Mustad jõulud

Asjade seis 03.01
Olen saanud kaks kõnet veel. Üks nendest viitas samale Kunderi mustvalgele, keda olen näinud ja teine andis kribakese lootust. Jakobsoni tänava alguses nähti sarnast kassi katusel. Aga kuulutust nägi märkaja ülejärgmisel päeval ja ega ta kindel ka ei olnud. Sama inimesega sain hiljem ka kokku ja ta rääkis loo, kuidas tema kaduma läinud kass tuli poolteist kuud hiljem välja, oli jõudnud Pronksi tänavale ja kuna oli kiibistatud, siis leidja poolt kassi loomakliinikusse viimisest oli suur kasu.
Teisel pool Gonsiorit on Faehlmanni kandis üks kohalik kassitädi, kes paraku samuti ei ole Kasserit näinud.
Miks küll Kas-Kasser ennast kellelegi ei näita ja aidata ei lase…
Oma kodutänavatel on mul juba refleks välja kujunenud – kui näen koeraga inimest, postkasti või sobivat posti, läheb käsi kotti kuulutust võtma.
Uuest nädalast me enam päris iga päev otsimas ei käi. Abivalmid silmad ja kõrvad on seal olemas, ka ehitusplatside onud on lubanud jälgida. Nii et lihtsalt peab edasi lootma, et äkki kunagi, kuskil kuulen ma veel sellest armsast loomast, kelle aitamisest ei tulnud lõpuks jälle midagi välja …
_____________________________________________________________________________________________________________________________________

Asjade seis 29.12.
Kasserist ei ole ühtegi märki 😦
Me oleme otsinud teda iga päev mitu tundi, on abivalmis inimesi, kes selles aitavad ja ka peaaegu kõik kohatud möödujad-koerajalutajad on olnud mõistvad ning lubanud silmad lahti hoida. Olen kõigile väga tänulik.
Oleme otsiringe üha enam ja enam laiendanud, aga mitte midagi, mitte ühtegi märguannet, et teda oleks nähtud. Võpatan iga telefonikõne peale. Kuulen näugumist seal, kus seda ei ole. Näen varje. Nutan ja samas proovin olla asjalik.
Kindlasti otsime edasi, aga ma ei oska enam loota.
_______________________________________________________________________________________________________________________________________

Plaan oli pikkade pühade ajal midagi rõõmsat kirjutada. Ühest väga toredast üllatusest näiteks.
Plaan oli pühade ajal kassidega kodune olla ja nautida seda koosolemise aega.
Jõululaupäevaks sõitsime siiski linnast ära ja nii imelikult kui see ei kõla – sellepärast läkski kõik halvasti.
Õhtul pärast kümmet sain kõne Kas-Kasseri kodust, et nad teda üles ei leia ja et ta on ilmselt toast välja saanud. Ma olin 130 kilomeetri kaugusel ja linna jõuda enne järgmise päeva ennelõunat kuidagi ei saanud. Hommikul lootsin, et nad leidsid Kasseri ikka kapist või ehk mõnest uuest peidukohast üles, sest mõnedki mured saavad seal peres alguse väikesest mälusegadusest, aga ei…
Praeguseks tean, et Kasser lipsas ilmselt poest tulnud peremehe jalgade juurest välja ja kuigi majast välja saamiseks peab veel kahest uksest minema, siis oli samal ajal trepikojas jõuluvana, lapsed, võõrad ja palju sagimist. Kui Kasseri inimesed aru said, et ta ei olegi oma tavalisel pikal uinakul, siis oli juba viis tundi möödas… Ei leidnud nad teda pööningult, keldrist ega õuest.
Ja mina, kes ma olen aastas ainult üksikud ööd kodust ära, ei saanud appi tulla.

Praegu mööduvad mu õhtud ja hommikud kadumiskohas jalutades, inimestega rääkides, kuulutusi pannes. Otsijaid-abilisi on veel. Kasseri väga eakad peremees ja perenaine sellise aktiivse otsimisega kahjuks aidata ei saa. Ühel on jalad viletsad ja teisel pole mälu ja endaga hakkamasaamine enam see… Seni on kõik hästi sujunud, aga seekord läksid mitu asja halvasti.
Mu süda on väike valus tomp ja ainult üleloomuliku pingutusega hoian endast kõiki neid haledaid mõtteid eemal, et mitte vahetpidamata pisarates olla – kus ta on, kas ta midagigi süüa saab, kas ta on leidnud natukenegi sooja koha.
Muidugi ma ei ole lootust kaotanud. Kas-Kasser on vapper ja tubli. Oleks nüüd natukenegi õnne ka, et ta hea inimesega kokku satuks. Oleks, et keegi helistaks ja ütleks, et on teda kasvõi eemalt näinud.
Palun. Palun. Palun.

Advertisements

Kuidas Kas-Kasser kodu leidis

Kõik algas sellest, et Mammu suri ära.
Mammu oli endine tänavakass Lasnamäelt, kelle võttis endale üks tore vanapaar. Kuna minul oli au olla neli aastat tagasi Mammu peamine käpahoidja, siis mina neid temani suunasin ja samal ajal, ise seda teadmata, need kaks inimest igaveseks oma ellu lasin.
Oleks nagu suured sõnad, aga nii see tõesti läks. Mammul oli vaja regulaarselt küüsi lõigata ja muud nõu anda. Vanapaaril oli mõni aasta varem surnud koer ja kassipidamiskogemus oli neil ka olemas, aga neile väga meeldis, et oli keegi, kellele küsimuste korral helistada ja keda külla oodata.
Mina seda päris nii ei planeerinud, aga toredate ja intelligentsete Luule ja Ilmariga lähemalt tuttavaks saades tundus see kõik juba loomulik, et ma kogu nende eluga kurssi sain ja nemad mind ajapikku oma lapse(lapse)ks on pidama hakanud. Mammu oli lihtsalt see nähtamatu niit, mis meid alguses ühendama hakkas.

Selle aasta juunis sain kõne, et Mammu ei taha hästi süüa ja on tavalisest loium. Palusin teda paar päeva jälgida ja siis sain juba ise kohale minna. Samal päeval oli Mammuke juba tavalist moodi sööma hakanud ja ma ei saanud midagi aru, et oleks teisiti. Paistis veidi kõhnem küll välja, kui eelmisest korrast mäletasin. Leppisime kokku, et jälgime hoolikalt ja uue ohumärgiga viin ta kohe arsti juurde. Veidi enne äraminekut sain oma elu kõige müstilisema kassikogemuse, aga sel hetkel ma seda veel ei teadnud. Istusin põrandal, et Mammut veel natuke paitada ja imestasin, et ta ei lähegi ära. Oma perega oli Mammu täiesti julge, aga küünte lõikamiseks ma pidin teda reeglina teki alt üles otsima või alguseaegadel ka voodi alt ning minu seltskond teda kunagi ei huvitanud, alati vudis kuskile ruttu ära. Aga sel päeval, 19ndal juunil, istus Mammu minu kõrval, nurrus ja nühkas peaga mitu korda vastu mu kätt. Esimest korda nende nelja aasta jooksul. Me kõik imestasime ja pidasime seda heaks märgiks, et Mammul on jälle kõik hästi.
Tegelikult ei olnud. Poolteist tundi hiljem sain uue kõne – Mammu ei püsi tagumistel käppadel ja lamab raskelt hingates põrandal. Läksin kohe tagasi ja viisin Mammu Loomade Kiirabi kliinikusse. Sel õhtul oli seal väga palju tööd ja läks aega, enne kui ma sain teada, et Mammul on kõhuõõnes kasvaja. Tema seisund halvenes minu nähes, isegi verd ei saanud analüüsimiseks kätte. Otsustasime, et anname talle võimaluse (uuringud ei näidanud nii täpselt, kuidas kasvaja paikneb) ja kui öö jooksul seisund paraneb, siis proovitakse opereerida.
Läksin kolm tundi hiljem nukralt koju ja hommikul sain teada, et Mammu ei pidanud vastu ja suri öösel…
Luule ja Ilmar olid lohutamatud ja mina jäin mõtlema, mis seal põrandal siis õieti juhtus. Kas Mammu jättis niimoodi hüvasti? (Ma eelistan mitte mõelda, et see oli valunurr).
Viimati kontrollisime Mammut kliinikus talvel, siis küll põhiliselt hambaid, aga ülevaatusel ei leidunud midagi erilist. Sain nüüd hiljem teda, et selline kasvaja võib tekkida ka mõne nädalaga. Nii et Mammu saatus oli lihtsalt selline – külmetada tänaval, siis olla kellegi elu mõte ja lõpuks lahkuda raske haiguse tõttu.

Edasi läks nii, et käisin Luule ja Ilmari juures edasi, rääkimas ja lohutamas, nii nagu oskasin. Nad olid kindlad, et uut kassi ei tule, sest uut kaotust nad üle elada ei jaksa ja kauaks neidki enam (see paljude vanainimeste tüüpiline jutt). Mina kuulasin kannatlikult iga mõtet, mis neil tuli, kuni lõpuks hakkas siiski tasapisi välja kooruma, et uus kass võiks olla parem kui elu ilma kassita. Ma siis toetasin ka seda mõtet ja Kassijaama kasside vahel valides ülisõbralik Kas-Kasser sõelale jäigi. Ootasin siiski veel, et nad päris kindlad oleksid ja andsin neile väga olulise lubaduse – kui nad enam ei saa kassi eest hoolitseda, siis ma võtan ta tagasi.
Kui Kasseril oli aeg vaktsineerimas käia, siis lasin teha ka röntgeni, mis oli korras ja nii nagu me mitte kunagi ei varja ühtegi tervisemuret võimaliku huvilise eest, ma ka Luulele ja Ilmarile kinnitasin – praegu on Kas-Kasser terve, ta saab suurepäraselt ilma hammasteta hakkama ja ma toetan neid kõiges, milles vaja.
Kui aus olla, siis ega ma kellelegi teisele nii eakale kassi anda ei tahaks, aga kuna ma juba Mammuga neid igal sammul toetasin, siis nüüd teen seda lihtsalt teise kassiga. Ja varsti saab Kasseri asemel uue hädalise majutada, mis on ju ka väga tähtis.

Praegu on neil vanust 85 ja 83 aastat. Nad saavad ise poes käidud ja liivakasti koristatud. Tervis on nii ja naa, hetkel saavad hakkama. Kõige olulisem on, et nad Kasserit rõdule ei laseks. Teistpidi on kõige olulisem, et Kasser on suurepärane lohutaja. Kuna ta on Mammuga väga sarnane, ainult ligi kaks korda suurem, siis ma kuulen ikka ja jälle, kuidas teda Mammuks kutsutakse. Aga sellest ei ole ju midagi.

Homme saab Kas-Kasseril uues kodus kaks nädalat täis. Katseaeg on läinud hästi. Tal on juba peaaegu tervenisti avastatud kolmetoaline suur korter ja kuigi päris enda moodi sülekassiks ta ei ole veel hakanud, olen ma kindel, et seegi tuleb. Praegu sätib ta end lihtsalt inimeste kõrvale ja on üks tore kass, kes palju räägib ja laseb endale tuhat paid teha.
Nii ongi Pelgulinna hoovikassist saanud kesklinna korterikass ja ma soovin kogu südamest, et nende kõigi tervis peaks veel kaua-kaua vastu.
Selline oli Mammu (natuke naljakas kass, ma tean, külmavõetud kõrvad ja hiigelsilmad)IMG_0730
Ja Kas-Kasser oma uues kodus: IMG_0541

Seikleja Kas-Kasser

Kas-Kasser veetis osa eilsest ööst mööda oma endisi valdusi, Pelgulinna tänavaid ja hoove laiates.
Samal ajal olin mina ärevusest oimetu ja muidugi kondasin murelikuna ka ise tänavaid pidi, vahepeal kuivemad riided selga ning jälle otsima, taskulambi valgel hoove ja autoaluseid valgustama ja kss-kssitama.
Seikleja hingega Kas-Kasser kasutas võimalust õue pääseda, kui tema hoiu-inimesel oli erakorraline olukord ja ta ei saanud ise kontrollida, mis parasjagu toimub. Toimus aga see, et uks jäi korraks lahti, Kasser vana õuekassina tegi kohe vehkat ja õnnetuseks oli sama erakorralistel asjaoludel ka välisuks sel hetkel lahti. Selleks hetkeks, kui mina otsima tormasin, ei teadnud keegi, kuhu suunas Kasser jooksis.
Ühtpidi olin rahulik, sest kui keegi üldse koju oskab tulla, siis just see kass. Pealegi inimsõbralik ja kiibiga. Lootust oli rohkem kui lootusetust. Aga autoteed, õnnetud juhtumised, tee kunagise koduni…?
Kuna tänaval oli pime, hoovides veel enam ja Mangi horoskoop hoiatas minu tähemärki jaanuaris üksi hilja õhtul ringi kolamast, siis tegin hilisõhtuses otsingus väikese pausi, et vahepeal natuke tukastada ja öösel tulla uuesti hoovi kontrollima. Esimesel korral oli käik tulutu.
Uni oli katkendlik, Triinu tuli mind lohutama, pannes nina vastu mu nina, käpa ümber kaela ja limpsides õrnalt põske.

Läksin uuesti õue poole kolme ajal. Lund oli sadanud ja mul oli hea meel, sest lootsin näha käpajälgi. Aga tegelikult oli juba välisust avades õnnehetk, kui kuulsin ärevat mjäud ja nägin tuttavat kogu tuttavas kohas – maja ees prügikonterienri kõrval seismas. Sealsamas, kus ta kevadelgi ikka oma söögikorda ootas. Kas-Kasser! Lumekirmega kaetud, märg, aga rõõmus. Tuli jooksusammuga koridoriuksest sisse ja veel kiiremini trepist üles just õige ukse taha. Siin tegin telefoniga kiire jäädvustuse DSC_0017 Hetk oli ju täiesti haruldane. Suvel, traksidega jalutamas käies, ei saanud teda muudmoodi tuppa, kui tõstes ja sama trepist üles, ikka tagumikust suunates ja rihmast tirides. Ja oh nüüd seda kojujõudmise rõõmu!
Kes meist rõõmsam oligi, kes teab 🙂
Pingelangus oli nii suur, et oleksin magada tahtnud vist õhtuni välja.
Läks õnnelikult, seikleja mõnuleb jälle ahju kõrval ja näeb vist und kõigist neist Pelgulinna taaskohtumistest.

2015

Küsisin oma kasssõpradelt, mida nad 2015 aastaks soovivad.

Kodukass Triinu rõhus oma vanusele (9,5 aastat) ja soovis, et uusi nägusid ja sabasid võiks siin majas vähemaks jääda. Vahel on tore nendega müdistada, aga sõpru nendest pole ja pigem on nad jalus. Voodis võtavad ka kõige magusamad kohad ära. Konservi võiks samuti rohkem serveerida.

Triinu

Triinu

Kodukass Andy soovis, et ma oleksin rohkem kodus. Et ta saaks kogu aeg minu juures olla ja minuga mängida. Pea viltu jälgida, mida ma teen ja pugeda mu juurde teki alla. Vähem krõbinaid, rohkem lihakraami ja konservi.

Andy

Andy

Kodukass Duran soovis uusi patsikumme mängimiseks ja rohkem paisid. Et siis kui ta peaga põmaki minu vastu tuleb, oleks kohe pikalt paitatud. Söögi suhtes erisoove ei ole, aga kui võimalik, siis palun enam väikesesse kasti mitte toppida ja kuhugi viia.

Duran

Duran

Tips soovis rohkem konservi. Ja veel rohkem konservi. Aga mitte igasugust, vaid ikka neid väikseid pasteete. Parem kui vähemalt 4 korda päevas. Krõbinaid pole vaja, kui, siis midagi väga rammusat. Et tema pole seda dieeti palunud ja et kilo väiksemast kaalunumbrist ei ole tal küll sooja ega külma. Ja et ta on endiselt rahul, kui ma istun või laman, et siis minu kaisus nurru lüüa.
Päriskodu võib tulla, aga mitte kehvemate tingimustega kui praegu.

Tips

Tips

Kas-Kasser soovis rohkem inimest. Et kogu aeg oleks inimene seal kus on tema. Sülle rohkem, kaissu rohkem. Et suvel saaks õue jalutama ja talvel ikka ahi oleks soe. Et rohkem ei tuleks neid operatsioone ja halb-olla päevi. Pehmeid pasteete võiks ka rohkem olla, ilma hammasteta on need kõige paremad pintslisse panna.
Päriskodu võib tulla, kui seal on kogu aeg inimene. Hea inimene.

Kas-Kasser

Kas-Kasser

Nöpsik ütles, et tema kõige suurem soov on juba täitunud – ta ei ole enam tänaval. Nöpsik muidugi ei soovi, vaid nõuab: rohkem tähelepanu, rohkem vabadust, teiste kassidega mängida. Rohkem paisid. Vist. Igasuguste ahistamiste lõpetamist (miks peab vahel kuskile kitsasse kasti minema ja kuhugi sõitma). Et kui siia jääda ei saa, siis võiks leiduda inimene, kellele tema kõige rohkem meeldib ja kes ei pane pahaks veel väikest kasvatamatust ja kasvatab ise edasi.

Nöpsik

Nöpsik

Endale soovin, et 2015 tuleks parem kui 2014. Lõppenud aastas oli kassidega seoses liiga palju kurbust ja valu, mis minu seest vist kunagi ei kao.
Soovin, et kassid oleksid terved. Et need, kes kodu otsivad, selle leiaksid.
Et ma jaksaksin hädas olevaid kasse aidata ka siis, kui olen väsinud ja pettunud.
Et kuskil oleks üks ladu, mis varustaks mind lõppematu koguse tasuta liha ja kassikonservidega 🙂

Kõigile teistele soovin seda, mida nad ise endale soovivad.
Head uut aastat!

Tuli ja tool

Olen jälle Kas-Kasseri eest hoolitsemas. Kuna radikasoojus pole ikka see, siis otsustasin talle toa soojemaks kütta. Tõstsin köögitooli küdeva ahju ette ja sekundiga oli soojalemb kohal. Sättis end niipidi ja naapidi ning kuhugi ei olnud enam askeldamist.
Kui vähe on õnneks vaja. Tuld, tooli ja paid.
IMG_3050

IMG_3048

Paar fakti Kas-Kasserist

Kas-Kasser armastab transpordipuuri.
Piisab sellest, kui see tema lähedusse maha panna ja juba ta seal sees ongi, käpad muhvis. Aimu sain ma sellest juba siis, kui ta elas mul hoovis. Võõra tänavakassiga kunagi ei tea, kuidas ta puuri toppimine läheb. Kasseriga läks eriti mugavalt – kergest tõukest tagumisele kehapoolele piisas, ja kui tõsta teda ülevalt luugist, siis ei toimunud mingit ämblikuks moondumist, vaid sujuv sisenemine.
Nii ka eile kliinikusse minnes. Panin puuri põrandale, ise läksin korraks ära. Tagasi tulles oli ta juba puuris sees, ime, et ei olnud ust enda järel kinni tõmmanud. Mälu tal küll ilmselt kiita pole, sest puuris viibimisele on reeglina järgnenud ju igasugu ebameeldivusi.IMG_2344
Mida ma tema kodu-otsingutel samuti laialt kuulutanud ei ole, on fakt, et ta vahel hammustab ka. Kui teha liiga palju paisid või on miski muu faktor, millest täpselt aru ei saa. Seda ei juhtu sageli ja tema sülearmastus ning lähedusesoov on kõrgelt üle, aga paar päeva tagasi ma kogesin jälle tema hammustamise soovi, ainult et ilma hammasteta suu poolt oli see päris veider tunne. 🙂 Selline pehme surve.
Kliinikus saime eile kiita, suu on kenasti paranenud, üks koht tahab veel nädalakese määrimist ja muud muret enam polegi, hurraa!

Kas-Kasseri hoiuperenaine ütles reisilt tagasi tulles, et ta loodab, et ta kodu leidmisega läheb veel kaua, sest tegu on nii toreda kass-kaaslasega.
Ma päris sama ei looda, aga muidugi on mul hea meel, et Kasser niimoodi inimesi võlub.

Kas-Kasseriga juhtub

Eile oli Kas-Kasserile kliinikusse aeg hambaopi niitide eemaldamiseks. Kuna eelmine kord see ei õnnestunud tema vastupunnimise tõttu, siis seekord oli korraldus viia kass ilma söömata. Uimastava süsti mõju all saab protseduuri ka tõrksaga tehtud. Siin ta on – teist süsti saamas IMG_2116
Proovisime niisama, ei saanud. Kasser sai süsti. Ikka ei vehkles, sai grammikese veel. Niidid said välja võetud ja ärkamise süst tehtud, saime veidi aja pärast loa lahkuda. Kas-Kasser oli uimane, aga täitsa kassi tegu ja nägu.
Koju jõudes jäin teda jälgima. Kasser oli ikka uimane ja järjest kahtlasem tundus. Transpordipuurist ta välja ei tulnud, vaid pikutas edasi. Üks silm lahti, teine kinni, keel suust väljas olukord pani mind arstile helistama. Sain nõuande talle mõned milliliitrid suhkruga kohvi joota ja tugevalt masseerida. Ei aidanud, kutsusin takso. Minu ärevusest andis aimu see, et mul oli kliiniku aadress kui peast pühitud, aga tore taksojuht teadis teed. Selline oli Kasser takso ootamise ajal IMG_2122
Armas doktor Julia jättis muud tegevused sinnapaika ja asus Kas-Kasserit turgutama. Soojenduskott alla, tekk peale, süsti, tilgutit, mingit turgutavat jooki. Mõõtis temperatuuri ja veresuhkrut, puhus talle näkku ja masseeris nii, et Kasser urises ja undas. Kuigi ravimi doos oli õige, võib vahel harva juhtuda ootamatusi. DSC_0477
Kõik lõppes hästi, Kas-Kasser tuli sooja teki alla mulle vannitoa kuuma põranda peale kosuma ja alles õhtul 9 ajal lubasin ta oma koju tagasi, kus ta soovis kraanist vett juua ja sõi juba ka.
Mõned pildid ka tavalises olekus Kas-Kasserist. Selle sügise esimese ahjukütmise juures IMG_1981IMG_1989

Kassid opitud

Täna veetsid Kas-Kasser ja Hipsik päeva kliinikus, kuhu Kasser jättis viimased oma hambad ning kus väike Hipsik sai steriliseeritud ja songast lahti.
Hipsik oli koju jõudes juba täitsa tegija – sõi, ronis, askeldas, mängis. Temal pean tavalisest veidi pikema haava paranemist jälgima.

Kasseri opp oli aga alles keset päeva ja tema oli õhtul veel päris õnnetu moega. Ila tilkus ja tagumik vänderdas. Tema praegune perenaine peab nüüd mõnda aega vaeva nägema erinevate ravimitega ja siis läheme kontrollima, kuidas paranemine on läinud.
Pilt on nagu on, koju saabudes kroonika jaoks mobiiliga tehtud.
DSC_0471