Oli tore

Lubasin kirjutada, kui Soni on koju läinud. Soni on koju läinud 🙂

Mul on pole kokkuvõttes ühegi kassipesakonnaga nii palju inimesi külas käinud ja vahepeal juba tundus, et miks siis seekord nii, et kogu aeg üks takistus ja segadus teise otsa. Eks ma olen keskmisest kriitilisem, sest inimestel-peredel tegelikult midagi viga ei olnud. Aga jauran (ma alles hiljuti õppisin selle sõna enda jaoks) selle õuesaamise teemaga nii palju, et haagid ei lähe mõnede ilmavaadetega kuidagi kokku.
Lasin lõpuks mure Soni kojumineku pärast endast lahti. Leppisin sellega, et Leila peksab teda, sest Soni leppis vapralt ka.
Leppisin sellega, et keegi vanadest olijatest märgistab (D ja/või Leila). Pesin, koristasin, viskasin asju ära, kirtsutasin nina, aga elasime üle.
Soni ja Triiton olid koos nii vahvad. Väiksem üritas suuremale ikka külje alla nihverdada ja suurem üritas teha nägu, et ei tahagi temaga mängida. Iga päev, kui koju tulin, olid mul just kolm triibikut uksel vastas.
Soni oli armas kiiksuga kass. Kassipojakrõbinaid sõi ainult kratsika ülemises pesas. Ja konservi sõi sageli ainult otse laualt, mitte kausist. Ometi ta kasvas ja võttis juurde nagu vaja.

Sonist sai üheks kassiks selles lühikeses nimekirjas oma hoiulistest, keda oleksin tahtnud üle kõige endale jätta. Temas oli see miski, mida seletada ei oska, sest armsad on nad ju kõik, välimusest või iseloomust olenemata, Kuna minus siiski elab veel viimane mõistuseraas (arvestades, milliseid äpardusi ma Kassijaamas korraldan, on see lausa imelik), siis teadsin, et koju ta lõpuks nagunii läheb. Aga mitte ükskõik millisesse. Teadsin, et küll see õige kodu tuleb ja kõigile teistele ütlen seni ei.
Tegin kohusetundlikult mõned koduotsimispostitused, sest päris ilma selleta keegi meile ju külla ei tule.

Kodupakkuja tuli koos transpordikastiga Sonile külla sellel nädalal. Ja mina olin siis selline hoiuinimene, kes ütles, et ärge täna tulge, tulge homme, ma tahan veel ühte ööpäeva Soniga. Täiesti õige käitumine ju hoiukodu poolt, kes otsib kassile kodu, eks – ärge tulge 🙂
Igasugu märgid hakkasid näitama, et asi on õige: nt Soni perenaise nimi on sama, mis minu juurest koju saanud kassi uus nimi (tervitused Anule)  🙂
Soni elukoht on Kassijaamast mõne minuti jalutuse kaugusel, nii nagu Vilipsi ja Kisense oma minu kodust. Soni inimene ja tema õe-venna inimene paistavad olevat ühte tüüpi, mis sest et nad ise seda ei tea, ja mina ka mitte, aga selline veider tunne tekkis nii silmas kui kõrvas.
No ja muidugi suhtumine lemmiklooma ja teadlikkus vastutusest, millest ma kuulda tahan – kõik olemas. Sisetunne oli hea päris esimesest kirjareast alates, kui veel õieti midagi ei teagi.
Soni uues kodus elab ka väike kolmekuune must Bat, kellega saab mürada ja juba on sõbraks saadud. Sonil on kassist sõber, keda talle oli niiväga vaja! Ja mina olen niiväga õnnelik, sest lõpuks läks vusseritega kõik ikkagi nii nagu minema pidigi.

Vilips ja Kisense on nüüd Džinn ja Toonik, ehhee 🙂
Vilips käis oma südame kõrvalkahina pärast dr Mõtsküla vastuvõtul Erivetis. Tulemus: “Mul on väga hea meel, et täna tehtud südame ultraheliuuring (ehhokardiograafia) ei näidanud Vilipsi südames mingeid olulisi
struktuurseid muutusi ning ta ei vaja seetõttu mingit ravi ega muutusi elukorralduses.
Olgugi, et normaalne ultraheliuuring ei ennusta tulevikku, pole Vilipsil siiski suuremat riski tulevikus südamehaiguste
tekkimiseks kui mistahes teisel kassil.”
Vastuvõtt oli tõsine asi, aga meil oli tänu doktori omapärasele huumorile seal väga lõbus ja kuna tulemus parim võimalik, siis mida veel tahta.Nii et ka sellega läks kõik hästi ja kodus on neil samuti kõik suurepäraelt – elaksid ainult süles, kui saaksid ja on teineteisele jätkuvalt kõige paremad sõbrad ja kaaslased, kui sülepakkujat parajasti ei ole.

Triitoni, Leila ja Trini elu on samasugune nagu ta viimasel ajal aeg on olnud. Oleksid nagu hoiukassid, aga kuskil kosmoses tiksub mõte, et äkki kuidagi, äkki kunagi tuleb ka neile üks suur vedamine ja suur juhus.

Ma pole kodus eriti enam pilte teinud, aga lisan siia siis mõned kõigist mu stabiilsest kuuikust, mis kasvõi hämaruses klõpsatud.

Viieline

Soni näris läbi valguspallide juhtme. Et ma ikka mäletaksin 🙂

Minu vaade ärgates 🙂

Aitäh veelkord kõigile, kes siin lugemas ja kaasa elamas on käinud ning mind tegelikult ka mõjutanud, armsat tagasisidet andes.
Nagu lubatud, siis blogi jääb alles. Kui tuleb tuju ja tahtmine, siis võibolla midagi veel kirjutan, aga regulaarselt kindlasti mitte.
Kuna hoiukassid on alles, siis on ka hoiukodu alles. Uued kassid? Mõistusega ei, südamega võibolla.
Meil Triinuga kahepeale kokku 62 aastat, kas ei kõla see mitte nagu aeg käppa pigistada ja pensionile mõelda…? 🙂