Kuidas Kas-Kasser kodu leidis

Kõik algas sellest, et Mammu suri ära.
Mammu oli endine tänavakass Lasnamäelt, kelle võttis endale üks tore vanapaar. Kuna minul oli au olla neli aastat tagasi Mammu peamine käpahoidja, siis mina neid temani suunasin ja samal ajal, ise seda teadmata, need kaks inimest igaveseks oma ellu lasin.
Oleks nagu suured sõnad, aga nii see tõesti läks. Mammul oli vaja regulaarselt küüsi lõigata ja muud nõu anda. Vanapaaril oli mõni aasta varem surnud koer ja kassipidamiskogemus oli neil ka olemas, aga neile väga meeldis, et oli keegi, kellele küsimuste korral helistada ja keda külla oodata.
Mina seda päris nii ei planeerinud, aga toredate ja intelligentsete Luule ja Ilmariga lähemalt tuttavaks saades tundus see kõik juba loomulik, et ma kogu nende eluga kurssi sain ja nemad mind ajapikku oma lapse(lapse)ks on pidama hakanud. Mammu oli lihtsalt see nähtamatu niit, mis meid alguses ühendama hakkas.

Selle aasta juunis sain kõne, et Mammu ei taha hästi süüa ja on tavalisest loium. Palusin teda paar päeva jälgida ja siis sain juba ise kohale minna. Samal päeval oli Mammuke juba tavalist moodi sööma hakanud ja ma ei saanud midagi aru, et oleks teisiti. Paistis veidi kõhnem küll välja, kui eelmisest korrast mäletasin. Leppisime kokku, et jälgime hoolikalt ja uue ohumärgiga viin ta kohe arsti juurde. Veidi enne äraminekut sain oma elu kõige müstilisema kassikogemuse, aga sel hetkel ma seda veel ei teadnud. Istusin põrandal, et Mammut veel natuke paitada ja imestasin, et ta ei lähegi ära. Oma perega oli Mammu täiesti julge, aga küünte lõikamiseks ma pidin teda reeglina teki alt üles otsima või alguseaegadel ka voodi alt ning minu seltskond teda kunagi ei huvitanud, alati vudis kuskile ruttu ära. Aga sel päeval, 19ndal juunil, istus Mammu minu kõrval, nurrus ja nühkas peaga mitu korda vastu mu kätt. Esimest korda nende nelja aasta jooksul. Me kõik imestasime ja pidasime seda heaks märgiks, et Mammul on jälle kõik hästi.
Tegelikult ei olnud. Poolteist tundi hiljem sain uue kõne – Mammu ei püsi tagumistel käppadel ja lamab raskelt hingates põrandal. Läksin kohe tagasi ja viisin Mammu Loomade Kiirabi kliinikusse. Sel õhtul oli seal väga palju tööd ja läks aega, enne kui ma sain teada, et Mammul on kõhuõõnes kasvaja. Tema seisund halvenes minu nähes, isegi verd ei saanud analüüsimiseks kätte. Otsustasime, et anname talle võimaluse (uuringud ei näidanud nii täpselt, kuidas kasvaja paikneb) ja kui öö jooksul seisund paraneb, siis proovitakse opereerida.
Läksin kolm tundi hiljem nukralt koju ja hommikul sain teada, et Mammu ei pidanud vastu ja suri öösel…
Luule ja Ilmar olid lohutamatud ja mina jäin mõtlema, mis seal põrandal siis õieti juhtus. Kas Mammu jättis niimoodi hüvasti? (Ma eelistan mitte mõelda, et see oli valunurr).
Viimati kontrollisime Mammut kliinikus talvel, siis küll põhiliselt hambaid, aga ülevaatusel ei leidunud midagi erilist. Sain nüüd hiljem teda, et selline kasvaja võib tekkida ka mõne nädalaga. Nii et Mammu saatus oli lihtsalt selline – külmetada tänaval, siis olla kellegi elu mõte ja lõpuks lahkuda raske haiguse tõttu.

Edasi läks nii, et käisin Luule ja Ilmari juures edasi, rääkimas ja lohutamas, nii nagu oskasin. Nad olid kindlad, et uut kassi ei tule, sest uut kaotust nad üle elada ei jaksa ja kauaks neidki enam (see paljude vanainimeste tüüpiline jutt). Mina kuulasin kannatlikult iga mõtet, mis neil tuli, kuni lõpuks hakkas siiski tasapisi välja kooruma, et uus kass võiks olla parem kui elu ilma kassita. Ma siis toetasin ka seda mõtet ja Kassijaama kasside vahel valides ülisõbralik Kas-Kasser sõelale jäigi. Ootasin siiski veel, et nad päris kindlad oleksid ja andsin neile väga olulise lubaduse – kui nad enam ei saa kassi eest hoolitseda, siis ma võtan ta tagasi.
Kui Kasseril oli aeg vaktsineerimas käia, siis lasin teha ka röntgeni, mis oli korras ja nii nagu me mitte kunagi ei varja ühtegi tervisemuret võimaliku huvilise eest, ma ka Luulele ja Ilmarile kinnitasin – praegu on Kas-Kasser terve, ta saab suurepäraselt ilma hammasteta hakkama ja ma toetan neid kõiges, milles vaja.
Kui aus olla, siis ega ma kellelegi teisele nii eakale kassi anda ei tahaks, aga kuna ma juba Mammuga neid igal sammul toetasin, siis nüüd teen seda lihtsalt teise kassiga. Ja varsti saab Kasseri asemel uue hädalise majutada, mis on ju ka väga tähtis.

Praegu on neil vanust 85 ja 83 aastat. Nad saavad ise poes käidud ja liivakasti koristatud. Tervis on nii ja naa, hetkel saavad hakkama. Kõige olulisem on, et nad Kasserit rõdule ei laseks. Teistpidi on kõige olulisem, et Kasser on suurepärane lohutaja. Kuna ta on Mammuga väga sarnane, ainult ligi kaks korda suurem, siis ma kuulen ikka ja jälle, kuidas teda Mammuks kutsutakse. Aga sellest ei ole ju midagi.

Homme saab Kas-Kasseril uues kodus kaks nädalat täis. Katseaeg on läinud hästi. Tal on juba peaaegu tervenisti avastatud kolmetoaline suur korter ja kuigi päris enda moodi sülekassiks ta ei ole veel hakanud, olen ma kindel, et seegi tuleb. Praegu sätib ta end lihtsalt inimeste kõrvale ja on üks tore kass, kes palju räägib ja laseb endale tuhat paid teha.
Nii ongi Pelgulinna hoovikassist saanud kesklinna korterikass ja ma soovin kogu südamest, et nende kõigi tervis peaks veel kaua-kaua vastu.
Selline oli Mammu (natuke naljakas kass, ma tean, külmavõetud kõrvad ja hiigelsilmad)IMG_0730
Ja Kas-Kasser oma uues kodus: IMG_0541

Advertisements

Fejal külas

Mul oli Fejaga põgus, ent vahva kohtumine. Feja on uues hoiukodus end väga mõnusasti sisse seadnud ja teise kassi ümber oma väikese musta käpa keeranud. Feja on uudishimulik väike nirgike, jälgib oma ilmekate silmade ja pisikese kolmnurkse peakesega teraselt, mida inimene teeb. Järgneb igale poole ja siis sätib end kuskile mõnusasti paika.
Kurritab peenikese kurguhäälega ja teeb sõberkass Black Jackile möödaminnes müksti. Feja ja BJ magavad tihti koos ja lakuvad üksteise kasukaid. Nii et kui Feja kunagi peaks päris kodu leidma, siis seal lihtsalt peab olema teine kass, kes samamoodi sõpra vajab.
Inimene – on natuke varvaste närimiseks (aga seda veepritsini) ja pättusi peab ka vahel tegema, lillepotis kaevama näiteks.
Elu koos Fejaga on kahtlemata armas ja naljakas. Ta ei ole sülekass, aga meelelahutust pakub selle-eest küllaga. Olen natuke lausa kurb, et mul ei õnnestu teda iga päev vaadata ja lõbustatud saada, aga muidugi on tähtis, et tänu tema kolimisele saan mina hoopis Triitonit kodukassiks koolitada.
Siin mõned hetked Fejaga:IMG_0525

IMG_0524

IMG_0522

IMG_0519

IMG_0513

Mu pärislemmikud

Kuna Triiton millegi uue ja erilisega hetkel silma ei paista ja Kas-Kasseri osas peab lihtsalt ootama, kas temast saab uudiseid kirjutada või ei, jäädvustan siia igast mu kodukassist ühe iseloomuliku pildi. Taustaansamblina näeb neid hoiukasside piltidel küll, aga vahvad kassi-isiksused on nad kõik kolm.

Andy on muuhulgas kõikse parem kärbsepüüdja. Tüüp, kes igal hommikul veeklaasi vastu mu hambaid kolksatab oma peamüksuga. Ma vist ei harju sellega kunagi, et ta on sekundiga laual ja näitab nii oma kiindumust. On vahel ülipugeja ja väga kirglik mängija, kuid talle ei ole oluline kogu aeg kõrval ja süles olla. Kõik protseduurid on talle vastikud ja neid peab iga hinge eest vältima. Otsib siiani taga ühte oma lemmikhiirt, mida kuskilt poest leida ei ole. IMG_9596

Duran on minu meelest maailma kõige ilusam kass. Natuke küll ülekaalus, aga tema näoilmed on lihtsalt südantsulatavad. Mingi tabamatu harmoonia (ilmselt sümmeetriline näomuster aitab kaasa) on temas minu silmade jaoks olemas. Kui ma kunagi saan omale külla mõne profikaamera, siis äkki saab õiges valguses ka tema imetabase rohelise silmavärvi jäädvustada. Duran tõesti paneb mind iga päev heldima ning tema nurr on kõige kõvem nurr, mida ma kuulnud olen. Ja ta näitab välja, et armastab mind väga. Lihtsalt vaatab mind eemalt ja esimesel võimalusel tuleb mu kaissu, paneb pea kuskile niimoodi, et saab mind silmanurgast jälgida ja lihtsalt on. IMG_9668

Triinu on minuga olnud alates oktoobrist 2005. Kuigi ma siis veel tänavakassidega ei tegelenud, leidsin ma Triinu just tänavalt, praegu sümboolsena tunduvalt Telliskivi tänavalt. Väikest kasvu ülisõbralik ja samas nõudlik tegelane, kes alles pärast Kiusu surma on hakanud hoiukassidega seltsima. AD-ga ta vahel isegi maadleb ja kablutab ringi. Solvub veidi, kui keegi on sülekoha ära võtnud.
Omab privileegi minuga õues jalutada. On saanud teiseks nimeks Toidulao Juhataja, kuna tema lemmikvaatluskoht on külmkapi peal ja toit on tema jaoks kõige olulisem. IMG_0120

Olen otsustanud, et piirdun kolme päriskassiga, aga vastavalt võimalusele on neid siin tõenäoliselt siiski alati rohkem ja blogi ei lase mul unustada, kes oli millal ning kuidas just tema käpakäik siin kulges.

Kogemata

Triitonil juhtub. Ühel õhtul sel nädalal, kui koju jõudsin ja kõikseekass mul uksel vastas oli, oli Triiton meeltesegaduses ja puksis kaks korda peaga vastu mu kätt. Ise muidugi kohe ehmatas ja kaugenes seejärel. Rohkem pole seda seni juhtunud, kuigi pai saan ma talle söögiaegadel endiselt väga hästi teha, selja peale.
Täna hommikul aga, kui ma juba vaikselt ennast ärgates liigutama hakkasin, märkasin, et ka Triiton tuli voodi peale. Duran armastab esikäppadega mulle kõhule toetada ja niimoodi pikutada. Täna juhtus täiesti ootamatult selline lugu, et Duran läks ära ja Triiton tuli kohe asemele. Ta loomulikult ei saanud absoluutselt aru, et on otsapidi inimese peal ja ma lõpetasin peaaegu hingamise, et vaadata, mis ta edasi teeb, aga umbes minuti pärast ta juba hüppas lähimale kassile selga, et maadlema hakata.
Sain vahepeal telefoni haarata, et seda hetke jäädvustada, kus ta jällegi endale aru andmata mu teki otsas sõtkus. Teised kassid olid natuke eemal sel hetkel, aga ma loomulikult ei arva, et ta mulle tahtis kuidagi pugeda, kogemata juhtus 🙂DSC_0208
Triiton on ka aina vähem kartlikum. Jookseb küll voodi alla, kui ma liiga kiires tempos liigun, aga ei lähe alati enam ära, kui ma tahan kasvõi pilti teha.
Ma ütleksin, et ta on lausa võrratu. Silmad on kasukaga sama värvi ja enam ei ole neis niipalju pahurust, hoopis uudishimu, segatuna vähese ettevaatlikkusega. Ta on kuidagi üleni pehme ja voolujooneline, ümar, kompaktne. Keha on veel selline titekas, ei ole kõhn ega ole ka kosuma hakanud.
IMG_9920IMG_0049IMG_0045

Klip-klõp-klip-klõp

Triiton käib üha julgemini mööda elamist ringi. Ta kõnnib küll vaikselt nagu kassile kohane, aga metskassina on tal küüned lõikamata ja ma kuulen väga hästi, kui ta ringi klõbistab. Päris harjumatu heli siin majapidamises 🙂
Hommikuti jookseb ta nüüd teistega kööki, aga vastupidiselt ükskõik millisele senisele hoiukassile mitte söögi pärast, vaid tema tahab kogunenud kassiseltskonnas kõigile külge vastu panna ja peaga müksata. Mitte keegi ei saa rahulikult süüa oodata ega süüa, sest Triiton aina puksib ja nühib ennast teiste vastu. Kui kohalikud hakkavad siis liha või konservi nautima ja proovivad ennast nühklejast mitte segada lasta, läheb Triiton krõbinakausi juurde ja sööb ka natuke. On ikka üks naljatilk. Selle kööki kogunemise eelis on, et ma olen saanud talle lugematu arv paisid niimoodi teha, et ta ei saa arugi, et mina teda silitan. Tal on tegemist teistele pugemisega ja kuna ta mu ülevalt tulevat kätt ei näe ja enam mu lähedust eriti ei karda ka, siis nii ongi tore olnud Triitonit paitada. Mõtlen, et huvitav, kui ta oleks üksik kass, kas ta siis oma sõbrustamise vajaduse elaks inimese peal välja või siiski mitte.
Käib ka voodis ja diivanil, aga mitte minuga koos.
Möllab minu poolt leidmata jäänud mänguasjadega ikka varahommikul või öösel. Õnneks mitte terve öö. Täna magasin esimest korda elus kõrvatroppidega, olin kas liiga väsinud või tõesti aitas, ei ärganud kell 5 kohutava müdina peale. Ma loodan, et ta õpib lõpuks ikka normaalsema elurütmi ära.
Rõdul veedab võimalikult kaua aega. Võimalusel isegi magab mõnusasti kõige tagumises nurgas. Eelkõige aga tormab AD juurde, et neile oma kiindumust avaldada. Tal on imearmsad sametised käpad, mida ta lõppematult tõstab ja pea läheb alatasa viltu, et esimesele lähedalolijale vastu pukselda. Nii erinevad on kõik kassid ja omamoodi kommetega, Triiton on kassisuhtesõltlane 🙂
Ma muidugi juba väga ootan, et ka meie suhted paremaks lähevad, aga kiiret ju ei ole. Lihtsalt tahaks kunagi teda reklaamida nagu sõbralikku kassi. Mittesõbraliku kojusaamine, näiteks nagu Nöpsiku, liigitub juba väikese ime alla ja kui palju neid ühe hoiukoduga ikka juhtuda saab. Nöpsik, kellega see ime juhtus, tuleb muide juba perenaise külje alla pikutama. Siin pildil on Nöpsik oma lemmikmänguasja, karvast ämblikku jahtimasIMG_9147

Aga siin väike pildiseeria minu klõbistajast:

esimest korda voodis

esimest korda voodis

käpatõstmishoos

käpatõstmishoos

ahju otsa viiv puu on ka avastatud

ahju otsa viiv puu on ka avastatud

hallo, krõbinad on otsas!

hallo, krõbinad on otsas!

igatepidi triibuline

igatepidi triibuline

 

siin paistavad klõbinaküüned

siin paistavad klõbinaküüned

nii ilus selge silmavaade

nii ilus selge silmavaade