Hipsik on kodus!

Hipsiku kojusaamine on tegelikult väikest sorti ime. Et kõigi Tallinna, kõigi Eesti koduotsingul olevate kasside hulgast valiti välja üks siledakarvaline, mustvalge värvikombinatsiooniga, mitte enam titeeas ja mitte uksel-vastas-saba-püsti-kass, on minu jaoks ime.
Ja kui valijad on ise normaalsed, ei, mis normaalsed – toredad, sümpaatsed ja ei jäta kahtlust hinge, siis tundub ime veel suurem
Aga miks ei ole pealkirjas kolme hüüumärki ja naerunägu…
Ma olen rõõmus, väga rõõmus. Aga ma olen ka enne rõõmus olnud ja siis haiget saanud. Seega, ma olen lihtsalt õnnelik, loodan parimat ja ei lange eufooriasse sellest, et üks mulle kallis kassike on jõudnud oma pärisinimeste juurde.
Hipsikul läheb hästi. Kassiga (nimi selline) suhtlemine samuti, juba nad mängivad, mõlemad nurruvad, saavad kenasti läbi. Hipsik pelgas ainult päeva-paar ja siis hakkas juba korda majja lööma ning pani paika, kes kus magab ja mängis nii ennastunustavalt nagu minu juureski.
Tema inimesed olid esimeste ärevate signaalide peale kannatlikud ja mõistvad. Tema inimesed on nüüd Hipsiku maailm. Olgu see täis turvalisust ja hoolimist. Ja õnne.
Armas Hipsik elab nüüd toreda kokkusattumusena Kelmikülas, Kassijaamast kiviviske kaugusel. Mis tähendab, et mitu korda nädalas olen ma Hipsikule väga lähedal ja saadan temale mõtetes pikad paid otse läbi seina, sinna üles kapi otsa, Kassi kõrvale.
Esimesed kodupildid:
image2
image1

Padi ja Pasteet on varsti valmis võtma uue hoolealuse.

Advertisements

Tuli ja tool

Olen jälle Kas-Kasseri eest hoolitsemas. Kuna radikasoojus pole ikka see, siis otsustasin talle toa soojemaks kütta. Tõstsin köögitooli küdeva ahju ette ja sekundiga oli soojalemb kohal. Sättis end niipidi ja naapidi ning kuhugi ei olnud enam askeldamist.
Kui vähe on õnneks vaja. Tuld, tooli ja paid.
IMG_3050

IMG_3048

Katseaeg

Hipsik ei ela enam minu juures, vaid läks esmaspäeval avastama oma uut kodu. Praegu ei ole veel aeg hõisata ja kuulutada, aga lootust on küll.
Uues kodus elab proua Kass, draamakuninganna, kes on harjunud olema tähelepanu keskpunktis. Nüüd siis on vaja, et kaks keskpunkti omavahel ei põrkuks ja et kellelgi ei oleks halvem, kui oli enne. Muidugi anname me aega, esialgu oleme kokku leppinud, et enne kahte nädalat alla ei anna. Neljandaks päevaks on selgunud, et arast ja laua all värisevast Hipsikust on saanud kehtestaja-kamandaja Hipsik 🙂
Kui alguses sisises Kass, siis nüüd on Hipsik see, kes häälekalt märku annab, kuhu proua ennast taandama peaks. Näiteks kapi otsa. Hipsik aga rõkkab juba voodil teki sees nurruda.
Nii et ühtepidi on asi väga lootusrikas, teistpidi aga sõltub nüüd väga palju Kassi solvumise astmest.

Hipsik on taas selline kass, kes kaevas ennast sügavale mulle südamesse ja hingepõhja. Nii see läheb, kui alguses on üks kange ja hammustav kassiplika ja lõpuks on pehme ja ülitugeva nurruga kaisuloom. Hipsik on olnud see, kes tuli igal õhtul minu lähedale, sülle. Äratas mind, kes ma magan hästi ja kuulen halvasti, oma nurruga, pugedes mulle keset ööd õla ja lõua vahele kerra.
Kes tegi maailma kõige nõudlikumat nägu ja sättis käpad sirgelt ennast täpselt samale kohale toidukausi kõrvale, kui käes oli hommik või õhtune kojutuleku aeg.
Kes tassis hambus kõiki suhu sobivaid mänguasju ja kes maadles ennastunustavalt oma sõberkassidega.
Aga ma pidin temast lahti laskma, nii see lihtsalt käib. Elu näitab, kas ajutiselt või mitte.
Siin veel üks viimaseid kodupilte, koos sõber Duraniga köetud ahju kõrval lambanahal mõnulemas IMG_2735

Kohtumine Traksi ja Kelmiga

Mul oli eile suur-suur rõõm kohtuda kallite endiste hoolealustega Helsingis. Traks ja Kelmi olid sealse suure lemmikloomamessi raames toimunud kassinäitusel kodukasse esindamas ja mina kasutasin võimalust neil seal külas käia.
Omanikel Laural ja Jaril oli kaasas veel 3 kassi – samuti Tallinna kassiühingustest pärit Hertta ja Vesku (haruldane kolmevärviline kassipoiss) ning kaunis triibik Ninja.
Minu jaoks oli uudne kogemus jälgida kassinäituse korraldust. Jõudsin pealt vaadata kahe kohtuniku hindamist ja muidugi veetsin palju aega armsaid karvikuid vaadates ja paitades. Traks on täiesti stressivaba esineja, ainult ootab, et saaks kuhugi ronida ja ennast näidata. Juba peale vaatamisest hakkavad käpad tasakesi sõtkuma ja nurr tuleb esimese pai peale.
Kelmile näitusemelu niipalju ei meeldi, aga ka tema käitub kohtunikulaual kenasti. Kelmile andsin edasi vendade AD tervituspaid.
Traks sai ühes ringis lausa esimese koha! 🙂
Nagu ma olen varemgi kirjutanud – nendel kassidel on maailma parim kodu. Rõõm nende pärast aitab natuke tasakaalustada seda, et kõikidel nii hästi ei ole läinud.
Ma tean, et kindlasti kohtun Traksi ja Kelmiga veel.
Juba ootan.

Laura endatehtud uhked näitusekardinad, igal kassil oma värv

Laura endatehtud uhked näitusekardinad, igal kassil oma värv


Kelmi
IMG_2587

IMG_2666

Traks
IMG_2584

IMG_2640

IMG_2588

IMG_2669

IMG_2603