See on juba väga hea!

Täna alustan Buratino lauluga (loodan, et teil hakkab kummitama 🙂 :

See on juba väga hea!
See on tõesti väga hea!
See on lausa väga hea!
Vä-ga hea!

Vusserikesed käisid eile kliinikus, kaasas kolm nimelist kakanäidist. Vastus on, et nad on haigusest vabad, põnnid said esimese vaktsiini ja kiibid. Hurraa!

Kaalud 950 gr, 960 gr ja natuke üle kilo Sonil. Hurraa!

Ootame bussi. Kel on 9 hommikul ja väljas 25 kraadi

Nüüd on vaja kodud leida. Aga kuidas, kui selliseid pesakondi on Eestis veel mustmiljon…. Kuidas leida head kodud.

Noh, endale ma neid igatahes ei jäta, nii et kodud nad leiavad nii või teisiti. Küsimus on vaid ajas ja kui palju meil on seekord õnne.

Putukaid tuleb veel vaadelda ja pildistada ning siis läheb jaht kodudele lahti.

Suisel ja töisel ajal ma ei jaksa pikalt arvutis olla ja romaane kirjutada. Nagunii nendega istumised pluss muu Kassijaama asjandus võtab oma, nii et seekordki lisan veel vaid mõned pildid.

Kui nüüd konservitellimus ka ruttu saabuks. Endiselt nad ei taha krõbinaid, mustvalged veel natuke nokivad, aga Soni on jonnakas ja keeldub.

röötsakil

kärbes!

natuke veel istun, siis lähen tööle

lutsutaja, kust vähegi saab

Vilips ronib pähe

pilt niru, aga kiirus suur

kanasüdamed, lemmik!

 

 

Õhust ja armastusest

Millest elavad kassipojad, kui nad ei söö…

Vusserite giardiaasi ravi algas edukalt, aga ühel hetkel kadus jälle isu ja kasti sisu hakkas käest minema. Meie hea käpahoidja tuli jälle väikeseid põrnikaid üle vaatama ja tõi koju kätte giardiatesti, mis sellest proovist ja minu võetuna näitas negatiivset. Mis siis ometi viga…
Laupäevaks oli kliinikuaeg, kas siis vaktsineerida või edasi ravida.
Kassipojad laupäevaks mõned korrad oksendasid, ei söönud, võtsid alla, vahel natuke juurde ja no muidugi ei mingit vaktsiini.Terve see aeg nad ainult möllasid ja mängisid, aga nagu arst ütles, neil iiveldab, kõhus ei ole hea olla ja nii nad toidust loobuvadki.

Veri ei olnud neil ka päris korras. Kliinikus selgus, et mul jäi koju maha igaks juhuks kokku kogutud kakaproovid, aga kuna oli vaja leida haige olemisele põhjus, siis oli tungiv soovitus ära tuua. Nii ma takso võtsingi ja oma rumalat pead kirusin. Endale mitteomaselt ei teinud ma kliinikus ühtegi fotot.
Tagasi tulles selgus, et uus giardia proov oli siiski positiivne. Ilmselt toimus taasnakkumine, ravi jätkub nüüd tablettidega ja mina proovin olla ekstra hügieeniline.
Hea seegi, et negatiivsed olid FIV/FELV, Corona, parvo testid.

Järgnev pilt on eilsest õhtust. Hoiatan, kole! Silmad kinni ja edasi kerida, kui kakapildid ei meeldi. Sellise olluse tegi Soni minu nähes. Pärast mängis rõõmsalt edasi.

 

Pean neid nüüd ka sundtoitma, kalorid on vaja kätte saada.
Kisense oli õhtul veid tujutum, aga mu suureks rõõmuks olid nad hommikuks reipad, uut okset ei olnud ja kuna süüa ei tahtnud, siis sellest alustasingi. Päeval kaamerast nägin, et jäetud toit oli ära söödud. Juba on natuke parem!

Eile oli mul veel mõningast meeltesegadust ja just selline ma olengi. Kui muremõtted valdavad või on mingit laadi eriolukord, siis ma kaotan natuke nagu pea. Ei leia enam asju üles näiteks, mis on just seal, kus nad olema peavad.

Üldiselt saan elus siiski hakkama, paanikasse ei ole siiani läinud, isegi kui põhjust oleks olnud, aga tekivad lühised 🙂
Siiani mäletan, kuidas aastaid tagasi tänaval kassi püüdes võidurõõmsalt koos kassiga lahkusime, aga mu käekott koos kõige eluks vajalikuga jäi tänavale maha. Lõppes küll hästi tookord tänu ausatele inimestele.

Niimoodi aga on väikesed kraaded aknalaual. Kaamerapilt. Vannitoas ma seda pildistada ei saa, sest kui ma ukse avan, siis tormavad kolm põrisejat minu suunas nagu ma tuleksin poest ja tooksin neile jäätist või kommi.kaamerapilt

 

Ja kõik need muud klõpsud, mis vääriksid kõik oma kommentaari, aga pole sellel tuulel.

see on fotokapael 🙂


Mõnevõrra rivist välja on mind viinud kurb uudis mu mitu aastat tagasi Telliskivist püütud kass Nuksikust, kellest siingi mõnes postituses mainitud on. Tema jagas elukohta Triitoniga ja Nöpsikuga. Nuksik läks koju mais 2018 ja hakkas seal mühinal sõbralikuks arenema. Juulis 2019 läks ta aga üle vikerkaare 😦  Järjest hakkasid tulema suured tervisemured ja operatsioon ning siis oli juba ootamatu kasvaja võimust võtnud.
Ma ei ole niimoodi nutnud pärast Kiusu lahkumist ja siiani võin kasvõi keset tänavat jälle pihta hakata, kui mõtlema hakata. Kuidagi nii on, et mõni kass on hinges ja sealt ära ei lähe, kuigi enam iga päev ei kuule ega mõtle. Et ta sai kodus voodis magada ja palju hellust, lohutab veidi.

Lisaks on üks projekt, kus peaks töötama meie lõks ja kus peaksin mina suutma nõu anda ja suunata, aga “projektijuht” on üks omamoodi inimene, kelle peale päris kõiges loota ei saa. Ise aidata ma kahjuks ka ei suuda. Mõtlen iga päev ja kardan, loodan.

On ka üks vanem proua, kes minu väikesest abist teatud määral regulaarselt sõltub, aga kes ennast ja ka oma kassi samuti mõistlikul kombel aidata ta ei luba. Ei minul ega kellelgi teisel.

Olen jõudnud sinnamaani, et pelgan iga telefonihelinat ja uut muret.

Ahjaa, viimase kahe nädala sees on kodus olnud ka kaks uut pissi-intsidenti. Garderoobis oli suur loik ühel nahast reisikotil (nägemist) ja diivan+diivanipadi.
On keegi, kellele see olukord siin ei meeldi.

Rõõmsad patsiendid

Kolmik oli nädala alguse jätkuvalt reibas ja aktiivne. Küll aga ei olnud isuga kiita ja kõht ei saanud kuidagi korda. Lisandus oksendamist ja kõhulahtisuse tagajärgi erinevates vannitoa nurkades. Ühle päeval pärast tööd viisin lapsed kliinikusse. Diagnoosiks giardiaas.

Värskest õhust koju tagasi tulles sain hästi aru, kui valesti kõik oli. Tuba oli väga halba lõhna täis ja läks kõik see äraoleku aeg tuulutamist, et normaalseks tagasi saada.

Poolteist ööpäeva olid nad kliinikus heade ja tarkade inimeste hoole all ning tagasi sain juba raskemad ja peaagu korras kõhtudega vusserid.  Tean, et giardiaga nalja ei ole, et eriti nii väikestele on see ohtlik. Õnneks on olemas suurepärane (aga väga kibe) ravim, mida kaks korda päevas väikese süstlaga neile andma pean. Nüüd on vannitoas muu varustuse hulgas ka kalkulaator, et enne kaalu järgi õige doos välja arvutada. No näiteks 0,12 või 0,15 ml. Hea, et mul prillid on. Kriipsukeste lugemise jaoks kuluvad ära.

Tänaseks on kastis jälle täiesti eeskujulikud julgakesed, aga ravi peab veel jätkuma. Lisaks saavad Synbioticut ja Cobalaplexi. Kes oleks võinud arvata, et rõõmustada võib ka sellise asja üle, et Synbioticu uues versioonis on kapslid läbipaistvad ja nii on lihtsam doose jagada 🙂

Isu on tagasi. Vilips on eriti äge tüüp. Mõne toidu peale ta uriseb, paneb käpa õe või venna pea peale ja hoiab eemal, ise matsutades. Matsutamine on üldse üks meeldiv heli 🙂

Kaalu tulebki kenasti juurde, eriti Soni kihutab teistel eest ära.

Mul on nii-nii hea meel, et vannitoas elavad nüüd üdini rõõmsad kassipojad, kes tahavad mängida ja süüa. Süles ollaja nurruda jätkuvalt  ka. Vilips otsib iga kord mu käevarrelt mõne pehmema koha ja hakkab seda lutsutama.Oh seda beebit küll…

Maailma kõige armsamad kassipojad:

 

See on õnn, kui sööb põnn!

Kas saab olla midagi armsamat kui kassipoeg… Väike olend, kes ronib sulle sülle, kui oled vähegi end sobivasti sättinud, vaatab sulle andunult otsa ja hakkab nurruma. Tissi otsib ka, aga sorri, ei ole pakkuda 🙂
Kõik kolm on jätkuvalt väga rõõmsad mürakarud, aga kaal on pigem kukkunud kui tõusnud. Isu tuleb ja läheb. See ei sobi ja toda ei taha. Mõnele asjale kaabitakse peale ja mõnda süüakse ainult natuke hommikul, kui kuivanud, aga muud pole veel serveeritud.
Kui lisada siia veel ussirohudoos, siis läkski mureks ära.
Kõht lahti kõigil kolmel ja keegi oksendas ka. Vilipsi kaal kukkus kolinal. Üks öö möödus muretsedes ja jälgides, aga hommikune kisa ja tõusnud isu näitas, et kõigil on kehvemad hetked möödas.
Kui eile meie koolitet käpahoidja oma vetvarude kohvriga külla tuli ja lapsed üle vaatas kuulas (nurrumiste pausidel), siis selgus, et midagi hirmsat ei paista. Vaja vedelikukaotust kompenseerida ja seedimist turgutada.

Aga kust nemad siis pärit?
Talunik-vusserite vanaema tuli eelmisel aastal ühte talukohta koos poegadega. Üks poegadest ei leidnud kodu ja sirgus suureks. Sel aastal hakkas pererahvas kasside steriliseerimise plaane pidama, kuna omanikku polnud leitud ja uued pojad jälle platsis. Ootamatult selgus, et ka talu lakas on pisikesed susisejad-võitlejad ehk ka suureks kasvanud eelmise aasta poeg oli nüüd ise pojad saanud. Nemad nad ongi.
Lugu on pikem ja selle taga on tegelikult suur asjaajamine, kodude otsimine teistele poegadele ja oma aja ning vaeva panustamine kliinikus, et üks koloonia jääks tekkimata. Padi ja Pasteet aga ei teinud midagi, oli vaid ukseavaja rollis – pojad toodi piiksuva kandamina hoiukodusse ja edasine on siin juba kirjas.

Iseloomud kasvavad alles koos sabade ja kõrvade ja käppadega.
Soni on kõige jutukam, vahel ka kõige äpum. Käpad on teistest võimsamad, ju temast üks tugev poiss tuleb.
Vilips on natuke hellikum kui teised.
Kisense on kõige suurem ronija ja kui keegi on teistest vahel ka eraldi, siis on see tavaliselt tema.

Barrikaadi võtsin ära ja nüüd pean ukseavamistega ettevaatlik olema, sest proovi sa neid hüpikkirpe märgata!

Vahepealsed pildid:

 

Olen kõige tähtsam

“Kallid vusserid, istuksin teiega siin terve öö, aga selg jääb vastu kapinuppe haigeks ja kõik muu on kodus tegemata. Praokil akna vahelt kuuleb tõusvat tormi. On nii hea, et olete siin soojas ja hoitud.”

Tõusin just ja tulin kirjutama. Pikalt jälle ei tee täna, panen vähemalt pildid, muidu varsti kaob järg.

Põnnid pistavad mind näheks kisama – kolmehäälne iiiiiiii! Ronitakse üle aia, mööda mu säärt üles, saaks ainult sülle ja tähelepanu. Esimene hääletu susin on ammu kadunud ja olen neile nüüd emme.
Tööl jälgisin ja muretsesin täna, lapsed magasid u neli tundi! Mõtlesin, et nüüd on kuskil vaateväljast eemal ja kinni puntras, aga lõpuks ilmusid muidugi kõik välja. Võibolla magavad nagu inimesedki sombuse ilmaga paremini.
Söövad järjest nirumalt, proovin eri konserve ja kana. Krõbinaid ei taheta. Kisense võtab teist päeva kaalus alla 😦 Proovin siis teda suunata ja toita nii nagu õnnestub. Teistega on enamvähem, kõigu siia ja sinna.
Muidu aktiivsuselt ei ole vahet, kõik on üsna pöörased kirbud! Mul on õnneks hea nõuandja interneti kaugusel, nende päästja ja päästekorraldaja, tulevane loomaarst. Ka Frode ja Tille esimene käpahoidja. Igatahes on nii natuke julgem ja mured saavad jagatud, rõõmud ka.

Nüüd siis mõned senised pildid ja nädalavahetusel vist pikemalt. Tahaks mõned portreepildid ikka ka saada. Kisense on hea poseerija, aga teised on kaootilises liikumises kogu aeg. Soni on ainult siuh ja viuh, ei saa teda üldse kaadrisse. Niipalju siis u 130st kaadrist kannatabki näidata.

Avatud on uus sõimerühm

Lühike eeltutvustus Padi ja Pasteedi uutest minielanikest, kes praeguseks umbes ööpäeva jagu on vannitoas elanud. Täitsa mini kohe – kaalud saabudes 399, 439 ja 479 grammi. Ööpäev hiljem aga juba mõnikümmend grammi igaüks rohkem, hurraa.

Sahmimist ja valvamist on olnud palju ning täna pikemat lugu ei tee.

Nimed on inspireeritud hiljutisest ajast, kui omale uut televiisorit valisin. Pägalikud aga ise on peenest elektroonikast siiski üsna kaugel – täiesti maalapsed, emaks omanikuta talukass.

Kõige pisem on tüdruk Kisense

 

Kaalult järgmine on poiss Vilips

Kõige tragim ja “suurem”on poiss Soni


Olen väga rõõmus ja rahul, et armsad kaasjaamakorraldajad mulle sünnipäevaks veebikaamera kinkisid. Nii oli täna julge tööl olla ja kogu aeg pilk peal hoida. Keegi ei jäänud kuskile kinni, alla või muidu hätta. Nägin ka, kuidas eilne isutu Kisense täna toidukausse pidi käis. Hommikul toimus aga juba mitmes rünnak barrikaadile (no ma niisama proovisin ja lootsin :))