Jälle Fejal külas

Viimasest Feja-postitusest on pikk aeg möödas, ligi kaks aastat. Elu on läinud edasi ja Feja hoiukodust on saanud päriskodu. Midagi paremat ei oleks ma osanud soovidagi.
Tema sõberkass Black Jack suri kahjuks noorelt neeruhaigusesse. Feja elab nüüdki koos kassiga, kes aga omakorda teisi kasse väga ei armasta. Mõlemad aga armastavad inimest ja see ongi kõige suurem asi, mis Fejaga juhtunud on. Sest alguses oli ju nii 🙂

Minul on õnn ja rõõm aegajalt Feja külas käia ja nii olen tema muutumist oma silmaga näinud ning oma sülega kogenud.
Jah, Feja tuleb ise sülle, et mitte öelda lausa trügib.
Feja küsib väga nõudlikult paisid, sättides oma pead inimese käe alla.
Fejat saab paitada ilma, et ta näksaks või lööks.
Feja tahab kogu aeg oma inimese juures olla.
Jah, seesama must jeekim, kellest esialgu võis küll oodata suurt kassisõpra aga mitte inimese.
Feja ei luba end võtta ja transpordikasti panna, et loomakliinikusse minna ja seal peab keegi tema otsas istuma, et protseduure teha, aga õnneks saab tema inimene selliste olukordadega hakkama ja arstid-abilised Vilde kliinikus muidugi ka.
Samuti käivad kodused treeningud, et harjutada Fejat kätega, mis tõstavad ja panevad.

Feja teeb maailma kõige armsamaid häälitsusi. Ta on väga jutukas kass ja tema keel koosneb põhiliselt ä-häälikust. Mä-ä-ää-määä-ä-ä-mää. Sarnane linnuvaatluse kädinale, aga selline konkreetsem 🙂 Kui kohutavalt armas see on ja mulle niiväga meeldib. Ühel pildil, kus tal on suu lahti, ta samuti jutustab sedasi. Vahel olen natuke kade ka, et mul kodus sellist jutupaunikut ei ole, lihtsalt nii vahva on ja teeb tuju heaks.
Lisaks on tal huvitav viis trepil liikuda – põnts-põnts-tramp-tramp. Täiesti ebakassilikult ta treppi mööda tuleb ja läheb, nii et see kellelegi kuulmata ei jää, et Feja on liikvel. Teine kass käib pehmelt, kassile kohaselt.

Kordan ennast, aga Feja on üks õnnelikuma saatusega kasse, keda ma tean. Eelmistest postitustest võib lugeda pikemalt, aga Feja püüdmine ei olnud üldse planeeritud – tema lihtsalt ilmus kuskilt ja läks Triitoni asemel lõksu ning sai endale Triitonile mõeldud koha minu juures. Siis sai ta teise hoiukoha ja siis päris kodu.
Saatus on olnud Feja poolt ja ta välja valinud tuhandete seast, et pakkuda talle õnnelik elu.

Vahel mõtlen suure kurbusega kassidele, kelle kohta me ei saa kunagi teada, milliseks nad inimese juures muutuksid. Nädala, kuu või vahet pole, aastaga, aastatega. Nad vilksatavad su silme all kuskil hoovis, vanalinnas või autotee ääres. Ei näe sa neid enam kunagi rohkem ja ei satu sinna enam kunagi, et uuesti kohtuda. Või ei ole sul kohta ega jaksu, et hakata just seda vilksatust otsima ja püüdma. Mitte keegi ei saa teada, milline on nende iseloom tegelikult. Siis kui nad ei pea võitlema, et ellu jääda. Sest lõpuks nad hukkuvad või hukatakse. Väga vähestel on sellist õnne nagu Fejal ja neil vähestel teistel, kes siiski püütakse metsiku kassina kinni ja antakse võimalus.
Liiga palju ei tohi selliseid mõtteid mõelda, sest muidu ei pea ise vastu, aga siis jälle vaatad neid, kellel ON vedanud ja see kurbus kaob natukeseks tahapoole ära.

Maailma kõige armsam Feja:

Advertisements

Rõõmus kutsikas Triiton

Triiton tuli eile hoiukodusse tagasi. Käisin teda vaatamas ja tahtsime natuke plaani pidada, kuidas tekkinud muresid lahendada. Kui aga Triitonile voodi all otsa vaatasin ja tema õnnetuid silmi nägin ning tusast urinat kuulsin, ei olnud enam palju vaja mõelda. Lisaks demonstreeris kass Ruudi seda, mille pärast mure tekkinud üldse oli.

Triiton tuli hoiukodusse tagasi, kuna suhted ühega kassidest ei olnud head. Triiton muutus oma toas järjest julgemaks, üsna tavaliseks kassiks, kes oma toa elanikku aktsepteeris juba ja ei kartnud, aga toa ust normaalselt lahti hoida ei saanud. Ruudi ja Triitoni “veregrupid” kohe üldse ei klappinud ja tekkisid kaklused. Mitte keegi ei saanud normaalset elu elada. Triiton pidi olema ühes toas, kogu aeg pidi suhteid valvama, tagaajamisi ja kassipuntraid lahendama.

Nii tunduski mõistlik lasta kõigil oma vana elu edasi elada ja mitte veel nädalate kaupa vaadata, kas äkki ikka kuidagi saab. Kuuldes, kuidas asjad juhtuvad, minul sellesse enam usku ei olnud ja algusest peale olin teadnud, et sedalaadi olukord kui tekib, siis Triiton võib tagasi tulla. Triitoni perenaine oli südamest kurb, sest tema andis 100% ja veel peale ka, et kuidagi ikka saaks. Feliway, Calm toit, vaikselt harjutamine, meelitamine, nipid-trikid.

Aga Triiton ei taha voodi all elada ja karta, ei taha ka teist kassi vihata. Ruudi ei taha, et tema kodus keegi talle ei meeldi. Perel ei ole tore, et iga sammu peab planeerima ja kasse omapäid kokku jätta üldse ei saa.

Tere Triiton, see olen mina!

Vahva jänespüks Huugo, temaga polnud muret

Ruudi, kes alla ei anna 🙂

Viimane hetk oma toas

Nii oli Triitonil vaja taluda veel viimane väike ehmatus transpordikasti minekuga ja tagasi vanas heas seltskonnas ta oligi.

Nüüd siis sellest, miks pealkiri hoopis rõõmsat sorti on.

Alguses lidus ta garderoobi taha, ise midagi pikalt kaeveldes. Mina käisin poes kohvikoort toomas ja tagasi tulles pikutasin, et jälgida, mis saab.
Triiton hüppas varsti voodisse minu juurde ja kui paistis, et ta mind uues kohas ära ei tundnud, siis see mis juhtus, oli mulle täiesti vapustav.
Ta tuli, nuusutas mu nägu ja hakkas siis väga tugevalt oma peaga vastu minu pead puksima. Ausõna, mu põsesarnad said haiget. Ta sõtkus ja nurrus ja pöörles, ikka selleks, et veel üks müks teha ja veel ja veel ja veel. Ligi 20 minutit ta lihtsalt nühkas vastu mu nägu iga nurga alt. Siis sättis end mulle kaissu-kõrvale, prääksatas midagi ja jälle nühkas. Ma ei ole kunagi kogenud sellist kassi emotsiooni. Nagu koer, kes pole oma peremeest kaua näinud, noh, umbes poeskäigu jagu 🙂
Lõpuks ta rahunes ja hakkas teiste kasside järele ringi vaatama. Praeguseks on ta nad kõik ära tüüdanud oma hellusehoogudega. Meil on kõik endine ja seda kuuenädalast seiklust nagu poleks olnudki.

Usun ja loodan, et Triitonile tuleb veel võimalus(i). Mina ja ka Triitoni armas kodupakkuja saime aga väga väärtusliku kogemuse.

Ma ei ole õnnetu. Kahju on muidugi, et hea kodu läks “raisku”, aga mine tea, äkki keegi teine kunagi klapib sinna seltskonda ehk Ruudiga, seda ei saa ju välistada. Inimeste südames ja kodus on ruumi palju, et kunagi ehk veel proovida.

Triiton tervitab

Möödunud on üle kahe nädala Triitoni kojuminekust. Läinud on nii nagu olen arvanud, et läheb. Triiton kohaneb, aga väga aeglaselt. Saan tema käpakäigust sageli uudiseid ja muretsemiseks ei ole enam mingit põhjust. Alguses natuke oli, kui ta hakkas normaalselt sööma põhimõtteliselt alles neljandal ööl.
Teiste kassidega ta ei kakle. Inimestega ka mitte. Minu üllatuseks on ta vahel uusi pereliikmeid käpavopsuga kostitanud, kui tema nina alla tullakse sõprust sobitama, aga kui ma meenutama hakkan, siis mulle tegi ta algul sedasama. See oli nii ammu, et olin unustanud…
Triiton elab praegugi ühes toas, õhtuti avaneb uks ka neljajalgsetele külalistele. Viimasel ajal on ta isegi natuke mängima hakanud. Omaette madistab hiirega ja veidi on vastanud ka suleridvale. See teeb mulle rõõmu, sest muidu ma oskan elavalt ette kujutada, et kass on mustas masenduses, eriti arvestades tema tavapäraseid ilmeid 🙂
Ta on ka oma toast jalutama läinud, kusjuures isegi mitte hiilides, aga nagu peremees. Piisab küll vaid väikesest ehmatusest ja ta on oma turvatsoonis tagasi.
Kuna Triiton mängib ja sööb, siis musta masendust ei saa olla ja tuleb lihtsalt vaadata, kuidas need päevad edasi kulgevad.
Selle pere kassipoistel ei ole söök kogu aeg nina all, kuna nad ei oska piiri pidada. See on Triitoni harjumustega risti, sest tema on harjunud sööma siis, kui tema tahab. Kui aga toit talle nina alla panna, siis tulevad poisid ja söövad ära, kui Triiton ise kohe ei taha. Nii et esialgu ongi tal hea oma toas olla, kus võib nii krõbinaid kui koort tarbida vanal kombel. Mina usun, et kui suurem hirm on seljatatud, õpib Triiton uue harjumuse ära ja saab aru, kuidas peab käituma, et kõht tühjaks ei jääks. Kõigeks on vaja aega ja kannatust. Triitoni õnneks on tema perel seda kuhjaga.
Katseaeg aga ei ole veel lõppenud, võtame rahulikult ja tahame kindlad olla, et kõik oleks ja jääks hästi. Lootust on!

Minu kodus aga on Trini segaduses. Ta tuleb harjumuspäraselt mulle ukse vastu, aga enne ta puksis siis mööda tuba vastu Triitonit. Nüüd aga tuleb uus ohver valida. Ootamatult on selleks Triinu – ikkagi triibuline 🙂

Triitonil on võimalus

22.02 läks Triiton koju. Kuidas tal seal läheb ja kas ta sinna jääb, näitab aeg. See ei ole veel hurraa!-postitus, vaid selle sündmuse jäädvustamine, nagu päevikutes ikka tehakse.
Triiton peab kohanema kahe mustvalge kassipoisiga. Triiton peab üldse kohanema ja see on talle väga raske. Esialgu elab ta eraldi toas koos ühe inimkaaslasega ja kõige uuega harjub rahulikult, väga väikeste sammudega. Midagi dramaatilist pole seni juhtunud, söömisega on natuke kehvasti, aga väikesed salajased tiirud uues toas on juba tehtud.

Triitonil on raske ja minul ka. Triitoni kojumineku mõte hakkas ilmet võtma alates näitusel käimisest, kuigi otseselt sealt ei tulnud pakkumist. Sellest on juba tükk aega ja mul on olnud võimalus pikalt kaaluda, mis on õige. Kaalusin välja, et õige on koduotsiv kass koju saata ja unustada need teised mõtted “mis oleks kui…” Kuigi olen juba ammu otsustanud, et päris oma kasse mulle enam ei tule, on sellist külma kalkuleerimist ikka väga raske teha, kui tegu on kaks aastat ja üheksa kuud sinuga koos elanud, sinu taltsutatud ja südamest armastatud loomaga.

Lihtsamaks tegi see, et kodupakkuja on tõesti usaldusväärne, armas inimene, hea hing. Varasemast tuttav Kassijaama sõber ja Loomasõber, tõesti suure tähega. Ega ma vähemaga lepikski. Ja muidugi on selge, et kui kassid koju ei lähe, on väga keeruline kedagi uut aidata.

Kui katseaja algus hakkas lähenema, kallistasin Triitonit igal võimalusel ja rääkisin nagu poolemeelne talle kõva häälega, mis plaanid meil on ja et ma annan ta ära ainult sellepärast, et tahan talle parimat. Et nii on algusest peale mõeldud ja isegi kui alguses on kurb, on pärast kõik jälle rõõmsad.
Kui ma kolmapäeva õhtul magama sättisin, tuli D mu juurde nurruma nagu ikka. Triiton ühines, sättis end mulle kõhule ja kohe saabus ka A (mis ei ole tavaline) ja litsus end kolmandaks. Kobasin telefoni ja jäädvustasin nii nagu sel hetkel õnnestus. Tunne oli selline, et vennad AD teavad, mis toimub ja tulid veel viimast korda kokku, minu juurde, sõbra juurde. Ma ei raatsinudki magama jääda ja lihtsalt ootasin, kuni nad ükshaaval lõpuks oma urgudesse kadusid. Terav silm märkab pildil ka Leilat.

Järgmisel õhtul röövisin Triitoni kohvikoore juurest ja viisin vannituppa, et ta oleks valmis. Meil oli veel aega. Paitasin, lohutasin. Ei nutnud. Tõstsin ta varsti transpordikasti ja läksime koos, sain tema ilusa kodu üle vaadata ja kahte toredat sõbrakandidaati näha.

kohe läheme, viimane pai

Kuigi see postitus on kurva alatooniga, olen ma väga õnnelik, tänulik ja rahul, et lõpuks ometi leidus ka Triitoni jaoks pere, kes teda tahab ja on valmis proovima.
Ka nädala pärast ei pruugi siiski olla veel selge, kuidas jääb.

T+D=❤️

Triiton armastab Duranit, see on selge. Armastuse teed on kummalised, aga ma ise arvan, et selle suhte päästikuks on Durani tugev nurr. D nurru peale on Triiton kohal nagu viis kopikat ja hakkab pugema. Osa hellusest langeb siis ka minu peale 🙂
Duran nimelt armastab mind ja kus mujal ta ikka nurrub kui mitte minu kaisus.
D kannatab Triitoni pugemised teatud piirini ära ja kui enam ei meeldi, lahkub.

Triiton tegelikult usaldab mind ka üksinda varasemast palju rohkem, näiteks magab viimasel ajal sagedamini minu kõrval, õlgade juures.
Pildid on eile õhtust, aga sama kordub iga päev.

ühine huvi

sain mitu valusat vopsu oma põsesarnadele 🙂

Triiton, ma ei väsi kordamast, on imeilus kass!

Triibikute pesa ja muud

Nüüd ongi selline aeg käes, kus suuri uudiseid pole ega tegelikult ka midagi huvitavat kirja panna.
Näitan siis lihtsalt mõned pildid.
Võtsin kasutusele ja panin ahju lähedale ilusa kingitud pesa, kuhu kolis sisse Triinu. Kohe pärast teda aga Triiton.

järjekord

Leilast veel niipalju, et tema raviga ma enam ei tegele, sest mul tekkis tunne, et see kinnipüüdmise ja kinnihoidmise stress ei ole talle sugugi hea. Sai viis päeva pastat juuurde (mis talle õnneks maitses) ja aitab küll. Ta nimelt pissis kaks korda veel valesti. Panin diivanile vana, pestud katte ja minu silme all lasi ta sinna peale. Ilmselt Smell-net ei võtnud vana lõhna ära. Ja valesse liivakasti tegi ka kohe samal päeval.
Nüüd mitu päeva hiljem on kõik hästi. Vaene loom aga põgeneb kabuhirmus vannitoast, kui näeb mind sinnapoole liikumas. Lasen tal nüüd olla ja seda olematut usaldust taastada.

Trini on aga muutunud järjest paimaiamaks, ta puksib mu käele vastu ja on lihtsalt üliarmas kogu aeg. Kuna mul pole neid hetki pildistatud, siis panen selle, mis on. Mitte et üks mõistlik hoiuinimene nii teeks. Aga ta ei hammusta ega ründa, lihtsalt annab märku, et ei meeldi.
Ma ei karda teda mitte üks põrm.

Jälle kuuekesi

Elu hoiukodus on jälle täiesti tavaline. Kuus kassi on ju igati normaalne 🙂
Triinu saab jälle jooksvat vett juua, sest samal ajal ei tule neli uudishimulikku pead kraanikausi äärele.
Triinu tahab nüüd jälle minu peal magada.
Mina saan panna teleka käima ja hakkabki mängima – kõik juhtmed on omal kohal.
Saepuru asub üsna liivakastide ees, mitte terves korteris, voodil ja diivanil.
Pesukuivatusrest püsib püsti.
Köögis on endiselt tunglemine, aga mitte kiiruse peale kandikute jagamine.
Mina ei jookse igalt poolt ära kohe koju, sest seal on näljased kassipojad.

Trini liigub rohkem ja sirutab varbaid ning keerab kõhtu ette aina rohkem. Muutub üha armsamaks!

Võib-olla kõige tähtsam on, et Leila ei pissi enam valesti. Nädala aega on kuivaks jäänud ka arvutilaua all asuv varuliivakast, vahed vähenesid juba ravi alguseks kahe-kolmepäevaseks ning valedesse kohtadesse pole ta vist teinud juba umbes kolm nädalat.
Leilat ajan Calmexi andmise pärast küll iga päev taga, aga see on juba vaid mõneminutiline rutiin. Magamistoa uks kinni, Leila diivani alt välja ja vannitoas või garderoobis saab vaene hirmunud loom ühe ml vedelikku suhu hops. Järgmisel nädalal on kliinikus kontroll.

Triiton aga hakkas mõni aeg tagasi konservi sööma!
Kõigepealt märkasin, et ta sööb kassipoegadest jäänud Felixi kuivanud liblesid. Siis hakkasin pakkuma muud ka ja sööb! See kass, kes kaks aastat põlgas praktiliselt kõik konservid ära. Väga veider minu meelest, aga nüüd on tema siis ka oma kausikesega jaol ja teeb instensiivset käpatõstet järjekorras oodates. Kõige rohkem sobib Gourmet pasteet ja no kohvikoor loomulikult
Triitoni elus toimub veel põnevaid asju, aga rohkem kirjutan sellest alles veebruari teises pooles.

SS-il ja MM-il läheb kodudes väga-väga hästi!

Tore Triibik Triiton :)

Käisime eile Triitoniga varjupaigakasside näitusel Kaunim Koduotsija.
Viisin Triitoni mugavustsoonist välja, aga õnneks läks ta sinna koju jõudes kohe tagasi.
Hommikul haarasin ta keset koorelimpsimist kaenlasse ja viisin vannituppa ära, et ei peaks pärast jahti korraldama. Alguses kaebles natuke, aga silitasin teda seal pikalt ja siis oli suur sõber nagu ikka. Nägu on küll pahameelest kantud.

Siis tõstsin ta reisikasti ja Simmo arvas, et tema võiks ka tulla või siis vähemalt natuke valvata ja tähtis olla.

Näitusepuuris oli Triiton solvunud ja pahur ja isegi mu pikad paid ei lohutanud. Seda suurem oli üllatus ja heameel, kui kasse hinnanud dr Tiina Toomet Triitoni Toreda Triibiku tiitlile välja valis. Kõik saavad aru, et võimatu on kasside vahel valida, aga ju siis Triitonis ikka on see x-faktor. Mina tean, et on, aga ega ta seda ju võõrastele taha näidata.


Ma ei uskunudki, et sealt see päriskodu tuleb, aga auhindu saada, inimestega suhelda ja teisi kasse vaadata oli täitsa vahva. Õnneks ei kestnud üritus pikalt  ja nii ei olnud Triitoni trauma väga suur. Koju jõudes oli vaja kiirel sammul peitu pugeda. Kaua ei läinud, kui ta jälle välja tuli ja oli tema ise.
Kuhu ma selle suure karika panen, seda küll veel ei tea.
Pildistasin mõnda lähemat kassi ka. Üks armsam kui teine.

Arno oli väga lahe!

Igasugused

Pildipostitus möödunud nädalast.

Kassidel käisid külalised, mis oli väga tore, sest kõik said mängitatud ja väsitatud. Isegi Leila oli ninapidi juures ja tahtis oma osa saada
Arvutilaud on tavaliselt kaetud väikeste nurruvate kassidega.

Sain teada, miks on tikutopsid kogu aeg kadunud.

Mirjam saab Triitonilt sõbramüksu

Mirjam ja Trini

see saba muudkui kasvab!