Virr-varr

Selline sisutihe pealkiri, kas pole.
Mul pole kunagi ühegi kassipesakonnaga niipalju segadust olnud.
Mul ei ole tahtmist kogu vahepealset saagat siia kirja panna, aga võtan kokku:

Soni ja Vilipsi esialgsed soovijad loobusid, jäid ikka muretsema tervise pärast.

Kisensel on omanik ja ta uus kodu asub mulle väga lähedal 🙂
Vilips kolib õeraasu Kisense juurde hoiukodusse kuni südameuuringuni. On üsna kindel, et sinna ta jääb, aga jätan võimaluse, et kui uuringust tuleb välja suur mure, millega on raske hakkama saada, siis võib Vilips tulla tagasi.

Soni hakkab kodu otsima.

***

Siin blogis lõpevad avalikud postitused pärast seda, kui Soni on kodu leidnud.
8 aastat blogi (pikemalt veel hoiukodundust) on täis saanud ja minu kirjutamise lust kadus kuhugi ära.
No ja juutuuberit minust ju ei saa 🙂

nemad siin ei ole milleski süüdi ❤

Kui jaksan, olen hoiukodu edasi. Kui teen siia uusi postitusi, siis kinniseid, iseendale. Kroonikaks ja mäletamiseks, mis aastal keegi oli ja kust ta tuli.
Kuna Triiton, Leila ja Trini on ametlikult koduotsivate nimekirjas, siis juba nende pärast jääb Padi ja Pasteet sellisena alles.

Vähemalt ühe korra kirjutan veel.

Uudiseid?

Kõik kolm on ikka veel siin. Päeviti kablutavad ringi tühjas korteris ja öösel magavad vannitoas. Mul on nende jaoks olnud vähe aega…
Järgmisel nädalal ilmselt selgub, kas poisid ikka saavad koju.

Vilipsi südamemure kodupakkujaid päris ära ei hirmutanud, aga et see mure ei jääks üleni ühe noore pere kanda, käime oktoobris (varem ei saanud aega) parima võimaliku spetsialisti, dr Mõtskõla juures. Uuring peaks andma meile teadmise, kas kõrvalkahin on seotud anomaaliaga Vilipsi südames ja mida see tema jaoks tähendab.
Igatahes loodame, et saame südamearsti juures väikese Vilipsi südame kohta meie südametele rahu. Süda, süda, süda 🙂 ❤
Vilipsi käitumine ja olek praegu minu juures küll mind muretsema ei pane, aga ma ei jälgi ju teda 24/7.

Kisensel on endiselt mitu huvilist ja vaatamaski on käidud mitu korda. Järgmisel nädalal selgub temagi tulevik.

Eile pidasime jaamakasside kohvikut ja jälle olid kohal minu kunagiste hoiuliste perenaised oma suurte südametega (jälle süda!) ja lahkete toetustega.
Aitäh siitpooltki veelkord, Merle ja Anu!
Et ma nüüd kedagi teist-kolmandat jälle ei unustaks.

Ma kogu aeg unustan. Kes mulle ja mu ajule uuringu teeks? Vahepeal kaotasin mitmeks päevaks näiteks fotoka ja olin juba väga kurb, sest ilma pildistamiseta jääb kõik see kassindus seisma. Õnneks tuli mu väike fotokas mu juurde tagasi.

No ja üldse on mu elus olevikus ja lähitulevikus tujurikkujaid. Mitte inimesi, aga olukordi ja asju, mille mõju all elamine on mulle väga raske.
Halva tujuga aga postitusi kirjutada ei tahagi õieti.

Lõppu aga midagi-kedagi toredat!