Triiton on haige

Minu kallis hoiukass Triiton on haige. Jaanuari lõpus kaotas ta isu ja hakkas oksendama. Väga tüüpiline algus paljudele haigustele. Meenus kohe Trini oma neerudega, mu oma Triinu ja paljud jaamakassidki. Hiljem siis veterinaarid tegelevad uuringute ja analüüsidega , miks kassil on paha olla ja kas on mida ravida, või enam mitte. Viisin Triitoni muidugi kliinikusse ja sealt edasi on järgnenudki üks uuringute jada, mille tulemus on praeguse seisuga haigus x.

Muidugi tehti talle ultraheliuuring, praeguseks ka kaks. Tehti röntgen, kõikvõimalikud vereanalüüsid, mitu korda. Esmalt paistis, et viga on sapiteedes, põletik. Hakkas saama kahte ravimit, mis mitte kuidagi ei aidanud. Viisin Triitoni iga kord, kui enam kodus ei suutnud kannatavat looma näha, kliinikusse, eriti kuna ta ei söönud jätkuvalt. Seal natuke sõi, arstid ja abilised imestasid, pakkusid ühe võimalusena kodust stressi ja ring hakkas otsast peale. Triiton saadeti koju, kodus ei söönud, varsti hakkas jälle oksendama ja siis jälle kliinikusse tagasi. Bolt teenis minu pealt sel perioodil korralikult 🙂
Seal antud isutõstjad ja iivelduse äravõtjad ilmselt natuke aitasid ja kodus siis katsetasin ka. Natuke aitasid tõesti. Natuke.

Tuli aeg kordus ultraheliks ja kuigi arst ootas väga meid koos infoga, et ravimine on aidanud, pidin siiski ütlema, et ei, üldse mitte. UH jälle mitte midagi väga selget ei näidanud, natuke anomaaliad küll, nt muuhulgas neerud olevat tal imelikud. Samas neerunäitajad veres (ja uriinis vist ka) on korras. Kliinik leidis erakorralise aja lähipäevaks, et Triitonile teha diagnostiline laparotoomia ja proovida leida põhjus siseorganeid nö öelda silmaga vaadates. Kui siis ka mitte midagi ei leia, jääb üle neuroloogiline uuring ehk võibolla mingi massmuutus hoopis peas.

Kui ma Triitonit ülevalt alla vaatasin, siis nägin ühe kitsenevat keskkohta ja turritavaid puusanukke. Kaal muudkui kukkus. Esimesel kliinikukaalumisel oli ta 4,9, viimatisel 4,3. Seda paari nädalaga. Ma küll sundtoitsin teda, juba ravimite võtmise pärast, aga ta ise peaaegu üldse ei söönud ja nii see keha kuhtuski. Tal oli kogu aeg halb olla. Triiton puges magama kõikvõimalikesse peidukohtadesse, lahtisesse transakasti, garderoobi sallikasti, taha garderoobi kohvri otsa. Kassipoegade kratsipuu pisikesse pesakasti. Ei liikunud peaaegu üldse. Gabapentiini mõju all natuke tekkis isu, aga seda minimaalselt.

Kui ta väga haigena kahel õhtul tuli mu juurde diivanile konutama õhtul, mida ta ei olnud ammu teinud, siis oli mul raske tunne, et kas ta nüüd jätab hüvasti niimoodi…

Nii ma siis viisingi kassi opile ja lootsin, et midagi leitaks. Midagi, mida saaks ravida. Samas, kui midagi ei leita, siis on ju seegi hea? Ei tea. Kirjas olid sellised kahtlused: kolangiohepatiit, krooniline pankreatiit, IBD, lümfoom või muu kasvajaline põhjus.

Kui talle järele läksin, kuulsin kahelt arstilt, et neerud olid väga imelikud ja midagi head loota pole. Kahjuks neerude kohta selget vastust uuringutelt ei saanud ja kuigi kõigepealt kõiki biopsiaid uurimisele ei saadetud (jäid ootele), siis midagi selget välja ei tulnudki. Ei jõudnud arstiga veel edasisi plaane pidama hakata, kui eelmisel laupäeval Triiton hommikuse toitmise ajal käitus enneolematult õnnetult. Absoluutselt ei lubanud suud puudutada, et toita, et ravimeid anda. Väga keeruline oli, aga sain kohustuslikud asjad tehtud, ise nuttes, nähes maailma kõige õnnetumat looma kössitamas. Kirjutasin arstile, kes helistas ja otsustas alustada hormoonraviga. Kui ma õigesti aru saan, siis see teeb edasised uuringud mõttetuks ja praegu ma ei tea sedagi, kas neid ülejäänud biopsiaid on mõtet uurida. Ravi ei muutu nii või naa. Võibolla saab vaid midagi halba teada – kas seda on vaja?

Olles need tabletid saanud, läks Triiton mõne tunni pärast toidukausi juurde ja hakkas sööma. Üle kolme nädala. Küll väga natuke, aga siiski. Ja nii on nüüd olnud. Hormoonravi mõjub. Risk on, et mõjub halvasti opihaava (mis on väga suur, haav siis) paranemisele, aga seda saan jälgida ja reageerida. Ostsin Triitonile ka mugavana tunduva vesti, millega ta on tasapisi ära harjunud. Krae oli talle lootusetu taluda.

Kaks õhtut on Triiton tulnud mu kõrvale diivanile kaissu ja ei luba ilma pikema paitamise ja peamüksudeta mul magama minna. Päeval ta siiski magab pikalt pigem peidus ja sööb ikka väga minimaalselt, krõbinaid siiski jälle üldse mitte viimased päevad. Kui ta enne haigust konservi kunagi ei tahtnud, siis nüüd ta tahab neid lõhnatugevdajatega Gourme Golde ja vahel ka Felixit. Mingeid kvaliteetsemaid ja ravikonservid põlgab ära. Nii ma siis ajan ülejäänud nälgasid tema kausi juurest kõrvale või annan kõigile midagi mitmendat korda päevas, kui Triiton kuskilt jälle välja tuterdab köögi poole. Peaasi, et ta natukenegi jälle sööks. Kohvikoort limpsib küll.

Tal on kindlasti märgatavalt parem olla, kui enne hormoonravi ja mul on selle võrra kergem teda kodus jälgida, aga mure ning küsimused ei ole kuhugi kadunud. Mis tal ikkagi viga on? Kas saab veel midagi uurida? Kas saab midagi konkreetset ravida? Kas ta jääbki hormoonravi peale? Mis edasi saab? Kui kaua, kuidas, miks…

Tähelepanuta ei saa jätta, et Triitoni uuringud ja ravimised on olnud ühele väikesele MTÜ-le väga kallid.

Võibolla saan mõne vastuse, kui järgmine kord arsti kuulen või näen. Mul ei ole hea tunne, aga muidugi peab lootma. Kaotasin juba lootuse korraks, aga kui Triitonile uue raviga eluvaim tagasi tuli, siis sain aru, et lootust kaotada ei tohi, isegi kui on väga kurb ja raske.

Iga pildi all on väike kommentaar,.

Siin on Triiton natuke enne haigestumist koos sõber Thomasega

Siin on ta minu süles lohutust saamas pärast esimesi ravimisi

Halb on olla, peidus

Ravi ei mõju, oksendab jälle

Kliinikus teise uh-uuringu järgselt. Pakun sulatatud juustu, mida kord seal sõi isuga

Niimoodi tuli mulle õhtul kõrvale, kui oli kõige raskem aeg

Selline suur opihaav 😦

uus vest, all paistab valuvaigistav fentanüüliplaaster

kui halb on olla 😦

kui on natuke parem ja väike söök sattus ninale 🙂

kõige armsam pugeja, palun saa terveks!

Ma ei luba taaskord, et ma siia rohkem kirjutan, aga täna oli aega ja tahtsin, et Triitoni keeruline lugu saaks kirja.

Hambad ja neerud

Kolmel hoiukassid ja ühel kodukassil on kliinikus käidud.
Kuigi 10+ aastat kogemust 10+ kassiga sama teekonda tehtud, muretsen alati.
Ikka lähen eelmisel õhtul magama, mõeldes, kuidas küll kõik kujuneb ja mis tulemuseks on.
Hommikul ärkasin, Triiton tugevalt vastu käsivart. Palusin mõttes andeks, et kohe läheme kööki, siis panen magamistoa ukse kinni ja täna on kõik teisiti.
Viisin tited vannitoast ära ja kuna suurtele süüa ei andnud, oligi kõigil selge, et jama on majas.
Alustasin Trinist, kes lidus mööda elamist ringi ja siis garderoobikappi. Jätsin lükandukse prakile, kahva sinna ette ja kui Trini sealt põgenes, siis jooksis otse kahva. Kahvaga paar meetrit vannituppa ja sealt juba suurde transakasti ootama. Aega veel paar tundi.
Järgmiseks Leila. Temaga tavalised ringid, harjavarrega diivani alt välja ja paanikas vannituppa. Triitonit oodates temagi transakasti.
Triiton, vaene loom, oli pagenud ahju otsa. Sealt udjasin ta alla, kurva laulu saatel tegi temagi mõned ringid, paanikapiss taga, ja lõpuks ise vannituppa. Kuna aega oli veel palju, vabastasin ka Leila ja nii nad koos Triitoniga kahekesi tittede kratsikasse end mahutasidki.
Ma tean ju, et alati püük õnnestub, aga iga kord mõtlen, kuidas saaks neile vähem stressi. Vist ei saagi.
Triinukesega muidugi probleemi pole, 5 minutit varem kasti, kojujääjatele söök ette ja kliinikusse.

Õhtul järele.

Arsti oodates sain lugeda ravijuhiseid ja kuna registratuuris küsiti juba enne, kas tahan ühte suuuuuurt arvet või eraldi, siis sain juba aru, et midagi lihtsat ei olnud.

Leilal pidi olema ainult puhastus, aga siiski pidi eemaldama ühe hamba.
Trinil eemaldati kaks hammast ja talle tehti ka neerude uuringud. Kui ma kõigest aru sain, siis töötab tal ainult 1 neer ja teises on kivi. Algav neerupuudulikkus. Palju juttu veel, mida ma kõike ära ei suutnud fikseerida, aga ilmselt idiopaatiline.
UH ütleb, et struktuursed muutused, neeruvaagen laienenud.
Verepilt ütleb mh, et SDMA is within the reference interval and creatinine is increased. This combination of results is uncommon.
Triniga koos elades ei saa ma mitte üks gramm aru, et tal midagi viga oleks. Kahtlused olid eelmisel korral, kuna ta jõi palju, aga praegu ma seda ei ütleks.
Triitonil läks kolm hammast ja kuna ma olin kaasa pannud sõnumi, et tema järelravi on võimalik, sai ta ka kahed tuttavad valuvaigistid. Teistele – võimalusel.

Ohjah, võimalusel.
Triitoniga ongi kujunenud üsna lihtsaks. Ta jookseb mu eest natuke ära, kangestub siis kuskile nurka, teeb oma kumedat maugumist ja lubab ilusti süstlast asju suhu toppida.
Leilaga saab ka hakkama, tuleb taga ajada, kuni vannitoas saab valuvaigisti antud. Leila käitumine kliinikust tulles oli natuke veider. Ta oli tavapäratult uudishimulik ja tuli mu juurde luurama mitu korda, mida ma teen ja mida ma söön.
Trinikene aga kolis oma tavapärasele mossitamiskohale magamistoa akanalauale kardina taha. Eile rullus ta juba voodis ja lubas paitada
Mõtlesin, et proovin teda hoida ja süstlast valuvaigisti anda, aga no ei ole selle kassiga võimalik. Loopisin talle ka fliisi peale ja proovisin kuidagi nii, aga paanika läks nii suureks, et üks kätepaar jäi puudu.
Toiduga ka ei saanud, sest ta lihtsalt ei tahtnud mitte midagi.
Täna avastasin, et vot seda konservi limpsib, võtsin ära, panin rohu sisse ja magamistoa uks kinni, et teised ei saaks ligi ja no sellest piisas tema jaoks, et asi on ohtlik. Lõpuks aknalaual see taldrik tühjenes, aga ma ei teagi, kelle poolt. Nüüd nägin, et ta ampsab neerukrõbinad närimata alla, proovin homme, kui neile tilgutada, kas siis õnnestub. Ega nad välja näita, et valus on, nagu kassid ikka, aga ma ikka tahan katsetada seda “võimalusel”.
Nii et elame siin ärevates päevades, aga õnneks varsti on jälle kõik mõneks ajaks unustatud.
Uued hambakontrollid aasta pärast, Trini neerud poole aasta pärast.
Nii ka Triinul. Tal kõik endine, Prednisolon jätkub. Uriininäitajad võiksid olla paremad, aga sinna ei saavat midagi parata. Poole aastaga kilo juures, Triinukesest on saanud Tünnike.

Trini kojusaamise võimalused langesid mu meelest veel mitu pügalat, kuhugi sinna “peaaegu et võimatu” kanti.
Triitoniga kui ime juhtub, siis hammaste kontroll on tõesti vajalik. Resorptsioon ründab regulaarselt.
No ja Leilal sama.
Sellised “võib-olla igavesti” hoiukassid on mul. Ja kõik on hästi sellega, välja arvatud, et uute kasside aitamise on nad ära limiteerinud nagu kõik viimased katsed on näidanud.

Olen tänulik sõidutajatele. Anuga kliinikus oodates oli nii tore Juuli pilte vaadata.
Olen tänulik annetajatele, kes aitavad MTÜ kasside arveid maksta.
Ja muidugi dr Juliale ja kõigile teistele Vilde kliinikus, kes kõigi ja kõige eest hästi hoolt kandsid. Nagu alati.

Katsumused ja kliinik

Oli aeg viia Trini, Triiton ja Leila vaktsineerimisele. Kõigil viimasest vaktsiinist möödas 1,5-2 aastat.

Tegin plaane, aga lõpuks lendasin ikka kahvaga mööda korterit ringi. Triitonit ei ole üldiselt raske saada sülle, siis igaks juhuks vannituppa ja seal juba saab temaga kõike teha. Sülle saan ma ta kas hommikuse miiluringi ajal või siis, kui ta tuleb kööki koort küsima. Seda teeb ta alati, kui ma tulen väljast. No vot aga seekord ei tulnud. Triiton sai päris kindlasti aru, et midagi on teisiti.

Leila pärast ma ka ei muretse, sest tean, et oma kabuhirmus pageb ta lõpuks alati vannituppa, kus ei ole mingit probleemi.

Triniga aga muretsesin ette. Teadsin, et ma ta lõpuks nagunii kätte saan, aga millise hinnaga seekord?

Hommikul panin paar transakasti tutvumiseks, väike catnip sisse ja jälgisin, et ehk tekib Trini ja transakasti vahel usaldus. Ei tekkinud.

Kliinikuaeg lähenes, alustasin Trinist. Lasertäpiga meelitasin ta vannituppa, kus ta hakkas kähisedes akent mööda üles ronima, aga suure rätiku all sain selle kange pulga ikka kasti lükatud.

Triiton oli aga kadunud. Kuskilt ta välja volksas, ei saanud aru, miks ma teda jälitan, põgenes ka arvutilauale, kus ajas kõik asjad ümber ja maha. Katki läks üks klaasist või kristallist  inglikujuke. Loodan, et mu kaitseingel jäi siiski terveks, hetkeks hakkas kõhe… Korra panin talle kahva peale, aga kuidagi lipsas välja. Lõpuks põgenes temagi vannituppa, kus ma tavatult kurja Triitoni kasti toppisin.

Leila. Tavaline paanika.

Lõpuks vannituba, kus ma ta minekuni veel ootele jätsin, sest varuaega jäi veel üle. Tagasi tulles oli ta ennast juba pesumasina taha litsunud. Ohjah…

Kliinikusse sõidutas meid Simmo-Sia tore pere. Trini kast oli mul süles ja kui panin sõrmed puuri, siis ta nühkas vastu. Oh sa mu metsik tibukene…

Alustasime Leilast, kes värises ja kartis nagu alati, aga püsis vagusi. Leilal on nii palju hambakivi, et peab minema puhastusele.

Triiton oli samuti hirmust kange, aga katsetasin ja tõstsin ta kaalule – 5,66 kg. Temal juba on hambaajalugu ja paraku tuleb taas üks kuni mitu eemaldada.

Trini jätsime magustoiduks. Puur tasakesi pealt lahti, tekk peale, kaas pealt ära. Hoidsin kõvasti ja kuigi ta undas, lendu ei läinud. Süst sai tehtud ja kahjuks ka tema hammaste või hamba eemaldamisest ei pääse. 

Statistika paistab olevat selline, et peaagu kõikidel kassidel on mingi hambamure, aga kui vähestel sellega tegeletakse…  Kuna need kolm on MTÜ hingekirjas, aitavad annetajad protseduuride eest tasuda.

Ei ole tore, et sellega peab tegelema, aga hea, et sai teada. Augusti teise poolde  jäävad esialgu need plaanid.

Triiton ei tulnud järgmisel hommikul mu juurde kaisutama, aga täna juba tuli. Trini veetis terve õhtu aknalaual, mitte oma tavalistel lebokohtadel. Leila on aga lihtsalt õnnelik, kui saab rõdul istuda ja vaindlane olen ma ju nagunii.

Nüüd ma olen õnneks jälle väiksem kahtlusalune kui neil piltidel.

 

Mängud ja kakelungid

Urr ei käinudki veel hambaopil, kliiniku palvel lükkasime selle edasi, 8ndaks märtsiks. Mis seal ikka.
Urr on hakanud vähem voodis magama, sellevõrra on teised jälle oma vanu kohti hõivamas. Näen, et tülinorija on pigem D. Tema alustab ja Urr paneb vastu. Jälle olen õppinud, et mitte kunagi ei ole võimalik eeldada, et mõni kass sobib või ei sobi teistega. D pole kunagi olnud tülinorija, aga vot nüüd on. Triiton on alati olnud eemalehoidja, aga nüüd pole mingit probleemi kellegagi.
Enamasti saavad nad kõik rahulikult oldud, aga paratamatult põrkuvad siin vahel.

Urr on kõige suurem mängija ja jäin mõtlema, et ta on ju üks noorimatest, koos Leilaga. Muidugi peab mängima!
Alatasa togib ta käpaga palli omale kõhu alla ja hakkab seda siis omaette udjama, aeg-ajalt kiirendades. Jätkuvalt ei kaota ta huvi laua küljes rippuva tuusti vastu.

Lisan mõned pildid eilsest mängutoast. Ainult Leila magas ahju otsas ja osa ei võtnud.

Draama ühes vaatuses

Osades Trini ja Triiton 🙂

Ja teised loomad

On paras aeg näidata neid väheseid pilte, mis blogipausi ajal tehtud said.
Juttu pole palju rääkida, sest iseloomud on Leilal, Trinil ja Triitonil ikka täpselt samad ja mingeid enneolematusi nad ei korralda.

Triiton on küll isegi veel kraadi võrra memmekam. Kallistan teda igal hommikul enne voodist välja tulemist, sest ta on just mu kõrval ja ootab seda. Mina ka.
Leila on täpselt samasugune suslik. Kohal ainult siis, kui tahab midagi head või kui saab näiteks õuest rohtu. Puutuda ei luba, isegi magades valvab ega ma liiga lähedale tule.
Õnneks saab tal vajadusel ilusti näiteks küüsi lõigata ja vahel võtangi ta hirmust kangena lihtsalt vannitoas sülle ja räägin kasuka sisse, et kas ometi kunagi midagi ei muutu…
Leila on ka endiselt kõige suurem soojavares. Ahjukütmise aeg meeldib talle väga.
Trini areneb oma väikeste sammudega, aga ei midagi märkimisväärset. Paitamist tahab, rullub, tammub ja nühib, aga sülle võtta ei saa ja parem mitte üldse mõelda, et teda peaks millegipärast kinni püüdma.
Lasertäpi peale ilmub ta kasvõi maa alt, paneb esikäpad laua äärele ja ootab starti, et saaks hullunult liduma hakata.

Kohutavalt armsad on nad kõik, aga kas maailma parimad kodu just neid tahavad, selles ma väga kindel ei ole.
Pigem usun juhustesse, saatusesse, asjade kokkulangevusse, et kunagi kuskil keegi…
Niikaua elame siis koos.
Ja siin siis need pildid.

alati valvel

rohusööjad

Frode ja Tille on nüüd Frodo ja Sam, kes naudivad mürgeldamist ja paitamist.

Uut pausi ma välja ei kuuluta, sest kui kõik läheb plaanipäraselt, tuleb varsti üks ajutine hoiuline järjekorrakasside hulgast.

Nad on nii armsad

Trini, kes otsib hellust ja Triiton, kes lubab sel juhtuda, aga kelle süda kuulub teisele 🙂

Rõõmus kutsikas Triiton

Triiton tuli eile hoiukodusse tagasi. Käisin teda vaatamas ja tahtsime natuke plaani pidada, kuidas tekkinud muresid lahendada. Kui aga Triitonile voodi all otsa vaatasin ja tema õnnetuid silmi nägin ning tusast urinat kuulsin, ei olnud enam palju vaja mõelda. Lisaks demonstreeris kass Ruudi seda, mille pärast mure tekkinud üldse oli.

Triiton tuli hoiukodusse tagasi, kuna suhted ühega kassidest ei olnud head. Triiton muutus oma toas järjest julgemaks, üsna tavaliseks kassiks, kes oma toa elanikku aktsepteeris juba ja ei kartnud, aga toa ust normaalselt lahti hoida ei saanud. Ruudi ja Triitoni “veregrupid” kohe üldse ei klappinud ja tekkisid kaklused. Mitte keegi ei saanud normaalset elu elada. Triiton pidi olema ühes toas, kogu aeg pidi suhteid valvama, tagaajamisi ja kassipuntraid lahendama.

Nii tunduski mõistlik lasta kõigil oma vana elu edasi elada ja mitte veel nädalate kaupa vaadata, kas äkki ikka kuidagi saab. Kuuldes, kuidas asjad juhtuvad, minul sellesse enam usku ei olnud ja algusest peale olin teadnud, et sedalaadi olukord kui tekib, siis Triiton võib tagasi tulla. Triitoni perenaine oli südamest kurb, sest tema andis 100% ja veel peale ka, et kuidagi ikka saaks. Feliway, Calm toit, vaikselt harjutamine, meelitamine, nipid-trikid.

Aga Triiton ei taha voodi all elada ja karta, ei taha ka teist kassi vihata. Ruudi ei taha, et tema kodus keegi talle ei meeldi. Perel ei ole tore, et iga sammu peab planeerima ja kasse omapäid kokku jätta üldse ei saa.

Tere Triiton, see olen mina!

Vahva jänespüks Huugo, temaga polnud muret

Ruudi, kes alla ei anna 🙂

Viimane hetk oma toas

Nii oli Triitonil vaja taluda veel viimane väike ehmatus transpordikasti minekuga ja tagasi vanas heas seltskonnas ta oligi.

Nüüd siis sellest, miks pealkiri hoopis rõõmsat sorti on.

Alguses lidus ta garderoobi taha, ise midagi pikalt kaeveldes. Mina käisin poes kohvikoort toomas ja tagasi tulles pikutasin, et jälgida, mis saab.
Triiton hüppas varsti voodisse minu juurde ja kui paistis, et ta mind uues kohas ära ei tundnud, siis see mis juhtus, oli mulle täiesti vapustav.
Ta tuli, nuusutas mu nägu ja hakkas siis väga tugevalt oma peaga vastu minu pead puksima. Ausõna, mu põsesarnad said haiget. Ta sõtkus ja nurrus ja pöörles, ikka selleks, et veel üks müks teha ja veel ja veel ja veel. Ligi 20 minutit ta lihtsalt nühkas vastu mu nägu iga nurga alt. Siis sättis end mulle kaissu-kõrvale, prääksatas midagi ja jälle nühkas. Ma ei ole kunagi kogenud sellist kassi emotsiooni. Nagu koer, kes pole oma peremeest kaua näinud, noh, umbes poeskäigu jagu 🙂
Lõpuks ta rahunes ja hakkas teiste kasside järele ringi vaatama. Praeguseks on ta nad kõik ära tüüdanud oma hellusehoogudega. Meil on kõik endine ja seda kuuenädalast seiklust nagu poleks olnudki.

Usun ja loodan, et Triitonile tuleb veel võimalus(i). Mina ja ka Triitoni armas kodupakkuja saime aga väga väärtusliku kogemuse.

Ma ei ole õnnetu. Kahju on muidugi, et hea kodu läks “raisku”, aga mine tea, äkki keegi teine kunagi klapib sinna seltskonda ehk Ruudiga, seda ei saa ju välistada. Inimeste südames ja kodus on ruumi palju, et kunagi ehk veel proovida.

Triiton tervitab

Möödunud on üle kahe nädala Triitoni kojuminekust. Läinud on nii nagu olen arvanud, et läheb. Triiton kohaneb, aga väga aeglaselt. Saan tema käpakäigust sageli uudiseid ja muretsemiseks ei ole enam mingit põhjust. Alguses natuke oli, kui ta hakkas normaalselt sööma põhimõtteliselt alles neljandal ööl.
Teiste kassidega ta ei kakle. Inimestega ka mitte. Minu üllatuseks on ta vahel uusi pereliikmeid käpavopsuga kostitanud, kui tema nina alla tullakse sõprust sobitama, aga kui ma meenutama hakkan, siis mulle tegi ta algul sedasama. See oli nii ammu, et olin unustanud…
Triiton elab praegugi ühes toas, õhtuti avaneb uks ka neljajalgsetele külalistele. Viimasel ajal on ta isegi natuke mängima hakanud. Omaette madistab hiirega ja veidi on vastanud ka suleridvale. See teeb mulle rõõmu, sest muidu ma oskan elavalt ette kujutada, et kass on mustas masenduses, eriti arvestades tema tavapäraseid ilmeid 🙂
Ta on ka oma toast jalutama läinud, kusjuures isegi mitte hiilides, aga nagu peremees. Piisab küll vaid väikesest ehmatusest ja ta on oma turvatsoonis tagasi.
Kuna Triiton mängib ja sööb, siis musta masendust ei saa olla ja tuleb lihtsalt vaadata, kuidas need päevad edasi kulgevad.
Selle pere kassipoistel ei ole söök kogu aeg nina all, kuna nad ei oska piiri pidada. See on Triitoni harjumustega risti, sest tema on harjunud sööma siis, kui tema tahab. Kui aga toit talle nina alla panna, siis tulevad poisid ja söövad ära, kui Triiton ise kohe ei taha. Nii et esialgu ongi tal hea oma toas olla, kus võib nii krõbinaid kui koort tarbida vanal kombel. Mina usun, et kui suurem hirm on seljatatud, õpib Triiton uue harjumuse ära ja saab aru, kuidas peab käituma, et kõht tühjaks ei jääks. Kõigeks on vaja aega ja kannatust. Triitoni õnneks on tema perel seda kuhjaga.
Katseaeg aga ei ole veel lõppenud, võtame rahulikult ja tahame kindlad olla, et kõik oleks ja jääks hästi. Lootust on!

Minu kodus aga on Trini segaduses. Ta tuleb harjumuspäraselt mulle ukse vastu, aga enne ta puksis siis mööda tuba vastu Triitonit. Nüüd aga tuleb uus ohver valida. Ootamatult on selleks Triinu – ikkagi triibuline 🙂

Triitonil on võimalus

22.02 läks Triiton koju. Kuidas tal seal läheb ja kas ta sinna jääb, näitab aeg. See ei ole veel hurraa!-postitus, vaid selle sündmuse jäädvustamine, nagu päevikutes ikka tehakse.
Triiton peab kohanema kahe mustvalge kassipoisiga. Triiton peab üldse kohanema ja see on talle väga raske. Esialgu elab ta eraldi toas koos ühe inimkaaslasega ja kõige uuega harjub rahulikult, väga väikeste sammudega. Midagi dramaatilist pole seni juhtunud, söömisega on natuke kehvasti, aga väikesed salajased tiirud uues toas on juba tehtud.

Triitonil on raske ja minul ka. Triitoni kojumineku mõte hakkas ilmet võtma alates näitusel käimisest, kuigi otseselt sealt ei tulnud pakkumist. Sellest on juba tükk aega ja mul on olnud võimalus pikalt kaaluda, mis on õige. Kaalusin välja, et õige on koduotsiv kass koju saata ja unustada need teised mõtted “mis oleks kui…” Kuigi olen juba ammu otsustanud, et päris oma kasse mulle enam ei tule, on sellist külma kalkuleerimist ikka väga raske teha, kui tegu on kaks aastat ja üheksa kuud sinuga koos elanud, sinu taltsutatud ja südamest armastatud loomaga.

Lihtsamaks tegi see, et kodupakkuja on tõesti usaldusväärne, armas inimene, hea hing. Varasemast tuttav Kassijaama sõber ja Loomasõber, tõesti suure tähega. Ega ma vähemaga lepikski. Ja muidugi on selge, et kui kassid koju ei lähe, on väga keeruline kedagi uut aidata.

Kui katseaja algus hakkas lähenema, kallistasin Triitonit igal võimalusel ja rääkisin nagu poolemeelne talle kõva häälega, mis plaanid meil on ja et ma annan ta ära ainult sellepärast, et tahan talle parimat. Et nii on algusest peale mõeldud ja isegi kui alguses on kurb, on pärast kõik jälle rõõmsad.
Kui ma kolmapäeva õhtul magama sättisin, tuli D mu juurde nurruma nagu ikka. Triiton ühines, sättis end mulle kõhule ja kohe saabus ka A (mis ei ole tavaline) ja litsus end kolmandaks. Kobasin telefoni ja jäädvustasin nii nagu sel hetkel õnnestus. Tunne oli selline, et vennad AD teavad, mis toimub ja tulid veel viimast korda kokku, minu juurde, sõbra juurde. Ma ei raatsinudki magama jääda ja lihtsalt ootasin, kuni nad ükshaaval lõpuks oma urgudesse kadusid. Terav silm märkab pildil ka Leilat.

Järgmisel õhtul röövisin Triitoni kohvikoore juurest ja viisin vannituppa, et ta oleks valmis. Meil oli veel aega. Paitasin, lohutasin. Ei nutnud. Tõstsin ta varsti transpordikasti ja läksime koos, sain tema ilusa kodu üle vaadata ja kahte toredat sõbrakandidaati näha.

kohe läheme, viimane pai

Kuigi see postitus on kurva alatooniga, olen ma väga õnnelik, tänulik ja rahul, et lõpuks ometi leidus ka Triitoni jaoks pere, kes teda tahab ja on valmis proovima.
Ka nädala pärast ei pruugi siiski olla veel selge, kuidas jääb.