Südantsoojendav

Selline kiri kunagise hoolealuse kodust tekitab tunde, nagu oleks preemiat saanud! 🙂 Aitäh Tartusse Isise (Belka) perele!

Üldiselt tahaks ainult ülivõrdes
rääkida Isise kohta: ta on sülekassi tahtjaile unistuste kass. Praegugi
magab mul süles. Jutustab palju, eriti siis, kui mänguaeg on (käib pall
hambus ja ise samal ajal unnates meil järel, et me talle seda põrgataks)
ja iga kord, kui tema poole nimeliselt pöörduda, ütleb ta kohe midagi
vastu ka. Öösiti magab ilusasti oma koha peal kõrgel kapi otsas, kust
meile ja kõigele muule hea ülevaade on. Ja hommikuti tuleb vahel voodisse
nurruma ja pikutama. Kusjuures öösiti, kui ta vahel siiski krõbistamas või
kastis käib, on ta imekombel täiesti tasa ega jutusta üldse. Ilmselt on ta
aru saanud, et öö on magamise ja vait olemise aeg 😀 Ja lõunauinakute ajal
tahab ta alati kas sülle, või veel parem, kõhu peale tulla – tundub, et
koos pikutamisest peab ta kohe eriliselt lugu. Mis on veel kohutavalt
armas, on see, et ta hakkab enamasti sekundi pealt nurruma, kui ta sülle
rabada (isegi kui tal pole parajasti sületuju ja minema üritab niheleda).
Ja koju tulles on ta alati ukse vastus ja viskab end kohe jalgade juurde
pikali ja hakkab igatepidi jalus aelema 😀 Ja ninasid tahab ka kokku
hõõruda. Ta on lihtsalt uskumatult armas ja uskumatult sotsiaalne ja
lähedust hindav kiisu 🙂 Vahepeal naerame, et on tunne, nagu oleks hoopis
koera võtnud. Sest lisaks sellele tugevale tahtmisele koos mängida ja kogu
aeg koos olla, ta ka kähiseb tihtipeale akna taga mööduvatele inimestele,
kui need aknale liiga lähedale tulevad. Vahel lausa annab käpaga vastu
akent, ise susisedes samal ajal. Tal on võimalus ju mitte
provokatsioonidele alluda ja aknalt ära tulla, aga ta võtab hoopis
kaitsepositsiooni sisse. Samas inimesed möödudes tihtipeale jäävad seisma,
et teda vaadata ja seda ei saa neile pahaks panna, sest ma ise olen
veendunud, et ta on kõige ilusam ja erilisem kass üldse 😀

Ah, ja üks päris uskumatu lugu ka: üksvahe oli mul üks käsi haige ja
valutas tuimalt, nii et ma magades hoidsin seda kätt kuidagi sirgelt ja
endast eemal. Ja üles ärgates oli Isis end just selle käe peale kogu oma
keha pikkusega magama sättinud ja soojendas seda on kõhuga. Mida ta muidu
kunagi ei tee, ta ronib ikka alati kõhu peale, kui koos pikutamise aeg on.
Mina arvan, et temas on midagi maagilist 🙂

Uues kodus magus uni

Belka, uue nimega  Isis on end oma päriskodus mõnusasti sisse seadnud. Ta on osutunud ootamatult jutukaks ja üsna öiste eluviisidega kiisuks. Kui aga uni peale tuleb, on see väga magus

Olen täiesti nõus  Isise perenaise sõnadega: kui kassid magavad, on neid vaadates selline rahustav tunne, et ükski mure ei ole enam tõsiseltvõetav ja endal tuleb ka jube magus tukkumise tunne peale 🙂


			

Belka uues kodus

Belka jõudis eile oma uude koju Tartusse, kus teda juba nii pikalt oli oodatud ja igatsetud. Kohanemine läks ruttu, ei mingit peitusemängu. Lemmiktugitool selgitati samuti kiiresti välja.

Belka sai unistuste kodu, kus hellust, hoolimist ja armastust tema vastu on nii palju, et see kompenseerib kõik varasema elu kehvad kogemused. Ka mina olen väga õnnelik, sest nägin oma silmaga, kuidas kodu on kassi võtmiseks nii valmis kui üldse olla saab ja kuidas üks väike valge kiisu võib panna silmad tõeliselt särama 🙂

Õnnelik kass

Belkal käis täna külas tema tulevane pererahvas. Belka vist ise ei teagi, kui hea on olla nii oodatud kass… Kuna sooviks oli ikka ja jälle vaadata kuni koju jõudmiseni vähemalt Belka pilte, siis siin veel mõned koos tervitustega heade mõtete linna. Igast asendist, nagu lubatud 🙂

Valge daam valge hiirekesega

Belka elu veereb mõnusasti. Mis nii viga, kui kodu on olemas, ainult vaja tippvormi saada ja kõik protseduurid läbida. Seniks sisustab Belka oma aega hiirekesega möllates.

Eriti head uudised :)

Väike Barto sai täna omale kodu! Tore pere, kus juba ees 2 kassi, üks neist rahulik briti lühikarvaline. Pere oli väga kassiteadlik ja tütar Bartost suures vaimustuses 🙂 Loodan, et teised kassid ja terve pere pakuvad Bartole lohutust emme-igatsuses ja mina omakorda proovin Belka käppa hoida. Mõned pildid veel tänasest viimasest  möllust-maadlusest

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Eriti hea uudis on aga see, et ka Belkale on kodu suure tõenäosusega olemas 🙂 Kuni Belka saab vaktsineeritud ja steriliseeritud, läheb veel aega, aga  mu süda on  täis rõõmu ja rahu, et väikese valge perega on lood nii suurepärased.

Kõik on hästi

Mul on hea meel, et väikesel valgel perel läheb väga hästi. Isu on hea, liivakastis kõik korras, kui saaks ainult rohkem vabadust.
Heleroheliste silmadega Belka on võrratu iseloomuga – ülimalt sõbralik, aga mitte pealetükkiv. Meeldib rahulikult pikutada, samal ajal pilguga otsides, kus Barto ringi kappab. Tubli emme, kurinaga käib ja otsib, kui Barto silmapiirilt kadunud.
Barto on aga kogu aeg silmapiirilt kadunud 🙂 Sellist sprinterit pole ma näinudki – saba seljas tuisatakse ringi, vahepeal külg ees hüpped, vahepeal kõrgushüpped, siis maadlus emmega. Nurrumise kunsti oskab aga praegu vaid ema Belka.
Homseks on tõsisem fotosessioon plaanis, aga ma ette küll ei kujuta, kuidas see väike tuulispask pildile jääb.

Saabusid uued kassid

Täna jõudsid minu juurde valge kassiema ja tema poeg. Ema on üleni valge, võiks öelda, et säravvalge, pojal on hall tähnike pealael.
Ema, kelle nimeks sai Belka, on minu tänava kass. Kass, kellel nagu oli kodu ja nagu ei olnud ka. Belka “kodul” sai nüüd sügisel sellest kassist ja tema pojast villand ja minuni jõudis meie väikese tänava kaudu jutt hirmsast saatusest, mis neid ähvardab. Mis muud, tuli leida vaba nurgake ja kassid on nüüd uue, tõelise kodu ootel ajutises peatuspaigas, kus pakun neile pehmet patja, täis kõhtu ja palju paisid.
Belka on kõhnakene- 2,9 kg, suurte silmadega sõbralik kiisu

Juba näen, et puurielu talle ei meeldi, aga hetkel ei ole paremat pakkuda.
Belka pojakene on samuti kiitsakas ja esimese tutvuse põhjal elavaloomuline tubli poiss.

Barto kaalub 700 gr ja on sündinud 08.08.2011. Parematel päevadel said need kassid Kitekati, aga kartul oli samuti kuulu järgi menüüs.
Täna sõid mõlemad suure isuga Recovery konservi, Belka ei teadnud, kas ahmata kõigepealt konservi või krõbinaid, krõbinaid või konservi. Vitamiinipastat kugistas Belka nagu pöörane, Bartol läks mõni hetk ja oli temagi pasteerimisest vaimustuses.
Nüüd saab kõik ainult paremaks minna.