Võiks paremini minna…

Valge lapiline telliskivi on nädala algusest oma “kodus”tagasi. Talle vangistus üldse ei meeldinud. Kõik ööd ta kaevas ja kaapis ja näris mida sai, et puurist vabadusse saada ning ei leebunud grammivõrdki. Ühtegi maakodu talle ei pakutud ja nii otsustasin raske südamega järgmisele hädalisele ruumi teha. Kiisu paistis päris terve, kosus pool kilo juurde ja tõukas transakastist pääsenuna end kiirete jänesehüpetega esimese turuputka alla.

Täna nägin teda ringi luusimas. Saab hakkama.

Olen nii palju kordi käinud kahva ja lõksuga järgmist emast püüdmas (ikka see must valge südamekesega objektiks), et enam järgegi ei pea. Küll läheb ta lõksu, aga mitte lõpuni välja või on niipalju juba kaval, et kahvaulatusse ei tule.

Ilmselt olen juba mõnevõrra püüdmise rutiinist  nüristunud, sest täna nt jätsin lõksu toiduluugi kogemata lahti. Õnneks kaaslane märkas õigel ajal ja ei pidanud ennast maapõhja kiruma. Kass oli jälle napilt sees, aga pöörab ennast lihtsalt ümber ja läheb kaalutletul sammul välja. Sai ka natuke palderjani piserdatud, aga see põhjustas ainult lõkspuuri toidupoolses otsas nühkerdamise. Kahjuks väljaspool.

Noormees-pealtvaataja rääkis, et aasta-paar tagasi oli seal palju kasse mürgitatud…

Nüüd oleks natuke õnne ka vaja.

 

 

 

Advertisements

Aga tallikassiks?

Enne kui see hetk päriselt kätte jõuab, et kassike oma elu tänaval jätkama peab, proovin hüüda maakodusid appi. Maalehte läheb kuulutus, kus otsin talu- või tallikohta oma telliskivi murelastele. Kahjuks on pildiga kuulutus üle mõistuse kallis, aga ehk mõni loomasõbralik kodu märkab tagasihoidlikumaidki ridu.

Telliskivi käis eile steriliseerimisopil ära. Kokkuleppel arstiga on märgistatud ka kassi vasak kõrv, juhuks kui peaks tekkima võimalus, et keegi veel asub sama kassiga tegelema.

Nagu kartsin, oli olemas ka väike tiinus, mis tähendab, et pean mustaga kiirustama. Kuhu ja millal, on kahjuks veel suure küsimärgi all.

Valge tegelane tegi uue põgenemiskatse, kui oli juba kliinikust turvaliselt koju jõudnud ja ootas vannitoas transpordipuuris, kuni köögis toitu valmis seadsin. Täiesti arusaamatu, aga ta oskas ka kontrollitud transpordipuurist välja murda ja vupsas muidugi jälle akna ligi. Õnneks ei olnud ta saavutanud veel täisvalmidust vastu võidelda ja sain ta rätiku abiga kuidagi puuri pusitud.

Praegu paistab kosumine minevat väga kenasti, sööb isukalt ja õnneks ka toidule lisatud vitamiinipasta läheb limpsti alla. Minuga suhelda ei taha, taganeb hirmunult.

Läheb kuidas läheb ja kurvad emotsioonid tuleb üle elada, aga olen vähemalt enda poolt teinud kõik võimaliku, et kaasa aidata ühe  kassikoloonia lõputu paljunemise peatamisele.

Et igav ei hakkaks

Telliskivi otsustas eile öövaikuses väikese põgenemisaktsiooni korraldada. Nägi vaeva, kaapis, kaevas ja õngitses ning saigi puuri ukse lahti. Ööhäire peale hiilisin vannituppa, hääle järgi juba aimates, et mind ootab kass kardinas. Nii oligi, aga nii ei jäänud. Instinktid ilmselt sundisid loomakest ukse või akna suunas väljapääsu otsima ja paanika andis ka tiivad lisaks, sest hüpped olid eriti kõrge kaarega ruumi ühest otsast teise. Loopisin tekke ja rätikuid lendkassile peale, aga tema hirmusööstud jäid võitjaks. Lõpuks juhtus see, mille poole palvetasin ja telliskivi maandus puuri tagasi. Nüüd oli minu kord uksega kiireid liigutusi teha. Niikaua kui kass vahepeal kardinas kõõlus, jõudsin aga puuri ära koristada. Ise ka ei mõista, kust mul nii praktiline mõte ses imelikus olukorras, endal süda vedrutamas sees.

Kahju ribakardinast, mis ainult u kuu tagasi vana välja vahetas. Veel rohkem kahju on kassist, kes pidi uue šoki üle elama ja endast ka natuke kahju. Praegu paistab nii, et kodurahu huvides uusi põrgulisi Padi ja Pasteet vastu võtta ei tohi.

Muidu on telliskivi tubli – sööb ilusti ja kasutab korralikult kasti. Samuti hekseldab puurikattest niipalju voodrit välja kui saab. Täna panin väikese tanspordikasti talle puuri, et ta opile minekuks sellest endale varjumiskoha leiaks ja õnneks koliski ta sinna ruttu ümber. Loodetavasti leian ta sealt ka laupäeva hommikul.

Puuri ust turvan nüüd umbsõlmes nööridega. See on kassipoegadele mõeldud puur, uks on veidi ebakindla süsteemiga küll, aga kuna algul samamoodi rapsiv Mimosa välja end ei vingerdanud, siis karta sellist seiklust ei osanud.

 

Üks telliskivi

Kutsun oma mõtetes ühise nimetajana telliskivideks neid kasse Telliskivi tänavalt, kes mul hingel ja silmis juba pikka aega. Ei oska seletada, miks need kassid vahepeal kadunud olid, aga alles nad siiski on ja pulmadki peetud.

Pärast mõnda varasemat ebaõnnestunud katset õnnestus eile varahommikul üks telliskivi kahva sisse saada. Suur tänu mu vaprale ja osavale kaaslasele 🙂 Kätte saime valge mustade laikudega kiisu. Siin on ta sügisel veel puhta kasukaga ja üsna priskena. Kuigi talle saba alla vaadata ei õnnestunud, olen veendunud, et tegu emase kiisuga. Nii väidab kassitädi ja olen isegi näinud teda kõutside ahistatuna. Tegu on noore, praeguseks kõige rohkem aastase kassiga. Kui ta mul transpordipuuris käe otsas kodu poole loksus ja proovis närida nii metallist võret kui minu pakse kindaid,  saime hästi hammaste olukorra üle kontrollida – väga ilusad valged, tõesti noore kassi omad.

Vaene kassike oli muidugi püüdmisest täiesti šokis. Kui veel rätikusse ka mässiti, siis hakkas lausa lõõtsutama. Parasiiditõrje oli aga vaja turjale panna ja kõrvad vajasid samuti ülevaatust. Õnnekombel olid need täiesti puhtad, nii et kergendusega mõtlesin igaõhtusest maadlustrennist pääsemisele. Terve eilse päeva ta ennast ei liigutanud, lamas liivakastis. Hommikuks oli pehme toidu ära söönud ja natuke krõbinaid ka ning vaatas oma  suurte küsivate silmadega mulle otsa. Pildilt ei paista hästi, aga valge kasukas on täiesti määrdunud. Kaalu on tal u 2,7 kilo.

Kuidas edasi? Siit võiks muidugi juba uue alapealkirja panna – hingepiinad.

Kiisu läheb steriliseerimisele. Eesmärk ongi selle kassikoloonia paljunemist peatada niipalju kui võimalik. Ega turult kassid kunagi kao ja mina võiksin samuti oma käigud muudkaudu seada ja kohaliku kassitädi kõnedele mitte vastata, aga liigselt  südamesse võtta ja oma elu raskemaks teha ma juba oskan. Kui südame hääl asendada mõistuse häälega, siis  see kiisu peab pärast oppi sinna tagasi minema. Süüa nad saavad seal enamvähem hästi ja kui selle jääkülma veebruari suutsid ka kuidagi üle elada, siis mingi varjualune neil ilmselt ka leidub. Aitamist ootab veel selline armas valge südamekesega must kassineiu (mu salajane lemmik, aga eile teda polnud kohal). Seda südamekest aga ma ei saa enne aidata, kui praegune puurielanik koha vabastab. Aeg sunnib samuti tagant, hiljemalt paari kuu pärast on pojad ilmselt sündimas ja see lõputu ring hakkab jälle otsast peale. Emaseid on seal veel, rääkimata vähemalt 4-5st erinevast isasest, aga minu esimene eesmärk on need 2 ammust tuttavat sarisünnitamisest säästa.

Kuidas ma siiski suudan selle armsa lehmakese mustriga kiisu tänavale tagasi viia, näitab aeg.

Kui ometi leiduks kodusid, kes annaks võimaluse…

Südantsoojendav

Selline kiri kunagise hoolealuse kodust tekitab tunde, nagu oleks preemiat saanud! 🙂 Aitäh Tartusse Isise (Belka) perele!

Üldiselt tahaks ainult ülivõrdes
rääkida Isise kohta: ta on sülekassi tahtjaile unistuste kass. Praegugi
magab mul süles. Jutustab palju, eriti siis, kui mänguaeg on (käib pall
hambus ja ise samal ajal unnates meil järel, et me talle seda põrgataks)
ja iga kord, kui tema poole nimeliselt pöörduda, ütleb ta kohe midagi
vastu ka. Öösiti magab ilusasti oma koha peal kõrgel kapi otsas, kust
meile ja kõigele muule hea ülevaade on. Ja hommikuti tuleb vahel voodisse
nurruma ja pikutama. Kusjuures öösiti, kui ta vahel siiski krõbistamas või
kastis käib, on ta imekombel täiesti tasa ega jutusta üldse. Ilmselt on ta
aru saanud, et öö on magamise ja vait olemise aeg 😀 Ja lõunauinakute ajal
tahab ta alati kas sülle, või veel parem, kõhu peale tulla – tundub, et
koos pikutamisest peab ta kohe eriliselt lugu. Mis on veel kohutavalt
armas, on see, et ta hakkab enamasti sekundi pealt nurruma, kui ta sülle
rabada (isegi kui tal pole parajasti sületuju ja minema üritab niheleda).
Ja koju tulles on ta alati ukse vastus ja viskab end kohe jalgade juurde
pikali ja hakkab igatepidi jalus aelema 😀 Ja ninasid tahab ka kokku
hõõruda. Ta on lihtsalt uskumatult armas ja uskumatult sotsiaalne ja
lähedust hindav kiisu 🙂 Vahepeal naerame, et on tunne, nagu oleks hoopis
koera võtnud. Sest lisaks sellele tugevale tahtmisele koos mängida ja kogu
aeg koos olla, ta ka kähiseb tihtipeale akna taga mööduvatele inimestele,
kui need aknale liiga lähedale tulevad. Vahel lausa annab käpaga vastu
akent, ise susisedes samal ajal. Tal on võimalus ju mitte
provokatsioonidele alluda ja aknalt ära tulla, aga ta võtab hoopis
kaitsepositsiooni sisse. Samas inimesed möödudes tihtipeale jäävad seisma,
et teda vaadata ja seda ei saa neile pahaks panna, sest ma ise olen
veendunud, et ta on kõige ilusam ja erilisem kass üldse 😀

Ah, ja üks päris uskumatu lugu ka: üksvahe oli mul üks käsi haige ja
valutas tuimalt, nii et ma magades hoidsin seda kätt kuidagi sirgelt ja
endast eemal. Ja üles ärgates oli Isis end just selle käe peale kogu oma
keha pikkusega magama sättinud ja soojendas seda on kõhuga. Mida ta muidu
kunagi ei tee, ta ronib ikka alati kõhu peale, kui koos pikutamise aeg on.
Mina arvan, et temas on midagi maagilist 🙂