Jälle kuuekesi

Elu hoiukodus on jälle täiesti tavaline. Kuus kassi on ju igati normaalne 🙂
Triinu saab jälle jooksvat vett juua, sest samal ajal ei tule neli uudishimulikku pead kraanikausi äärele.
Triinu tahab nüüd jälle minu peal magada.
Mina saan panna teleka käima ja hakkabki mängima – kõik juhtmed on omal kohal.
Saepuru asub üsna liivakastide ees, mitte terves korteris, voodil ja diivanil.
Pesukuivatusrest püsib püsti.
Köögis on endiselt tunglemine, aga mitte kiiruse peale kandikute jagamine.
Mina ei jookse igalt poolt ära kohe koju, sest seal on näljased kassipojad.

Trini liigub rohkem ja sirutab varbaid ning keerab kõhtu ette aina rohkem. Muutub üha armsamaks!

Võib-olla kõige tähtsam on, et Leila ei pissi enam valesti. Nädala aega on kuivaks jäänud ka arvutilaua all asuv varuliivakast, vahed vähenesid juba ravi alguseks kahe-kolmepäevaseks ning valedesse kohtadesse pole ta vist teinud juba umbes kolm nädalat.
Leilat ajan Calmexi andmise pärast küll iga päev taga, aga see on juba vaid mõneminutiline rutiin. Magamistoa uks kinni, Leila diivani alt välja ja vannitoas või garderoobis saab vaene hirmunud loom ühe ml vedelikku suhu hops. Järgmisel nädalal on kliinikus kontroll.

Triiton aga hakkas mõni aeg tagasi konservi sööma!
Kõigepealt märkasin, et ta sööb kassipoegadest jäänud Felixi kuivanud liblesid. Siis hakkasin pakkuma muud ka ja sööb! See kass, kes kaks aastat põlgas praktiliselt kõik konservid ära. Väga veider minu meelest, aga nüüd on tema siis ka oma kausikesega jaol ja teeb instensiivset käpatõstet järjekorras oodates. Kõige rohkem sobib Gourmet pasteet ja no kohvikoor loomulikult
Triitoni elus toimub veel põnevaid asju, aga rohkem kirjutan sellest alles veebruari teises pooles.

SS-il ja MM-il läheb kodudes väga-väga hästi!

Advertisements

Tore Triibik Triiton :)

Käisime eile Triitoniga varjupaigakasside näitusel Kaunim Koduotsija.
Viisin Triitoni mugavustsoonist välja, aga õnneks läks ta sinna koju jõudes kohe tagasi.
Hommikul haarasin ta keset koorelimpsimist kaenlasse ja viisin vannituppa ära, et ei peaks pärast jahti korraldama. Alguses kaebles natuke, aga silitasin teda seal pikalt ja siis oli suur sõber nagu ikka. Nägu on küll pahameelest kantud.

Siis tõstsin ta reisikasti ja Simmo arvas, et tema võiks ka tulla või siis vähemalt natuke valvata ja tähtis olla.

Näitusepuuris oli Triiton solvunud ja pahur ja isegi mu pikad paid ei lohutanud. Seda suurem oli üllatus ja heameel, kui kasse hinnanud dr Tiina Toomet Triitoni Toreda Triibiku tiitlile välja valis. Kõik saavad aru, et võimatu on kasside vahel valida, aga ju siis Triitonis ikka on see x-faktor. Mina tean, et on, aga ega ta seda ju võõrastele taha näidata.


Ma ei uskunudki, et sealt see päriskodu tuleb, aga auhindu saada, inimestega suhelda ja teisi kasse vaadata oli täitsa vahva. Õnneks ei kestnud üritus pikalt  ja nii ei olnud Triitoni trauma väga suur. Koju jõudes oli vaja kiirel sammul peitu pugeda. Kaua ei läinud, kui ta jälle välja tuli ja oli tema ise.
Kuhu ma selle suure karika panen, seda küll veel ei tea.
Pildistasin mõnda lähemat kassi ka. Üks armsam kui teine.

Arno oli väga lahe!

Igasugused

Pildipostitus möödunud nädalast.

Kassidel käisid külalised, mis oli väga tore, sest kõik said mängitatud ja väsitatud. Isegi Leila oli ninapidi juures ja tahtis oma osa saada
Arvutilaud on tavaliselt kaetud väikeste nurruvate kassidega.

Sain teada, miks on tikutopsid kogu aeg kadunud.

Mirjam saab Triitonilt sõbramüksu

Mirjam ja Trini

see saba muudkui kasvab!

Patsientidest

Stjopa sai terveks ja Triiton jäi haigeks.

Stjopa sai giardiale lõpuks negatiivse vastuse, kõrvad korda ja ka vaktsiinisüsti. Hakkasin siis pärast desotamist vannitoa ust lahti hoidma, et näha, kuidas suhted kujunevad. Kujunes aga nii, et Stjopa vannitoast välja tulla ei julgenud. Teised käisid tema juures hiilimas ja nuusutamas, konflikte ei tekkinud, mille üle rõõmustasin väga. Öösel küll ei tahtnud ust lahti hoida, kuna võimaliku kakluse puhul ei jõuaks reageerida. Lõpuks hakkas Stjopa siiski välja hiilima, aga komitee tuli vastu ja ta ikka ei julgenud.


Eile lehvitas ta mulle viimast korda ja väga raske südamega viisin ta Kassijaama tuppa puuri. Stjopa oli üks mu kõige lihtsamatest hoiulistest. Temaga ei olnud peale tervise mitte ühtegi muret ega pahandust. Kõige leplikum ja armsam kassipoiss. Aga mul ei ole mõistlik hoida niipalju kasse enda juures ja vannituba vajavad ju uued hädalised.

viimane lehvitus


Kassijaamas hakkas Stjopa õnneks kohe sööma ja veetsin teda paitades, sügades ja pealage musitades tükk aega. Tuleb loota, et keegi temaga kakelda ei taha, siis saab FIV+ kass teistega koos elada küll. Esialgu ei tahtnud tema lahtisest puurist välja ega teised sisse.

uue kohaga leppinud


Küll on keeruline, poevad südamesse ja vii siis veel neid ära… Aga mõistuse hääl on mul tugevat sorti.

Triiton.
Tema ravi sai ilusti lõpuni ja igapäevased kiusamised unustas ta kümne minuti pärast ära. Siis tuli esmaspäev, ma olin lõunast saadik kodust ära ja tagasi tulles leidsin eest oksendava Triitoni ja mitukümmend väikest ja suuremat okselaiku. Triiton jäigi vahulaike oksendama ja tegi seda terve öö iga tunni-paari tagant. Ma ärkasin iga kord üles, sellepärast tean. Hommikul suhtlesin arstiga ja kuna pärastlõunaks oli nagunii hammaste ülevaatuse aeg, siis varem ei tormanud. Triiton ei söönud ja ei tulnud mulle uksele vastu, sain aru, et tal on paha olla. Aga millest?
Praeguseni ma seda ei tea… Samal ajal, kui mina olin ära ja oksendamine ilmselt algas, toimus minu kodust u 500 meetri kaugusel Nisu tänava majas suur gaasiplahvatus. Meie majagi oli vappunud ja kui ma koju tulin, siis tundsin toas imelikku lõhna. Võimalik, et tundlikul Triitonil hakkas ehmatusest ja sellest lõhnast halb. Kliinikus sai Triiton tilgutit ja süsti ja soovituse ta tagasi tuua, kui ma ikka muretsen. Muretsesin küll, kuigi õhtul oli ta juba täitsa reibas ja natuke sõi. Täna hommikul ei tulnud ta jälle kööki, istus ühe koha peal ja muudkui limpsas keelt ja näugus. Viisin ta jälle kliinikusse ja palusin igati uurida. Triitoni veri oli väga hea, röntgen ei näidanud üheski organis probleemi, ärritust küll. Sai jälle tilka, aga tal oli niipalju parem, et kui eelmine päev oli ta täiesti vagusi, siis täna oli ta olnud rapsik hammustaja ning eemaldas ise ka kanüüli ja sidemed. Tubli poiss 🙂
Sain koju kaasa Promaxit ja süstid ka, et need ise talle teha, kui homme ikka paha.
Lõpuks ei osanud arstki arvata, miks Triitonil nii juhtus ja võib-olla tõesti sellest lõhnast-gaasist reaktsioon.
Vähemalt on teada, et Triiton on muidu terve kass. Ka silmade rähmasus on hammaste parandamisega korda saanud.

ootame arsti

patsient Triiton

Vaene väike Triiton, saa terveks!

Rehabiliteerin

Triiton ei ole raske juhtum. Ei hakka seda postitust kustutama ja sõnu tagasi võtta ei ole ka mõtet ega põhjust, aga meil on pärast seda ühte õhtut (kus me mõlemad olime väga õnnetud) läinud väga hästi.
Järgmisel õhtul jalutasime pool tundi, kuni Triiton alla andis, heitis end diivanile ja oli kõigeks valmis. Sealt edasi saan ma ta kätte, kui vaatan vaid otsa ja teen mõned sammud tema suunas. Ta jääb pidama, ära ei lähe, ei kurjusta. Hommikuse tableti saab voodis, kui ta tuleb mind puksima. Imeline kass 🙂
Täna sai ta viimase valuvaigisti ja mõtlesin, et proovin seda igaõhtust protseduuri natuke fotokaga filmida. Kuna ma ei ole miski režissöör ega operaator, siis pool Triitonit on enamasti kaadrist väljas, aga tõestusmaterjal selle kohta, kuidas endise tänavajeekimiga saab kõike seda teha, mida ükski kass ei salli, on olemas.
Järgmisel nädalal läheme kliinikusse kontrolli. Väga loodan, et paranemine on nagu vaja ja Triiton võib elada kiusamisvaba ja hambavaluvaba elu oma päriskodu oodates.
Nii lihtsalt see käiski: http://www.youtube.com/watch?v=Id8Fwgzxq8M

Muidupilte

Kuigi elu keerleb praegu ümber Triitoni ja Stjopa ravi, on teised kassid ka ikka täitsa olemas, üks vahvam kui teine.
Trini näiteks on saavutanud refleksi, et kui ta on pikali ja ma tulen paitama, siis ta viskub automaatselt külili. Nii tore!
Leila on täpselt samasugune armas väänik.
Triitoniga vist leppisime ära. Eile oli ainult pool tundi mööda tuba kõndimist, kui ta diivanil lubAs endaga kõike teha ja hommikul sain jälle voodis tabletiveerandiku antud. Kahv aga ootab ukse taga, sest kliinikusse peab ju, nui neljaks, õigeks ajaks saama.




Triiton sõbraga

AD 🙂

Kerge juhtum ja raske juhtum

Kirjutan oma kahest patsiendist.
Stjopa giardia ei saanud veel korda, ravimidoos kahekordistus ja isolatsiooniaeg pikenes. Kõrvad on praktiliselt korras, isegi ilma turjatilkadeta. Tema ravimisega ei ole mingit probleemi. Ta on nii haleda moega, et ma iga kord kallistan ja palun andeks seda tabletiandmist, kuigi see kestab kaks sekundit. Tema on siis see kerge juhtum, kui välja arvata, et kahtlus sai kinnitust – Stjopa on FIV positiivne. Üks asjalik ja julgustav artikkel on siin. Ma väga loodan, et see diagnoos ei sega armsa Stjopa koduotsinguid. Endiselt ei tea veel tema suhteid teiste kassidega, aga senised väikesed uudistamised eemalt ja läbi transpordikasti ei ole ühtegi vaenumärki andnud.
Teine patsient on aga Triiton. Temal tuvastas arst vaktsiini ajal tehtud ülevaatusel hambaprobleemi, vähemalt kolm auku ehk hammaste (hambakaela) resorptsioon, kui ma õigesti olen aru saanud. 08.06 oli tal operatsioon ja selle tulemusel pidi eemaldama siiski kuus hammast, tervete juurtega, aga aukudega hambad. Opile järgneb ravi ja toetus nagu ikka. Võttis mind sügavalt ohkama, sest Triiton ei ole ju siiani päris taltsas kodukass.
Kuni eilse õhtuni oli siiski kõik ok. Köögis, kui ta jalgade ümber silis oma kohvikooretilka oodates, sain anda nii hommikusi kui õhtusi valuvaigisteid, antibiootikumitabletti kui natuke ka igemeid määrida. Istun talle peale, hoian ühe käega kogu jõust kinni ja saan hakkama. Hommikuse tableti aga andsin voodis, kus ta pahaaimamatult miilustas. Enesetunne paistis õnneks ka igati hea, kappas ringi, nühkas kõiki nurkasid ja sõberkasse ning mind nähes hakkas tegema käpatõstet.
Aga eile õhtuks oli tal asi selge. Mind ei saa enam usaldada. Köögis sätib end täpselt nii, et ma ei saa teda enam krahmata. Rõduukse juures olen ka ta kätte saanud, aga enam mitte.
Tõin keldrist väikese näitusepuuri, aga ei saanud teda ka sinna. Ma ei suutnud mõelda, et ta jääb ilma valuvaigistita ja õhtuse ravimita ja panin varustuse omale vöökotiga külge, et tabades teda ükskõik kus, oleks asjad olemas. Mänguga sain ta kätte, aga ta ehmatas tugevasti ja tõmbas mu käe katki. Panin teised kassid magamistuppa. Hakkasin siis vaest Triitonit püüdma, teades, et ta enam ei ole taltsalt vagusi ja midagi lihtsat ees ei oota. Kolm tundi jalutasime mööda tuba, tema ees, mina järel. Visatud rätikud libisesid maha. Mõned korrad viskas pikali ja lubas pai teha, ajas varbad rulli, aga see oli ka kõik. Ma rääkisin temaga ja palusin tal ennast aidata, natuke nutsin ka tekkinud frustratsioonist ja mõtlesin, et mis ma nüüd siis kõik ülejäänud päevad teen.
Lõpuks väsis Triiton nii ära, et oli diivanil pikali ja lubas mul pikemalt silitada. Kobamisi sain tableti suhu ja see läks õnneks. Pani jooksu jälle. Veel sama ja sain ka valuvaigisti antud.
Täna hommikul, kui tahtsin tabletiveerandit anda (võin anda ka üks kord päevas pool), põgenes ta voodist juba mulle otsa vaadates, kuigi enne käis vanamoodi peaga puksimas. Ja jäigi andmata.
Toon kahva koju. Ja kui teisiti ei saa, siis läheb Triiton Kassijaama puuri elama ravi ajaks.
Mul on nii hirmus kahju teda kiusata, aga peab ju. Loodan väga , et ta annab mulle andeks ja oleme ilma hambavaluta Triitoniga sõbrad jälle edasi. Kliinikusse kordusvisiidile peab ju kindlaks ajaks minema, ma juba ette muretsen, kuidas sellega veel saab.
Kuidagi peab saama.

patsiendid kliinikust tagasi


pahane Triiton


Stjjopa naudib und ja päikest

Trini ja Triiton – paras paar

Põmaki! Triiton tuleb, keerab kaugelt juba pea rinnale ja tuleb puksib minu pead, kui see satub sobivas kõrguses olema. Või puksib mõnda leplikumat sorti kassi. Mis siis et teine magab sügavat und, ikka on vaja oma hellust näidata.
Trini puksib ka. Triitonit iga kell, sest koos nad põrandal marsivad, külg külje vastas, pead viltu. Trini armastab väga neid kasse, kes teda armastavad. See tähendab kõiki peale Triinu. Mina hakkan ka tasapisi tema edetabelis tõusma. Viimane edusamm oli see, et toitu oodates nühkas ta paar korda peaga vastu mu kätt. Ja muidugi saan ma teda paitada pikalt ja laialt kui ta on unine või soojal vannitoapõrandal, st kui ta ei viitsi ära minna. Külili viskab ta mu pai peale end juba sageli. Kord proovisin teda ka maast õhku tõsta, aga see ehmatas teda väga. Väljateenitud usaldust ei tohi kaotada, rohkem ei tee. Mõnda aega 🙂
Mõlemad kassid on nii palju arenenud. Triiton on suur-suur hellik, tahab väga sügamist-paitamist temale sobival, turvalisel moel. Trini pole veel täiesti kindel, et inimene talle liiga ei tee, aga ma veenan teda selles iga päev ja natuke hakkaks ta nagu juba uskuma.

süüa kraban ise


See on tüüpiline hetk, kus ma teen Trinile pai ja kuskilt kalpsab välja Triiton, et oma peapuks ära teha