Mul on mustvalge ja triibuline kodu

Mõtlesin teha pildipostituse, aga sõnad trügivad vägisi kaasa.
Vaatan oma kasse, päris- ja ajutisi ja näen, et nad kõik on nii armsad ja ilusad, vahvad ja tublid. Ma olen kõigist neist vaimustuses. Iga päev ajab keegi neist mind südamest naerma, isegi siis, kui ma olen täiesti väsinud või üdini kurb.
Triiton, Koma, Leila ja Trini – mustvalged ja triibikud. AD, kes ei leidnud pojana kodu ja jätsin endale – mustvalged.
Olen leppimas kogetud paratamatusega – mustvalged ja triibikud otsivad kodu kaua. Kui iseloom on keeruline, veel kauem. Arvatavasti ei tule kasuks kka nähtav puue – ühe silma puudumine.

Ma olen aru saanud, et inimesed vajavad esteetilisi naudinguid. Ma mõistan seda. Kui sul on kodus pikakarvaline või erilist värvi kass, siis oleks elul justkui lisaväärtus. Teda on kogu aeg hea vaadata, silm nö puhkab. Oleks nagu lemmikkunstniku teos seinal. Külalised imestavad ja kadestavad, isegi inimesed tänaval, kui see ilus loom ka aknast välja paistab.
Kõik need, kes valivad kassi välimuse järgi, on tavalised inimesed, tublid ja toredad. Värvieelistus võib olla ka lihtsalt põhjusel, et lapsepõlves oli just selline kass või tahetakse eelmisele kassile sarnast. Ma ei arva sellest mitte midagi halba, kui keegi otsib just punast, kolmevärvilist, valget, halli või sageli maskiga siiamilaadset kassi. Mustvalge pikakarvaline on ka seal nimekirjas. Mulle endale meeldivad nad samuti.
Sageli ei oma eriti ilusa kassi puhul ka iseloom suuremat tähtsust. Üks pikakarvaline Püha birma tõulaadne kass elas mul kunagi ainult vanni või voodi all, puutuda ei saanud, aga talle leidus tore kodu, kuna ta oli imeilus.

Aga praegu on mu kodu täis mustvalgeid ja triibikuid. Neid on ka igal pool mujal väga palju ja kui keegi soovibki kassi ilma kasukatingimusteta, siis on konkurente nii palju, et alles jääb ainult õnn ja tutvused, millele loota. Lisaks töötab ju filter täisvõimsusel – kodupakkuja peab olema nii hea, et jään teda kõigis punktides uskuma.
Viimati rõõmustasin hingepõhjani, kui suunasin töökaaslase kassipoja otsinguil ka uude Tallinna varjupaika vaatama ja ta sealt just mustvalge, väikese tervisemurega kassipojaga ära tuli ja kes nüüd väga hoitud on.
Lisan siia nüüd need pildid, millega alul tahtsin piirduda.
Mu mustvalged ja triibikud on võrratud ja mul ei jää muud üle, kui loota, et keegi märka märkab seda veel.

Energiline Trini hetkeks hinge tõmbamas

Energiline Trini hetkeks hinge tõmbamas

Leila väsis korraks ära

Leila väsis korraks ära

tütar ja emps

tütar ja emps

tütar ja emps

tütar ja emps

Trini puges Komale kaissu

Trini puges Komale kaissu

ilmekas Koma

ilmekas Koma

maailma ägedaim Trini!

maailma ägedaim Trini!

"kunstfoto" Triitonist

“kunstfoto” Triitonist

Leila ja kellegi sabast sarv

Leila ja kellegi sabast sarv

Lapsele hoolitsust

Lapsele hoolitsust

just ärganud

just ärganud

samuti just ärganud

samuti just ärganud

Komalgi magus haigutus

Komalgi magus haigutus

rivistus

rivistus

see sink oli päris hea, tahavad veel

see sink oli päris hea, tahavad veel

Trini unistab

Trini unistab

toredad triibikud

toredad triibikud

tüüpiline - Koma lakun möödujal pead

tüüpiline – Koma lakub möödujal pead

Teekond

Kus me oleme ja kuhu me võime jõuda. Kõlab nagu küsimus, mille vastust ma ei tea. Ma ei küsigi, aga niisama kirjutan-kirjeldan lühidalt Trinist.
Praegu on Triniga nii, et kõik variandid on võimalikud. Kui ma olen liiga pealetükkiv, siis ta hammustab mind ja läheb ära.
Kui ta on unine (ja heas tujus?), siis ma saan teda natuke sügada. Talle meeldib see!
Hammustamise jäädvustasin videosse (ma loodan, et kunagi vaatan ja imestan, et kas tõesti see armas loomake tegi nii!)

Trini ei hammusta vihaga ja kõvasti. Ma ei ole nii rumal või hulljulge, et laseksin endale vigastusi tekitada, aga praegu ta arvab siiski, et ma võin olla ohtlik. Oh neid kassimõtteid küll selles pisikeses peakeses…
Ja teekonna lõpuks võiks olla see pilt. Iga kell, igast asendist. Praegu on nii vahel harva, aga siiski! IMG_4560

Tagasivaade

Juuni alguses kirjutasin selles postituses nendest kassidest mu vaateväljas, kes abi vajavad ja keda on aitamiseks liiga palju.
Nüüd, suve lõppedes, on mõned lood selgemaks saanud.
Mu koduhoovi külastav tore rõngassaba külastab koduhoovi jätkuvalt edasi, aga kui ta ühel hommikul ilmus kaelarihmaga ja süüa ei tahtnud (küll aga tahtis minuga tööle kaasa tulla), siis ma otsustasin, et ma temaga rohkem ei tegele. Ilmselgelt on tal kodu olemas, tegu on tavalise Pelgulinna uitkassiga, kellele paistavad meeldivat meie hoovi päikeselaigud ja naabrionu pakutav toidupoolis ka. Vahel näen aknast teda teise tänava hoovides kondamas, võimalik, et ta kodu ongi kohe üle tänava. Minu poolt kaelarihmale kinnitatud kontaktipalvele igatahes ei vastatud.

Punane poiss, kelle kodutuna kliinikusse viisin ja sealt tänu kiibile omanik leiti ning diagnoosiks diafragma song selgus. Keeruline teema, kus tahaks rohkem teha, aga ei oska. Igatahes on praeguseks selgunud, et siiani ei ole loomaga Tartus käidud, aga vähemalt hoitakse kassi nüüd täiesti tubasena. Kass olevat ka palju paksem ja omanikud ei näe, et tal oleks halb olla. Vaidlesin sellele vastu ja sain lubaduse, et Tartus käiakse vähemalt konsultatsioonil. Nüüd suvel ei olevat olnud selleks ei ajalist ega rahalist ressurssi…
Tõstan käpad ja ütlen, et sellist sõjakat loomakaitsja hinge minus ei ole, et ma siin poolvägisi midagi ette võtaksin. Tuleb loota, et lubadusi täidetakse.
Teisi selle kandi hoovikasse ma pole rohkem näinud, käin sealt ikka vahel läbi. Konkreetseteks tegudeks nagunii võimalusi napib, isegi kui rääbised mulle seal jälle kurvalt otsa vaataks.
Leila ema Trini oli see õnnelik, kes eelmise postituse omadest reaalselt abi sai ja nüüd minu juures elab ja päriskodu ootab.

Koos ja eraldi

Pildipostitus.
Kassid on väga mõnusalt kokku sulandunud. Kraaklemist on aina vähem, ühiseid pikutusi üha rohkem.
Täna ei olnud mul fotokat käepärast, kui tabasin haruldase hetke - Trini ja Triiton, käpad koos. Telefoni jäädvustasin aga nad ikka. Igatahes tähendab see, et ka Triiton on harjunud seitsmenda kostilisega, hurraa!.DSC_1006
Trini magas eile sügavalt, hiilisin talle lähedale ja sügasin õrnalt lõua juurest. Loom sirutas koonu ettepoole ja silmad läksid kissi. Harjutame aga edasi ja loodetavasti saab tulevikus sama teha ka muul ajal kui unise kassiga. Nii tahaks Trini väiksest sametist peakest paitada.
cropped-img_3930-001.jpg

IMG_3936

IMG_3928

IMG_3924

IMG_3900

IMG_3896

IMG_3836

IMG_3818

IMG_3800

IMG_3797

IMG_3794

IMG_3833

IMG_3824