Ja teised loomad

On paras aeg näidata neid väheseid pilte, mis blogipausi ajal tehtud said.
Juttu pole palju rääkida, sest iseloomud on Leilal, Trinil ja Triitonil ikka täpselt samad ja mingeid enneolematusi nad ei korralda.

Triiton on küll isegi veel kraadi võrra memmekam. Kallistan teda igal hommikul enne voodist välja tulemist, sest ta on just mu kõrval ja ootab seda. Mina ka.
Leila on täpselt samasugune suslik. Kohal ainult siis, kui tahab midagi head või kui saab näiteks õuest rohtu. Puutuda ei luba, isegi magades valvab ega ma liiga lähedale tule.
Õnneks saab tal vajadusel ilusti näiteks küüsi lõigata ja vahel võtangi ta hirmust kangena lihtsalt vannitoas sülle ja räägin kasuka sisse, et kas ometi kunagi midagi ei muutu…
Leila on ka endiselt kõige suurem soojavares. Ahjukütmise aeg meeldi talle väga.
Trini areneb oma väikeste sammudega, aga ei midagi märkimisväärset. Paitamist tahab, rullub, tammub ja nühib, aga sülle võtta ei saa ja parem mitte üldse mõelda, et teda peaks millegipärast kinni püüdma.
Lasertäpi peale ilmub ta kasvõi maa alt, paneb esikäpad laua äärele ja ootab starti, et saaks hullunult liduma hakata.

Kohutavalt armsad on nad kõik, aga kas maailma parimad kodu just neid tahavad, selles ma väga kindel ei ole.
Pigem usun juhustesse, saatusesse, asjade kokkulangevusse, et kunagi kuskil keegi…
Niikaua elame siis koos.
Ja siin siis need pildid.

alati valvel

rohusööjad

Frode ja Tille on nüüd Frodo ja Sam, kes naudivad mürgeldamist ja paitamist.

Uut pausi ma välja ei kuuluta,s est kui kõik läheb plaanipäraselt, tuleb varsti üks ajutine hoiuline järjekorrakasside hulgast.

Advertisements

Nädalad ei ole vennad

Frode sai kuulutamise peale kolm kirja. Tundus natuke nagu ime, sest suureksveninud must aravõitu kassipoeg. Tille ei saanud ühtegi kirja. Esimene huvilispaar tuli Frodet vaatama.
Frode meeldis neile, nemad mulle ka. Minul oli keel ja aju krussis, sest kõike seda tavapärast intervjuud ja kassitarkuste jagamist pidi tegema inglise keeles. Saime õnneks ilusti hakkama ja üksteisest aru. Paar on pärit Valgevenest, aga tulevik on Eestis.
Tulevikku kuulub ka kass.
Frode valiti välja, kuigi ma rääkisin kogu tema nõrga tervise jutu mitu korda.

anna see fotokas siia!

nina, alati see nina

kohe sõidame koju

Pakkisin neile reedel Frode kaasa ja jäime Tillega rõõmsalt-kurvalt koju.
Frode nuttis uues kodus, aga sõi ja kasutas liivakasti. Ok, nutt läheb mööda.
Tille lasin laupäeval päevaks vannitoast välja. Tundus võimatu, et ta peab seal kõik selle minuta-aja üksinda olema. Tille oligi tõsine ja vaikne.
Laupäeval toimus uurimismaraton ja pühapäeval toimus jooksumaraton. Suured kassid ei teinud suurt numbrit. Triiton oli esimest korda üsna julge ja oli peidus vaid pool tunnikest. Hakkasin juba rõõmustama, et Leila ei olegi alati ründav, aga täna siiski oli. Mitte nii kurjalt kui Käksuga, aga ikka lendas talle peale. Ja lahistas jälle diivanil oleva teki täis…
Praegu puhkab Tille minu arvuti kõrval, jälgib mind ja nurrub.
Ta on heas mõttes võimatu. Kuna tal toad selged, siis nüüd on vaja olla igal pool. Köögilaual, diivanialaual, minu süles, ahju otsas. Nii, hetk tagasi nihutas ta pannil kaane pealt ära. Rüblik.

2 minutit vabadust

ja veel 3 minutit hiljem 🙂

Sellesse nädalasse on mahtunud veel tugevaid emotsioone. MTÜ-s tegutsedes on erinevad kassimured (harvem ka rõõmud), väga sagedased.
Hiljuti juhtus näiteks selline lugu, et üks tuttav proua, kelle kaudu meie juurde on järjekorras mitu suvilakassi, võttis suure murega ühendust. Kassid ei olnud enam suvilas, vaid nende toitja, 86-aastane vanahärra võttis nad oma koju, sest meil kohta ei ole.
Üks kassidest oli väga arg ja põgenes ventilatsiooniava kaudu. Härra ise ei ole kuigi asjalik enam ja nii pidi see pensionäriproua hakkama tegutsema. Mina aga olen tema nö tugiisik (kuigi ta on mõneski mõttes minust tegelikult tegijam ja tegusam) ja pidin tahes või tahtmatult sellele kaasa elama. Kassist ei olnud midagi kuulda. Palusin panna kortermajja kuulutused.
Kaks nädalat hiljem selgus, et kass oli viiendalt korruselt alla sadanud ja ilmutas end vahel esimese korruse köögis ventilatsiooniava kaudu. Laenasin prouale lõksu ja samaks õhtuks oli kass käes. Ta elas kaks nädalat maja sees!!!
Ega me tea, mis nendega seal papi juures edasi saab, sest millal me ükskord saame need kassid vastu võtta…
Vot selline lugu näris hinge (kus on kass, kas ta piinleb) ja närib edasi, sest praegune lahendus on poolik.
Eile näiteks pidin vastama kirjale, kus pakuti raha, et võtaksime neli 12+ vanuses vabapidamiskassi, kuna pere kolib kuu aja pärast välismaale. Lihtsalt tahaks karjuda jõuetusest ja kahjutundest ja tahaks, et oleks see ruum ja see võimalus, aga ei ole.
Andsin nõu, mida sellises olukorras anda saab, aga nende kasside koduta jäämise kurbus saatus on jälle teinud mulle liiga. Sest ma nii ei oska, et ma enam ei mõtle ja meelde ei tule. Ma proovin küll, aga see ei ole lihtne.

Aga elus ei ole ainult hädad ja õnnetused, eks.

Sest siis juhtub näiteks see, et Frode pere otsustas Tille ka võtta. Nad ise tulid sellele mõttele juba meie vannitoavestluses, aga mina palusin neil väga tugevalt järele mõelda. Sest kaks kassi ON parem kui üks, aga vastutus on kaks korda suurem. Ka eilse kõne peale palusin neil veelkord järele mõelda, mitte teha otsuseid emotsiooni pealt. Selle hommikul kirjutatud postituse avaldamise ajaks aga on Tille juba koos Frodega olnud mõned tunnid. Oh teid küll, mu kalliks saanud pägalikud. Saite koos koju.
Frode juba õhtuse seisuga nurrub kodus, see saab ainult hea märk olla.

Ma muidugi natuke muretsen ka, sest inimesi ikka üldse ei tunne, aga kõhutunne mulle vastu ei rääkinud ja kui inimesed on sümpaatsed ja kõik kõlab hästi, siis lähevad kassid koju. Sest kassid peavad koju minema.
Õnnelikku elu, kallid Frode ja Tille! Kasvage tublideks ja terveteks!

Siin- ja sealpool ust

Elan nüüd vannitoas.
Ok, see on väike liialdus, aga mis teha, kui sul on seal kohutavalt armsad kassid.
Ehk siis raamatulugemised ja hetked, kus ma nagunii midagi kasulikku ei teeks, mööduvad istudes koos Frode ja Tillega. Õnneks ma väga palju midagi kasulikku ei tee. Samal ajal on teisel pool ust hulluks läinud Triinu. Lõugab kurguhäälega ja kaabib ust. Kui ma telefoniga räägin, kräunub veel rohkem. Kui ma konservi annan poistele, lisab volüümi. Ma ei tea, mis tal viga on.

Leila samal ajal (või keegi teine, ega ma ei tea) pissib sinna, kuhu pole ette nähtud.
Lasin arvutitoolilt tekikese kukkuda. Muidugi loigud peal. Olen katnud sülearvuti ühekordse imava linaga ja kilekotiga. Lina ots ulatub välja – muidugi vaja märgistada. Nüüd jäi ainult kile. Õnneks pole see arvuti veel pihta saanud ja tundub, et pehmemad asjad sobivad rohkem.
Ja täna hommikul pissis keegi diivanil olnud pehme pleedi peale.
Piisab ilmselt sellest, et aimatakse vannitoa ukse taga tulnukaid. Mis siis veel saaks, kui ma laseks nad tuppa jooksma. Vist ei saagi lasta 😦

Aga aeg vannitoas on vahva, sest Tille armastab mind ja Frode peaaegu julgeb seda tunnistada.
Mõlemad on ninanühkamise meistrid, Frode teeb seda veel eriti intensiivselt, koos hammastega.

Frode istub ka rahulikult süles, kuigi sülle võttes on korraks ämblik. Tille aga tuleb sülle ise. Mõlemad on pehmed, soojad, armsad. Kuna seent enam ametlikult ei ole, siis ma olen olnud ka riietega vähem ettevaatlik ja elu on natuke lihtsam. Päris hõisata veel ei julge ja ma ei tea ka, mis ma teen näiteks kahe kratsikaga (loll, oleksin võinud ühe välja jätta). Kas need on eostega või ei, pean viskama ära või ei.
Aga need on kõigest materiaalsed mured. Oluline on, et kassipoisid saaksid head kodud.

Ma ei tea, miks Frodet niipalju rohkem pildile on saanud. Vist sellepärast, et Tille on pidevas liikumises ja rullumises ning ma kustutan pooled udupildid ära.