Minu kallis hoiukass Triiton on haige. Jaanuari lõpus kaotas ta isu ja hakkas oksendama. Väga tüüpiline algus paljudele haigustele. Meenus kohe Trini oma neerudega, mu oma Triinu ja paljud jaamakassidki. Hiljem siis veterinaarid tegelevad uuringute ja analüüsidega , miks kassil on paha olla ja kas on mida ravida, või enam mitte. Viisin Triitoni muidugi kliinikusse ja sealt edasi on järgnenudki üks uuringute jada, mille tulemus on praeguse seisuga haigus x.
Muidugi tehti talle ultraheliuuring, praeguseks ka kaks. Tehti röntgen, kõikvõimalikud vereanalüüsid, mitu korda. Esmalt paistis, et viga on sapiteedes, põletik. Hakkas saama kahte ravimit, mis mitte kuidagi ei aidanud. Viisin Triitoni iga kord, kui enam kodus ei suutnud kannatavat looma näha, kliinikusse, eriti kuna ta ei söönud jätkuvalt. Seal natuke sõi, arstid ja abilised imestasid, pakkusid ühe võimalusena kodust stressi ja ring hakkas otsast peale. Triiton saadeti koju, kodus ei söönud, varsti hakkas jälle oksendama ja siis jälle kliinikusse tagasi. Bolt teenis minu pealt sel perioodil korralikult 🙂
Seal antud isutõstjad ja iivelduse äravõtjad ilmselt natuke aitasid ja kodus siis katsetasin ka. Natuke aitasid tõesti. Natuke.
Tuli aeg kordus ultraheliks ja kuigi arst ootas väga meid koos infoga, et ravimine on aidanud, pidin siiski ütlema, et ei, üldse mitte. UH jälle mitte midagi väga selget ei näidanud, natuke anomaaliad küll, nt muuhulgas neerud olevat tal imelikud. Samas neerunäitajad veres (ja uriinis vist ka) on korras. Kliinik leidis erakorralise aja lähipäevaks, et Triitonile teha diagnostiline laparotoomia ja proovida leida põhjus siseorganeid nö öelda silmaga vaadates. Kui siis ka mitte midagi ei leia, jääb üle neuroloogiline uuring ehk võibolla mingi massmuutus hoopis peas.
Kui ma Triitonit ülevalt alla vaatasin, siis nägin ühe kitsenevat keskkohta ja turritavaid puusanukke. Kaal muudkui kukkus. Esimesel kliinikukaalumisel oli ta 4,9, viimatisel 4,3. Seda paari nädalaga. Ma küll sundtoitsin teda, juba ravimite võtmise pärast, aga ta ise peaaegu üldse ei söönud ja nii see keha kuhtuski. Tal oli kogu aeg halb olla. Triiton puges magama kõikvõimalikesse peidukohtadesse, lahtisesse transakasti, garderoobi sallikasti, taha garderoobi kohvri otsa. Kassipoegade kratsipuu pisikesse pesakasti. Ei liikunud peaaegu üldse. Gabapentiini mõju all natuke tekkis isu, aga seda minimaalselt.
Kui ta väga haigena kahel õhtul tuli mu juurde diivanile konutama õhtul, mida ta ei olnud ammu teinud, siis oli mul raske tunne, et kas ta nüüd jätab hüvasti niimoodi…
Nii ma siis viisingi kassi opile ja lootsin, et midagi leitaks. Midagi, mida saaks ravida. Samas, kui midagi ei leita, siis on ju seegi hea? Ei tea. Kirjas olid sellised kahtlused: kolangiohepatiit, krooniline pankreatiit, IBD, lümfoom või muu kasvajaline põhjus.
Kui talle järele läksin, kuulsin kahelt arstilt, et neerud olid väga imelikud ja midagi head loota pole. Kahjuks neerude kohta selget vastust uuringutelt ei saanud ja kuigi kõigepealt kõiki biopsiaid uurimisele ei saadetud (jäid ootele), siis midagi selget välja ei tulnudki. Ei jõudnud arstiga veel edasisi plaane pidama hakata, kui eelmisel laupäeval Triiton hommikuse toitmise ajal käitus enneolematult õnnetult. Absoluutselt ei lubanud suud puudutada, et toita, et ravimeid anda. Väga keeruline oli, aga sain kohustuslikud asjad tehtud, ise nuttes, nähes maailma kõige õnnetumat looma kössitamas. Kirjutasin arstile, kes helistas ja otsustas alustada hormoonraviga. Kui ma õigesti aru saan, siis see teeb edasised uuringud mõttetuks ja praegu ma ei tea sedagi, kas neid ülejäänud biopsiaid on mõtet uurida. Ravi ei muutu nii või naa. Võibolla saab vaid midagi halba teada – kas seda on vaja?
Olles need tabletid saanud, läks Triiton mõne tunni pärast toidukausi juurde ja hakkas sööma. Üle kolme nädala. Küll väga natuke, aga siiski. Ja nii on nüüd olnud. Hormoonravi mõjub. Risk on, et mõjub halvasti opihaava (mis on väga suur, haav siis) paranemisele, aga seda saan jälgida ja reageerida. Ostsin Triitonile ka mugavana tunduva vesti, millega ta on tasapisi ära harjunud. Krae oli talle lootusetu taluda.
Kaks õhtut on Triiton tulnud mu kõrvale diivanile kaissu ja ei luba ilma pikema paitamise ja peamüksudeta mul magama minna. Päeval ta siiski magab pikalt pigem peidus ja sööb ikka väga minimaalselt, krõbinaid siiski jälle üldse mitte viimased päevad. Kui ta enne haigust konservi kunagi ei tahtnud, siis nüüd ta tahab neid lõhnatugevdajatega Gourme Golde ja vahel ka Felixit. Mingeid kvaliteetsemaid ja ravikonservid põlgab ära. Nii ma siis ajan ülejäänud nälgasid tema kausi juurest kõrvale või annan kõigile midagi mitmendat korda päevas, kui Triiton kuskilt jälle välja tuterdab köögi poole. Peaasi, et ta natukenegi jälle sööks. Kohvikoort limpsib küll.
Tal on kindlasti märgatavalt parem olla, kui enne hormoonravi ja mul on selle võrra kergem teda kodus jälgida, aga mure ning küsimused ei ole kuhugi kadunud. Mis tal ikkagi viga on? Kas saab veel midagi uurida? Kas saab midagi konkreetset ravida? Kas ta jääbki hormoonravi peale? Mis edasi saab? Kui kaua, kuidas, miks…
Tähelepanuta ei saa jätta, et Triitoni uuringud ja ravimised on olnud ühele väikesele MTÜ-le väga kallid.
Võibolla saan mõne vastuse, kui järgmine kord arsti kuulen või näen. Mul ei ole hea tunne, aga muidugi peab lootma. Kaotasin juba lootuse korraks, aga kui Triitonile uue raviga eluvaim tagasi tuli, siis sain aru, et lootust kaotada ei tohi, isegi kui on väga kurb ja raske.
Iga pildi all on väike kommentaar,.
Ma ei luba taaskord, et ma siia rohkem kirjutan, aga täna oli aega ja tahtsin, et Triitoni keeruline lugu saaks kirja.
Padi ja Pasteet 