Kas keegi tahab heategevuslikku rahakotti?

Rahakott müüdud! 🙂

100! eurot läks MTÜ-le Paita Mind, Jõgevamaa kasside ainsale aitajale. Jälgin ja imetlen sealset vaprust ja hakkamasaamist ka siis, kui on aru saada, et enam õieti ei suuda…

Olen väga tänulik Käksu suure südamega perenaisele, kes on jätkuvalt toetanud Kassijaama ja nüüd tuli sellegi mõttega kaasa.
Aitäh! ❤

---

Leidsin sahtlist ühe ostu, mis on jäänud kasutamata.
Tellisin omale kunagi kassidega rahakoti, aga kunstnik tegi neid kaks ja ma ei suutnud valida.
Üht punast kasutan igapäevaselt juba mitu aastat, teine täitsa ununes.

Kunstnik on Ivi Laas, rahakott maksis 70 eurot. Palju. Aga minu arvates kunstnikutöö eest mitte.
Ja ehk andestavad loomasõbrad ka selle, et toode on ühe ammusurnud looma nahast…

Panen oma veebipäevikusse võimaluse: kui keegi tahab selle rahakoti osta, siis saadud raha läheb ühele kasse abistavale MTÜ-le. Mitte küll Kassijaamale, sest meie püsime oma väikeste tegemistega nö veepeal, aga sinna, kus iga euro aitaks piisakese võrra vähendada suurt muremerd.

Tõenäosus, et keegi siit väheldasest publikust tahaks seda osta, on väike. Aga ma jätan selle postituse siia alles ja läheb nagu läheb. Kuskile levitada ma seda pakkumist õieti ei oska ja summa pole nii märkimisväärne ka, et sellest teha suurt numbrit. No ja nahast toode, eks ole, võib hoopis “peksa saada”.
Kui keegi ei soovi, siis rahakott niipea seal sahtlis ei hävine ja küllap ma kunagi sellele kasutuse leian ikka.
Hinnaks oleks seesama 70 €, vajadusel tasun postikulud. Võib ka rohkem pakkuda 🙂

see klassikaline suurus, rahatähtedel on seal hea lahe koguneda 🙂

kaarditaskuid on omajagu ja lukuga mündisahtel on ka

sees veel taskuid ja vahesid

Kirjuta palun kommentaari või meilile marju@kassijaam.eu, kui tahaksid rahakotti osta.
Siis annan muidugi ka teada, kellele summa läheb. Enne ei tahakski laskmata karust hõisata.

Jälle paus

Urril läheb teiste kasside juures ootamatult hästi. Ta hoiab omaette, tuleb vaid söögi- ja mänguajaks põrandale. Kellegagi tüli ei nori ja teised aktsepteerivad teda. Saan teda palju paitada, sest tal pole just palju ruumi eest ära minna.
Nüüd tuleb vaid külalisi-kassivaatajaid oodata, kes kohe ära armuksid.
Üks inimene käis (küll mitte kassi valimas) ja kohe nägi just Urri – oi kui ilus!!

Kodus aga pole ühtegi loiku vales kohas leidnud (sülitan üle õla) ja elu on tavaline. Nii tavaline, et ei oska millestki kirjutada.
Teen seda jälle siis, kui on uudiseid.

Tänahommikune:

Pissed off

Karmi pealkirja taga on rohkem sõnamäng, aga siiski. Pissimine läks meil siin täitsa käest ära ja nüüd on Urr juba mitu päeva hoiukodust off – Kassijaamas elanud.
Esmaspäeva hommikul enne tööleminekut otsisin midagi arvutinurga juurest ja tundsin seda “lemmiklõhna” jälle. No ja siis nägin, et ookean kassipissi on mu arvuti juures. Olen pärast viimast korda katnud arvuti kilega, aga mõnikord veidi lohakamalt viimasel ajal, kuna uusi intsidente pole olnud. Kahtusalune (aga mitte teolt tabatud) Duran oli natuke kilet kaapinud ja tulemus on pildil näha
Võtsin ruttu aku ära, kuivatasin mis sain ja õhtul koju tulles siis proovisin, kas olen jälle mõnisada eurot vaesem, sest põhja alla oli vedelikku ikka sattunud.
Ellu jäi. Pleed oli saanud ka järjekordse märgistuse ja nii see otsus Urri minekuga saigi kiiremini tehtud, kui ma algul olin plaaninud.

Olin mures, kuidas ta selles väikeses toas kohaneb nii paljude kassidega. Jälgisin esimesel õhtul, mis toimub ja selgus, et Urr lihtsalt urras kõigi peale või vehkis käpaga. Ise kellelegi kallale ei läinud, no seda ei teinud ta siin ka. Enamasti istub pesakasti urus, aga käib julgelt söömas ja liivakastis.
Praeguse seisuga on selge, et saame hakkama. Ajas võvad muidugi suhted muutuda, aga ma ei pea hetkel paaniliselt plaan B-d välja mõtlema.
Samuti usun, et Urri kojusaamise võimalused on seal suuremad.

Eks see Urri majutus pidigi ajutine olema, aga muidugi harjusin ja kiindusin, nii et kurb on ka.

Niisama koduseks jutuks, et panin diivanilauale uue lina. See on taaskasutusest selline natuke vanaaegne pehmest materjalist ja tulemus on see, et kassid käivad seal peal kogu aeg magamas 🙂 Või siis leian selle hoopis nt vannitoa ukse all ehk on kasutatud liulaskmiseks.

Kassiteraapia

Pühapäeviti on meil nii:

Natuke targem

Nädalavahetusel kirjutama ei jõudnud, sest ületasin oma tavalise mugavuse ja laiskuse ning võtsin osa ühest kursusest.
Õppisin kolmel päeval koos loomamassööriõpilastega loomade haigustest ja patoloogiast. Maksin raha ära ja läksin põnevusega kohale. Ei pidanud kahetsema. Oma tarkuste jagamist üritasid kolme päeva sisse mahutada Eesti Maaülikooli väikeloomakliiniku veterinaarid ja mul ei hakanud hetkekski igav.

Endokriinorganite haigused
Gastrointesinaalhaigused
Hepatobiliaarsed ning ekrokiirse pankrease haigused
Kardiovaskulaarhaigused
Muskoloskeletaalsed haigused
Neuroloogilised haigused
Respiratoortrakti haigused
Urinaartrakti haigused
Ortopeedilised haigused
Lümfisüsteemi haigused
Nahahaigused
Onkoloogia

Võib arvata, et kõigest sai vaid üle libiseda, aga kliinilised tunnused, diagnostika ja ravi räägiti ära ning küsimist-vastamist oli palju nii loengute ajal kui vaheaegadel.
Sõbrad teavad mind kui haiglaseriaalide vaatajat, nii et teema sobis mulle 🙂
Koertest ja kassidest oli umbes pooleks ja ka see oli huvitav. Sain teada nii mõnegi koeratõu omapäradest ja ilmselt kraaksatan mõnele tuttavale, kes tehab mõnd kuuldud tõukoera hankida, et ära seda küll tee.
Lahe oli kohata loengumaterjalis pealkirja nagu “kassid on kassid” ja korduvalt käis läbi sõnum, et sagedamini esinevad haigused esinevad sagedamini 🙂 Ja see, et loom ei ole inimene.
Juhtumid veterinaaride praktikast ajasid naerma ja ajasid nutma.
Võib juhtuda, et tunnen tulevikus mõne haiguse ära, vaatan saadud materjali veel üle ja oskan ehk õigemini reageerida. Võib juhtuda, et saan veterinaari selgitustest paremini aru.
Ja üldse – see mis mulle sealt kõige rohkem külge jäi, oli suur aukartus loomaarstide vastu. Sain veel rohkem aimu, kui keeruline on loomi ravida. Kui palju on vaja kogemusi teadmistele lisaks. Ja samas, veterinaarmeditsiin areneb nii kiiresti, et mõneti on noored loomaarstid paremas seisus kui nende vanemad kolleegid.
Nii paljude haiguste põhjusi ei teata ja nii palju “oleneb”. Küsid jälle midagi ja vastus on – oleneb. Palju küsiti nö teist arvamust oma või tuttavate loomade ravi kohta ja sellest sai aru, et väga palju sõltub sinu looma saatus ikka sellest, millise arsti juurde satud.
Ja lõpuks – kui ikka tark inimene su ees, kes iga päev loomade ravimisega tegeleb, ütleb et loomapidamine on luksus, siis hakkad seda uskuma veel rohkem kui enne.

Uudiseid ei ole, välja arvatud see, et pissimine väljaspoole liivakasti tuli pärast mõningat pausi tagasi. Üldse ei ole tore. Plaan on varsti viia Urr Kassijaama ja vaadata mis saab.