mirjam

Mina ei olnud alguses kõige väiksem, aga nüüd olen. Eile kliinikus selgus, et ma ei olnud vaatamata sellele, et uus emme mind toitis kogu aeg, juurde võtnud. Kõik olid väga-väga mures. Aga kui emme otsustas veel vähem magada ja veel rohkem minuga tegeleda, siis täna olin juba natuke kosunud.

Mul ei ole nii palju jaksu kui õdedel. Ma ei jaksa mängida ega ise süüa, aga ma natuke juba ukerdan ringi. Esimesel päeval ja ööl ma suutsin ainult lamada, käpad olid nõrgad.

Pissin sinna, kus ma olen, aga kakada proovin enamasti vähemalt pesast väljapoole, noh, alati ei õnnestu, aga keegi ei pahanda ka. Ma tahan hirmsasti selle sooja asja peal magada, aga suuremad õed trügivad kogu aeg ette. Süles ma lasen ennast toita küll, lutt mulle ei meeldinud, aga süstlast pole viga. See kanüüliasi mulle ka väga ei meeldi, aga emme on tugevam. Arstitädi käskis emmel mind ikka väga tihedalt poputada ja oli täna juba natuke rõõmsam minu üle.

Murjam

Mina olen kogu aeg teistest suurem ja tublim olnud! Ma oskan nurruda ka ja uue emme nina müksata oma ninaga ja talle kaela alla pugeda. Täna kaalusin ma juba 422 grammi! Eile ma küll oksendasin korraks ja olin natuke loid, aga varsti hakkas juba parem. Pasteeti tahan ka ise limpsida. Ja mängida! Mulle üldse ei meeldi, kui mulle käpast midagi sisse surutakse, hakkan nihelema ja kriiskama. Ükskord emme juba andiski alla, aga muidu ta ikka ilusti toidab mind ja paitab. Arstitädi arvas, et äkki ma saan esmaspäeval juba ussirohtu, see oleks lahe küll! Vist. Tahan väga, et teised õed ka minuga juba mängida jaksaksid.

Ja ma ei ole murjan, vaid Murjam, selge! 🙂

Mäuram

Mina olin alguses kõige tillem, 220 grammi, aga täna olin juba 324! Eile õppisin ma konservi sööma, spetsiaalset pisikeste kasside oma. Päris hea on, söön veel! Hommikul mu uus emme pidi lausa ootama oma piimapudeliga, kuni ma lõpetan. Täna ma ei lubanud arstitädil uut kanüüli panna, aga ma olen nii tubli juba, et saan niigi hakkama, vot!

Veidi oskan juba mängida ka, hiirekest käpaga katsuda ja õdede sabasid.

Ahe et miks ma Mäuram olen? No sellepärast, et ma mäuran. Närin süstalt ja lutti, urran ja undan. Ikka natukene, ega ma metslane pole, aga igaks juhuks, et nad ei arvaks, et ma mõni lihtne olen.

---

Aitäh, head lapsed, ma lisan ka mõned kommentaarid:

See on tüüpiline pilt. Kõik kohad pissi- ja kakalaike täis, koristada ei jõua niipalju kui nemad korraldavad. Ja Mirjam üksi, teised kaks toidu kallal.

Arstitädi juures

Mirjam ei saanud jälle soojaveepudelile löögile.

Aitäh kõigile, kelle toetus aitab kastikiisudel suureks kasvada!

 

“Aitäh anonüümsele annetajale!”

Tahaksin jutumärgid ära võtta ja öelda, et keegi kinkis meie MTÜ-le ootamatu summa või muu annetuse, aga tegelikult oli mul see au pühapäeval (kusjuures erakorraliselt, mitte planeeritult) Kassijaama minnes leida ukse tagant ootamatu kast pisikeste kassipoegadega seal sees.
Tuhat mõtet peas siblimas, mõned telefonikõned ja otsus nad võtta sündis, kuna ma ei suuda teisiti. Kui ma ise näen, katsun, siis olen müüdud…
Aga noh, ainult siis, kui mingigi võimalus on muidugi. Minu võimalus on, et just praegu on kõrvalkorter tühi. Umbes kuu aega, võib-olla vähem, võib-olla rohkem. Mis pärast saab, tõesti ei tea. Ja tööle minna ma ka niipea ei saa niimoodi, heh 🙂
Tited kaasa, kaalule ja kuigi ma sain aru, et nad on väikesed, siis esimene kaal – 220 grammi ehmatas ikka päris ära. Teised olid natukene suuremad, suurim 280 grammi (järgmine päev kliinikus 328) aga kõik parajad kondiklibud. Koduste vahenditega siis putitasin neid järgmise hommikuni ja viisin ette teatamata kliinikusse. Hirmus paha on seda alati teha, aga teise kassi pidin nagunii viima, nii et võtsin siis üllatusmunad kaasa. Röövisin hulk väärtuslikku aega meie armsalt arstilt, aga teisiti ei saanud. Tibu, kes oli keskmise kaaluga, ei võtnud juba öösel jalgu alla ja oli väga nõrk.
Kanüülid ja turgutused sisse, kaalud kirja ja süstlad-värgid koju kaasa.
Nii ma siin siis jagan oma aega kahe sõimerühma vahel. Elu koosnebki praegu 4-5-tunnistest tsüklitest, kuhu sekka peab natuke und ka mahtuma.
Simmo ja Sia saavad juba ilusti hakkama, aga leian neile aega ikka. Hea meelega muidugi, aga paratamatult vähem. Kastipõnnide jaoks on oma riided ja sussid ja deso, aga olen paar korda unesegasena ikka midagi unustanud, nii et loodan parimat. Teen, mis suudan.
Praegugi olen natuke uneuimas, aga panen põhiasjad kirja, kes enam pärast mäletab, kes ja mis ja millal. Mäletada aga ma tahan.
Täna selgus kliinikus, et must tüdruk, kes on väike ablas nahkhiireke ja ainus liivakastikasutaja, on juurde võtnud ainult 5 grammi. Murelaps, valge ninatriibuga, aga palju rohkem ja 220-grammine ka kenasti. Kuigi valgega kassid ei taha üldse süüa, puristavad osa piima välja ja hoiavad suud kinni. Totukesed küll. Kaks kolmest kiristasid esimesel päeval koledal kombel hambaid. Esialgi ei tee sellega midagi, jälgime. Arsti sõnul on lõualuud veel nii lahti ja pehmed.
Alguses nad urisesid ja undasid ja hammustasid ka, aga must ja murelaps (oeh, peab juba nimed otsima) on teinud esimesed nurrud.
Must ründab juba mu kummutisahtlitest ehitatud barrikaade.
Valgega põnnid pissivad kuhu juhtub, haigem lihtsalt oma alla. Kakamisega sama lugu. Imavaid aluslinu läheb väga palju.
Ja üldse, kas see “annetaja” arvab, et ma saan kaasa pandud Whiskasi pakkidega maksata kinni tööle pandud põrandakütte, sooja vee jne. Oma null-sissetulekuga. Varem ma ei mõelnud selliste asjade peale, aga praegu ei jää muud üle. Kui keegi paneb oma vastutuse lihtsalt teiste inimeste peale… Tähtis on muidugi vaid see, et kõik kassipojad saaksid tublideks ja terveteks. Murelaps teeb muret (tema ei taha ise söömist üldse proovida), arstile ka. Täna ta näiteks oli üllatunud, et ma tulin kolme, mitte kahe kassiga. Nähes eilset seisu.

 

otse sündmuspaigalt

kõige parempoolsem ei jaksanud istudagi 😦

Mõni tund tagasi tehtud pildid:

murelaps