Tubli Sisli

Sisli on vahepeal saanud vabadust juurde, tema päralt on nüüd terve vannituba, aga ta vist ei oska seda veel hinnata. Mängib ta pigem siis, kui ma ei näe (aga hiireke on iga kord ise nurgas), sööb samuti salaja, aga nii kui sülle saab, on maailma parim nurru- ja sülekass, häbelikkus kui peoga pühitud.

Mul on niii suured silmad!

 

 

 

 

 

 

 

 

Ja ma olen üldse niiii armas!

Advertisements

Masendav

Sellise koerailm nagu täna ei ole mingi kassipüügiilm. Kaks käiku objektile ja tühjad pihud. Kasside raja juures maja taga kogunesid kohalikud asotsiaalid, mitte ei tahtnud nende koosviibimist häirida. Isegi ilma nendeta on see üks jube koht seista ja oodata, eriti pimedas.

Halb uudis on ka see, et eile püütud kassiema on nohune ja kohe teda steriliseerima saata ei saa. Jälle läheb aega, rahast ja närvikulust rääkimata…

Kõige tipuks ei peaks end laskma turumuttide sõimust häirida, aga ma lihtsalt ei suuda aru saada, kuidas inimesed nii rumalad ja silmaklappidega  on. Julgesime minna samasse kohta poegi otsima ja kuulsime jälle ehedat, labast turusõimu.

Turu kassiema

Täna saime kätte Jänku ja Jepe ema, kes varasügisel püüdmata jäi. Kuigi tuttav kassitädi täna helistas, et väikest poega on näha peatuse platsil, siis kohale jõudes ei olnud enam ühtegi kassi, suurt ega väikest. Ka viimase nädala jooksul olen juba leppinud mõttega, et teist poega ei saagi tänavalt ära, aga tundub, et üritusi tuleb jätkata.

Vaatasime siiski turule ka ja tundsime ühe putka alt piiluva kassina ära tuttava kassiema. Sama kassi olen ka peatuse kasside kambas kohanud.Turutädi sõimas ja sajatas  meil vene keeles  näo täis (kassil pidi seal parem elu olema kui mõnel inimesel ja pojad võtavad turulised alati ära), aga “lohutasime” teda sellega, et kassi toome sinna tagasi. Selline plaan praegu tõesti on, esimesel võimalusel steriliseerima ja siis kosununa tagasi, toitja on ju olemas ja mingigi ulualune ka. Loodetavasti sain õigesti aru, et tal praegu poegi ei ole. Homme aga jälle uus kassijahipäev.

Mul on väga hea meel, et Padi ja Pasteedil on väike filiaal, kes aitab Telliskivi projektile kõvasti kaasa. Aitäh 🙂

kassi kodu

Kassi korter

Kuna puuridest, kus hoiukasse pidada, on alalõpmata puudus, siis  sai endalegi üks muretsetud ja siinkohal seda uhkusega demonstreeringi :). Sisli igatahes liikleb riiulite vahel hops ja hops kerge elegantsiga ning on ka muidu  oma elupaigaga rahul.

Pesupäev

Kuna väikese Sisli sokid ja põlvikud vajasid veidi valgendamist, siis sai täna ette võetud pesupäev.

Sisli oli väga vapper, talus nii šampoonitamist kui loputamist, ka voolav vesi ja föönitamine ei olnud talle sugugi katsumuseks.

Väike tubli nurrukiisu, puhas ja hästi lõhnav pealekauba.

Väike Sisli

Selline on kassipoeg Sisli Telliskivi tänavalt, äsja tänavalt sooja tuppa puuri maandunud, silmad imestusest suured

 

 

 

 

 

 

 

Selline on ta tänahommikusel süleseansil:

Olin veidi isegi hämmingus, et sellisel tänavakassi pojal juba teine süllevõtmine vallandas tugeva nurrupõrina ja mingit hammustamise või küünistamisekommet tal  ka ei ole. Puuris olles on väike kõhh ja kõhh veel käigus, aga mis seal imestada, täiesti uus maailm ja mingi imelik suur loom tuleb jälle ja tahab haarata.

Sisli on ilmselt tüdrukkiisu (aga võib-olla eksin, seda on ennegi juhtunud :))

Hakkas õnneks ise sööma, liivakasti kasutab eeskujulikult.

Vanuseks pakun 1,5 kuni 2 kuud, eks ta oktoobri alguse lapsuke on.

Väga armas kassike, otsib väga head kodu 🙂

Telliskivi kassidest

Sellest on varsti 2 nädalat, kui minuni jõudis abipalve aidata Telliskivi trammipeatuse taga elavat kassiperet. Kohe Balti jaama turu kõrval. Tean seda kohta küll ja et hulkuvad kassid on sinna kui needitud külge. Mõned turul käivad kaastundlikud inimesed ja kohalikud kassitädid neid nälga ei jäta (võiks öelda, et toidulaud on neil lausa rikkalik), aga paljunemisele aitavad sellega pigem kaasa.Viimasel ajal olen lausa vältima hakanud sealtkaudu liikumist, ega õnneks või kahjuks see mu põhirada ei olegi. Ometi tekkis taas  südamevalu nüüd vastu talve, kui uutest poegadest  info tuli. Sama kandi Jänku ja Jepega läks hästi, aga nende ema kahjuks  toona kätte ei saanudki. Räägitakse ka, et igal aastal on seal sügisel hulk kasse, aga kevadeks palju vähem.

Olen ammu endale selgeks mõelnud, et kõik kasse kuidagi aidata ei saa, aga millegipärast otsustasin seekord natukenegi proovida.

Neid uusi poegi aga ei olnudki nii lihtne leida. Kuuldavasti keegi neid ikka nägi, aga pigem päeval-hommikul. Tavalise tööajaga inimese tegi see teadmine kurvaks ja lootusetuse tunne süvenes iga päevaga, kui õhtuti kassipoegi näha ei olnud.

Suuri kasse tahaks samuti aidata, kõik nad on ilusad ümarad ja paistavad terved. Kahjuks aga inimestega üsna pelglikud ja sellistele kassidele kodupakkujaid praktiliselt ei ole. Siinkohal lubadusi ei anna, aga plaanis on vähemalt poegade ema püüda ja steriliseerida. Ja mõned vahvad sellid-plikad  on mul endal südamesse pugenud, praegu lihtsalt ei tea, kas neid saab aidata. Need on kevadised pojad, praegu umbes 7 või 8-kuused noored kassid, elu esimese talve ootel.

Niipalju taustast. Täna oli siiski õnnelik päev, kohe hommikul olime kahva ja puuriga kohal ja oligi väike must kassipoeg meid “ootamas”. Pärast tund aega katsetamist ja läbi aialippide tõttvaatamist olime juba alla andmas, aga viimaks otsustas pojakene aia tagant lageda peale tulla ja siis ta juba kahva sees oligi. Hurraa!

Täna kahjuks teist poega üldse ei näinud, aga loodan ikka, et temagi alles ja  ennast peagi näitab.

“Tore” on muidugi ka see, et seal trammipeatuses aia taga tühermaal oled justkui püünel, kõik turulised ja trammiootajad rivistavad end aia äärde ja kommenteerivad, kes kurjalt, kes kaastundlikult, kes õpetussõnu jagades. Aga kassikeste aitamise nimel tuleb see kõik ära kannatada ja isegi unarusse jäänud vene keel saab niimoodi uut praktikat 🙂

Väga suur probleem on selles, et ei saa lihtsalt aru, milline kass on kassipoegade ema. Pojad on reeglina olnud ühe ja sama kassiga koos, aga olin täna peaagu kindel, et sel emmel on kerakesed taga :). Ei tea…Ülejäänud kahest noorest kassist ei saa samuti aru, kes nad on, poja juurde hoiavad kõik ja kassipoeg tundus kõigiga läbi saavat. Ainult üks suur isane, tõesti pirakas, ei jäta kahtlust, aga tema on ka pigem eemaltjälgija. Ja neid on veel, kõik lihtsalt pole korraga platsis.

Nii et praegu on vaja veel leida ja kätte saada teine väike poeg ja siis proovida sisetunde või ma ei teagi mille järgi otsustades kätte saada üks või rohkem emastest kassidest. Steriliseerida ja siis… ilmselt tagasi. Kurbus tuleb peale sellele mõeldes ja ainus lootus on, et ehk juhtub ime ja need ilusad noored kassid selle lühikse aja jooksul enne ja pärast oppi osutuvad siiski potentsiaalseteks sõberkassideks. Palun hoidke pöialt.

Siinkohal suur aitäh kõigile püüdmis-, passimis- ja tassimisabilistele! 🙂

Väike vabadus

Hr Donald, viks ja tubli kass, sai preemiaks võimaluse nädalavahetusel päris tavalist koduelu proovida. Kui tekib küsimus, mis selles nii erilist, siis põhjus on kahes  suure egoga liigikaaslases, kes reeglina täiskasvanud kaasüürilisi ei salli. Donald aga oli väljapeetud ja väärikas nagu ikka, nuusutas kodanikud konkurendid üle, nuhutas kogu elamise üle ja keris siis kõige pehmema padjahunniku otsa põõnama. Tundub, et ta ei lase enda mugavat elu millestki häirida ja saab igal pool hakkama.

Uues kodus magus uni

Belka, uue nimega  Isis on end oma päriskodus mõnusasti sisse seadnud. Ta on osutunud ootamatult jutukaks ja üsna öiste eluviisidega kiisuks. Kui aga uni peale tuleb, on see väga magus

Olen täiesti nõus  Isise perenaise sõnadega: kui kassid magavad, on neid vaadates selline rahustav tunne, et ükski mure ei ole enam tõsiseltvõetav ja endal tuleb ka jube magus tukkumise tunne peale 🙂


			

Vaikus majas

Küll on raske kassist kirjutada, kui peategelane selleks kuigipalju põhjust ei anna. Ei mingeid sekeldusi, pahandusi, üllatusi. Hr Donald on endiselt  ääretult rahulik  ja sümpaatne kass. Ta elab küll olude sunnil eraldatuses ja ei ole teada, kuidas ta käituks päris tavalises kodus, aga olen veendunud, et kardinates rippujat ja tapeedikratsijat temast kindlasti ei ole. Pigem otsib ta kõiki võimalusi, et saaks kuidagi inimese lähedusse end pikutama sättida. Pruugib mul näiteks ainult käsi välja sirutada, kui ta sellele juba vastu silib. Süles seab Donald mõnusasti käpad kõhu alla ja vaikne nurr käib kogu aeg taustal.

Huvitaval kombel meeldib talle olla madalamatel pindadel. Pigem põrandal ja tumbal padjal kui aknalaual ja pesumasina otsas, mis on teiste hoiukasside lemmikkohad olnud.

Tundub, et ta mõistab – hea küll, siin ma nüüd siis olen, ilmselt on see üks ajutine peatuspaik. Kõht on täis, põrandaküte on eriti mõnus, patjadel pole ka viga. Paisid ja tähelepanu võiks alati rohkem olla, kuid lepin sellega mis pakutakse. Aga voodisse kaissu ja tugitooli ja köögilauale sinki näppama tahaks ju ka… Ilmselt peab lihtsalt kannatlik olema.

Ja musta kassi pildistamine! Kuidas küll see öömust nina, tumekollased silmad ja pantrikoon saaks niimoodi pildile, et kõik näeksid, kui vahva kassiisandaga on tegu. Hea küll, võib olla ta ei ole just “nunnu”, aga on võluv ja šarmantne ning  headuse kehastus kõige tipuks.

NB! Üks valge vurr särab teiste mustade hulgas, kas näete 🙂